Maskide võitlus

Tõepoolest: Venemaal pole mitte kordagi toimunud presidendivalimisi, mille tulemus ei oleks ette teada olnud. Isegi kui mõningatele Lääne vaatlejatele võis 1996. aastal tunduda, et haige ja populaarsuse kaotanud Boriss Jeltsin võib valimisvõitluses kommunist Gennadi Zjuganovile alla jääda, siis Venemaal kasutas poliitiline ja oligarhiline eliit Zjuganovi ära ühiskonna valijate Jeltsinile orienteerimiseks ning alternatiivide välistamiseks. Putinist, kelle valimisvõiduks loodi vajalikud tingimused aegsasti ja hoolikalt, ma parem üldse ei räägigi.

Ukraina valimistel on seevastu alati intriig olemas olnud. Tõsi küll, 1991. aastal oli selge, et valimised võidab Leonid Kravtšuk ja Rahvarinde liidril Vjatšeslav Tšornovilil puudub šanss asuda äsja loodud riiki juhtima. Ent siiski oli Tšornovil kogu oma süsteemi- ja nomenklatuurivälisuse juures ikkagi tõsine vastane, mitte ehmatamiseks püsti pandud hernehirmutis nagu Zjuganov. 1994. aastal ei olnud kuni viimase minutini selge, kas võidab Leonid Kravtšuk

või Leonid Kutšma; isegi häältelugemise ajal tekkis korraks moment, mil Kravtšukki, kes tegelikult kaotas, õnnitleti võidu puhul. Ning lõpuks, 1999. aastal näis Leonid Kutšma võit küll ettemääratuna, ent selleks, et valimised kulgeksid venemaise stsenaariumi kohaselt ning president jääks teises voorus vastakuti kommunistide kandidaadiga, pidi võimuaparaat tegema liberaalidest opositsiooniliste kandidaatide mängust väljalülitamiseks täiesti uskumatuid jõupingutusi.

2004. aasta valimised sarnanevad aga rohkem 1994. kui 1999. aastal toimunuga. Ametitoolil president ei osale, tema poliitilised projektid ja arvestused kipuvad läbi kukkuma; kahe peamise kandidaadi, “võimupartei” kandidaadiks kuulutatud peaministri Viktor Janukovitši ning opositsioonilise Meie Ukraina bloki juhi, ekspeaministri Viktor Juštšenko šansid on aga enam-vähem võrdsed. Tõenäoliselt saame me Ukraina uue presidendi nime teada alles hommikul pärast teist valimisvooru.

Kutšmal puudub valitud järglane

Ukraina valimiskampaania eripära mõistmiseks on vaja teada asjaolu, mis eristab seda vene valimistest: nimelt seda, et riigijuhiameti peamiste pretendentide hulgas ei ole Leonid Kutšma valitud “järglast”. Kümne presidendiaasta jooksul ei ole Kutšmal õnnestunud sellist “järglast” leida ja “üles kasvatada”. Janukovitš on küll võimu esitatud kandidaat, ent tema kandidatuur on teatavate aparaadisiseste kokkulepete tulemus, ta ei ole riigipeale tõeliselt lähedane inimene. Viimast ennekõike seetõttu, et kogu tema poliitiline karjäär on seotud Donetski klanniga, autonoomse regionaalse grupeeringuga, mis on dnepropetrovskilaste ja Kutšma perekonnaga juba aastaid võimu ja vara pärast konkureerinud.

Kuni Kutšma okupeerib presidendi kabinetti, võib ta veel pretendeerida arbiitri rollile võitlevate klannide suhetes, ent niipea kui ta võimu kaotab, saab temast vaid juht klannis, mis on küll mõjukas, ent kaugeltki mitte suutlik teisi alla suruma. Just seetõttu ei ole Kutšma ja tema lähikond Janukovitši võidust üldse liiga huvitatud; teatavatel tingimustel võiks presidendi perekond väga vabalt leida ühise keele ka opositsionäär Juštšenkoga.

Presidendi ainus tõsine siht oli tulevase presidendi volituste nõrgendamine vastuolulise põhiseadus-muudatuse kaudu. Ent Kutšma lähikond oli samal ajal ametis ka presidendi liitlaste vara endale ahmimisega, lootes sellega veel enne ennustamatu tulemusega presidendivalimisi ühele poole jõuda; selle tulemusel aga kukkus kokku niigi vankuv valitsusmeelne enamus ülemraadas. Nii et mingit põhiseadusreformi tõenäoliselt enam ei tule ja Ukraina uus president pärib oma eelkäija kõik volitused.

Kui president ei ole Janukovitši võidust ilmtingimata huvitatud, miks pole tal siis õnnestunud leida ühist keelt Juštšenkoga, kes võiks võimu esitatud alternatiivse kandidaadi puudumisel kergesti need valimised võita? Siin on põhjuseks klannidevahelise kokkuleppe puudumine. Juštšenkol ei ole õnnestunud saada kõiki võistlevaid grupeeringuid rahuldavaks kompromisskandidaadiks. Ta ei tekita allergiat presidendi perekonnas ega ka Donetski klannis, mille esindaja on Janukovitš, ent tema lepitamatuks vastaseks on presidendi odioosne administratsioonijuht Viktor Medvedtšuk ja viimase juhitav grupeering.

Medvedtšukil on administratsioonijuhi ametit pidades õnnestunud paigutada “oma inimesi” mitmetesse võtmeametistesse nii pealinnas kui provintsides; samuti on ta ilmutanud täielikku valimatust vahendite osas, mida kasutada valimiskampaaniates. Näiteks see, mil moel ta püüdis saavutada oma kandidaadi valimist Karpaatide-taguse Mukatševo linnapeaks, ei kutsunud esile skandaali mitte üksnes Ukrainas, vaid ka rahvusvahelisel tasandil. Ent arvestades Kutšma lähedust Medvedtšukiga ning viimase kaadri- ja meediaressursse, ei ole potentsiaalsel võimupartei presidendikandidaadil võimalik tema arvamusega mitte arvestada. Ka Janukovitšit ei toetanud Medvedtšuk kohe: ta tegi alguses mitu tulemusetut katset teda erru saata, siis aga püüdis teostada põhiseadusreformi, mis kärbiks tulevase presidendi volitusi – ning taas edutult. Ent, nagu öeldud, Medvedtšuki osatähtsust võimu toetatava kandidaadi valikul ei tohi alahinnata.

Võitlus käib klannide vahel

Samuti väärib märkimist Juštšenko väga ettevaatlik suhtumine Venemaasse. Kremlis peetakse ekspeaministrit läänemeelseks kandidaadiks, Janukovitšit aga venemeelseks. Teatav roll sellise maine kujundamisel on taas olnud Viktor Medvedtšukil, kes on eesseisvaid valimisi mitmeid kordi arutanud nii president Vladimir Putiniga kui ka oma kolleegidega presidendi administratsioonis – kelleks varem oli Aleksandr Vološin, pärast viimase erruminekut aga Dmitri Medvedev.

Tegelikult aga tasuks Ukraina valimiste üleideologiseerimisest pigem hoiduda. Venemaa ja Lääs teevad mõlemad sama vea, nähes neid valimisi endale harjumuspärastes kategooriates. Tegelikult ei ole Ukrainas praegu vastakuti demokraatlik ja nomenklatuuri lähetatud kandidaat, läänemeelne ja venemeelne kandidaat, isegi mitte maa lääneosa esindaja ja maa idaosa esindaja. See, mida me näeme, on kahe nomenklatuurse grupeeringu omavaheline võitlus. Üks neist gruppidest, Donetski oma, püüab laiendada oma võimu riigi mastaapideni, kasutades selleks ära teiste, Juštšenko võimuletulekut mitte soovivate klannide abi. Teise grupeeringusse on koondunud aga poliitikud ja ettevõtjad, kes ei ole Kutšma võimuloleku aastakümne jooksul suutnud tugevneda – või kes ei usu selle reziimi elujõudu pärast presidendi lahkumist. Mõistagi püüab see grupeering oma edukamaid vastaseid nüüd võimu lähedalt eemale tõrjuda. Huvitaval kombel pole aga Donetski grupp üldse vaenlane, Donetski grupi territooriumile ja varale Juštšenkot toetavad ärimehed enamasti ei pretendeeri. See-eest aga võivad klannidel, kes praegu toetavad Janukovitšit, Juštšenko võimuletuleku korral tekkida probleemid. Samuti aga võivad need tekkida Janukovitši võidu korral, sest pole ju mingit garantiid, et presidendina ametisse asudes hakkab Janukovitš arvestama inimestega, kes praegu on sunnitud teda toetama.

Kõigest hoolimata jääb suund ise – ning see on läände, mitte itta – muutumatult samaks, mis tahes tulemus eelseisvatel valimistel ka poleks.

Mõistagi ei soovi kumbki kandidaat oma tegelikke kavatsusi valijatele selgitada. Seetõttu ongi siin käivitunud postsovetlikele maadele iseloomulik maskeraad. Juštšenko, kes on peaaegu kogu Kutšma valitsusaja töötanud riigi keskpanga juhina ning kes nimetati peaministriks pärast tema “poliitilise isa” (just selle tiitli on Juštšenko ise Kutšmale andnud) mitte just liiga ausat valimisvõitu 1999. aastal, sama Juštšenko osutub nüüd korraga opositsionääriks, demokraadiks, Venemaa vastaseks ja Ameerika toetajaks. Kusjuures samal ajal kutsub ta väsimatult üles Ukraina rahuvalvajaid Iraagist välja tooma, põhjendades seda sellega, et Iraagi nimel ei tohi ohverdada Ukraina demokraatiat.

Janukovitš, kes esindab klanni, mille huvides on agressiivse Vene kapitali Ukrainast väljatõrjumine ning presidendi perekonna tegevusvõimaluste piiramine, osutub aga korraga võimu poolt väljavalituks, Kutšma soovitavaks järglaseks, Vene-sõbralikuks ja Ameerika-vastaseks. Sealjuures räägib ka tema – ent palju pehmemas vormis kui Juštšenko – vajadusest Ukraina rahukaitsjad Iraagist kui mitte välja tuua, siis vähemalt neid vähendada.

Konkurents käib riigi keskosa pärast

Peatun Iraagil nii põhjalikult ainult sellepärast, et Ukraina avalikkus suhtub oma vägede sealviibimisse äärmiselt negatiivselt – ning me näeme, kuidas mõlemad võimupretendendid üritavad avalikkuse meeleoludele järele kiita. Ning nõnda pole see ainult Iraagi asjus. Seega, me oleme tunnistajaks kahele populistlikule valimiskampaaniale, mille põhjal ei saa teha mingeid järeldusi selle kohta, milline hakkab Ukraina olema Janukovitši või Juštšenko tegeliku võimu ajal. Samal ajal aga – tõepoolest – on Juštšenko stabiilselt ülipopulaarne maa lääneosas, Janukovitš idaosas ning reaalne võitlus käib riigi keskosa pärast, mis ei juhindu oma valikutes niipalju poliitilistest kui majanduslikest huvidest.

Siin aga võib koostöö Medvedtšukiga osutuda Janukovitšile karuteeneks. Peaministri valimisstaapi on ilmunud Vene poliittehnikud, kes on veendunud – Moskvas valitsevate meeleolude loogikale vastavalt -, et ukrainlaste suurim unistus on taasühinemine põhjanaabriga. Vaatlejad on juba märkinud, et Janukovitši portreteerimine Vene-sõbraliku poliitikuna on tema positsioone riigi keskosas märgatavalt nõrgendanud. Mitte et seal Venemaad vihataks – pigem ollakse selles suhtes ükskõiksed -, aga tulevaselt presidendilt oodatakse konkreetseid majanduslikke “präänikuid”. Kui need “präänikud” kõlavad Juštšenko suust, kes, nagu Kutšmagi, on alati olnud meister lubama, siis võib Janukovitši Vene-meelne positsioon saada talle hukatuslikuks. Juštšenko on oma valijate jaoks lootuste kandidaat. Janukovitš peab tegema suuri jõupingutusi, et omandada veel mitte otsustanud valijate silmis samasugune maine.

Muutusi tuleb vähe

See aga, milliseks muutub Ukraina pärast ühe või teise kandidaadi võitu, on juba küsimus, millel presidendivalimistega üldse väga suurt pistmist ei ole. Riskin aga oletada, et nii ehk teisiti muutub vähe. Nomenklatuurne juhtimissüsteem, mis eeldab võistlevate gruppide konsensust, ignoreerib aga ühiskonna ja riigi huve, jääb igal juhul alles. Mõnel pool regioonides võivad võim ja opositsioon kohad vahetada, kusjuures paljud neist, kes on praegu võimul, jäävad sinna ikkagi ning mitmed praegused opositsionäärid ka jätkavad opositsioonis. Praegu näiteks ei pane ju kedagi väga imestama, et Juštšenko valimiskampaaniat juhivad Kutšma endine esindaja parlamendis Roman Bessmertnõi ning Medvedtšuki endine lähedane kaaslane Aleksandr Zintšenko, kes läks oma kodugrupeeringuga hiljuti tülli. Mõlemad mainitud inimesed andsid 1999. aastal suure panuse Kutšma võidu ja tema reziimi tugevnemise heaks. Sarnased metamorfoosid jäävad toimuma nii Juštšenko kui Janukovitši võidu puhul.

Mitte kummastki kandidaadist ei saaks Ukrainale Lääne-vastast presidenti – sõltub puhtalt ainult Läänest endast, kui tõsiselt ta võtab uut administratsiooni ja kui tõsised on tema püüded sellega lävida. Ukraina allub väljast tulevatele mõjudele palju suuremal määral kui Venemaa või Valgevene, nii et kui Läänel on selleks tahtmist, siis on täiesti võimalik, et juba Leonid Kutšma järeltulija esimesel ametiajal liitub riik NATOga, mis paneb ühtlasi punkti kõikidele juttudele Vene “mõjusfäärist” Ida-Euroopas.

Samal ajal aga ei ole ükski kandidaat meelestatud ka Vene-vastaselt. Ainult Kreml ise saab otsustada, kas ta hakkab suhtuma Juštšenkosse kui Vene-vastasesse presidenti – ning sellel juhul on see juba Venemaa ise, mis võtab kursi suhete halvendamisele – või kas ta süleleb Janukovitšit kui Vene-sõbralikku presidenti, millisel juhul ootab teda ränk pettumine.

Peamine on aga see, et kes ka ei võidaks, ei saa ta isegi nomenklatuurse riigijuhtimisstiili säilides Ukraina poliitilise arengu vektorit muuta. See areng võib küll toimuda aeglasemalt kui mujal Euroopas, seda võivad pidurdada ühiskonna ükskõiksus ja eliidi küünilisus, samuti võime me näha pidevat välispoliitilist kõikumist; ent sellest kõigest hoolimata jääb suund ise – ning see on läände, mitte itta – muutumatult samaks, mis tahes tulemus eelseisvatel valimistel ka poleks.