september 10, 2008

Lõvikutsikad, keda juhtisid eeslid?

Briti ajalookirjutuses on Esimene maailmasõda viimastel aastatel pälvinud stabiilselt palju tähelepanu ja vaatenurkade nappuse üle kurta ei saa. Valusaid teemasid jagub veel üheksakümne aastagi järel ning üheks selliseks villiks Ühendkuningriigi talla all on kahtlemata alaealised sõdurid.

Briti ajalookirjutuses on Esimene maailmasõda viimastel aastatel pälvinud stabiilselt palju tähelepanu ja vaatenurkade nappuse üle kurta ei saa. Valusaid teemasid jagub veel üheksakümne aastagi järel ning üheks selliseks villiks Ühendkuningriigi talla all on kahtlemata alaealised sõdurid.

Lõvikutsikad, keda juhtisid eeslid?

Kaisa Kaer
Richard van Emden. Boy Soldiers of the Great War. Headline Books Publishing Ltd, 2005. 384 lk.
Briti ajalookirjutuses on Esimene maailmasõda viimastel aastatel pälvinud stabiilselt palju tähelepanu ja vaatenurkade nappuse üle kurta ei saa. Valusaid teemasid jagub veel üheksakümne aastagi järel ning üheks selliseks villiks Ühendkuningriigi talla all on kahtlemata alaealised sõdurid. Richard van Emden väidab oma teoses, et üllataval kombel ei ole selle teema kohta siiani veel eraldi uurimust ilmunud ja et ta püüab seda tühikut täita. Raamatule eelnes dokumentaalsaade inglise Channel 4-s.
Laste ning sõja ja vägivalla kohta ilmus sel kevadel teisigi olulisi teoseid. Catriona Kelly monograafia Pavlik Morozovist käsitleb nõukogude lapskangelaste valusat teemat. Nicholas Stargardt on võtnud raamatus “Witnesses of War: Children’s Lives Under the Nazis” luubi alla kõik, mis puudutab natside ajal elanud lapsi, alates Hitlerjugendi ridades Berliini kaitsnud jõnglastest kuni koonduslaagrites ellu jäänud juutideni. “Boy Soldiers of the Great War” ei jäta samuti kasutamata võimalust rõhutada seda, kui kergesti annab lapsi eri eesmärkide ette rakendada.
Lapssõdurite teema on mõistagi hea vahend sõja kohutava hävitamisjõu illustreerimiseks. Tänapäeva inimesele on lapse surm üks kohutavamaid ja ebaloomulikumaid sündmusi ning üldse igasugune surm on võimaluse korral eufemismide ja haiglaseinte vahele peidetud. Van Emden ütleb tabavalt, et tänapäeval näevad lapsed üksikasjalikke pilte sõjast, kuid neid kaitstakse surma mõju ja tagajärgede eest; sajandivahetuse lapsed olid surmast liigagi teadlikud, kuid suures osas naiivsed sõja tagajärgede osas (lk 17). Laste suremus ja epideemiad tegid surmast pea igapäevase nähtuse, pealegi oli tulevastel poiss-sõduritel veel võimalus rääkida vanaonudega, kes alaealisena Napoleoni vastu sõdima olid lipsanud.
Emden tunnistab probleemi, mida kujutab endast “lapssõduri” defineerimine. Sõja alguses oli vanuse alampiiriks 18 aastat, üle-mereteenistuse puhul 19. Küllalt leidus aga neid, kes armeesse astudes olid alaealised, kuid keda hoiti niikaua Inglismaal, et rindele jõudes olid nad juba 19 täis. Alaealiseks saab seega pidada noormehi, kes olid alla 18 aasta vanad armeesse astudes – see tähendab need, kes pidid vastuvõtukomisjonile valetama. Tihti ei valetatud mitte ainult oma vanust, vaid ka nime ja nii on õigete andmete saamine äärmiselt keerukas ja igasugune statistika eelkõige oletuslik.
Vaprusekultus saatis juba hällist alates
Van Emden alustab illustreerivate arvudega 1900. aastast, kus 5 – 10 protsenti sündinud lastest sai endale nime mingi Buuri sõjaga seotud sündmuse või isiku järgi. See annab kenasti edasi seda vaprusekultust, mis valitses sajandivahetuse Inglismaal. Vaatluse all on poiste teekond armeesse astumisest kuni teenistusest koju saatmiseni. Kuigi enne sõda Inglismaal valitsenud sõjahullustust on praeguseks juba korduvalt kahtluse alla pandud, on Emdeni ulatuslikult kasutatud intervjuude ja mälestuste põhjal selge, et peamiseks motivatsiooniks oli nendel poistel seiklusjanu ja ebamäärane autunne, patriotism.
Nagu ütles Thomas Hope, kes läks Prantsusmaale vaid kuueteistkümneaastaselt: “Meile söödeti hällist saadik sisse lugusid kuulsusrikastest tegudest ja kangelaslikest lahingutest, meid hellitati meie riigi ajaloo veriste sündmuste peal; sõda oli alati kuulsusrikas, midagi mehelikku, mitte kunagi räpane, tsiviliseerimata, rumal ega madal.”
Pärast esimest vaimustust 1914. aasta hilissuvel ja sügisel hakkas olukord vaikselt kriitiliseks muutuma ning mida aeg edasi, seda rohkem vaadati poiste ilmselgelt liiga vähestele eluaastatele läbi sõrmede. Ajal, mil sundvärbamist veel ei kehtestatud, kuid vabatahtlikke nappis, avaldas terve ühiskond survet ka neile, kellel seaduse järgi veel rindele asja ei olnud. Kuulsad on naised, kes käisid mööda tänavaid ja jagasid mundrita meestele argpükslikkuse sümboleid valgeid sulgi, aga harvad ei olnud ka juhud, kus seitsmeteistkümneaastasel poisil kästi maja ümber üks tiir teha ja hoolt kanda, et ta tagasi tulles “19 täis oleks”. Sünnitunnistuse küsimine oli õigustatud, kuid ka see ei andnud muud tõestust, kui et noormees on võimeline näitama mingit sünnitunnistust. Soovitused, mida avaldus nõudis, olid sõnastatud nii, et jäi suhteliselt ähmaseks, kas soovitaja kinnitab, et tegemist on tubli inimesega, või kinnitatakse kõikide andmete õigsust.
Sellise pinnapealse küsitlemise üks selgemaid põhjusi oli see, et värbamisohvitser ja meditsiiniohvitser said iga jalaväkke astunud sõduri pealt šillingi ja kuus penni, mis teeb tänases vääringus umbes kuus naela. Seega ei tõtanud keegi ilmselgelt indu täis noormehi tagasi saatma. Vanematele teatasid noored oma teost tavaliselt siis, kui nad olid juba vastu võetud, ja nii ei jäänud emal-isal üle muud kui uskuda kinnitusi, et nende võsukesi ei saadeta Prantsusmaale enne, kui nad on täisealised.
Van Emden käsitleb eraldi peatükkides reameeste ja ohvitseridena armeesse astujaid, kuid mõlema puhul toob ta selgelt välja selle, kuivõrd vähe anti endale aru, kuhu minnakse ja mida kujutab endast sõda. Kuna kohustuslik kooliaeg lõppes neljateistkümneaastaselt, oli paljudel teismelistel juba mõneaastane ja tihti ebameeldiv töökogemus. Paljud tunnistasid, et nad kartsid, et päevast päeva eluohtliku aparatuuri juures töötades võivad nad mingi jubeda tööõnnetuse tõttu surma saada. Ohvitseride ridadesse oli samaväärne tung ja ka siin tundus olevat peamiseks ahvatluseks eelkõige kuulsusesära. Charles Carrington nentis, et “üldiselt oli kõige suurem šanss Prantsusmaale saada siis, kui lasid end ohvitseriks ülendada, sest noored ohvitserid kandsid kõige suuremaid kaotusi”. Ohvitseride puhul olid tihtilugu pereliikmed need, kes poja armeesse saamiseks niite tõmbasid. Rudyard Kipling on vaid üks tuntud meestest, kes oma 17aastase poja Johni rindele sokutas ja pidi aasta pärast vastu võtma tema surmateate. Mitmed poisid deserteerusid korduvalt: mõni soovis endale kõige meelepärasemat väeosa leida ja mõnel oli lihtsalt põletav soov juba rindele jõuda. Tuleb märkida, et see kannatamatu sõtta tükkimine ei olnud iseloomulik ainult alaealistele – ka paljud täisealised kartsid, et sõda saab läbi enne, kui nad Prantsusmaale jõuavad.
Meeleolud muutuvad
1918. aastaks oli olukord suuresti muutunud. Üha pikemaks veninud hukkunute nimekirjad ja reaalsuse kohalejõudmine pani nii mõnegi Inglismaal teenistuses oleva noormehe palvetama, et teda mingi hinna eest sõtta ei saadetaks. Need, kes siiski Prantsusmaale jõudsid, leidsid eest detsimeeritud pataljonid ja napisõnalised veteranid, kes suhtusid neisse kui turistidesse. Distsipliini langus oli märgatav ja kasvasid ka tahtlike kehavigastuste juhud: 1915. aasta septembris loeti neid 34, sõja viimasel aastal aga 2239. Samuti hakkas muutuma hukkunute ja vangilangenute vahekord: kui Somme’i lahingus moodustasid vangilangenud kaotustest 8,8 protsenti, siis 1918. aasta märtsiks oli vangi võetud ligi 40 protsenti. Need arvud näitavad, et püüti leida mitmesuguseid võimalusi rindelt pääsemiseks ja vahendeid ei valitud.
On teada näiteks juhte, kus mees oli valmis laskma end isegi homoseksuaalina otse teolt tabada – sel ajal oli see Suurbritannias veel kriminaalkorras karistatav. Alaealistel oli käes trump: nad võisid paljastada oma õige vanuse või kirjutada palve koju vanematele, kes seejärel võisid taotleda lapse kojusaatmist. Esimene variant oli isegi ebakindlam kui teine, sest ohvitseril oli õigus sellise uue informatsiooni ilmnemist mitte arvesse võtta. Teise variandi puhul võis aga paberimajandus võtta nii kaua aega, et poiss jõudis vahepeal rindel surma saada. Oli ka palju neid, kes tundsid läbielatud katsumuste ja väljaõppe tõttu kaasvõitlejatega sellist solidaarsust, et ei suutnud hirmust hoolimata kasutada võimalust rindelt koju pääseda. Parlamendiliikmest ja töösturist Arthur Markhamist sai üks peamisi alaealiste õiguste eest võitlejaid ajal, mil sundmobilisatsiooni veel ei olnud kehtestatud ja armee read täienesid eelkõige innukate noorte näol. Markhami argumendid olid järgmised: kui füüsiline vorm on otsustav teenistuskõlblikuks tunnistamisel, siis miks ei võiks vanusepiirangut pisut langetada? Nii saaks väed täiendust tervete ja tugevate poiste näol, samas kaoks igasugune õigustus neile, kes liiga noori, 14aastaseid vastu võtavad. Hoolimata kõvast lärmist, mida Markham tegi, et jäänud tema sõna peale ja vanuse alampiiri langetati alles 1918. aastal, kui kohustuslik väeteenistus oli juba kaks aastat kehtinud.
Briti ajalookirjutuses ja kultuuriteadvuses on Esimene maailmasõda alati olnud “Suur sõda”. Kõvasti on kanda kinnitanud teooria, mida tuntakse lause järgi “lõvid, keda juhtisid eeslid”. See tõstab esile sõdurite vaprust, mille tegi aga peaaegu olematuks väejuhtide rumalus ja saamatus. Kuigi üldiselt arvati, et parimad sõdurid eesliini mehitamiseks ongi just noored uljaspead, siis ometi jättis ühel hetkel julgus maha ka kõige vapramad. Hirm ja selle väljanäitamine on lahingus sama kardetud kui vaenlane; miski ei mõju muserdavamalt kui ilmselgelt paanikas võitluskaaslaste nägemine. Seega võis olla eriti õõvastav vaatepilt, mis avanes mürsurünnaku ajal Charlie Packile: ta oli lubanud ühel kuueteistkümneaastasel noormehel kaevikuseina sisse uuristatud õnarusse magama heita ja rünnaku ajal läks ta vaatama, mida too teeb. Poiss oli põlvili ja püüdis endale paljaste kätega meeleheitlikult turvalisemat auku kaevata. “Vähem kui poole tunniga olid kõik juuksed tema peas läinud mustast lumivalgeks; see kohutav vaatepilt oli peaaegu uskumatu…”
Ometi tuli suur osa poistest sellest katsumusest eluga välja. Emden on veterane ulatuslikult intervjueerinud ja varem on tema toimetajakäe alt ilmunud näiteks ratsaväe veterani Benjamin Cloutingi memuaarid ning ta on kirjutanud teose “Veterans: the Last Survivors of the Great War”. Veteranide jutustuste väärtust on raske üle hinnata ja vahest siin annabki kõige valusamalt tunda viidete puudumine (mis populaarteadusliku teose puhul pole loomulikult taunitav) – lugemisel oleks kahtlemata kasulik teada, millal on intervjuud läbi viidud. Üldiselt on tekst ladus ja tunda on autori suurt kaastunnet oma kangelaste vastu. Väljendid nagu “pundar pahandust” vahelduvad aga taustaks antud arvudega, mis asetavad individuaalsed elukäigud suuremasse sõjakonteksti. Vahest oleks olnud huvitav teha võrdlusi Teise maailmasõja algusega, seda enam, et selle sõja veterane on praegu kahtlemata rohkem elus, illusioonid sõja ülevuse osas olid sel ajal aga kahtlemata kadunud. Kuid see on vaid pisike puudus, mis ei kahanda teose väärtust.
Pilt räägib rohkem kui sõna
Kõnekäänd, et üks pilt räägib rohkem kui tuhat sõna, tuleb meelde kohe, kui vaadata selle raamatu illustreerivat materjali, kuigi vahest tuleks öelda, et kaks pilti räägivad rohkem kui tuhat sõna. Kaks fotot ühest ja samast noormehest, 16aastaselt armeesse astunud Walter Williamsist annavad erakordselt jahmatava ettekujutuse sellest, milline muutuse kutsub sõda esile paljalt inimese näojoontes. Esimene foto on tehtud enne Prantsusmaale minekut ja näha on tõelist piimahabet, kes on uneleva pilguga ja püüab ilmselt välja näha nii, nagu üks sõdur tema kujutlustes välja nägema peaks. Teine foto on tehtud kaks aastat hiljem, aga esmapilgul võiks öelda, et möödunud on pigem kakskümmend aastat. Williamsi nägu on peaaegu tundmatuseni muutunud. Talle on näkku kirjutatud Somme ja see ei ole ilus vaatepilt.
Kaisa Kaer on ajakirjanik ja tõlkija.

Kommentaarid puuduvad.


Lisa kommentaar