Mida näitasid nüüdsed Euroopa Parlamendi valimised?
Reaalne oht Euroopa Liidu lagunemisele tuleb liikmesriikidest.
Euroopa Parlamendi valimised toimusid 23.–26. mail. Valimistega tegid algust hollandlased ja britid neljapäeval. Reedel ja laupäeval valisid iirlased, lätlased, slovakid ja tšehhid ning pühapäeval ülejäänud liikmesriikide valijad, seal hulgas ka Eesti. Euroopa Parlamendi valimised on suuruselt teisel kohal maailmas, esimesel kohal on India. Numbriliselt ja geograafiliselt on tegemist suurte valimistega, poliitiliselt on veel pikk tee käia.
Akadeemilises debatis nimetatakse Euroopa Parlamendi valimisi teisejärgulisteks võrreldes riiklike sisevalimistega, nagu seda on kohalikud ja parlamendivalimised.1 Euroopa Parlamendi valimised tekitavad üldiselt nii valijates, parteides seas kui ka meedias vähe huvi. Valimiste tulemused sõltuvad pigem sisepoliitilistest arengutest kui kandidaatide positsioonidest Euroopa teemadel. Olulist rolli mängivad ka valitsevad liidrid ja opositsioon ning valijate üldine rahulolu või rahulolematus. Valimistel kandideerivad isikud ja nende tuntus saavad mõnikord määravaks, nagu on mitmeid kordi näidanud ka Eestis toimunud Euroopa Parlamendi valimised. Vahel soovitakse neid valimisi tõlgendada kui referendumit valitsuse oskusele pakkuda lahendusi poliitilistele ja ühiskondlikele väljakutsetele valimistele eelnenud kahe-kolme aasta jooksul. Teinekord heidetakse Euroopa Parlamendi valimiste tulemused hetke poliitilise olukorra kirjeldamisvahendina kõrvale madala valimisaktiivsuse tõttu. Seega, Euroopa Parlamendi valimiste roll ühiskonna poliitiliste voogude ja seisu tõlgendamisel on alles välja kujunemas.
Valimisaktiivsuse U-pööre
Seekordsed valimised on Euroopa Parlamendi valimiste arenguteel aga märgilise tähendusega. Esmalt – üleeuroopaline valimisaktiivsuse tõus oli nende valimiste kõige positiivsem nähe. Valima otsustas minna rohkem inimesi kui viimastel kordadel, pöörates nii ümber langeva valimisaktiivsuse trendi, mis sai alguse 1979. aastast. Euroopa Liidu keskmine valimisaktiivsus oli 50,95 protsenti, mis on 8,34 protsenti kõrgem kui 2014. aastal. 20 liikmesriigis 28st valimisaktiivsus tõusis ning üheski liikmesriigis ei olnud valimisaktiivsus alla 20 protsendi nagu 2014. aastal.2
Esmalt – üleeuroopaline valimisaktiivsuse tõus oli nende valimiste kõige positiivsem nähe. Valima otsustas minna rohkem inimesi kui viimastel kordadel, pöörates nii ümber langeva valimisaktiivsuse trendi, mis sai alguse 1979. aastast.
Miks on see oluline? Jällegi – akadeemilistes ringkondades arutletakse selle üle, kas Euroopa Liidu seaduslikkus tuleneb inimeste osalusest seadusandlikes protsessides ehk kas valijad ja nende huvid on piisavalt esindatud seaduste tegemises läbi valitavate institutsioonide nagu Euroopa Parlament. Või tuleneb Euroopa Liidu legitiimsus sellest, et ta toodab efektiivseid ning asjakohaseid lahendusi Euroopa ees seisvatele väljakutsetele?3 Siiani kiputakse Euroopa Liidu seaduslikkust hindama tema tegude järgi. Euroopa Liit on seaduslik ja suurema toetuse osaline, kui väljatulev seadusandlus panustab Euroopa ühiskondade edule ning edasiminekusse. Seega – kõrgem valimisaktiivsus toetab väidet, et Euroopa Liidu legitiimsus on suurenenud valimisaktiivsuse kasvu pealt. See on positiivne ning oluline. Siiski ei tohi unustada, et Euroopa Liidu toetus ja raison d’être olenevad paljuski tema võimest hallata uusi väljakutseid ning saavutada endale seatud eesmärke.
Tsentristlike jõudude kukkumine – mida see tähendab?
Teine oluline muutus valimiste tulemusena on Euroopa Parlamendi killustatus ning sellest kujunev parlamendi sisepoliitika. Valimised lõpetasid kahe partei domineerimise Euroopa Parlamendis. Euroopa Rahvapartei (179 kohta4) koos Euroopa Sotsiaaldemokraatliku Erakonnaga (153 kohta) on domineerinud Euroopa Parlamendis alates 1980. aastate lõpust. Kuid kehv valimistulemus ei anna kokku enamust (376 kohta) ning 326 kohale on vaja leida enamuse puudujäävad mandaadid. Hetkel käivad läbirääkimised Euroopa Demokraatide ja Liberaalidega ning Euroopa Roheliste Parteiga. Selline jumbo-koalitsioon moodustaks mugava enamuse (504 kohta) ning koondaks liberaalsed ning Euroopa-meelsed jõud üheks.
Siiski ei tohi unustada, et Euroopa Liidu toetus ja raison d’être olenevad paljuski tema võimest hallata uusi väljakutseid ning saavutada endale seatud eesmärke.
Vasak- ning paremtsentristide (ehk sotsiaaldemokraatide ja rahvaparteilaste) kehv tulemus ning äärejõudude edu – rohelised ning paremäärmuslased – esitab tõsise väljakutse nii poliitikutele kui ka poliitika analüütikule ning jälgijatele. Euroopa poliitiline maastik on muutumas ning traditsiooniliselt populaarsed kesk-parem- ja kesk-vasakparteid on kaotamas oma toetust ja rolli ühiskonnas. Põhjuseid on mitmeid ning suurimaks küsimuseks on: millised saavad olema tuleviku poliitilised jõud, kes hakkavad poliitikat ja demokraatiat Euroopas läbi viima?
Kaks tegurit on hetkel aimatavad. Konkreetsed teemad, mitte ideoloogia mängivad üha suuremat rolli valijate otsuste tegemisel. Valijad ei ole enam parteidele nii lojaalsed ning otsustavad oma hääle anda üha enam konkreetsetele teemadele tuginedes. Teiseks, sotsiaal-majanduslik õiglus üksi ei defineeri enam inimeste ideoloogiat ning poliitilisi kalduvusi. Spektreid on erinevaid – globaalne vs. lokaalne, Euroopa-meelne vs. Euroopa-vastane jne. Seega on oluline küsimus: kuidas ennast poliitiliselt defineerida ning analüüsida poliitilist maastikku, kus valijate otsus oleneb enamatest teguritest kui ainult traditsiooniline ideoloogia?
Paljukardetud Euroopa-vastased
Valimiste järel on Euroopat läbinud suur kergendusohe. Kardetud üht kolmandikku mandaate populistlikud ja euroskeptilised jõud ei saanud ning Euroopa-meelsete jõudude ülekaal jääb Euroopa Parlamendis püsima. Killustatus on küll suurem ning koostööd on vaja teha rohkem, kuid kartus, et Euroopa Parlament muutub Euroopa institutsioonilises masinavärgis blokeerivaks jõuks, ei saa teoks.
Populistlike ja euroskeptiliste parteigruppide hulk on hetkel nii suur ja mitmekesine, et nende koostöötamine ning ühise rinde loomine on ebatõenäoline. Hetkel saame rääkida neljast parteigrupist, kuid see ei ole lõplik ja siin tuleb ilmselt veel muutusi. Osa väiksemaid parteigruppe ilmselt laguneb pärast brittide lahkumist ning MEPid liituvad teiste gruppidega. Või moodustatakse uued grupid.
Vasak- ning paremtsentristide (ehk sotsiaaldemokraatide ja rahvaparteilaste) kehv tulemus ning äärejõudude edu – rohelised ning paremäärmuslased – esitab tõsise väljakutse nii poliitikutele kui ka poliitika analüütikule ning jälgijatele.
Tähelepanu tuleks pöörata sellele, mida Euroopa-vastased jõud tegelikult Euroopast tahavad. Brexit on olnud justkui vaktsiin juttudele lahkumisest Euroopa Liidust, kuid kuidas muud moodi väljendada oma vastumeelt Euroopa Liidu suunal? Osa analüütikuid nimetab euroskeptikute kriitikat „Euroopa lõhkumiseks”, aga mida see tähendab? Lõhkuda kuhu maani? Kuni Söe- ja Teraseühenduseni 1952? Või olukorrani enne 1993. aastal jõustunud Maastricht lepingut, mis väidetavalt kardinaalselt muutis Euroopa Liitu? Teised analüütikud – sealhulgas ka mina – loevad euroskeptikute kriitikast välja, et neile ei meeldi praegune integratsiooni viis. Euroopa tasemel tehakse koostööd liiga paljudel aladel ja liiga sügavalt. Nende sõnutsi ohustab see rahvusriikide suveräänsust. Sellega ka nende kriitika piirdub ning raske on näha nende pakutavat alternatiivi. Minu lähem uurimine on siiani paljastanud, et euroskeptilistel jõududel ei ole tegelikult selget visiooni ega ka ideid, kuidas siis praktiliselt Euroopa Liitu ja Euroopa integratsiooni teisiti edasi viia. Selmet neid karta, tekitame debati – kuidas nad siis Euroopa koostööd ette näevad ning mis on nende visioon.
„Oh dear, it’s the British“
Osati ei ole Euroopa Parlamendi valimised veel läbi, sest praeguste valimistulemuste seas kajastuvad ka Suurbritannia tulemused. Brexiti protsess näeb hetkel – rõhutan, hetkel – ette, et Suurbritannias valitud MEPid ühinevad Euroopa Parlamendiga, ning kui Brexiti protsess on lõpuni viidud, siis nad lahkuvad. Hetkel võib selleks ajaks olla juuli algus või oktoobri lõpp. Samas on ka neil võimalus lahkuda ükskõik millisel ajahetkel tänasest kuni oktoobri lõpuni. Õhus on ka võimalus, et nad ei lahku üldse.
Parlamendimatemaatikat muudab see vähe. Suurbritannial on Euroopa Parlamendis 73 kohta. Suurima kaotuse osaliseks saab Viie Tähe Liikumine + Brexiti parteigrupp, kelle 54 mandaadist brittide lahkumise järel jääb alles 25 ning parteigrupp võib mõne teise fraktsiooniga liituda. ALDE kaotab 16 kohta, sotsiaaldemokraadid 10 ja rohelised 11 kohta. 7 mandaati kaob veel siit-sealt väiksematest parteigruppidest, mille vahel need jagunenud on. Brittide asemele lisandub 27 saadikut, seal hulgas ka Riho Terras Eestist. Palju see ei muuda, kuid numbrid tuleb siis uuesti üle vaadata.
„Saatuslikud valimised“
Viimaks, seekordsete Euroopa Parlamendi valimiste üks olulisimaid erinevusi võrreldes varasematega on, kuidas neid valimisi tähtsustati ning vahest isegi ületähtsustati. Saksamaal nimetati neid valimisi Schicksalwahl ehk “saatuslikud valimised” ning Brüsselist kostis sõnum, et nendest valimistest oleneb Euroopa Liidu tulevik.
Nõustun, et populistide, euroskeptikute ja paremäärmuslaste tõus on kriitiline, kuid Euroopa Liitu peab alati vaatama laiemas kontekstis kui Euroopa Parlament ning valimised. Euroopa Parlament võib muutuda blokeerivaks jõuks Euroopa Liidu seadusandlikus masinavärgis, kuid samas on ta ainult üks osa kogu Euroopa Liidu süsteemist. Euroopa Liidu keskmeks on ikka tema liikmesriigid ning viimane poliitiline tsükkel näitas, et kui seadusandlusmehhanism kuskil toppama jääb, siis pigem Euroopa Nõukogus kui Euroopa Parlamendis. Euroopa Liidu suurimaks ohuks on liikmesriigid, kes lõpetavad Euroopa projekti uskumise ning selle nimel töötamise, kompromisside tegemise ning liitu panustamise.
Kuid küsimus, kuidas poliitilist vastasseisu Euroopa-meelsete ja Euroopa-vastaste vahel muuta praktiliseks poliitikaks, nii et Euroopa Liit suudaks ka edaspidi hakkama saada kriiside haldamise ning Euroopa arengu toetamisega, ootab veel vastust.
Seega on euroskeptikute, populistide ning äärmuslaste esindatus liikmesriikide pealinnades suurem mure kui Euroopa Parlamendis. Kui Brüsselis töötavatel diplomaatidel ning ministritel puudub poliitiline mandaat Euroopa projekti panustada, kompromissi nimel töötada ning solidaarsust väljendada, siis hakkame rääkima Euroopa Liidu lõpust ning pragunemisest.
Ma ei tee Euroopa Parlamenti maha ega vähenda selle tähtsust, kuid tahan pöörata tähelepanu, et Euroopa Liidu edasiviimine ei toimu ainult valimiste ajal, vaid iga päev. Euroopa Liit ei lähe üleöö katki, vaid pigem ta hääbub ning muutub jututoaks, mis on võimetu väljakutsetega tegelema ning kriise haldama. Kahjuks on piisavalt rahvusvahelisi organisatsioone, mis on sedasama saatust näinud ning seetõttu peaksime olema just eriti erksad.
Seekordsed Euroopa Parlamendi valimised tõid teravalt välja viimaste aastate jooksul aset leidnud muutuseid nii liikmesriikide poliitikas ja ühiskondades kui ka Euroopa koostöös. Inimeste teadmine ning toetus Euroopa Liidule on kasvanud. Poliitiline debatt Brüsselis elavneb tänu Euroopa Parlamendi killustatusele ja euroskeptikute kohaolule. Kuid küsimus, kuidas poliitilist vastasseisu Euroopa-meelsete ja Euroopa-vastaste vahel muuta praktiliseks poliitikaks, nii et Euroopa Liit suudaks ka edaspidi hakkama saada kriiside haldamise ning Euroopa arengu toetamisega, ootab veel vastust.
Euroopa Parlamendi uus koosseis ja jõujoonte muutused
Ühelt poolt võib äsja toimunud Euroopa Parlamendi valimiste tulemusi analüüsides järeldada, et skeptikuid saatis küll senisest suurem edu, aga see edu polnud siiski nii suur, kui kardeti. Teisalt, veelgi enam tõtt on väites, et skeptikud ja Euroopa-vastased said mitmes liikmesriigis neljandiku või viiendiku kohtadest (Ühendkuningriigis aga rohkem kui kolmandiku), ja paraku peegeldab see objektiivset jõudude vahekorda eurooptimistide ja europessimistide vahel tänases Euroopas. Ehk teisisõnu: üldine pilt on Euroopa-meelne, mis ei tee aga olematuks eurovastaste tugevaid tulemusi Ühendkuningriigis, Itaalias, Prantsusmaal, Ungaris ja veel mitmeski liikmesriigis.
Valimisaktiivsus küll kasvas, kuid napilt 51-protsendine osalus on siiski pigem märk valijate vähesest huvist ja sellega kaasnevast üsna nõrgast mandaadist. See, et edasiminek oli tubli, tuli paljuski ka eelmiste valimiste silmapaistvalt nõrgast osalusest. Üheaegne valimisaktiivsuse kasv ja kahe suurima tsentripartei kahanev toetus osutab üsna selgelt, et seekord tulid lisavalijad eelkõige roheliste ja radikaalide toetajate hulgast. Sellega on Euroopa valija saatnud selge sõnumi kahele suurimale fraktsioonile, et vanade kulunud lubaduste ja loosungitega jätkamine viib valijate lojaalsuse kadumisele.
Äsja valitud uut Euroopa Parlamendi koosseisu võib nimetada killustatuks, aga ühtlasi senisest esinduslikumaks ja ühiskondlikke eelistuste jaotumist paremini peegeldavaks. Jõudude jaotus on endiselt selgelt euromeelsete kasuks, kuid seejuures on oluline tähele panna, et Euroopa Parlament ei hääleta mitte lihthäälteenamuse, vaid absoluutse häälteenamusega, millele mõnel juhul lisandub veel nn topelthäälteenamuse nõue. Just nendel viimati mainitud juhtudel, kus eelnõu peatamiseks piisab kolmandiku kohalolijate vastuseisust, muutub Euroopa Parlamendi ca 150-liikmeline skeptikute ja eurovastaste grupp oluliseks jõuks. Praktikas tähendab see seda, et tulevikus ei pruugi me enam näha piisavat EP toetust näiteks Ungari või Poola (või Kreeka ja Küprose) hääleõiguse piiramiseks.
Kas uus parlament on töövõimeline? Oleneb, mida parlamendi puhul efektiivse töövõimelisuse mõõdikuks võtta. Kindlasti saab uues koosseisus olema rohkem sõnakaid vaidlusi, vastandumist, üksteise avalikku ründamist, sildistamist ning täielikku koostöösoovi puudumist teatud küsimustes ja teatud gruppide vahel. Euroopa Parlament saab olema rohkem võitlustanner ja vähem homogeenne seadusandja kui seni. Positiivne on seejuures see, et ennast tunnevad piisavalt esindatuna ka need (radikaalsed ja eurovastased) grupid, kes seni tundsid end kõrvale surutuna ja kanaliseerisid oma energia väljapoole traditsioonilist parlamentaarset demokraatiat.
Kas võimalikum on suur euromeelsete koalitsioon või eurovastaste opositsioon? Euromeelsed on seni näidanud suuremat koostöövõimet, teisalt on Euroopa-vastaste seisukohad ja programmid sarnasemad. Seega saab keskseks teguriks motivatsiooni tase omavahel koostööd teha. Euroskeptiliste jõudude kuldaeg saab olema enne Brexiti reaalset toimumist, kui neil on kasutada ka ligi 30 Briti eurovastase toetus.
Kokkuvõttes on nii Euroopa Parlament tervikuna kui ka Eesti esindus selles mitmekesisem ja vähem koostöövalmis, aga paradoksaalselt sellisena Euroopa tänast meelsust ja jõudude jaotust objektiivsemalt peegeldav. Oluline on mitte unustada, et Euroopa Parlament pole ainult Euroopa-meelsete jõudude esindamiseks mõeldud institutsioon, vaid meie kõigi ühiskonnaliikmete proportsionaalne esindusorgan ja seadusandja.
Viited
- Karlheinz Reif ja Hermann Schmitt, Nine Second-Order National Elections – A Conceptual Framework for the Analysis of European Election Results – European Journal of Political Research, volume 8, issue 1, 1980, pages 3–44. ↩
- Slovakkia, kus 2014. aastal Euroopa Parlamendi valimiste valimisaktiivsus oli 13,05% ja Tšehhi, kus valimistest osavõtt oli 18,2%. ↩
- Input vs output legitimacy. Fritz W. Scharpf, Problem-Solving Effectiveness and Democratic Accountability in the EU, MPIfG Working Paper 03/1, February 2003, Max Planck Institute for the Study of Societies. http://www.mpifg.de/pu/workpap/wp03-1/wp03-1.html (vaadatud 31 mai 2019) ↩
- Siin ja edaspidi on kasutatud Euroopa Parlamendi poolt avaldatud kohtade jaotust. http://www.europarl.europa.eu/news/en/press-room/elections-press-kit/8/european-elections-results ↩
Seotud artiklid
Ukraina ühinemise mõju Euroopa Liidu majandusele
Ukraina integreerumisele Euroopa Liidu ühtse turuga pani aluse 2014. aastal allkirjastatud Euroopa Liidu ja Ukraina assotsiatsioonileping. Lepingu põhikomponent, põhjalik ja laiaulatuslik vabakaubanduspiirkond (DCFTA), on ajutiselt kehtinud 2016. aastast, sillutades teed Ukraina järkjärguliseks integreerumiseks ELi ühtse turuga.
Steven Blockmans: Ukraina ülesehitustööd ja ühinemine Euroopa Liiduga
Ligi kaks aastat on Euroopa Liit korduvalt teatanud, et võtab Ukraina ülesehitamisel põhirolli endale. Mitmeid samme, mis hõlbustavad Ukraina taastamist ning aitavad teda lähemale Euroopa Liiduga liitumisele, on juba tehtud. Paraku on endiselt ebaselge, kuidas EL kõiki neid töid finantseerib. Suureks küsimärgiks on Ungari vastasseis.
Vineta Kleine: Võitlus ei käi vaid maa peal ja õhus, sõda käib ka võrgus
Alliansi peamine ülesanne on toetada Ukraina õigust ennast kaitsta ja ära hoida olukorra eskaleerumist. „See on see, mida me teeme,“ ütleb NATO Kiievi teabe- ja dokumentatsioonikeskuse juht Vineta Kleine intervjuus Diplomaatiale.
Michał Baranowski: Poola välispoliitika kurss muutub kardinaalselt
Poolat ootab ees võimupööre, sest valimistulemused andsid senisele demokraatlikule opositsioonile selge mandaadi uue valitsuse loomiseks. Otsustavat kursivahetust on oodata nii sise- kui ka välispoliitikas, ent sellel teel on mitmeid karisid, millest uus valitsus peab hakkama mööda loovima, selgitas Marshalli fondi idaregiooni direktor Michał Baranowski Riia konverentsil antud intervjuus Diplomaatiale.
Kęstutis Budrys: Meie julgeolek nõuab rohkem tähelepanu ja ressursse
Parim aeg selleks, et jõuda lääneriikides kokkuleppele kaitsekulutuste ulatuslikuks ja pikaajaliseks tõstmiseks, oleks olnud eelmine aasta, kui oht oli käegakatsutav. Nüüd on poliitilised prioriteedid nihkunud, mistõttu aastaid hooletusse jäetud lünkade täitmine saab olema keeruline, leidis usutluses Diplomaatiale Kęstutis Budrys, Leedu presidendi vanemnõunik riikliku julgeoleku alal.
Tõnn Viik: Ungari õpetajate sundseis ehk kuidas Orban kasvatab kontrollitavat põlvkonda
Möödunud 29. september oli oluline tähtaeg kõigile Ungari õpetajatele. Nimelt sulgus siis kahenädalane ajaaken, mille jooksul oli võimalik keelduda uue õpetajate kohta käiva seaduse muudatustest ning saada töölt lahkumise eest kompensatsiooni. Uus seadus on äärmiselt oluline kõigi õpetajate jaoks, muutes muuhulgas riigi silmis õpetajate “riigitöötaja” klassifikatsiooni “riiklikuks haridustöötajaks”.
TalTechi õiguse instituudi dotsent
Piret Kuusik on kirjutanud hiljutiste Euroopa Parlamendi valimiste kohta asjakohase artikli, kuid mõne järeldusega võiks siiski polemiseerida. Teatud mõttes esindavad ka Euroopa Parlamendi valimised viimasel ajal Euroopa ühiskondades üha tugevamini avalduvat ideoloogiliselt motiveeritud polariseerumist liberaalsete ja konservatiivsete väärtushinnangute vahel, mis võis olla ajendiks ka valimisaktiivsuse tõusule, kuna valijad väljendasid oma suhtumist Euroopa Liitu ja selle tulevikku.
Ma nimetaksin nende valimiste kõige suuremateks kaotajateks traditsioonilisi end nii parem- kui vasakskaalal määratlenud erakondi: parempoolsed Euroopa Rahvapartei (-38 kohta), Euroopa Konservatiivid ja Reformistid (-13 kohta); vasakpoolsed Sotsialistide ja Demokraatide Progressiivne Allianss (-34 kohta), Euroopa Ühendatud Vasakpoolsed – Põhjala Vasakrohelised (-14 kohta). Populaarsust kogusid seevastu uued alternatiivsed jõud, kelle ideoloogiline suunitlus ei ole alati üheselt määratletav, kuid sealjuures mitte ainult euroskeptilised liikumised, vaid ka Euroopa-meelsed jõud. Neid kõiki ei saa kindlasti reastada euroskeptikute, populistide ja äärmuslaste ühisesse katlasse, kuid vastanduva koosseisu juures muutuvad fraktsioonideülesed kokkulepped kindlasti raskemini saavutatavaks, sest erinevad huvigrupid paiknevad palju laiemal skaalal ning enam ei piisa suurimate fraktsioonide diktaadist.
Suuresti tänu Emmanuel Macroni En Marche! edule Prantsusmaal tugevdas oluliselt oma positsioone liberaalide ja tsentristide ALDE fraktsioon (+37 kohta), kuid valimiste võitjate hulka võib kanda veel rohelised (Greens/EFA) ja parempopulistid (ENF), kes mõlemad võitsid juurde 22 kohta. Euroskeptiline Euroopa Vabaduse ja Otsedemokraatia fraktsioon sai juurde küll 13 kohta, kuid seda põhiliselt tänu Nigel Farage’i Brexiti partei edule Ühendkuningriigis.* Kui Brexit peaks tõepoolest teostuma, siis langeksid nemad samuti kaotajate sekka. Ma nõustun autoriga, et sotsiaal-majanduslikud küsimused ei ole enam määravad valijate eelistuste kujunemisel, kuid üha enam ja jõulisemalt sekkub valimistesse kurikuulus identity politics (identiteedipoliitika). Sellepärast ma ei taha neid valimisi nimetada niivõrd tsentristide, kuivõrd traditsioonilist ideoloogilist jaotust esindavate parem- ja vasakerakondade läbikukkumiseks.
______
*Ühendkuningriigis kogus Brexiti partei rekordilised 29 kohta, kuid Brexitit vastustavad liberaaldemokraadid ja rohelised koos regionaalsete Šoti Rahvuspartei Plaid Cymru, Sinn Feini ja Põhja-Iiri Alliansiparteiga kogusid sama palju kohti. Suurteks kaotajateks osutusid leiboristid 10 ja valitsevad konservatiivid 4 kohaga. Kuid needki valimised näitasid, et Briti ühiskond on Brexiti küsimuses tugevasti polariseerunud ja kaotavad pigem need, kelle seisukohad ja eesmärgid jäävad häguseks.