Meie kohustus

Me mõtleme tihti oma õigustest rahvusvahelise kogukonna liikmena ja vähem oma kohustustest. Maailmas, eriti muidugi Euroopas on palju kommunismiikkest vabanenud maid, kes täna naudivad turumajanduse heaolu. Aga kusagil Siberi lagendikel on ristideta hauad, kuhu on kunagi maetud meie suguvõsa liikmed, kellest paljud olid surres oma parimas elueas. Autoriteetseim kommunismi kuritegusid analüüsiv raamat „Kommunismi must raamat” nimetab ohvritena 100 miljonit inimest. See on arv, millest pole võimalik mööda vaadata lihtsalt sellepärast, et NSV Liit kukkus 17 aastat tagasi kokku. Vastupidi, nüüd, kus endistel kommunistlikel Kesk- ja Ida-Euroopa (KIE ) riikidel on olemas oma riiklikud institutsioonid ja vajalikud ressursid, saavad meie rahvad demonstreerida oma suhtumist kommunismi kuritegudesse ja hoolitseda selle eest, et need kunagi ei korduks. Selles seisneb meie, ohvrirahvaste vastutus.

Eesti Vabariigi õigusruumi ilmusid peale Eesti Vabariigi põhiseaduse vastuvõtmist, mis seab aukohale inimõigused, ka seaduseartiklid, mis puudutavad vastutust inimsusevastaste kuritegude eest. Ka kuritegude eest, mis sooritati enne nende seaduste vastuvõtmist. See on üks osa normaalsesse Lääne õigusruumi naasmisest, kus kõige rängematel kuritegudel, ühiskonna vastu suunatud vägivallaaktidel, puuduvad aegumistähtajad. Kui natslike kuritegude hukkamõistu filosoofiline ja õiguslik alus ning ka nende eest välja mõõdetavad karistused on Lääne õigusruumis selgelt välja kujunenud, siis kommunistlike kuritegude karistamise problemaatika on jäänud suurel määral KIE riikide siseasjaks. Eesti on silma paistnud sellega, et mõned, kellel on isiklik süü, on antud kohtu alla. Alles nüüd, kus me oleme osa Euroopa kohtusüsteemist, on mitmed süüdimõistetud kaevanud oma otsuse Euroopa Inimõiguste Kohtusse ja nii on laiem Euroopa, ka need, kes pole otseselt kannatanud, selle probleemiga kokku puutunud. Kuid need on üksikjuhtumid, millel pole siiski Euroopas laiemat kõlapinda.

Süü küsimust on „Kommunismi mustas raamatus” põhjalikult lahatud. Raamatu autorid jõuavad arusaamale, et ka kommunistlikud kuriteod on, nagu fašistlikudki, grupeeritavad ja karistatavad üsnagi sarnasel moel. Meenutan, et pärast sõda süüdistati natse kolmes aegumatus kuriteoliigis: kuriteod rahu vastu (sõja valla päästmine), sõjakuriteod (siia kuuluvad ka okupatsiooniaja kuriteod) ja kuriteod inimsuse vastu. Loomulikult pole kellelgi meist isegi jurist olemata raske ette kujutada, kui hästi on Eesti rahvaga toimunu klassifitseeritav nende samade kuriteoliikide alla. Sellist lähenemist pole siiski kasutatud, ehkki rahvusvaheline õigus on seda alati võimaldanud.

Naiivse asjatundmatuse mullast hakkavad tärkama uue kommunistliku taassünni esimesed taimed.

Juba 1946. aastal ÜRO Peaassamblee poolt sõnastatud nn Nürnbergi printsiipides (kus on kokkuvõtlikult defineeritud kõik aegumatud kuriteod) ei nimetata ühtegi riiki nimepidi, need printsiibid on universaalsed ja saanud hilisemate õigusaktide, näiteks samuti universaalsena mõeldud Rahvusvahelise Krimminaalkohtu (ICC) loomise aluseks. Kommunismi kuritegude uurimiseks on pigem puudunud poliitilised võimalused, peale NSVL lagunemist aga poliitiline tahe.

Tänaseks hakkab mälestus kommunismist tuhmuma. Kommunistlik kord on juba ahvatlev romantika ja noorematel inimestel ei ole mingit probleemi kanda särki Che Guevaraga või jopet kirjaga CCCP, mõtlemata, et tõenäoliselt on keegi nende lähisugulastest langenud sellesama režiimi ohvriks. Ja kui pole ka otseseid ohvreid, kui tõesti vedas, siis ikka on elamata jäänud elud, eneseväljenduse puudumine, pidev hirm ja alandus. Inimene elab ju ainult korra, paarkümmend tuhat päeva, mitte miljardit, kui uskuda Juhan Viidingut.

Selle naiivse asjatundmatuse mullast hakkavad tärkama uue kommunistliku taassünni esimesed taimed. Eriti palju on sellest märke Ladina-Ameerikas, näiteks arengud Venezuelas. Kuid meile teevad loomulikult rohkem muret kommunismi reanimatsiooni märgid Venemaal, mis oli suurim kommunistlik riik maailmas. Samuti olukord Valgevenes, kus kommunistlik ühiskonnakorraldus pole isegi ajutiselt lakanud.

Juudi kogukonnad üle maailma on teatavasti olnud väga edukad rahvusvahelise fašismivastase konsensuse loomisel. Meil on neilt palju õppida, loomaks samasugust konsensust kommunistlike kuritegude asjus. Olen oma USAs oleku aastatel huviga uurinud USA juudi kogukonna sellealast kogemust. Väga petlik on arusaam, et kõik on läinud väga libedalt. Saavutatu taga on tuhandete entusiastide reaalne töö, muuseumite ehitamine, õppetoolide loomine, ka sõjakurjategijate otsimine. See põhineb entusiasmil, aga on tihti ka palgaline töö. Holokausti uurimiseks antakse välja uurimisstipendiume, on võimalik teha doktoritöid. See pole asjaarmastajate hobi.

Holokausti uurimine, pärimuse kogumine ja muu läks tõsiselt käima alles 60ndatel aastatel, sest 1940. aastate lõpul ja 1950. aastatel valitsesid teised prioriteedid. Taheti oma uus elu sisse seada, jalule tõusta, mitte uuesti läbi elada toimunud õudusi. Ühel hetkel aga, kui oli juba jalule tõustud, kui nooremad põlvkonnad hakkasid küsimusi esitama, tekkis valmisolek nende valusate aegade juurde tagasi tulla. Kogu protsess polnud kaugeltki nii iseenesestmõistetav, nagu täna võiks arvata. Nobeli preemia laureaat Elie Wiesel, ise koonduslaagris vaevelnud mees, kes oli hiiglasliku Washingtoni holokausti muuseumi rajaja, on kirjeldanud oma raskusi muuseumiraha kogumisel. Isegi paljud juudi rahvusest väga varakad ettevõtjad, isegi need, kelle vanemad olid kannatanud, ei tahtnud asjaga tegeleda, vaid kutsusid vaatama tulevikku, elama homsele päevale jne.

Tuleks kuskilt alustada, et kujundada uus rahvusvaheline konsensus, kus fašismi kõrval on mitte sõnades, vaid tegelikkuses hukka mõistetud kommunismi kuritööd.

Tänaseks on holokausti hukkamõistu teema lõimunud orgaaniliselt Lääne kultuurikangasse. Kommunismi kuritegudega pole sarnast protsessi läbi tehtud. Kesk- ja Ida-Euroopa riigid, kelle rahvad olid suurimad ohvrid, pole sellega tegelenud. Ainus vähegi tuntud kommunismiohvreid mälestav monument asub Washingtonis ja selle idee autorid on olnud ameeriklased, kuigi KIE väliskogukondade abil. USA riigi jaoks on sellel tegevusel tähtsus, sest monumendi avas president Bush, kohal olid mõjukad kongressi liidrid. Nüüd plaanitakse Washingtoni ka kommunismikuritegude muuseumi. Oleks kurb ja kultuuritu, kui see töö jääkski ainult ameeriklaste kanda.

Ka KIE riikidel ja rahvastel tuleks kuskilt alustada, et kujundada uus rahvusvaheline konsensus, kus fašismi kõrval on mitte sõnades, vaid tegelikkuses hukka mõistetud kommunismi kuritööd. On vaja õiguslikku baasi, millele ehitada hukkamõistu hoone. Fašismi puhul oli selleks loomulikult sünge Nürnberg. Kuid kohtupidamiseks on möödas liiga palju aega, see võib nõrgendada niigi nõrka sisepoliitilist rahu paljudes riikides, lühidalt poleks see avalikes huvides ega praktiliselt teostatav. Pigem oleks vajalik luua autoriteetne rahvusvaheline uurimiskomisjon. Ma ei taha kasutada sõnu vaimne Nürnberg, pigem oleks tegu ausa eneseanalüüsiga. Sündmuse uurimine toimuks ilma kahtlusaluseid määratlemata. Komisjonil poleks mingeid volitusi kohtupidamiseks. Parimaks eeskujuks võiks olla Eesti Rahvusvaheline Inimsusevastaste Kuritegude Uurimise Komisjon (nn Jakobsoni komisjon), ent selle vahega, et loodava komisjoni tegevus oleks ulatuselt rahvusvaheline, avalik ja kõrge profiiliga. Ameerika Kongressis toimuvad kuulamised võiksid samuti olla selle protsessi eeskujuks.

KIE riikide ühisel jõul tuleks luua rahvusvaheline Komisjon Euroopas Sooritatud Kommunistlike Kuritegude Uurimiseks (ingl keeles Commission for Investigation of Communist Crimes in Europe). Otsuse sellise komisjoni loomiseks peaks tegema võimalikult suur grupp KIE riike, ühtlasi tuleks võtta vastu, soovitavalt rahvusvahelise lepingu kujul, kohtu statuut ja harta, mis määratleb komisjoni eesmärgid ja töökorralduse. Komisjoni koosseisus võiks olla igast riigist üks prominentne ühiskonnategelane, kes võiks olla ajaloolane, aga ka poliitik või mõlemat (näiteks Adam Michnik, Ví¡clav Havel?). Põhiline oleks inimese laitmatu prestiiž ja kindel moraalne kapital, soovitavalt ka rahvusvaheline tuntus.

Sündmustele hinnangu andmise aluseks peavad olema inimsusevastaste kuritegude hukkamõistmise õigusaktid alates Nürnbergist ja lõpetades Rahvusvahelise Kriminaalkohtuga (ICC). Neid raame peakski kirjeldama komisjoni harta. Meenutan, et näiteks Nürnbergi harta on endiselt kõige kokkuvõtlikum alusdokument fašismi inimsusevastastele kuritegudele hinnangu andmiseks. Seal on sõnastatud põhimõtted, mida ehk veidi täpsustatud kujul peaks järgima ka kommunismi kuritegude uurimiskomisjon.

Komisjoni statuut peaks määratlema komisjoni praktilised tegevuspõhimõtted. Iga suuremat massimõrva peaks käsitlema eraldi „kaasusena”, mille puhul avaldatakse komisjoni materjalid ja ka lõppotsus nii, nagu tegi seda Jakobsoni komisjon. Eelkõige peaks tegelema suurte juhtumitega, mis mõjutavad laiu ühiskonnakihte ja avalikku arvamust. Olgu siin nimetatud näiteks Ukraina näljahäda, Poola ohvitseride saatust, Balti rahvaste küüditamist, Gulagi orjatöölaagrite loomist majanduse arendamiseks, psühhiaatriahaiglate kasutamist, massihukkamisi (paljudes Euroopa riikides erinevatel aegadel), teadlikult põhjustatud keskkonnakatastroofe.

Kommunismi kuritegusid lahti rääkimata jäävad eriti endiste kommunistlike maade ühiskondlikku psüühikasse mustad laigud.

Kuidas uurimiskomisjon töötaks? Võetakse ette konkreetne kaasus, näiteks Poola ohvitseride saatus. Toimuvad avalikud kuulamised, komisjoni poolt määratud uurijad tutvustavad oma uurimistulemusi, aga ka pildimaterjale, kui võimalik, kuulatakse üle tunnistajaid. Siis antakse kohtu materjalid ja stenogrammid välja ametliku trükisena.

Sinna lisatakse komisjoni kokkuvõte ja hinnangud inimsusevastaste kuritegude hukkamõistmisest. Kogu projekti elluviimine peaks olema korralikult finantseeritud, et komisjon saaks palgata uurijad, tegeleda reaalselt materjali otsimisega, mitte ei peaks hobi korras tegutsema. Tähtsat rolli mängiksid ka rahvuslikud uurimisgrupid, näiteks kujutan ette, et president Ilvese poolt soovitatud mälu instituut võiks Eesti poolt lisaväärtust anda.

Kogu komisjoni töö oleks avalik, interaktiivne, seda oleks võimalik jälgida Internetist, võib-olla ka kaabeltelevisioonist. Inimestel oleks võimalik saata materjale, pakkuda oma tunnistusi, tekivad lisad „kaasuste” toimikutesse. Oleks ometi aadress kas Tallinnas, Varssavis või Prahas, kuhu saata oma informatsioon nende kommunistlike kuritegude kohta, mis parasjagu arutlusel on. Kodanikel tekiks pidepunkt oma valusatest mälestustest rahvusvahelise avaliku arvamuse tasandile.

Võidakse küsida, kas on põhjendatud keskendumine Euroopale? Jah, sest see on Euroopa riikide esmane kohus. Tahtmata tuua liigseid paralleele, võib siiski öelda, et Nürnberg, mida me tunneme, tegeles ainult Euroopas (kuni Saksa pealetungi idapiirini) toimunud kuritegudega. Euroopa peaks tegelema Euroopas (miks mitte näiteks OSCEga hõlmatud riikides) toimunud kommunistlike kuritegudega, sest see on piisavalt suur ja realistlikult haaratav tegevusväli. Kuigi algatus peab lähtuma KIE riikidelt, tuleks kindlasti kutsuda osalema kõiki OSCE ja Euroopa Nõukogu liikmesriike. Olen kindel, et selle protsessiga ühineksid paljud SRÜ riigid.

Ma ei kahtle, et esmased keerukused tekiksid juba rahvusvahelistel läbirääkimistel, aga ka mõjukate rahvusvaheliste ja valitsusväliste organisatsioonide kaasahaaramisel.

Nii et ka komisjoni loomise protsess ise omaks kindlasti suurt poliitilist tähtsust uue rahvusvahelise konsensuse kujundamiseks. On võimalik, et osa riike ei liitu või hakkab komitee tööd lausa takistama, ei luba uurijaid oma arhiividesse jms. Sellest on kahju, aga see pole kõige olulisem. Väga palju arhiivimaterjali on juba vabas maailmas, paljudele materjalidele on kindlasti olemas juurdepääs. Mitteliitujad määratlevad aga ennast ise kui kommunismi kuritegude uurimise vastaseid ja peavad seda suutma selgitada nii oma avalikkusele kui ka rahvusvahelisele kogukonnale.

Sellel komisjonil oleks kindlasti oluline fakte uuriv ja analüüsiv roll, kuid tema olulisim väljund oleks sümboolne, see oleks sõnum rahvusvahelisele avalikkusele, et veel põlvkondi hiljem mäletatakse kuritegusid, millest paljud loodavad, et need on vajunud unustusse. Ja ajalugu mäletab neid juhtumeid ainult sellisena, nagu nad läbi viidi, mitte põrmugi paremana.

Komisjoni töö loob pidepunkti ka muudeks tegevusvaldkondadeks, mis peaksid samm-sammult arendama kommunismi uurimise akadeemilist baasi. Muutuks arukaks ja legitiimseks ülikoolide juurde õppetoolide loomine, mis hakkaksid uurima kommunismikuritegude põhjuseid ja – mis olulisem – kallaksid selle teadmise hariduse vereringesse, raiuksid õpikutesse. See viiks need probleemid palju tugevamalt noorte teadvusesse. Teaduslikud uuringud võimaldaksid anda küsimuse massikuritegude läbiviimise spetsiifika kohta, näiteks võiks uurida meil vaidlusi tekitanud küsimust, millised olid liiduvabariikide volitused repressioonide läbiviimisel või milline oli KGB ja kommunistliku partei suhe repressioonide läbiviimisel. Jällegi on kommunismi kuritegude teemalised uurimused ilmunud eelkõige Läänes. Nimetagem või Richard Pipesi raamatut „Kommunism” ja „Tundmatu Lenin”, Anne Applebaumi „Gulagi” või hiljutist Robert Service raamatut „Seltsimehed”.

Kokkuvõtteks: meil on palju õppida neilt, kes on tegutsenud holokausti uurimise ja mälestuse jäädvustamisega. See kõik nõuab suurt tööd, rahvusvahelise konsensuse otsimist, poliitiliste jõudude kaasahaaramist. Niimoodi tekibki rahvusvaheline konsensus. Olgu see selgituseks ka neile kolumnistidele, kes võivad öelda, et jälle tahetakse rahvusvahelisest konsensusest kõrvale kalduda ja konstrueerida mingit oma maailma.

Ajalugu mäletab kommunismi kuritegusid ainult sellisena, nagu nad läbi viidi, mitte põrmugi paremana.

Ettepanek komisjoni loomiseks on kantud murest, et kommunismi kuritegusid lahti rääkimata jäävad eriti endiste kommunistlike maade ühiskondlikku psüühikasse mustad laigud. Need ühiskonnad muutuvad käitumuslikult normaalseks siis, kui nende valu on lahti räägitud ja mõistmist leidnud. Ei tasu ka alahinnata kommunistliku ideoloogia elujõulisust: raskustes vaevlevad ühiskonnad võivad hõlpsasti kinni haarata ideaalse ühiskonnakorra ihalusest. Ainult uus rahvusvaheline konsensus neis küsimustes võimaldab selliseid ohustsenaariume kindlalt vältida.

Käesolev artikkel pole kirjutatud selleks, et süüdistada sadu tuhandeid kommunistliku partei lihtliikmeid. Ma pole päris kindel, et kunagine komparteisse kuulumine peaks olema uhkuseallikas, kuid kindlasti pole meil põhjust in corpore süüdistada inimesi, kes kuulusid tollel ajal ainsasse massiparteisse. Liiga tihti varjuvad paljud kommunismi õigustajad nende masside taha, proovides nende selja tagant õigustada kõike, mida kompartei tegi. See soov on niivõrd läbinähtav, et ta on pigem naljakas.

Artikkel pole ka kirjutatud selleks, et Eesti peaks nendes küsimustes haarama endale avalikult juhtohjad. Eesti võib olla üks innustajatest, rahvusvahelisel tasemel läbirääkimiste pidajatest. Ideel on väärtust ainult siis, kui ta pole ühe või kahe, vaid näiteks kümne riigi algatus. Eriti oluline oleks saada paati suured KIE riigid, kellel on rohkem poliitilist jõudu. Väga oluline oleks ka nende lääneriikide osalemine, kes pole kommunismi läbi otseselt kannatanud. Meie, ohvermaad, peame rohkem ära tegema nende mälestuseks, kelle elu hävitas või rikkus nõukogude võim. See on meie kohustus.