Loojangu lapsed

On olemas mitmeid eri liiki bumerange. Ühed kukuvad pärast sihtmärgi tabamist jõuetult maapinnale. Teised kujutavad endast puhtakujulisi löögirelvi, erinedes üsna vähe lihtlabastest nuiadest. Kolmandad aga – ja just seda kolmandat liiki peame me tavaliselt silmas, kui lausume „bumerang“ – naasevad alati oma heitja juurde. Nende lennukaar lõpeb seal, kust see ka algas. Ning nii naaseb selle relva heitja juurde ka osa tema poolt algselt bumerangi õhkupaiskamisse kätketud energiast. Halvemal juhul võib selle naasmisega kaasneda ka valus lops vastu jahimehe pead.

Mõningate mööndustega võibki tehnoloogia arengu- ja toimeloogikat illustreerida selle viimatimainitud, naasva bumerangi näite varal. Nii, nagu revolutsiooni tagajärjel toimunud sõjalised, sotsiaalsed ja poliitilised muutused hakkavad ühel hetkel paratamatult mõjutama ka revolutsionääride endi eluolu, nii asub ka oluliste tehnoloogiliste murrangute tagajärjel teiseks saanud välisilm ühel hetkel vääramatult mõju avaldama  nende murrangute algus- ja sünnipunktiks olnud keskkonnale.

Ja maailma ajaloo seni kõige olulisemate tehnoloogiliste uuenduste, kõige suurema hulga inimeste elu kõige enam – seejuures pöördumatult – muutnud murrangute sünnikohaks on Euroopa. Selle „Euroopa“ alla võib üsna julgelt paigutada ka Ameerika Ühendriigid. Oma algelt pole Põhja-Ameerika ju ei midagi muud kui rahvastiku juurdekasvu ning ressursi- ja kaubanduspalaviku käes vappunud Euroopa ülejääk. Lääne tsivilisatsiooni asum ja perifeeria, millest praeguseks on saanud selle sama tsivilisatsiooni kese ja kehastaja. Kui mitte Vana Maailma enese, siis Muu Maailma silme läbi nähtuna seda enam.

Mõned laused eespool esitatud väide võib seejuures tunduda poliitiliselt ebakorrektne, arrogantne, etnotsentristlik või isegi rassistlik. Sellised hinnangud on ebaolulised. Ebaolulised just seetõttu, et tegemist on hinnangutega – väite esitaja võimalikule maailmavaatele ja normatiivsele positsioonile ning nende võimalikule paigutumisele moraali- ja käitumiskoodeksi koordinaatteljestikus. Faktid on moraalist ja filosoofiast võrsuvate hinnangute suhtes aga autonoomsed.

Kogu praegu eksisteeriv maailm on oma igapäevases toimimises suuresti Lääne kontseptsioonide, tootmisviiside ja tehnoloogiate produkt.

Üheks autonoomseks faktiks on aga asjaolu, et kogu praegu eksisteeriv maailm on oma igapäevases toimimises  suuresti Lääne kontseptsioonide, tootmisviiside ja tehnoloogiate produkt. Seda alates sigarettidest pea iga Hiina meeselaniku näppude vahel kuni neid hiinlasi ÜROs Peaassambleel esindavate kommunistliku partei funktsionääride ülikondadeni. Alates ÜROst, rahvusvaheliste suhete mõistest enesest ja moodsa rahvusriigi (nation state) kontseptsioonist ning lõpetades elektrienergiaga, mida seda kontseptsiooni trotsivad terroristid – või mässulised, sõltub vaatepunktist – kasutavad detonaatorite vahendusel pommide lõhkamiseks.

Ning mis võib-olla kõige olulisem: alustades informatsiooni ja teadmiste taastootmise ja sünteesimise mehhanismidest ja lõpetades nende levitamise ning levimise moodustega. Info ning teadmiste taastootmise ja sünteesimise keskmeteks on modernsed, oma struktuurilt ja toimemehhanismidelt Lääne institutsionaalset (nüüd pigem universaalseks peetavat) mudelit järgivad koolid, ülikoolid, uurimisinstituudid ja akadeemiad. Info, teadmised ja nende tõlgendused – maailmavaated – levivad ja saavad levitatud aga läbi massitiraažis trükitavate ajalehtede-ajakirjade-raamatute, raadio ja televisiooni ning läbi võrgustikeks ühendatud arvutite. Kriitilist tähtsust omab see asjaolu seetõttu, et kõik reaalseks, käegakatsutavaks saanu on varem eksisteerinud abstraktsel tasandil mõtte, mõiste ja kirjelduse kujul.

Lääne monopoli murdumine

Üks kõige olulisem läänemaailma kui terviku ja eriti Euroopa julgeolekut eelseisvatel aastakümnetel mõjutav seik on kõige eelneva valguses  tõsiasi, et kui kogu maailmas domineerib praegu Lääne tehnoloogia, siis erinevalt veel 70-80 aasta eest eksisteerinud olukorrast Lääs ei domineeri enam kogu maailma üle. Jällegi: see pole iseenesest ei hea ega halb, see lihtsalt on nii.

Teine tähelepanuväärne seik on tõsiasi, et Lääs on suurel määral kaotanud ka oma tehnoloogiatevaldaja eksklusiivse rolli. Seda vähemalt kahel, kasutaja- ja tootjatasandil. Autode ja hävituslennukite juhtimine ning tootmine, moodne pangandus, fotograafia, massikommunikatsioon alates ajalehtedest ja lõpetades satelliittelevisiooniga, arvutikasutusoskus, suremust vähendav ja eluiga pikendav kaasaegne meditsiin – see kõik ei ole enam ammu mingi valgete meeste salateadus.

Ning tegemist on täiesti loomuliku protsessi vältimatu tagajärjega. Tehnilised lahendused ja tehnoloogiad, olles kord juba tekkinud, levivad, teisenevad ning omandavad tihtilugu uue kvaliteedi. Raamat tema tänapäevases mõistes – kaante vahele köidetud ristkülikukujulised lehed – on näiteks muistsetelt pärslastelt pärinev tehniline lahendus.¹ Nii kreeka-rooma kultuuriruumis kui suuremas osas muistsest Lähis-Idast oli kasutusel teksti talletamine kirjarullidele. Kui 15. sajandi alguses kohtusid Saksamaal omavahel liikuvate metalltähtedega trükikunst ning raamat, oli tulemuseks kaasaegne trükitehnoloogia ning selle tagajärjel informatsiooni ja teadmiste plahvatuslik levik. Esimene islamialadel trükitud koraan ilmus muide 1838. aastal Pärsias…²

Kui kogu maailmas domineerib praegu Lääne tehnoloogia, siis erinevalt veel 70-80 aasta eest eksisteerinud olukorrast Lääs ei domineeri enam kogu maailma üle.

Praeguseks on tehnoloogiline bumerang teel tagasi Vana Maailma poole ning julgeolekust kõneldes tasub seejuures märkimist vähemalt neli tendentsi.

Neist esimene on interneti kasutamine oma loojate vastu. Internet kasvas välja reast USA kaitseministeeriumi projektidest, mille eesmärgiks oli luua detsentraliseeritud struktuuriga arvuti- ja infovõrk, mis muudaks võimatuks juhtimise ja infovahetuse hävitamise juhul, kui USAd oleks tabanud massiivne tuumarünnak Nõukogude Liidu poolt.

Praeguseks on internetist saanud aga üks peamisi vahendeid Lääne – või kui soovite, siis modernsuse  vastu mässavate islamistide arsenalis. Või isegi midagi vahendist enamat,  midagi, mille puudumiseta oleks laiaulatuslik ning keskse koordineerimiseta salafistlik-džihadistlik liikumine oma praegusel kujul võimatu. Võrgukeskkonnas jagatakse instruktsioone ja tehnilise iseloomuga näpunäiteid terrorirünnakute läbiviimiseks, julgeolekuorganite tähelepanu vältimiseks jms. Ning see on kindlasti oluline, kuid mitte peamine. Peamine on asjaolu, et internetist, füüsiliselt mitteeksisteerivast keskkonnast, on saanud uus ja võimas vahend ajas ja ruumis üksteisest eraldatud inimeste koondamisel üksikuteks rühmadeks, nende tegevuse koordineerimiseks ning lõpuks masside mobiliseerimiseks.³ Ja selle protsessi tagajärjed evivad füüsilises maailmas vägagi reaalseid tagajärgi. Kuidas on seda mõju võimalik piirata? Praktiliselt mitte kuidagi. Interneti põhimõtteline ülesehitus muudab tema kontrollimise väga võimatuks, see ongi detsentraliseeritud süsteemide, võrgustike üks iseloomustavaid omadusi.

Džinni kodustamine

Teine trend on konventsionaalse relvastuse ning sõjalise elektroonika tootmissuutlikkuse levik. Veel kümme-viisteist aastat tagasi oli enamik maailmas leiduvast n-ö tavalisest relvastusest – lahingulennukitest, kopteritest, tankidest, suurtükkidest jne – kas ostetud lääneriikidelt ja/või Nõukogude Liidult/Venemaalt või siis nendelt tarnitud litsentside alusel lihtsalt kokku monteeritud. Hiina on olnud maailma olulisim relvastuse eksportija Lääne ja Venemaa kõrval, kuid valdava osa hiinlaste pakutavast moodustasid siiski Nõukogude suhteliselt iganenud relvastuse koopiamudelid.

Nüüdseks on see muutumas. Iraani riiklikud kaitsetööstusettevõtted toodavad ise nii digitaalseid sidesüsteeme, elektroonilise võitluse vahendeid, jälgimis- ja luuresüsteeme kui muud.⁴

Hiina relvastuses moodustab lõviosa endiselt kas Venemaalt ostetu või litsentside alusel toodetu, kuid Pekingi pikaajalised ja koordineeritud pingutused hakkavad ka vilju andma.

Veel viisteist aastat tagasi oli enamik maailma lahingulennukitest, kopteritest, tankidest, suurtükkidest kas ostetud lääneriikidelt ja/või Nõukogude Liidult. Enam mitte.

Hiina kaitsetööstus toodab üha suuremat valikut üha keerukamaid relvasüsteeme, eriti tormiliselt arenevad lennukitööstus, kosmosetehnoloogiasektor ning kõik luure-, side-, juhtimis- ja arvutisüsteemidega seotu. Oma osa on selles kõiges mänginud nii massiivsed tehnoloogiaostud välismaalt, Läänes kvaliteetse insenerihariduse saanud Hiina tudengite kriitilise massi tekkimine kui ka kaitsekoostöö Euroopa kõrgtehnoloogiafirmadega.⁵

Aastatel 2001–2003 kasvas näiteks Euroopa Liidu liikmete sõjatehnoloogiline eksport Hiinasse kaheksa korda, 54 miljonilt eurolt 416 miljoni euroni, euroliidu tarnitud tehnoloogia mängib näiteks võtmerolli hiinlaste uue põlvkonna ründekopteri väljatöötamisel.⁶ Selliseid tehnoloogiasiirdeid on aga  väga raske tõkestada, sest esiteks jäävad paljud sõjaliste süsteemide arendamiseks vajalikud tehnilised lahendused ja seadmed n-ö „halli tsooni“  – neid võib kasutada nii rahumeelsetel kui militaarsetel eesmärkidel – ning teiseks käib ülemaailmseks muutunud turul kibe konkurents erinevate kontsernide vahel. Barjääride püstitamine nõuaks sekkumist globaalseks muutunud kapitalismimudeli toimimise põhialustesse. Teataval määral on see muidugi võimalik. Üheks hiljutiseks näiteks on Iisraeli rakendatud rangemad kaitseekspordi kontrollimeetmed pärast seda, kui Tel Aviv sattus USA tugeva surve alla plaanide tõttu müüa Hiinale eelhoiatus- ja luurelennukeid (airborne early warning systems) ning radarisüsteemide hävitamiseks mõeldud mehitamata lennuaparaate (UAV – unmanned aerial vehicle).⁷

Küsimus pole aga ainult ühes konkreetses riigis, vaid terves relvatehnoloogia levimise loogikas. Olles kord pudelist välja pääsenud, jõuab džinn varem või hiljem kõigi soovijateni, kellel on olemas piisavalt raha, tehnoloogilist nutikust ning soovi ja püsivust džinni  kodustamiseks.

Rahvusvaheline raketiturg

See toob meid kolmanda olulise mõjuri – raketitehnoloogia leviku  juurde. Rakettidel on nimelt lennuväe ees mitmeid olulisi eeliseid: nende lennukiirus on suurem, neil on tihtilugu lahingulennukitega võrreldes suurem lennuulatus, nad ei sõltu ilmastikuoludest ning reeglina on nende sihtmärgini jõudmise tõenäosus lennukite omast suurem, sest lennukeid ja/või rakette kasutava õhukaitse vastutegutsemisvõimalused on piiratumad.⁸ Nn arenguriikide jaoks on tegemist oluliste relvasüsteemidega, sest lennuväge kasutades poleks neil vähemalt lähitulevikus iial lootust läbi murda lääneriikide tugevatest õhukaitsesüsteemidest. Rakettidega on see aga võimalik.

Veel 20 aastat tagasi olid enamiku Lähis-Ida riikide relvastuses välismaalt, peamiselt Nõukogude Liidust ja Hiinast ostetud raketid lennuulatusega paarsada-kolmsada kilomeetrit. Eelmise kümnendi keskpaigaks tulid nende rakettide kodumaised modifikatsioonid ja koopiad oma riikide tehastest. Ning praeguseks on Pakistani käsutuses kodumaised raketid Shaheen-2 lennuulatusega 2000 kilomeetrit, Iraanil raketid Shahab-3 lennuulatusega 1300 kilomeetrit ning Põhja-Koreal raketid Taepo-Dong 1 lennuulatusega 2500 kilomeetrit.⁹

Internetist on saanud aga üks peamisi vahendeid Lääne – või kui soovite, siis modernsuse vastu mässavate islamistide arsenalis.

Iraan võlgneb oma edusammude eest tänu koostööle Hiina, Põhja-Korea ja Venemaaga¹⁰; Pakistani raketiprogrammi on aidanud arendada Hiina ja Põhja-Korea; Põhja-Korea enese edusammud tuginevad kunagisele abile Hiina ja Venemaa poolt. Tehnoloogiad levivad riigist riiki. Hiinlaste eesmärgiks know-how jagamisel on olnud mängida üksteise vastu välja võimalikke tulevasi piirkondlikke jõude ning siis neid kõiki korraga USA ja Venemaa vastu; Põhja-Korea jaoks on olnud tegemist ühega vähestest sissetulekuallikatest; Moskva on samal tulu teenimise eesmärgil alates 1990.aastate algusest müünud sõjalist tehnoloogiat pea kõigile, kes jõuavad maksta ning kelle teenindamisest ei teki liiga suurt tüli heldeid laene jaganud Läänega. Iraan omakorda on jaganud raketitehnoloogiat Süüriaga, kellest sõltub otseselt Iraani piirkondliku mõjutusvahendi Hezbollah olemasolu ja efektiivsus. Lisaks on Süüriast viimastel aastatel ametlikult saanud Teherani „strateegiline liitlane”.

Kuid rakettide töökindlus, lennuulatus ja valik laienevad. Kui 2003. aasta juunis valminud Iraani Shahab-3 oma 1300-kilomeetrise raadiusega on suuteline tabama poolt Türgi Anatoolia piirkonnast, siis väidetavalt teeb Teheran tööd selle laskeulatuse suurendamiseks kuni 2000 kilomeetrini.¹¹ Sellised relvad oleksid võimelised tabama juba Istanbuli.

Veebruaris 2005 jõudis aga avalikkuse ette, et Iraan soetas ajavahemikus 1999–2001 Ukrainast vargsi 12 Nõukogude Liidu päritolu tiibraketti KH-55 Raduga.¹² Tegemist on strateegilistelt pommitajatelt tulistamiseks mõeldud relvadega, mille laskeulatus on kuni 3000 kilomeetrit ning mis on ehitatud, kandmaks tuumalõhkepäid. Nende kasutamiseks pole Iraanil praegu küll ei teadmisi ega tehnilist baasi, küll aga suudab Teheran tõenäoliselt pärast üksikasjalikku tutvumist nende konstruktsiooniga käivitada kodumaiste koopiate tootmise.

Seejärel käivitub suure tõenäosusega samasugune protsess, mis on toimunud ka teiste sõjaliste tehnoloogiate ning üksiklahenduste puhul – need imbuvad vaikselt, aga järjepidevalt riigist riiki.

Teise seigana tuleb arvesse võtta piirkondliku võidurelvastumise võimalikku loogikat. Ühe piirkondliku suurjõu, antud juhul Iraani sõjalised võimed võivad käivitada ja on ka varem käivitanud ülejäänud riikide püüdluse saavutada pariteet. Šiiitliku Iraani püüdlused moderniseerida oma tavarelvajõude ning edusammud raketitehnoloogia vallas ongi juba muutnud närviliseks sunniitlikud Pärsia lahe piirkonna maad – eelkõige Saudi Araabia ja Araabia Ühendemiraadid.

Relvastuskontroll nõuab džentelmene

Relvastuskontrolli meetmetest siinkohal erilist kasu ei ole, sest need toimivad ainult juhul, kui oskusteave on kätketud piisavalt piiritletud ringi ning kui see teabevaldajate ring on huvitatud know-how levimist piiravate reeglite järgimisest. Kui üks kahest tegurist puudub, ei tööta ka relvastuskontrolli mehhanismid. Reaalsus on siinkohal veenvam kui diplomaatiline soovmõtlemine.

Relvastuskontrollimehhanismid eksisteerivad juba aastakümneid, neid on üritatud tõhustada, mitte lõdvendada. Sellest hoolimata on raketitehnoloogia ja muude julgeolekuliselt ülioluliste lahenduste valdajate hulk mitte vähenenud, vaid kasvanud. Leviku tempo ei ole seejuures olnud konstantne ega aeglustunud. See on kiirenenud.

Siit võrsub neljas oluline trend: tuumatehnoloogia levik. Aastal 1953 avaldas Londonis eksiilis elav major Oskar Käbala eestikeelse populaarteadusliku raamatu „Aatompomm ja relvastuse areng selleni” ja tõdes selle lehekülgedel üsna kokkuvõtlikult: „Igal riigil on võimalik valmistada aatompommi, eeldades, et tal on küllaldaselt toormaterjali (uraani või plutooniumi), vastav eriteadlaste kaader ja, mis kõige tähtsam, küllaldaselt kapitali selle valmistamiseks.”¹³

Moskva on alates 1990. aastate algusest müünud sõjalist tehnoloogiat pea kõigile, kes jõuavad maksta ning kelle teenindamisest ei teki liiga suurt tüli heldeid laene jaganud Läänega.

Alates selle populaarteadusliku sedastuse avaldamisest on 1957. aastal loodud Rahvusvahelist Aatomienergia Agentuuri (International Atomic Energy Agency, IAEA), teisi tuumarelvade loomiseks vajaliku tehnoloogia leviku tõkestamisega tegelenud/tegelevaid kontrollimehhanisme ning Lääne suurriikide luureteenistusi edukalt lollitanud nii Iisrael, Lõuna-Aafrika Vabariik, India, Pakistan, Põhja-Korea, Iraak kui ka Iraan. Loetletutest ei ole aatomirelvade loomiseni jõudnud Iraak ja Iraan, Lõuna-Aafrika Vabariik hävitas oma tuumarelvavarud vabatahtlikult.

Suurbritannia mõttekoja International Institute for Strategic Studies eelmisest suvest pärineval hinnangul võib Iraan oma esimese tuumapommi ehitamiseks vajaliku 25 kilogrammi rikastatud uraani toota aastaks 2009.¹⁴ Iisraeli välisluureteenistuse Mossad juhi Meir Dagani tänavuse aasta algusest pärineva avaliku väljaütlemise kohaselt võib Iraan tuumarelva omamiseni jõuda kõige varem samuti aastal 2009.¹⁵ Ühe hüpoteesi kohaselt ei pruugigi Teherani eesmärgiks olla mitte tuumarelvade valmiskujul ladudesse tootmine, vaid sootuks võime pommid-lõhkepead vajaduse ning soovi korral väga lühikese aja jooksul luua (n-ö breakout capability).¹⁶ De facto muudaks ka selline stsenaarium Iraani siiski tuumariigiks – relvade loomine oleks vaid n-ö vormistamise küsimus.

Iraani tuumarelvastumine vallandaks piirkonnas aga mitmete arvamuste kohaselt ahelreaktsioonina aatomirelvade soetamise ralli, milles võimalike osalejatena on mainitud eelkõige Saudi Araabiat, Egiptust, aga näiteks ka Türgit.¹⁷ Tuumarelvade ja kaugmaarakettide soetamiseks on varem, 1980.aastate lõpus, plaane pununud ka Alžeeria.¹⁸

Euroopa, vana ja haavatav

Euroopa võimekus taluda võimalikku tuumarünnakut või sellega ähvardamist pole viimase poole sajandi jooksul seejuures mitte kasvanud, vaid vastupidi – see on kahanenud. Põhjus on lihtne ning peitub paradoksaalselt Euroopa ühiskondade-riikide endi tehnoloogilise arengutaseme tõusus.

1945. aastal Nagasakile ja Hiroshimale heidetud aatomirelvade mõju oli kahetine. Esiteks hävitas lööklaine ja ülisuur kuumus füüsilised rajatised – elumajad, tehasehooned, sillad jne – ning tappis mõjupiirkonda jäänud elusorganismid. Teiseks omas laastavat toimet radioaktiivne kiirgus, mis kahjustas tõsiselt või surmavalt elusorganisme ja saastas territooriumi ning sellel asuvad rajatised.

Bumerangina mööda Lähis-Ida vihiseva ohtliku tehnoloogiakeerise pärast ei oleks põhjust muretseda, kui tegemist oleks nii praegu kui tulevikus stabiilse keskkonnaga.

Kuid Jaapan rohkem kui 60 aastat tagasi ei olnud infoühiskond. Tänapäeva Euroopa riigid seda suuresti on. Siin tuleb mängu kolmas hävitav mõjur: tuumaplahvatusel tekkiv võimas elektromagnetiline lööklaine. Selle tagajärjel lakkaksid töötamast elektrivõrgud, sest alajaamad sulaksid kokku; arvutid, infotehnoloogilised süsteemid, elektroonilised andmekogud ning mobiiltelefonid lõpetaksid funktsioneerimise ja koos nendega ka suurem osa pangandusest, riigihaldusest, transpordisüsteemidest, massimeediast.¹⁹ Piltlikult väljendudes paiskaks see tuumaplahvatuse mõjusfääri jääva ala tagasi 19. sajandisse.

Võib-olla ei oleks põhjust bumerangina mööda Lähis-Ida vihiseva ohtliku tehnoloogiakeerise pärast muretseda, kui tegemist oleks nii praegu kui tulevikus stabiilse keskkonnaga. Paraku pole  see nii. Teisel pool Vahemerd poolkaarena Euroopat otsekui embav piirkond kujutab endast ebastabiilsuse vööndit ja suure tõenäosusega seal valitsev ebastabiilsus eelootavatel aastakümnetel mitte ei vähene, vaid kasvab. See on vöönd, mis elab praegu ja järgnevatel kümnenditel demograafilise ülemineku faasis.

Demograafiliseks üleminekuks nimetatakse olemuslikult keerukat, kompleksset rahvastikuarengu protsessi, mille üheks kaasnähuks on rahvaarvu järsk kasv lühikese ajavahemiku (kui tavalises ajaarvamises on lühikeseks ajavahemikuks paar aastat, siis demograafias mõned põlvkonnad) jooksul. Selle käigus tabavad ühiskondi tavaliselt põhjalikud sotsiaalsed mullistused, majanduslikud vapustused, tihtilugu puhkevad vägivaldse iseloomuga poliitilised pööristormid, sageli sõjad. Euroopas toimus demograafiline üleminek sõltuvalt piirkonnast 18.–19. sajandil, ulatudes kohati otsapidi ka 20. sajandisse. Võib vast väita, et tegemist ei olnud just kõige rahulikuma perioodiga Vana Maailma ajaloos.

Mõningaid näiteid rahvaarvu muutumise dünaamikast: kui 2005. aastal oli Egiptuse rahvaarv arvestuslikult 77,5 miljonit, siis 2025. aastal on see juba 103,35 miljonit.²⁰ Seda on umbes sama palju kui praegu elanikke Saksamaal, Hollandis ja Taanis kokku. Alžeeria rahvaarv kasvab samal ajavahemikul praeguselt 32,5 miljonilt 40,25 miljonini, Maroko oma 32,73 miljonilt 42,55 miljonini, Iraagi rahvaarv 26 miljonilt 40,42 miljonini, Iraani oma 68 miljonilt 83,19 miljonini.

Võib-olla rajame keset Vahemerd müüri, et need noored, vihased ja tõmmud mehed sealt teiselt poolt ei saaks trügida meie ühise suure pansionaadi rahu rikkuma

Kongo Demokraatliku Vabariigi rahvaarv paisub 60,76 miljonilt 107,98 miljonini, Etioopia oma 73 miljonilt 107,8 miljonini. ÜRO arvestuste kohaselt raputabki plahvatav rahvastikupomm viiekümneaastases perspektiivis kõige ägedamalt Sahara-tagust Aafrikat: aastal 2050 elab maailmas praegusega võrreldes 2,7 miljardit inimest enam ning sellest ligi 40 protsenti sünnib Sahara-taguses Aafrikas.²¹ Selle sama Musta Aafrika niigi hapraid riike hoiavad praegu mingil määral riikidena koos tihtilugu ainuüksi jõustruktuurid, eelkõige armee. Musta Aafrika relvajõududes ulatub aga juba praegu HIV-positiivsete osakaal 10-20 protsendist (näit. Nigeria) 40-60 protsendini (näit. Kongo, Angola). Lõuna-Aafrika Vabariigi mõningates üksustes on HIV-positiivsete osakaal aga juba 90 protsenti.²² Lähimas tulevikus sureb märkimisväärne osa Musta Aafrika relvajõududest lihtsalt ära. Kaovad terved vanusegrupid ohvitsere ja administraatoreid. Ka see aitab suurendada altpoolt, Mustast Aafrikast tulvavat survet laiema Lähis-Ida vööndile, mis tänu omaenese rahvastikuprotsessidele saab olema juba niigi ebastabiilne. Ning kus kasutatava vee hulk ühe elaniku kohta – vesi on selles piirkonnas olnud alati strateegiline ressurss – väheneb järgmise 20 aasta jooksul ligi kaks korda…²³

Mis saab aga meist siin, Euroopas? Ei midagi erilist. Meid jääb pisut vähemaks, kuid me kõik koos jääme üha vanemaks, sest  elame kauem ja sünnitame vähem. Õigupoolest me sünnitame juba ammu vähem neid, kes võiksid tulevikus sünnitada. Tänavail näeme üha vähem noori, kulutame üha rohkem eelarveraha vanurite hoolekandele ja ravimisele ning üha vähem haridusele, teadusele ja julgeolekule. Võib-olla rajame keset Vahemerd müüri, et need noored, vihased ja tõmmud mehed sealt teiselt poolt ei saaks trügida meie ühise suure pansionaadi rahu rikkuma. Kuid teisalt – võib-olla ei raja ka. (Ja mida see müür aitakski. Müüriga tiibrakette ja ballistilisi rakette ei peata.) Nagu me üritame üha vähem ära teha seal teisel pool toimuva mõjutamiseks. Sest soov midagi mõjutada, muuta eeldab energilisust, vitaalsust. Need ei ole aga allakäivatele, heaolust hellitatud ja rahvusvaheliselt marginaliseeruvatele ühiskondadele iseloomulikud omadused. Ja seda me paraku olemegi. Riigid ja ühiskonnad, kes on kasvanud ja kujunenud heaolu ja heatahtliku eksklusiivse tehnoloogilise üleoleku päikesepaistes. Ning kes ei saa aru, et see päike loojub jäädavalt, kui me midagi ette ei võta. Kuid vahest on see mittemõistmine mõistetav, võib-olla vältimatugi. Sest ilmselt me olemegi – loojangu lapsed.