Madridist edasi: tugevdatud kaitsehoiaku strateegia elluviimine

Tippkohtumine Madridis tituleeriti ajalooliseks juba ammu enne selle toimumist. Õhus oli ilmselge ootus, et allianss teeb sõjast adekvaatsed järeldused ning võtab vastu vajalikud otsused. Ajalooraamatute vääriline oli ka nende otsuste kaal. Iseäranis arvestades, et väikeriikide ajalugu kipub paremini mäletama sündmuseid, kus tehakse halbu otsuseid.

Eestil oli laias laastus kolm soovi. Esiteks sooviti NATO riigijuhtide ühist hinnangut, et Venemaa on sõjaline oht number üks. Teiseks selget otsust, et NATO päästiknööri (tripwire) heidutusmudel on oma aja ära elanud ja tuleb liikuda tõkestusheidutusele. Maakeeles – vabastamisoperatsiooni asemel peab NATO valmis olema sõdima esimesest minutist ja sentimeetrist. Kolmandaks taheti riigipeade suunist, et Eestisse tuleb luua NATO diviisi struktuur. 

Heidutus peab olema usutav

Madridis said kõik need otsused ametliku heakskiidu. Väärib tähelepanu, et ettepanek muuta NATO heidutushoiakut ehk minna ettenihutatud kohalolekust üle tugevdatud kaitsehoiakule põhines Eesti kaitseväe juhataja Martin Heremi sõjalisel nõuandel ning selle sõnastasid meie kaitseametnikud ja diplomaadid Tallinnas. Sel teemal NATOs kokkuleppele jõudmisel oli tähtis Balti riikide tegutsemine ühisrindena.

Mis me ise teeme? See on Eesti riigikaitse arendamise kõige tähtsam küsimus. Kõigepealt loomulikult meile endale, et me ära ei unustaks: Eesti on meie riik ja ennekõike on Eesti kaitsmine meie enda asi. Liitlased küsivad meilt esimesena täpselt sama – aidatakse ikka neid, kes ennast ise kõige rohkem aitavad, veel parema meelega neid, kes paistavad lisaks silma teiste abistamisega.

Soome ja Rootsi liitumine iseenesest ei kompenseeri ega lahenda sõjaliselt mitte ühtegi puudujääki, mis Madridi otsustega tuleb korda teha.

Meile on Ukraina sõja järgne kaitseplaneerimise juhtmõte väga lihtne: 24. veebruar 2024 – täpselt nii palju on meil aega. See on arvestuslik Vene Föderatsiooni sõjalise jõu regenereerimise aeg. See ei tähenda, et siis algab sõda, aga see tähendab, et peame selle ajaga riigikaitsest võimalikult palju välja pigistama. Ainult maksimaalne valmisolek tagab usutava heidutuse. 

Sel poolaastal on valitsus suunanud riigikaitsesse enam kui miljard eurot lisaraha. Tähtis osa sellest on läinud laskemoonavarude suurendamisse, et iga reservväelane võiks olla kindel, et enne saavad Venemaal otsa tankid, laevad ja lennukid kui meil raketid. Oleme suurendanud maakaitset 10 000 võitleja võrra, kes saavad kõik järgmise aasta lõpuks vajaliku varustuse ja väljaõppe. Hangime laevavastased raketid, meremiinid, õhutõrje, tapjadroonid, mitmikraketiheitja süsteemi HIMARS, soomustame 2. jalaväebrigaadi, soetame täiendavalt liikursuurtükke jne. 

Tervikliku kaitse loomine 

Madridi otsused on küll pöördelise tähendusega, aga vormiliselt siiski poliitilised suunised. Lühidalt ja lihtsalt kokkuvõetult tähendab Eesti kaitseväe juhataja sõnastatud NATO tõkestusheidutuse rakendamine, et NATO on valmis meie territooriumil sõdima vähemalt diviisi ehk umbes 20 000 sõduri ja sinna juurde kuuluva raskerelvastusega. Täiendavaks jõuks on meie maakaitse ja toetavad üksused. Selleks on vaja luua vastav juhtimisstruktuur, täiustada kaitseplaane, eelpaigutada varustust, määrata konkreetsed liitlasüksused Eesti kaitseks, rajada uut taristut, laiendada harjutusväljasid ning seejärel seda kõike õppustel läbi harjutada, et Vene Föderatsioonil ei jääks kahtlust, et NATO ründamine lõppeb kohese ja hävitava lüüasaamisega.

Miks diviis? Diviis on esimene sõjaväeline juhtimistase, kuhu saab koondada kõikide väeliikide võimed ja millel on Eesti-suuruse riigi jaoks piisava ulatusega vastutusala. Koos Suurbritanniaga oleme juba alustanud diviisi moodustamist, esimesena asutatakse diviisi staap. Lisaks kahele Eesti brigaadile on Suurbritannia juba teatanud ühe oma brigaadi määramisest Eesti kaitseks. Hiljemalt järgmise aasta lõpuks on vaja see kõik siduda tervikuks – sõjaliselt keerukuselt on see ülesanne, milletaolist pole varem Eestis täide viidud.

Soodne geostrateegiline muutus

Täiendavate üksuste loomine ja määramine on kriitilise tähtsusega ülesanne tervele NATO-le. Alliansi peasekretär Jens Stoltenberg on öelnud, et NATO kõrges valmiduses olevate vägede hulka suurendatakse 300 000 sõdurini. Eesti peab tegema katkematult tööd, et liikmesriigid reaalselt annaksid NATO käsutusse rohkem üksuseid ja relvastust. Konkreetselt Eesti suunal tuleb realiseerida kokkulepped Suurbritannia ja teiste liitlastega nii täiendavate üksuste kui eelpaigutatud varustuse kohta. Läbirääkimised käivad ka Ameerika Ühendriikidega õhu- ja maaväeüksuste täpse rotatsioonikava üle Eestis ja teistes Balti riikides. 

Eestisse tuleb rajada uus sõjaväelinnak ja laiendada harjutusväljasid, milleks on vaja lisaraha valitsuselt.

Liitlaste kohaloleku suurendamise juures on määrav küsimus taristu ning harjutusvõimalused, sest üksuste taseme säilitamiseks on vaja eeskujulikke elu- ja harjutustingimusi. See tähendab, et Eestisse tuleb rajada uus sõjaväelinnak ja laiendada harjutusväljasid, milleks on vaja lisaraha valitsuselt. Leedu ja Läti on sellistest otsustest juba teavitanud. 

Soome ja Rootsi alliansiga liitumisega kaasneb Eestile terve rida positiivseid aspekte. Võtmetähtsusega on Soome ja Rootsi vilgas lõimumine NATO kaitseplaanidesse, õppustesse ja otsustusprotsessidesse. Samal ajal peame meenutama, et seekordse – geopoliitilise raputuse kaaluga – laienemise põhjus on NATO idatiiva julgeoleku defitsiit, mitte ülejääk. Soome ja Rootsi liitumine iseenesest ei kompenseeri ega lahenda sõjaliselt mitte ühtegi puudujääki, mis Madridi otsustega tuleb korda teha.

Innovaatiline NATO

Madridis heaks kiidetud NATO innovatsioonikiirendi DIANA käivitamisega hakkab üle NATO tööle hulk kaitsetehnoloogiate ettevõtluskiirendeid ning luuakse ka miljardi euro suurune innovatsioonifond. Eesti on selle algatuse juures mänginud võtmerolli ning DIANA Euroopa peakorter rajatakse jagatult Tallinna ja Londonisse.

Kõigi meie tegevuste eesmärk on see, et Eestis oleks kõigil turvaline elada. Kaitseministeeriumi ülesanne on korraldada, et me ise oma sõjalisse kaitsesse võimalikult palju panustaks ja meil oleks selja taga liitlased, kes hingavad meiega ühes rütmis ja kellega koos saadame välja sõnumi, et NATO ründamine on plaan, mis on esimesest sekundist ja sentimeetrist hukule määratud.