Marek Kohv: Eesti on kaitstud ehk miks Narva ei ole järgmine

Kas Narva on järgmine? Sellest küsimusest on saanud omamoodi kultus välisajakirjanike seas. Ei, Narva ei ole järgmine, sest enam pole aasta 2014 ja Eesti pole tolleaegne Ukraina. Narva on Eesti linn, mis asub Eesti territooriumil ning Eesti piir on kindlalt kaitstud. Olukorda, kus Eestisse imbuksid „rohelised mehikesed“ ei saa tekkida. Eesti-Vene piiriliikluse oluline piiramine alates 2022. aastast ja kehtestatud täiendavad kontrollmeetmed nii Eestis kui ka Schengeni ruumis laiemalt teevad sellise stsenaariumi väga ebatõenäoliseks.

Alljärgnevalt tahakski argumenteerida, miks Eestis on turvaline ja millised on need aspektid, mida tihti meie enda kodanikud, aga ka välismeedia arvesse ei võta.

Venemaa kurnatus ja strateegiline seotus Ukrainas

Venemaa Föderatsioon on täiemahulise agressiooniga Ukraina vastu sidunud end strateegiliselt pikaajalise ja kurnava konfliktiga. Sõda on nõudnud Venemaalt tohutuid kaotusi nii elavjõus kui ka tehnikas, ammendades märkimisväärselt ressursse, mis oleksid vajalikud uue laiaulatusliku konflikti alustamiseks mõne NATO riigi vastu. Välisluureameti hinnangul on valdav osa Venemaa maismaavägedest seotud Ukrainas ning nende taastamine sõjaeelsele tasemele võtab aastaid.

On oluline märkida, et isegi kui mingil kujul Ukraina ja Venemaa vahel saavutatakse vaherahu, ei vabasta see kohe kõiki Vene üksuseid. Need jääksid suures mahus endiselt Ukraina piiridele. Venemaa majandusprobleemid tekitavad aga küsimusi, kuidas sõja lõppedes praeguses mahus armeed üleval pidada. See annab Eestile ja liitlastele väärtusliku aja oma kaitse- ja heidutushoiaku edasiseks tugevdamiseks.

Artikkel 5 ja regionaalne koostöö – kohene vastulöök

NATO liikmesus on Eesti julgeoleku keskne sammas. Alliansi kollektiivkaitse põhimõte, mis on sätestatud Washingtoni lepingu artiklis 5, on ühene: rünnak ühe liitlase vastu on rünnak kõigi vastu. See on reaalne sõjaline heidutus, mida toetab liitlasvägede kohalolek meie regioonis. Eestis paikneb Ühendkuningriigi juhitav NATO lahingugrupp, mille koosseisus teenib ka Prantsusmaa, mõlemad on tuumariigid. Need üksused on Eesti diviisi koosseisus. Ühendkuningriik suurendaks kriisi korral täiendavalt oma kohalolekut brigaadisuuruse üksuseni, mis tähendab 3000–4000 sõdurit. Sarnased teiste NATO liitlastega mehitatud lahingugrupid asuvad ka Lätis, Leedus ja Poolas.

Venemaa ei saa konventsionaalses sõjas NATO-le vastu. Lääne tehnoloogiline üleolek on ilmne. Hiljutised konfliktid, näiteks Iisraeli ja Iraani vastasseis, on näidanud, kui tõhusalt suudab lääne relvastus neutraliseerida Vene tehnoloogial põhinevaid süsteeme. Venemaa hübriidsõja kasutamine lääne vastu näitab meile tegelikult, et Venemaa on ennast automaatselt positsioneerinud nõrgemana. Klassikalise asümmeetrilise sõja teooria järgi kasutab just nõrgem pool ebakonventsionaalseid vahendeid, et vältida tugevama sõjalise jõuga üks-ühele vastasseisu. Sabotaaži ja terrorirünnakute kaudu on nõrgema poole eesmärk kurnata tugevamat vastast ja õõnestada tema poliitilist tahet. Sellist tegevust Venemaa parasjagu lääne vastu ellu viibki.

Venemaa hübriidsõja kasutamine lääne vastu näitab meile tegelikult, et Venemaa on ennast automaatselt positsioneerinud nõrgemana.

Stsenaarium, kus Venemaa võiks testida artikkel 5 toimimist piiratud rünnakuga Eesti vastu, on ebatõenäoline, kuna see alahindab Eesti ja tema lähimate liitlaste valmisolekut. Eesti ei jääks ootama NATO formaalset otsustusprotsessi, vaid astuks igasugusele agressioonile vastu esimesest hetkest alates kogu oma jõuga.

Veelgi enam, Eesti ei oleks selles võitluses üksi. Tihe kaitsekoostöö Soome, Läti, Leedu ja Poolaga tagab, et regionaalne vastus oleks kohene ja koordineeritud. Artikkel 5 käivituks sellises olukorras vältimatult, kuid selleks hetkeks oleks agressor juba vastamisi mitme riigi ühendatud kaitsejõududega, millele lisanduks kiirelt kogu alliansi tohutu sõjaline võimsus. Poola on Euroopa sõjaline suurjõud, küll ilma tuumarelvadeta, aga Venemaa valmisolek tuumarelva kasutada on olnud Ukraina puhul vaid retooriline. See on kindlasti veelgi komplitseeritum Eesti vastu, arvestades Peterburi lähedust. Soomel on aga väga võimas suurtükivägi ja korralikud õhujõud.

Igasugune Venemaa otsene sõjaline rünnak Balti regioonis kohtab oluliselt tugevamat ja integreeritumat jõudu kui see, millega Venemaa Ukrainas silmitsi seisis.

Poola ja Balti riikide märkimisväärsed kaitseinvesteeringud koos uue NATO liitlase Soome tugeva kaitseväe ja teiste NATO liitlaste pideva kohalolekuga loovad võimsa heidutuse. Venemaa Lääne sõjaväeringkonna (see, mis peaks sõdima Euroopa suunal) suuruseks hinnati enne 2022. aastat ligi 300 000 sõdurit. See number on käimasoleva sõja jooksul vähenenud ja kuigi Venemaa on algatanud riigi sõjajõudude suurendamise, ei ole see lähiajal kindlasti saavutatav. Veelgi enam, on küsitav, kas sellises majanduslikus olukorras nagu Venemaa on, on see ka realistlik eesmärk.

Vastukaaluks, kui võtta võrdlusse ainuüksi Soome, Eesti, Läti, Leedu ja Poola kaitsevägede tegevkoosseis, on see hetkel üle 300 000 sõduri. Klassikaliselt loetakse eduka sõjalise rünnaku eelduseks ülekaalu 3:1 vastu. Lisaks on Eesti reservistid kiirelt mobiliseeritavad – seda on edukalt harjutatud. Reservväelased on ka teistes meie regiooni riikides, kusjuures Soome reservarmee on Euroopa Liidu suurim. Igasugune Venemaa otsene sõjaline rünnak Balti regioonis kohtab oluliselt tugevamat ja integreeritumat jõudu kui see, millega Venemaa Ukrainas silmitsi seisis, mistõttu on pealetung nende riikide vastu Venemaa jaoks erakordselt keeruline ja kulukas.

Eesti kaitsevägi – tipptasemel ja valmis

Eesti on viimastel aastatel teinud ajaloo suurimaid investeeringuid oma iseseisvasse kaitsevõimesse. Hiljutised hanked on toonud või kohe toomas relvastusse maailmatasemel tehnikat. Lõuna-Korea päritolu liikursuurtükid K9 Kõu annavad Eesti suurtükiväele võimsa tulejõu. Hangitud on USA päritolu mitmikraketiheitjad HIMARS, mis suudavad täpselt tabada sihtmärke kuni 300 kilomeetri kaugusel. See on strateegiline võime, mis muudab Venemaa jaoks oluliselt kalkulatsioone.

Jalaväebrigaadide mobiilsuse ja kaitstuse suurendamiseks hangiti jalaväe lahingumasinad CV90 ja erinevaid ratassoomukeid. Jätkuvad uute tankitõrjerakettide Spike SR ja Spike LR tarned ning täiendatakse olemasolevaid Javelin süsteemide varusid. Eesti on loonud võimsa rannakaitsevõime, mis suudab ohustada vastase laevu kogu Eesti rannikuala ulatuses. Laevatõrje raketisüsteem Blue Spear, Iisraeli ja Singapuri ühisarendusena valminud viienda põlvkonna laevatõrjesüsteem, on üks maailma modernsemaid. Mobiilsetelt platvormidelt lastavate rakettide tegevusulatus on ligi 300 km.

Hiljutised hanked on toonud või kohe toomas relvastusse maailmatasemel tehnikat.

Ühe suurema kaitsehankena soetame koos Lätiga Saksa tootja Diehl Defence keskmaa õhutõrjesüsteeme IRIS-T SLM. See süsteem suudab tõrjuda lennukeid, koptereid, droone ja tiibrakette kuni 40 km kauguselt ja 20 km kõrguselt. See on mitmekihilise õhukaitse kriitiline komponent, mis kaitseb nii tsiviilelanikkonda kui ka strateegilisi objekte.

Vene agressioon Ukrainas näitab droonisõja olulisust. On tavaline, et igas sõjalises konfliktis toimub innovatsioon, aga just droonisõjas on ukrainlased näidanud üles suurt leidlikkust. See kogemus on ka Eestile oluline. Selle aasta SIIL-il osales Ukraina drooniüksus, kes tõi siia oma praktilise kogemuse ja teadmised. Eesti riik ja kaitsevägi teevad pidevalt järeldusi Ukraina õppetundidest ja infovahetus ukrainlastega on tihe. Lisaks avati sel aastal Järvamaal Eesti esimene droonide väljaõppekeskus, mis hakkab toetama kaitseliidu, kaitseväe ja liitlasüksuste tegevusi. Droonikeskus aitab tugevdada elektroonilist sõjapidamist kui ka droonivõitlust, mis on kriitiline tänapäeva sõjalises konfliktis.

Frontexi juhtimiskeskuse avamine Narva-Jõesuus kinnitab, et Eesti idapiir on kogu Euroopa Liidu välispiir ning selle kaitsmine on ka Euroopa huvi ja vastutus.

Kuid tehnika on vaid osa võrrandist. Eesti kaitseväelaste ja -liitlaste väljaõpe on kõrgtasemel. Meie reservarmee mudel tagab, et meil on võimalik kiiresti mobiliseerida suur ja motiveeritud vägi. Selle mudeli toimimist ja laiaulatuslikku kaitsevõimet testitakse regulaarselt Eesti ajaloo suurimal õppusel SIIL. Näiteks 2025. aasta mais toimunud SIIL tõi kokku üle 16 000 võitleja – reservväelased, tegevväelased, kaitseliitlased ja liitlassõdurid enam kui kümnest riigist. Lisaks toimub regioonis iga-aastane mereväeõppus BALTOPS, mil harjutatakse liitlasvägede kiiret siirmist ja koostööd. 2025. aasta BALTOPS 25 kaasas 16 liitlasriiki, üle 40 laeva, 25 lennukit ja ligikaudu 9000 sõdurit, demonstreerides NATO võimet kaitsta Läänemerd. Sellistel õppustel harjutatakse läbi terve riigi kaitsmist, üksuste kiiret formeerimist ja koostööd liitlastega reaalsetes tingimustes.

Kaitsevägi on loomas Narva sõjaväelinnakut, mis mahutaks kuni 1000 kaitseväelast. See ajalooline samm näitab Eesti pühendumust kõikidele Eesti piirkondadele ja võimalikku kiiret reageerimist ja toetust Politsei- ja piirivalve ametnikele. Täiendav panus idapiiril on Euroopa Piiri- ja Rannikuvalve ameti (Frontex) hiljuti avatud juhtimiskeskus Narva-Jõesuus. See on selge, sümboolne, aga ka praktiline märk Euroopa Liidu solidaarsusest ja pühendumusest meie piiri turvalisusele. Keskus koordineerib piirivalveoperatsioone Põhjamaades ja Balti riikides, tuues siia rahvusvahelist ekspertiisi ja lisajõude. See samm kinnitab, et Eesti idapiir on kogu Euroopa Liidu välispiir ning selle kaitsmine on ka Euroopa huvi ja vastutus.

Hirmustsenaariumitega kollitamisest

Kaitsepolitseiamet (KAPO) omab head ülevaadet Venemaa eriteenistuste katsetest Eestis mõjutustegevust läbi viia, luurevõrke luua või ühiskonda lõhestada. KAPO on korduvalt ja edukalt selliseid katseid paljastanud ja neutraliseerinud. Samal ajal jälgivad Välisluureamet ja Kaitseväe luurekeskus pidevalt sõjalist ja poliitilist arengut Venemaal, andes otsustajatele ja liitlastele õigeaegse eelhoiatuse igasugustest ohtudest. Nende igapäevane töö tagab, et Eestit ei saa tabada strateegiline üllatus. Eesti luurepilt on selge ja seda jagatakse pidevalt liitlastega, mis võimaldab adekvaatselt ja kiirelt reageerida muutustele julgeolekuolukorras.

Siinkohal oleks oluline ära markeerida ka välismeedias aeg-ajalt kajastatud eri stsenaariumeid Vene rünnakust Eestimaa vastu. Tihti on need arvamuslood või intervjuud tehtud kas poolikute faktidega või siis suunatud tegelikult oma riigi auditooriumile, et selgitada neile Venemaa ohtu. Rahvusvahelises meedias avaldatu aga ei püsi kotis ja ilmub tõlkeloona ka Eesti meedias.

Eesti luurepilt on selge ja seda jagatakse pidevalt liitlastega, mis võimaldab adekvaatselt ja kiirelt reageerida muutustele julgeolekuolukorras.

Näiteks Saksa professor Carlo Masala kirjeldab oma märtsikuises artiklis stsenaariumit, kuidas Venemaa eriüksused on imbunud varem Eestisse ja rünnak sooritatakse samal ajal konventsionaalsete üksustega. Selle mõttemängu järgi oleks Narva ja Hiiumaa mõne tunniga vallutatud. Pofessor Masala on olnud aastaid kriitiline Saksa poliitikute Vene-naiivsuse suhtes ja on olnud ka tugev Ukraina sõjalise abi toetaja. Kahjuks ei ole professor võtnud arvesse just käesolevas artiklis kirjeldatu faktoloogiat.

Saksa luurejuht Bruno Kahl läks veelgi kaugemale, öeldes hiljutise intervjuus, et Venemaa ametnikud planeerivad vastasseise, mis jäävad alla sõjalise sekkumise piiri ja panevad proovile, kas USA täidab tegelikult oma vastastikuse abi kohustusi Põhja-Atlandi lepingu artikli 5 alusel. Tema sõnul piisab selleks väikeste roheliste mehikeste saatmisest Eestisse väidetavalt rõhutud vene vähemuste kaitsmiseks. Võib eeldada, et ka see arvamus oli suunatud Saksa ühiskonnale, sest kogu lugupidamise juures meie liitlase Saksamaa luureteenistuse vastu, on üsnagi tõenäoline, et Eesti ja teiste meie regiooni luureasutustel on Venemaa plaanidest märksa ajakohasem ülevaade, mis ei lubaks meid ootamatult tabada.

Lõppsõna

Kokkuvõttes võib kindlalt väita, et kuigi Venemaa peab hetkel agressioonisõda ühe Euroopa riigi vastu ja Venemaa imperialistlikud ambitsioonid pole kuhugi kadunud, siis Eestil pole põhjust karta otsest sõjalist ohtu. Meie julgeolek on mitmekihiline ja vastupidav. Eesti on Euroopa Liidu ja NATO liige, mis tagab meile nii majandusliku kindluse kui sõjalise kaitse.

Laiapindne riigikaitse, liitlassuhted ja valmisolek tagavad meie turvalisuse ka tulevikus. Tuleb jätkata investeeringuid kaitsesse, hoida väljaõpet tasemel ja võtta arvesse õppetunde Ukrainast, siis saame olla kindlad, et oleme teinud ise kõik, mis vajalik, ja panustanud selle kaudu heidutusse. Meie lähinaabrid teevad sama, olles täna enim kaitsesse investeerivate riikide seas Euroopas. Julgeoleku vastu tuleb huvi tunda, kuid kindlasti ei peaks Eestis selle pärast muretsema.

Samal ajal keskendugem sellele, mis on praegu kõige olulisem: Ukraina jätkuv ja vankumatu toetamine. Aidates Ukrainal võita, tagame, et Venemaa imperialistlikud ambitsioonid saavad otsustava löögi ning oht kogu Euroopa julgeolekule väheneb pikkadeks aastateks.