Majanduskriisi mustad pilved
Majanduskriisi lähenemise kiirusest annab muuhulgas tunnistust tõik, et kui Diplomaatia oma kriisiteemalist numbrit mõned kuud tagasi planeerima hakkas, oli kriis veel kauge teema, millest kõneldi vaid ingliskeelsetes majanduslehtedes. Praeguseks on kriis jõudnud Eesti ajakirjanduse esikülgedele. Valitsus on riigieelarve kärped juba ära teinud.
Veel ei ole teada, kui suureks kriis paisub. Ennustused on seinast seina – lühikesest depressioonilainest kuni suure globaalse kriisini, mille sarnane oli viimati 1930. aasta eel ja järel ning mille tulemuseks oli demokraatia vähikäik paljudes Euroopa riikides ja II maailmasõda. Kuivõrd II maailmasõda ning tema tõlgendamine on tänagi kirgi tekitavaks küsimuseks, siis võib öelda, et 1930. aastate kriisi järellaine kestab siiani – olgu maailmamajandus vahepeal kasvanud kui palju protsente tahes.
Ei ole ka teada, mida kellele seekordne kriis kaasa toob. Kriisides võivad vallanduda sündmuste ja mõjude ahelad, mis, kuigi tagantjärele loogilised, on enne oma toimumist prognoosimatud. Väetitest võivad ootamatult saada võitjad ning kolossid võivad kukkuda – aga võivad ka mitte.
Üks asi on aga loodetavasti õige – kriisid sunnivad inimesi loobuma ennast ammendanud toimimisviisidest ning otsima uusi. Seega, murega paralleelselt tasub ka loota: kui meie uksele koputav kriis jätab endast lõppkokkuvõttes maha uued eluviisid, mis planeeti senisest enam säästavad, on temast tegelikult palju kasu olnud. Samuti, kui demokraatlikud riigid suudavad välja mõelda, kuidas käituda vaenlastega nagu al Qaeda terrorism või pahatahtlike konkurentidega nagu Venemaa autoritaarne kapitalism, ja seda ilma oma demokraatlikke väärtusi ja elukorraldust hülgamata, ka siis ei ole see kriis üldse mitte ilmaasjata.