Maailm Kagani silmade läbi ning mida sellest õppida

See Ameerika neokonservatiivi Robert Kagani hiljutise raamatu „Ajaloo tagasitulek ja unelmate lõpp” avalause on mitmes mõttes määranud ära, kuidas Ameerika reageerib Venemaa sissetungile. Tugeva realistliku kallakuga Kagan väidab oma essees, et Ameerika ja tema demokraatlikud liitlased peavad uuesti omandama jõupoliitika reeglid, kui nad tahavad hoida maailmas alal demokraatiat ning vastu seista pead tõstvale Venemaale ja Hiinale.

Paarkümmend aastat on tundunud, et mängu põhireeglid on muutunud. Külma sõja lõpp kuulutas demokraatia ja kapitalismi võitu. Francis Fukuyama ja teisedki andsid teada liberaalse internatsionalismi ideoloogilisest triumfist ning maailma lõplik demokratiseerimine pidi olema vaid aja küsimus. Tundus, et seda kinnitab ka peagi alanud majandusliku ja kultuurilise üleilmastumise võrgustiku avardumine.

Rahvusvahelistes suhetes realistide positsioonidel asunud vaatlejatele ei lõppenud aga ajalugu 1991. aastal. Realistid on viimasel kahel kümnendil keskendunud küsimusele, kas Ameerika staatus ainsa üliriigina võib sundida teisi riike koonduma, et tasakaalustada Ameerika sõjalist ja majanduslikku jõudu ning luua uus mitmepooluseline maailmakord, või suudab Ameerika pikemaks ajaks oma ühepooluseline jõu säilitada.

Paljud lääneeurooplased lootsid 1990. aastatel, et aina tihedamalt lõimuv EL loob USA üliriigile multilateraalse strateegilise vastukaalu. Selle lootuse mattis Kagan maha oma eelmises essees „Paradiis ja jõud”. Kagan väitis, et Euroopa rahu ja postmodernne lõimumine EL-i kujul sai teostuda ainult tänu Ameerika modernse võimu ja julgeoleku vihmavarjule, mis Euroopas riikide vahelise sõjalise konkurentsi mõttetuks tegi. EL ei suuda kunagi olla strateegiliseks vastukaaluks Ameerikale, sest sõltub selleks strateegilise julgeoleku osas liialt palju Ameerikast.

Kagan on suutnud kirja panna suurepärase välispoliitilise sünteesi ning ajastanud selle ilmumise nii laitmatult, et see lubab raamatu akadeemilistel argumentidel jõuda otse reaalsesse poliitilisse diskussiooni.

„Ajaloo tagasitulekus” arendab Kagan realistide väiteid veelgi edasi, näidates, et suurriiklik poliitika pole kadunud ning terve rea suurriikide puhul juhivad nende mõttemaailma taas riiklikku mõju ja jõudude tasakaalu arvestavad kaalutlused. Nagu „Paradiis ja jõud”, ei ole ka „Ajaloo tagasitulek” sõna otseses mõttes algupärase mõttetöö tulemus. Kagan tugineb välispoliitika realistliku koolkonna uurijate tööle, kes pärast seda, kui olid pool sajandit analüüsinud jõupoliitikat kahepooluselises maailmas, on viimasel paarikümnel aastal arutanud, milliseid tagajärgi avaldab rahvusvahelisele süsteemile Ameerika nüüdne ühepooluseline monopolistiseisund. Küll on Kagan suutnud kirja panna suurepärase välispoliitilise sünteesi ning ajastanud selle ilmumise nii laitmatult, et see lubab raamatu akadeemilistel argumentidel jõuda otse reaalsesse poliitilisse diskussiooni.

Kagan võtab vaatluse alla maailmas esile kerkivad suurriigid ja näitab, kuidas nad kõik naasevad XIX sajandi suurriikliku konkureerimise manu, mida iseloomustab võitlus ressursside pärast, natsionalism, konfliktid mõjusfääride ja territooriumi pärast ning valmisolek kasutada poliitika jätkamise vahendina sõjalist jõudu. Kagan alustab Venemaast, kelle sammud Gruusias näitavad äärmiselt selgelt XIX sajandi suurriikliku jõupoliitika omaksvõtmist. Aga oma jõu suurendamise vastu tunnevad huvi teisedki riigid. Ressurssidevaene Hiina, kelle rahvaarv ületab Venemaad kümnekordselt, soovib muuta Vaikse ookeani Hiina sisemereks, aga peab selleks kõigepealt kindlustama endale ligipääsu piisavale hulgale loodusvaradele. India, kes külma sõja ajal vaese ja blokivälise riigina igati mitmepooluselist maailma pooldas, peab end Lõuna-Aasia domineerivaks jõuks ning käsitleb India ookeanit oma sisemerena. Jaapan, kelle majandus on mahult maailmas endiselt teisel kohal, hindab end Hiina peamiseks strateegiliseks konkurendiks ega jäta kasutamata ainsatki võimalust, et tasakaalustada Hiinat rahvusvahelisel tasandil. Lõpuks võib mainida, et Iraani tuumaarsenal ja suurus on muutnud ta Lähis-Idas olulise kaaluga riigiks.

Majanduse areng ja lõimumine on suutnud jõupoliitikat sama vähe välja tõrjuda nagu XIX sajandil. Pigem võib isegi öelda, et üleilmastumine ja kapitalism on andnud Hiinale, Venemaale ja Indiale jõukust oma jõudu ühe enam rakendada. Suurriikide hulgas esile kerkivad autoritaarsed riigid on hakanud ära tundma oma ühiseid huve. Neist on saanud “autokraatiate ühing”, kelle legitiimsus põhineb mitte demokraatial, vaid riigi ja rahva au ja võimu kehtestamisel. Nad pakuvad varjupaiku ja liitlasabi väiksematele autokraatiatele kes Lääne survet pälvivad. Venemaa müüb relvi Hiinale ja Iraanile ning kõik kolm piidlevad süüdistava pilguga oma piiride ääres paiknevaid demokraatlikke riike – demokraatlik Taiwan on kommunistlikule Hiinale samasuguseks pinnuks silmas nagu demokraatlik Gruusia Vladimir Putinile.

Siiski on autoritaarsete riikide koostöö peamiselt kaitseiseloomuga ning mõeldud pealetungiva demokratiseerimise tõrjumiseks. Tegelikult ei usalda nad üksteist kuigi palju: Venemaal ja Hiina vahel kasvavad pinged piiriküsimustes Siberis ja mõlemad suhtuvad kahtlevalt Iraani, kelle islamifundamentalism leiab vastukaja mõlema maa sisemistes probleemides. Lisaks on mõlemad endiselt seotud Lääne demokraatlike riikidega: Hiina majandus sõltub ka tänapäeval Ameerika tarbijate kulutustest ning Venemaa majandus Euroopa nafta- ja gaasitarbijatest.

Viimasena käsitleb Kagan “ambitsioonikat üliriiki” Ameerikat. Viimasel kahekümnel aastal on Ameerika üritanud oma eeliseid tugevdada, toetades Ida-Euroopa teist demokratiseerimislainet niinimetatud värviliste revolutsioonide kujul, seistes kindlalt uute autokraatide vastu Lõuna-Ameerikas ning alustades kaht sõda vaenulikus piirkonnas teisel pool maakera, mille õigustuseks on osaliselt kasutatud demokraatia levitamise poliitikat. Ameerika on suuremat vastulööki vältinud tänu oma jätkuvale majanduslikule ning sõjalisele jõule ning sellepärast, et enamik maailmast Ameerika jõudu vajab ja soovib. Ameerika tagab ülemaailmseid avalikke hüviseid alates maailmamere kaubateede turvalisuse kindlustamisest kuni piirkondlike suurriikide tasakaalustamiseni. India, Jaapan, Austraalia, Singapur, Maroko, Saudi Araabia, Jordaania ja peaaegu kogu Ida-Euroopa on toetunud just Ameerikale kui Hiina, Venemaa või Iraani vastukaalule.

Kui Eesti ajalugu on osa Euroopa ajaloost koos oma raskete momentidega, läheb soomlastel üha keerulisemaks Eestile mingit eestitunud ajalugu pähe määrida.

Kagan ei paku välja Ameerika välispoliitika radikaalset kursimuutust. Ameerika ja demokraatlikud riigid peaksid looma “demo-kraatlike riikide ühenduse”, mis toetab seniseid demokraatlikke riike ning legitimeerib nende ühised sammud, ilma et Venemaa või Hiina saaks neid vetostada. “Põhiküsimus,” nendib Kagan avameelselt, “on taktika ja ajastuse valik.” Me ei saa eeldada, et liberalismi ja demokraatia levik on kindel ja pöördumatu, mistõttu Ameerika ja tema liitlased peavad kasutama oma jõudu ka jõupoliitilistel kaalutlustel, et demokraatiat levitada ja tugevdada.

Kagan käsitleb küll jõupoliitilise maailma mõju suurriikidele, kuid sellest võime ka tuletada uued mängureeglid ka väikeriikidele. Kui Eesti tahab vältida Gruusia saatust, tuleb arvesse võtta eelkõige kaht asja. Esiteks tuleb Eestil ja teistel ELi uuematel liikmesriikidel hakata ka Euroopa raames mõtlema realistidena. Me ei tohi eeldada, et Lääne-Euroopa toetuse saavutamiseks meie suhetes Venemaaga piisab lihtsalt sellest, et meie argumendid on tugevad ja et me suudame paljastada Kremli pistisest elavad Euroopa poliitikud. Balti riigid, Poola ja teisedki on liiga väikesed, et oma tahet teistele peale suruda, mistõttu me peame kujundama oma ühised positsioonid, mida Brüsselis ühiselt kaitsta, ning olema valmis hääletama üksmeelselt nii küsimustes, mis puudutavad meid otseselt, kui ka küsimustes, mis on olulised meie liitlastele. Me ei saa ära osta Madridi või Briti poliitikuid, aga me saame neile pakkuda oma häält kalandusküsimustes või erandite (opt-out) osas – need on asjad, mida Venemaa ei suuda neile kuidagi pakkuda. See nõuab mõistagi Balti riikide ja EL-12 maade seninägematut koostööd, sellise diplomaatilise korpuse loomist, kelle esmatähtsaks ülesandeks on Euroopa-sisesed suhted, ning kogu korruptiivsuse väljajuurimist, mida Kreml on suutnud meie poliitikasse sisse suruda. Need on väga rasked sammud.

Teiseks peame meeles pidama, et Ida-Euroopa ei ole Ameerikast vaadatuna kaugeltki ainuke rinne või strateegilise tähtsusega piirkond. Kagan rõhutab oma essees Ameerika seisundi ülemaailmset mõõdet. Ameerika ei saa ega tahagi kõigi teiste piirkondade arvel paisata kogu oma jõudu Ida-Euroopa julgeolekuprobleemide lahendamisele. Me peame olema küllalt tugevad lahendama probleeme Venemaaga üksi või koostöös naabritega, et kutsuda USAd appi ainult erakordsetes olukordades.

Peame meeles pidama, et Ida-Euroopa ei ole Ameerikast vaadatuna kaugeltki ainuke rinne või strateegilise tähtsusega piirkond.

Kagani uusim essee väärib lugemist nii oma analüütilise tähtsuse tõttu kui ka mõju pärast, mida see kahtlemata avaldab USA mõttemaailmas. Gruusia sõja järel on sajad Ameerika kolumnistid ja kommentaatorid otsesõnu meenutanud Kagani esseed või ka omal käel analüüsinud paradigmavahetust, milleks neid on ajendanud Venemaa käitumine. McCain tegi ettepaneku luua “demokraatlike riikide liit”, Obama on aga pooldanud USA välispoliitikas realistlikku ja pragmaatilist lähenemisnurka.

USA president George W. Bush ütles Kremlile, et selle käitumine on “XXI sajandil vastuvõetamatu”. Lootkem siis, et järgmine administratsioon tugevdab demokraatiaarsenali, et see ei oleks XXI sajandil ainult vastuvõetamatu, vaid ka võimatu.

Inglise keelest eesti keelde ümber pannud Marek Laane