juuli 28, 2008

Meie saatkonnast Moskvas

Saatkonnahoone Moskvas on unikaalne kahel põhjusel: see oli üleüldse Eesti esimene saatkond, samuti ainus, mis on olnud 85 aasta vältel järjepidevalt Eestiga seotud.

Saatkonnahoone Moskvas on unikaalne kahel põhjusel: see oli üleüldse Eesti esimene saatkond, samuti ainus, mis on olnud 85 aasta vältel järjepidevalt Eestiga seotud.


Artur Laast

Meie saatkonnast Moskvas

Saatkonnahoone Moskvas on unikaalne kahel põhjusel: see oli üleüldse Eesti esimene saatkond, samuti ainus, mis on olnud 85 aasta vältel järjepidevalt Eestiga seotud.

Moskvas käinud või seal õppinud inimesed ilmselt mäletavad veel soliidset häärberit Moskva südalinnas, Arbati väljaku lähedal, ent siiski vaikses Sobinovi põiktänavas (nüüd ennistatud nimega Malõi Kislovski). Siin avati 85 aastat tagasi esimene Eesti saatkond. (Sõjaeelsetest on meil tagasi saadud / säilinud üldse veel kolm saatkonnahoonet: Riias, Berliinis ja Helsingis.) Siis kuulus saatkonna juurde ka tunduvalt vanem, 18. sajandil ehitatud ja 19. sajandi lõpus ümber ehitatud villa selle kõrval. Nüüd on nende vahel poolitatud aed ja sealpool meie aeda asub Jaapani konsulaat ning minister-nõuniku residents. 1960. aastatel paiknes seal Kambodža saatkond ja mäletan riigipea prints Sihanouki poegi selle ees palli togimas. Nõukogude ajal ehitati meie vanale majale selgapidi külge viiekordne külalistemaja väljapääsuga Sobinovi põigiga paralleelsesse Kalašnõi (Pätsi!) põiktänavasse. Vana maja teiselt korruselt pääseb müürist läbi raiutud uste kaudu otse uue maja neljandale korrusele – selline on lagede kõrguse vahe. Uues majaosas on endised hotellitoad nüüdseks ümber ehitatud diplomaatide korteriteks, kus on turvaline elada – kogu saatkonda valvavad eesti politseinikud.
Ajaloolise maja fassaadi silmitsedes meenub legend Praha rabist, kes kutsus külla Tšehhi kuninga: tillukesel majal oli väike uks ja üksainus aken, kuid sisenedes järgnes ühele suurele ja uhkele ruumile teine”¦ Rabi oli nõiduse abil laenanud Hispaaniast lossi, mis peitus kasina fassaadi taga. Maja ehitati tuntud kirjastaja ja raamatukaupmehe Vladimir Dumnovi tellimusel 1903. aastal. Meie saatkonna hoone, millel on kena, mis siis et eklektiline väljanägemine, kuid mis ei paista kuigi suur, võib igaüht üllatada just sama efektiga nagu mainitud rabi majake – seest on ta tõepoolest suur. Siin on värviline marmorkamin fuajees, mis külalisi oodates talvel mõnusalt köeb, avarad stukklagedega saalid ja kabinetid, mis paiknevad anfilaadina mõlemal pool suurejooneliselt kõrgusse tõusvaid treppe. Nagu saatkonnale kohane kaunistavad seinu hinnalised maalid, laes on kroonlühtrid. Siin asuvast antikvariaadist on kirjutanud meie kunstiajaloolased, maale hooldab kunstimuuseum. Osa mööblist on 1980. aastail Toompea lossi toodud, üht-teist aga on aastate jooksul vahest kaotsigi läinud, asus siin ju tervelt pool sajandit nõukogulik kontor nimetusega ENSV ministrite nõukogu alaline esindus NSV Liidu ministrite nõukogu juures, enne kui majast sai 1991. aastal jälle EV suursaatkond. Tänaseks on ta seda juba viisteist aastat.
Tõeliselt pidulik ja kaunis on ballisaal, mida nimetame Valgeks saaliks. Siin toimuvad iga-aastane 24. veebruari suur vastuvõtt ligi 300 külalisega, nn väikesed vastuvõtud näiteks ansambli Hortus Musicus, Tallinna Linnateatri, Mati Palmi ja Eri Klasi auks nende esinemiste puhul Moskvas, nõupidamised ja Eesti Seltsi koosolekud, luterlikud jumalateenistused. Viis aastat tagasi peeti siin saadik Tiit Matsulevitši eestvõttel saatkonna 80. aastapäevale pühendatud ajalookonverents. Veel tihedamini leiavad siin aset nn saatkonnakontserdid tuntud eesti ja külalismuusikute osavõtul, saal evib suurepärast kõla. Paljud Moskvasse akrediteeritud diplomaadid ja pealinna kunstiinimesed on leidnud tee meie saatkonda tänu nendele muusikaõhtutele. Oma pere on siin kõrge, laeni ulatuva kuuse all vana aastat ära saatnud, uue saabumisel aga lumisele katusele tõusnud ja hästi lähedal kaikuvate Kremli tornikellade saatel šampanjapudelid lahti korkinud.
Puutusin selle majaga esmakordselt kokku 1962. aastal, kui tulin pärast keskkooli lõpetamist Moskva ülikooli sisse astuma, ja sisse ka sain. Praeguses saadiku kabinetis istus neli ametnikku, roheline paks paber kattis kirjutuslaudu, ühel onul olid küünarnukkideni ulatuvad kummipaelaga käised tõmmatud pintsaku peale – nagu Tallinna turu piimanaistel, ainult tumesinised, ilmselt kaitseks tindiplekkide eest. Mäletan, et tollases söögisaalis oli vitriinkappides rikkalik portselanikollektsioon, seinal rippus aga suur”¦ Anastass Mikojani portree. Mainisin hiljuti seda aastanumbrit oma tunduvalt noorematele kolleegidele saatkonnas (töötasin seal aastail 1993 – 1995 ja 2001 – 2004) ja pälvisin seejärel umbusklikke pilke, mida venelased sõnastavad humoorikalt – “no see pole tõsi, nii kaua ju keegi ei elagi”. Ma ise poleks tollel nüüd juba nii kaugel aastal võinud uneski näha, et sellest majast saab mulle kunagi pikaks ajaks nii kodu kui töökoht. Aga teadsin juba siis hästi, et selles majas oli kunagi olnud Eesti saatkond, et need seinad on olnud ajaloo tunnistajaiks ja nii mõndagi näinud.
Selle kohta, mis toimus siin enne “minu ajaarvamist”, olen muidugi üht-teist lugenud. Huvitav ja ülevaatlik on 1997. aastal ilmunud Eero Medijaineni “Saadiku saatus. Välisministeerium ja saatkonnad 1918 – 1940”, mille Moskva peatükis peegelduvad ilmekalt ajastu heitlikud olud ja dramaatiline taust. Sulgudes märgiksin, et ootame ajaloolastelt ikka veel meie diplomaatia terviklikku akadeemilist käsitlust aastate 1918 – 1940 kohta. Mälestustest nimetaksin Heinrich Laretei raamatut “Saatuse mängukanniks” (Tallinn 1992). Koloriitseid detaile leidub Oskar Öpiku memuaarides “Kahe sõja vahel” (1957) ja “Häda võidetuile” (1958), mõlemad trükitud Stockholmis O. Mamersi varjunime all.
Meelde on jäänud huvitav seik 1930ndate algusest, kui Oskar Öpikut ja tema norralannast abikaasat hakkas külastama nüüdki üsna meie esinduse lähedal asuva Norra saatkonna 3. sekretär. Noormees oli suures vaimustuses kommunistlikust ideoloogiast ja heitis eestlastele ette russofoobiat ja väikekodanlikkust. See polnud keegi muu kui aprillis 1940 oma riigi reetnud ja vallutajatele tee avanud Norra sõjaminister Quisling. Tee noorest bolševikust natsini osutus lühikeseks!
Vähevõitu on kirjutatud isiklikke mälestusi 1939.-40. aasta dramaatilistest päevadest, taustaks alanud maailmasõda, sellest ärevast õhustikust, mis valitses saatkonnas päevast päeva kasvava Nõukogude valitsuse surve ja ähvarduste tingimustes. Väga kõnekad on aga nüüd juba korduvalt avaldatud öiste – teatavasti töötas “suur juht ja õpetaja, laste parim sõber” öösiti – Kremlis peetud Eesti-Nõukogude läbirääkimiste üleskirjutused septembrist 1939 ja juunist 1940, mis on arhiivides oma aega oodanud. Välismaiste uurijate tarvis on need koondatud Euroülikooli 1999. aasta venekeelsesse dokumentide kogumikku “Kaalukaussidel on Eesti ja Nõukogude Liit, aasta 1940 ja selle tagajärjed”.
Lugesin hiljuti üle M. Meltjuhhovi uurimuse “Stalini käestlastud võimalus” (Moskva, 2. trükk, 2002), kus Vene sõjaarhiividele toetuv autor vaid kinnitas meie diplomaatide mälu järgi tehtud üleskirjutuste täpsust. Molotov kõneles välisminister Karl Selteriga 1939. aasta 24. septembril sellises stiilis: “Kui te ei taha sõlmida meiega vastastikuse abistamise pakti, siis tuleb meil leida oma julgeoleku tagamiseks teisi, karmimaid teid”¦ Soovitan teile vastu tulla N Liidule vältimaks hullemat. Ärge sundige meid kasutama jõudu”¦ Praegu oleksid kõik [teie] lootused välisabile illusioon”. Ajal, mil väikeriikidega käidi ümber nagu peenrahaga, oli justkui loomulik “tagada oma julgeolek” teiste arvel, tallates nad jalge alla. Autor toob ära sissetungimise skeemid juhuks, kui Moskvale oleks ei öeldud.
Mis järgnes, on valusalt meeles. Meenutagem, et aastail 1921 – 1940 Moskvas teeninud seitsmest Eesti saadikust kolm surid stalinlikes vangilaagrites, nagu ka mitmed teised seal töötanud diplomaadid. Meie välisministeeriumi fuajees on avatud mälestustahvel rohkem kui kahesajale represseeritud Eesti diplomaadile (neist kolm hukkus Saksa ajal), kõik nad olid sissetungijate ees süüdi selles, et olid teeninud oma riiki.
1991. aastal jõudis kätte aeg, kui tuli, nagu keegi on kujundlikult öelnud, muuta kalasupp tagasi elusate kaladega akvaariumiks. Putši ja NSV Liidu lõpu tunnistajaks oli pärast iseseisvuse taastamist meie esimeseks saadikuks Moskvasse määratud Jüri Kahn. Kahe aasta pärast elas ta koos saatkonnaperega taas üle ärevad sündmused, presidendi ja parlamendi relvastatud vastasseisu oktoobris 1993: Jeltsin versus ülemnõukogu. See kolmepäevane kodusõda suurlinna tingimustes jääb meile kõigile alatiseks meelde. Naised ja lapsed said kohe evakueeritud Eestisse. Kuulsime lahtistest akendest pauke, nende samade tankide omi, mis CNNi ekraanipildil tulistasid Moskva Valget Maja (nüüd VFi valitsuse hoone). Meie saatkonna lähedal, TASSi hoone juures, käis lahing, liikluses valitses kaos, ringlesid jutud tuhandetest hukkunutest. Ülemnõukogu rünnaku ajal tegutsesid katustel snaiperid. Ostankino telekeskuse juurde sõitis riskile vaatamata mitu meie saatkonna noort, kes olid sealse lahingu tunnistajaks.
Tjuttševile kuulub luulerida “Õnnelik on see, kes külastas sedasinast ilma selle saatuslikel hetkil”. Kas just õnnelik, aga juhuse ehk saatuse poolt privilegeeritud küll, kui väljenduda moodsalt.
Minu esimene Moskva lähetus lõppes 1. märtsil 1995, ees ootas Pariis. Selsamal päeval lasti maha ülipopulaarne telemees Vladislav Listjev. Järgmisel päeval autoga kodumaa poole sõites kuulasime sõjaväeatašee Raivo Tilgaga terve tee raadiot, stuudiosse helistati üle kogu Venemaa, inimeste kurbus oli tohutu. Ja nüüd, kus ma seda lugu toksin, saabus teade Novaja Gazeta vaatleja Anna Politkovskaja tapmisest. Selle ausa ja vapra, rohkemgi – kangelasliku ajakirjaniku rindereportaažide kogumik on ilmunud ka eesti keeles. Meel on nii mõru. Kuulasin ja nägin teda ühel sõjavastasel konverentsil hotellis Kosmos; tema elu kallale kiputi korduvalt, ta teadis, millega riskib.
Siinkohal jätan kõik oma mõlgutused Venemaa saatusest ja tänapäevast teiseks korraks ja keeran lehekülge.
Saatkonnad asuvad küll pealinnades, aga diplomaadid on akrediteeritud riiki, vahel ka mitmesse. Seega on neil kohustus liikuda ringi, külastada erinevaid regioone nii tutvumaks asukohamaaga kui ka selleks, et suhelda kohaliku administratsiooni esindajatega, sõlmida kasulikke sidemeid ja soodustada oma riigi kultuuri- ja majandustegelaste kontakte asukohamaaga.
Osa sõite olid töölähetused, mis ei tähenda, et need ei pakkunud eredaid muljeid inimestest ja olukordadest. Külastasin Baškortostani seoses järjekordse soomeugri festivaliga “Kaama-äärsed vääriskivid”. Sel elab ligi veerand miljonit mari, kes liikusid sajandeid tagasi ligi tuhat kilomeetrit ida poole, et säilitada ja kaitsta oma maausku vägivaldselt peale surutud õigeusu eest. Marid on alles hoidnud oma keele, Baškortostanis valmistatakse ette mari keele õpetajaid. Ka festival ise oli muljetavaldav. Külalisel paluti kõikjal sõna võtta, ta oli ümbritsetud tähelepanust, ja ei ütleks, et see ei olnud siiras suhtumine. Baškortostani president, kes soovis minuga vestelda, pani mu paraadi ajal enda kõrvale tribüünil istuma ühe ministri toolile, kes kupatati sellelt ilma pikemata minema. Silme eest rullus mööda justkui 1950. aastate dokfilm: marssisid sportlased, tehti iluvõimlemist, poksiti, kõike seda käigu pealt. President lehvitas loiult, ministrid plaksutasid. Äkki märkasin, et olin lubanud ka endale lehvitamist. Korrigeerisin kiiresti ennast – quod licet Jovi”¦ ja need teised sõnad. Eriti moslemite regioonides ja riikides peab käituma ka pisiasjades ettevaatlikult. Kui ei tea, mida teha, jälgi teisi ja tee järele.
Saatkonna inimesed külastavad pidevalt Venemaa eestlaste asundusi. Nendest kaugemad on Ülem-Suetuk, Ülem-Bulan jt Krasnojarski krai lõunaosas. Viimases oli mul küll tunne, et olen jõudnud maailma lõppu, edasi on ainult Tõva ja Mongoolia. Aga just siit on pärit Karatuzi rajooni praegune juht Vladimir Saar, rajooni pindala on aga üle viiendiku Eesti omast! 2004. aastal külastas neid paiku tollane saadik Karin Jaani. Käisin ise seal aasta varem, mureks oli kohaliku kooli võimalik kinnipanek, seal töötas aga Eestist saadetud emakeeleõpetaja. Sel põhjusel käisime ka Krasnojarskis võimude jutul. Tol kevadel oli just taastatud Suetuki kiriku teravatipuline torn, taas löödi seal uut kirikule kingitud kella, mis oli valatud sealsamas lähedal linnas. Ikka on mul silme ees selline pilt: kõrgelt künkalt avaneb vaade rohelisele asulale, päike on madalale vajunud ja karjused tulevad ammuva lehmakarjaga välja pealt. Ja imeline oli kuulda inimesi rääkimas selget eesti keelt.
Siin tegutseb Siberi vanim pasunakoor, üle saja aasta vana, mille hingeks on üks tubli mees, külavanem Ernst Lell, Valgetähe ordeni kavaler. Koor käis ära viimasel ESTO-l Riias ja Tallinnas laulupeol. Ülem-Suetuki näol on tegemist ilmselt üldse vanima eesti asundusega maailmas väljaspool kodumaad. Mehed saadeti siia asumisele kohe pärast Mahtra sõda, naised ja lapsed tulid neile vankritega järele pea kaks aastat. See kõik juhtus poolteist aastasada tagasi.
Saatkonna, s.o kodumaa tähelepanuta ei ole jäänud ka Lõuna-Venemaal elavad eestlased, ka seal on käinud meie saadikud. Kuna tunneme huvi ja muret hõimurahvaste käekäigu pärast Venemaal, siis külastab meie saadik koos Ungari ja Soome kolleegiga ka igal aastal mõnda soomeugri regiooni kuni Handi-Mansi autonoomse ringkonnani Lääne-Siberis.
Soov paremini asukohamaad tunda on viinud meid ka vabal ajal pealinna ümbruse ja Kesk-Venemaa aladele reisima. Meenub sõit ilusal kevadisel päeval maaliklassiku Vassili Polenovi mõisa, mis on nüüd tema muuseum. Tegemist oli tõelise väikese Tretjakovkaga, sest oma aja ametivennad olid Polenovile ohtralt oma teoseid kinkinud. Meid viis sinna aga tema pojapoeg, juba eakas härrasmees, kes oli olnud ka vanaisa muuseumi direktor ja kellega meil kujunesid sõbralikud suhted. Kogu saatkonna perega käisime Rjazani kremlit vaatamas (erakordne barokne ikonostaas peakirikus) ja külastasime tagasiteel Sergei Jessenini koduküla Konstantinovot selle suurejoonelise vaatega kõrgelt Okaa kaldalt. Hakkasin kolleegidele paberilt lugema ühte pikemat luuletust ja kuulsin, et naaberpingil loeb veidi nokastanud (pühapäev ju!) kohalik minuga kooris. Nii me jätkasimegi. Tegelikult deklameeris tema peast!
Nii käisime Tuulas ja Jasnaja Poljanas, siis Moskva oblasti Uus-Jeruusalemma kloostris, mille peakirik kordab Püha Maa Hauakiriku põhiplaani ja mille taga voolavas Jordankaks kutsutud jões usklikud kolmekuningapäeval jaanuaripakases suplevad. Kirikusse on maetud 17. sajandil oma uuendustega usulõhe põhjustanud patriarh Nikon. Pereslav-Zalesski on üks Kuldse Rõnga linnadest, kus ligi tosin iidset kloostrit ja ilus järv, loomulikult käisime Sergijev Possadis (enamlaste ajal Zagorsk), selles Vene Vatikanis. Järgnevad Rostov-Veliki, Nižni-Novgorod, siis Voronež, kus olin ülikooli juubelil, kõiki paiku ei jõua lihtsalt nimetada.
Suzdal ja Vladimir väärivad erilist tähelepanu oma muinsuste pärast, pealegi on viimase kalmistule maetud Vladimiri keskvanglas surnud Johan Laidoner. Saabusime siia märtsis 2003 tema surmapäeval ja isegi tunnil, et asetada lilled oletatavasse matusepaika vangla müüri ääres. Seejärel korraldas saadik Karin Jaani meie riigimehe surma 50. mälestuspäeval lõuna linnavõimu esindajate osavõtul. Saatkonnas avasime koostöös Laidoneri muuseumiga näituse Laidoneri elu ja tegevuse kohta.
Oma märkmetest jätsin tahtlikult välja paljugi sellest, mis moodustab Eesti riigi esinduse, diplomaatide ja konsulite igapäevase töö naaberriigi pealinnas. See oleks juba hoopis teise, süvenenuma käsitluse teema. Ja selleks on vaieldamatult vaja suuremat ajaloolist distantsi, et näha asju ja inimesi õiges valguses ja proportsioonis.
Moskva saatkonnas, aga loomulikult ka teistes meie esindustes töötanud kolleegid võiksid oma meenutused kirja panna, esialgu või oma päevikusse. Tulevased Eesti diplomaatia uurijad saaksid sealt nii mõndagi värvikat, lisaks arhiividele, kuhu ladestuvad meie memorandumid, analüüsid, läbirääkimiste ja kohtumiste protokollid, visiitide materjalid, kirjavahetus, noodid, lepingute eelnõud jms. Seni saab nimetada vaid Mart Helme 2002. aastal ilmunud memuaare “Kremli tähtede all” oma saadikuaastaist.
Tahaksingi lõpetada pöördumisega kolleegide-diplomaatide poole: talletagem nii mällu kui paberile seda, mida peame kogetust oluliseks nii sub specie aeternitatis, aga ka lihtsalt huvitavaid detaile inimestest, sündmustest ja oludest. Astugem ühiselt vastu ajahambale.

Kommentaarid puuduvad.


Lisa kommentaar