Loits hukkuvast Euroopast

Raamatu stiil pole teaduslik, ka mitte populaarteaduslik, vaid esseistlik. Puuduvad viited, kasutatud kirjanduse loetelu ja registrid. Friedmani analüütiline tase ei ole kõrge, püüd vaadata maailma, nagu see on, kipubki jääma kirjeldavaks. Ta on autorina pigem ettekuulutaja. 1990. aastate alguses ennustas Friedman globaalsete pingete eskaleerumist sõjani Jaapani ja USA vahel. Kui Trump tuli võimule, ennustas autor, et see ei tähenda Ameerika (välis)poliitilisele joonisele palju. Täna näeme, et Ameerika 45. president on muutnud olulisel määral nii Ameerikas kui ka kogu maailmas kehtivat arusaama riikide suhetest.

Tegemist on ladusalt loetava tekstiga, selles leidub ridamisi tabavaid ütlemisi ja mõtteteri. Raamatu kirjutamise põhjus autori sõnutsi oli vastuse leidmine küsimusele, kas Euroopa on üle saanud aastatuhandeid kestnud sisekonfliktidest või mitte. Etteulatuvalt võib öelda, et tema vastus on ühetähenduslik „Ei!“. Ühine Euroopa on võimatu missioon, kuna Euroopa Liidul puudub võime tagada inimestele heaolu ja turvalisus. Aga miks peab üldse niiviisi küsima, sest kes suudaks tänases maailmas tagada inimestele heaolu ja turvalisust? Reaalne oleks küsida, kuidas vältida suuremaid jamasid, ja selleks on Euroopa Liit olnud siiani parim võimalus.

Autor poriseb pidevalt Euroopa aadressil ja vihjab selle hävituslikule enesekesksusele. Eriti silmahakkav on Friedmani mürgine hoiak Saksamaa ja sakslaste suhtes. Ameerikas on ajaloos kaks korda seoses suurte sõdadega valitsenud äärmiselt sakslastevastased meeleolud, sest just Saksa militarismi peeti sõdade põhjustajaks. Friedman arvab selle taga seisvat sakslaste erilise vaimulaadi, millel põhineb nn romantiline rahvuslus. Isegi Grimmide muinasjuttudes sisendatakse sakslastele, et nad on ohvristatud, nutikad, ei salli ülekohut ja on valmis sellega armutult võitlema. Friedmani arvates on sellised hoiakud pigem paganlikud kui kristlikud ja Hitler oli saksa paganlikkuse üks pealikke (lk 100).

Friedmani käsitluse järgi moodustavad Esimene ja Teine maailmasõda katkematu 31 aasta pikkuse perioodi, mille kestel Euroopat tabas totaalne häving. See väide pole originaalne. Tuleb näha, et nii muutuvad 20. sajandi 1920. ja 1930. aastad mingiks ajutiseks ajaloo vingerpussiks. Alates Hitlerist ja Stalinist ja lõpetades kummaliste riigitaoliste moodustistega, mille olemasolu paratamatult pidi lõppema. Meie koos oma Tartu rahu ja 1918. aastal tekkinud Eesti Vabariigiga kuulume ka samasse kategooriasse.

Niisuguse seisukohaga ei saa nõustuda, sest 1945. aastal alanud ja veel kestev pikk rahuperiood tähendab alates 1990. aastate algusest paljuski just 1920.–1930. aastatel valitsenud poliitilise olukorra taastamist. Seda muidugi uutel tingimustel, nagu Euroopa integratsioon ja Ameerika kohalolu. Sõdadevahelised realiteedid, mis on siiani jäänud taastamata, on jätkuvalt pingete allikaks. Me võiks näiteks püüda ette kujutada, kui palju rahulikum ja stabiilsem piirkond oleks Euroopa ilma Kaliningradi püsirohutünnita.

Friedman ei hinda eriti kõrgelt Euroopa Liidu pingutusi saada kontrolli alla rahvusluse destruktiivsus ja muuta see loovaks energiaks.

Friedmani käsitluses järgnes Euroopa langus enneolematule heaolule, mil imperialistlik Euroopa „ratsutas maailma turjal“. Paljudele läänemaailma inimestele tundus, et nad olid jõudnud taeva väravasse. Tegelikult oldi aga põrgu eeskojas (lk 20). Friedmani arvates Euroopa impeerium, mis hakkas välja kujunema 15. sajandil, lõpetas oma eksistentsi 20. sajandil (lk 52). Euroopa inimene oli muutunud nii ebaloomulikuks ja killustunuks, et tema kõlbeline kompass läks rikki (lk 82). Niisugustest mõttekäikudest võib eksimatult ära tunda Spengleri „õhtumaa allakäigu“.

Asi on aga läinud üha hullemaks ja 21. sajandi alguses on Euroopast saanud „nõrk ja rikas“ piirkond korraga, mis on kõige ohtlikum asi maailmas. Friedman ei väsi kritiseerimast NATOt, sest tema hinnangul on NATO muutunud mõttetuks hinge vaakuvaks organisatsiooniks. Mõni lehekülg hiljem on aga Friedmanile selge, et NATO kujutab endast Venemaale eksistentsiaalset ohtu. Seetõttu hirm, mida Venemaa juhid tunnevad NATO olemasolu ja laienemise ees, olevat igati põhjendatud. Autori probleem on, et need mõlemad väited korraga kehtida ei saa.

Ja siin jõuame ühe olulise pidepunkti juurde, mis iseloomustab kogu raamatut. Ehkki Friedman ei ütle kusagil välja seda, et ta polemiseerib Huntingtoni kultuurilis-tsivilisatsioonilise käsitlusega, on tema üldvaade sisuliselt just Huntingtonile vastanduv. Alates Euroopa piiritlemisest, mis Friedmani arvates koosneb poolsaarest, mis jätkub mandrina. Kultuuriline piir Euroopa ja Venemaa vahel (nn Huntingtoni joon) on vaid piiriala Euroopa poolsaare ja Euroopa mannermaa vahel (lk 21). Ja see on omakorda osa suuremast Euraasia mannermaast kui tervikust.

Raamatu autor püüab kramplikult ja kunstlikult Euroopaga ehk Läänega ühendada piirkondi, mis sinna orgaaniliselt ei kuulu (Venemaa, Türgi). See, et Euroopa ajaloos on palju sündinud seoses suhtlemisega nendega, ei tõenda midagi. Täna tuleb teha kõik selleks, et Venemaa ja Türgi suunalt pärinev „häda ja viletsus“ oleks maksimaalselt eemale hoitud. Võib ette kujutada, mis ootaks Euroopat kui „pisikest poolsaart“ Lissabonist Vladivostokini ulatuvas Euraasia Liidus, kus puuduks efektiivne tõke Venemaa ida- ja lõunapiiridelt pärinevate probleemide siia jõudmise vastu. Huntingtoni paradigma annab selged vastused, miks Türgi ja Venemaa ei saa kuidagi kuuluda Euroopa Liitu ning miks Türgi on NATO kõige problemaatilisem liige. Kui 1990. aastate alguse ideed Venemaast kui NATO liikmesriigist oleksid teostunud, siis ilmselt sellist organisatsiooni täna enam ei oleks.

Friedmani arvates on Euroopa Liit murenemas algosadeks ja juba täna on Euroopa liite tegelikult neli: saksa riigid (Saksamaa ja Austria), ülejäänud Põhja-Euroopa riigid, Vahemere riigid ja piirialade riigid (lk 279). Balti riike käsitleb Friedman üksnes Venemaa positsioonilt vaadatuna, st ohtlikena. Neil riikidel oleks justkui kaks reaalsust: ühest küljest pole tegu slaavi riikidega, siinsed inimesed on põhjamaalased. Samas on neis riikides viitsütikuga pomm, mille venelased võivad iga hetk tiksuma panna – vene rahvusvähemus, „kes tunneb ennast põlatu ja diskrimineerituna“ (lk 214).

Kust Friedman teab, kuidas siinsed venelased ennast tunnevad, jääb paraku selgitamata. Seevastu „tuleb talle pähe“ stsenaarium, kuidas Venemaa konflikti provotseerides lõpuks okupeerib ühe Balti riigi (lk 214). Ja NATO suunalt jääb kindlasti abi tulemata, sest NATOl pole enam piisavalt jõudu. Niisugune tase sobiks hästi B-kategooria märulifilmi. Või hoopis tänasel päeval psühholoogilise sõjapidamise arsenali, hoidmaks üleval pingeid impeeriumi piirialadel.

Samas üritab Friedman püüdlikult eristada Euroopat ja Ameerikat kui tema arvates erinevaid tsivilisatsioone. Eurooplase elukäsitlus olevat ameeriklase omast täiesti erinev (lk 23), sest rahvas Euroopas olevat tehtud teisest puust kui Ameerika Ühendriikides (lk 283). Euroopa ja Ameerika kultuur ja väärtused olevat arenenud eri suundades kõigis valdkondades alates haridusest ja lõpetades lauakommetega, väidab Friedman lk 115. Selline seisukoht paneb iga kultuurist natuke rohkem teadva inimese ahastama. Sest Euroopal ja Ameerikal on ühine väärtusbaas – kristluse näol, mis põhimõtteliselt ei saa kuhugi kaduda ega kunagi olematuks muutuda. Nii nagu ei saa Euroopa globaalses tähenduses hakkama ilma Ameerikata, nii tuleks ka Ameerikal karta strateegilist üksindust, mis ootab seda maad, kui selle juhid ei oska eristada sõpru vaenlastest.

1945. aastast kuni 1991. aastani valitsenud rahuaeg ei olnud Friedmani arvates Euroopa saavutus, vaid selle kehtestasid ameeriklased ja venelased. Rahu kestmine 1991. aastast 2008. aastani oli küll Euroopa edusamm, kuid mida aeg edasi, seda enam pannakse Euroopat proovile. Sõdu Euroopas põhjustab jätkuv huvide nii põhjalik lahkuminek, et sõdimata jätmisel on hullemad tagajärjed kui sõdimisel. Reaalsus on geopoliitiline (lk 274-275). Paraku ei näe me kusagil Euroopa sees huvide konflikte, mis võiksid peagi kasvada sõjaks. Isegi Brexit tähendab tänases Euroopas aastaid kestvaid läbirääkimisi Euroopa Liidu ja Suurbritannia lahkumineku teemal ja ka mitte eriti haiges ettekujutuses sõjalist konflikti brittidega. Siinkohal saab selgeks, miks Friedman püüdis maksku mis maksab rääkida Türgist ja Venemaast kui Euroopa koostisosadest, sest sealt suundadest pärit ohud ongi reaalsed ja mitte hüpoteetilised.

Raamatu lõpetab Friedmani pidurdamatu süüdistav tiraad Euroopa aadressil. Euroopa pärispatt on „pime rahvuslus“, mis vaatamata korduvatele läbikukkumistele ja väljaravimise katsetele jääb Euroopat igavesti kummitama. Eurooplaste hingesügavikes elavad edasi hirmud ja vaenud, mis võivad olla mõnda ega tagaplaanil, kuid siis jälle kiiresti ja ootamatult välja pursata. Just neist väärtustest, millele Euroopa võlgnes omaaegse vägevuse, saavad ikka ja jälle selle hävitajad. Friedman ei hinda eriti kõrgelt Euroopa Liidu pingutusi saada kontrolli alla rahvusluse destruktiivsus ja muuta see loovaks energiaks.

Euroopat vaevavat jätkuvalt faustlikud probleemid – himu omada kõike, olgu või hinge hinnaga. „Praegusel ajal on aga eurooplastel himu omada kõike üldse ilma maksmata. Nad tahavad olla võidukad, aga mitte riskida. Nad tahavad täielikku kindlustunnet, kuid ei soovi ennast kaitsta.“ (lk 280) Euroopa on elanud kogu suure sõja järgse aja head elu ning see on jätkunud ka pärast Nõukogude Liidu lagunemist. Aga see kõik muutuvat varsti, sest iga hea asja eest peab keegi maksma. Euroopa Liit seda ei soovi ega suuda.

Hannah Arendt on totalitarismi analüüsides jõudnud järeldusele kõige mittefilosoofilisema asja igikestvuses – hirm jõu ees muutub tihti jõu ees kummardamiseks ja seejärel selle jõu ülistamiseks. Ka Friedmani arendatava geopoliitika taustaks olev võimudiskursus on oma väärtussisult reaalpoliitiline, sisult autoritaarne, kus „tugevad võtavad, mida tahavad, ja nõrgad annavad, mida peavad“.

Friedmani püüdest olla maksimaalselt objektiivne on saanud raamatus ülim subjektiivsus. Aga kes teab, äkki ongi Friedmani raamat mõeldud eelkõige provotseerima?!

_____

^* Autorit tuntakse kui julgeolekuanalüüsidega tegeleva Stratfori asutajat. Nüüd tegutseb mõttekoja Geopolitical Futures eesotsas, mis on spetsialiseerunud geopoliitilistele prognoosidele. GF püüab olla järjekindlalt mitteideoloogiline ja eeldab, et geopoliitilisi arenguid juhivad impersonaalsed jõud, mitte ideoloogia või kellegi kapriisid. Liberaalne demokraatia jääb ellu vaid siis, kui säilib „haritud, õpetatud avalikkus“ (learned public), millele GF püüab olla toeks.