juuli 7, 2008

Lõim ja lõiv anno 2007

Euroopa Liidus kujunenud olukorda, meeleolusid ja vastasseise hinnates peaksime liidu tuleviku osas muret tundma. Muudatused on tulekul, meeldigu need meile või mitte.

Euroopa Liidus kujunenud olukorda, meeleolusid ja vastasseise hinnates peaksime liidu tuleviku osas muret tundma. Muudatused on tulekul, meeldigu need meile või mitte.


Toomas Hendrik Ilves

Lõim ja lõiv anno 2007

Euroopa Liidus kujunenud olukorda, meeleolusid ja vastasseise hinnates peaksime liidu tuleviku osas muret tundma. Muudatused on tulekul, meeldigu need meile või mitte.

Eelseisvate valimiste puhul oleme kuulnud, näinud ja lugenud hulganisti lubadusi ja ettepanekuid, kuidas muuta elu paremaks ja teha inimesed rikkamaks. Paraku on ülimalt vähe juttu sellest, millele enamik noist lubadusist toetub, nimelt Eesti kohast muutuvas Euroopa Liidus.
Eesti iseseisvuse taastamisest möödunud 15 aasta jooksul on Euroopa Liit muutunud tundmatuseni. Meenutagem, et 1991. aastal räägiti Euroopa Ühendusest. Toonasest ühisturust on saanud tugev poliitiline liit oma ühise välispoliitikaga ja piiriülese liikumisvabadusega, ligi pool liikmesmaadest on käibele võtnud ühisraha. Liikmesriike on kaks korda rohkem, 12 asemel 27.
Meil pole mingit põhjust eeldada, et järgmised 15 aastat ei too Euroopas kaasa niisama suuri muutusi. Seda kummastavamalt kõlabki valimiseelne vaikus. Igale mõtlevale inimesele peaks ju olema selge, et Euroopa Liiduta oleksid kõik meie kampaaniaarutelud majanduskasvust ja palgatõusust, inflatsioonist ja suhetest Venemaaga hoopis teistsugused.
Kuigi debatt Euroopa põhiseadusliku leppe (PSL) üle on Euroopas hoogsalt käinud juba seitse aastat, näib see Eestis olevat siiski suhteliselt teisejärguline. Kui kõrvale jätta üksikud erandid nii poliitikute kui ajakirjanike hulgas, võiks suhtumise PSLi üldistavalt kokku võtta järgmiselt: mingi meisse mitte puutuv asi “seal Euroopas”.
Tegelikkuses on aga PSL või selle võimalikud alternatiivid Eesti tuleviku seisukohalt võtmetähtsusega, hõlmates kogu teemade ringi ühisraha euro kasutuselevõtust kuni Venemaa energiapoliitikani. Ligi poole miljardi elaniku ja 27 liikmesriigiga Euroopa Liit ei saa kauaks jääda praeguse otsuste langetamise korra juurde. Kõik see, mis igati sobis nõrga ja lõdva vabakaubandustsooni kuuele asutajariigile, lihtsalt ei toimi enam suure ja võimsa poliitilise ühenduse puhul. Juba ammu ei piisa liikumissuuna määramiseks väikese rühma peaministrite kokkulepetest. Suutmatus olulisi asju otsustada ja neis kokku leppida – olgu tegu energiapoliitika või teenuste turu liberaliseerimisega – halvab ELi ja seetõttu võetakse kiiresti midagi ette olukorra muutmiseks. EL on oma liikmetele majanduslikult liiga tähtis, et lubada seiskumist; EL on poliitilise jõuna olnud piisavalt edukas, et mitte takerduda otsustamatusesse.
Nii ongi küsimus selles, mida võetakse ette olukorras, kus Euroopa on kaotanud oma “süžee”, nagu äsja märkis üks terasemaid Euroopa vaatlejaid Timothy Garton Ash. Kuidas tullakse välja ummikust, kus enam ei suudeta otsustada ega isegi kokku leppida kõige elementaarsemates ja elulisemates asjades nagu näiteks laienemise edasine käik.
Kõige loogilisem lahendus, vähemalt otsustusmehhanismi lihtsustamise osas, näib olevat siiski PSLi jõustamine. Seda protsessi on praegune eesistujariik Saksamaa ja selle kantsler Angela Merkel lubanud jõuliselt edasi viia. Aga nagu paraku enamiku eitava vastuse andnud rahvahääletuste puhul, kus rahvas on vastanud n-ö teisele küsimusele, võib ka muudetud PSLi vastuvõtt Prantsusmaal ja Hollandis olla problemaatiline. On ju teada, et suurima tõenäosusega üritatakse PSL vastu võtta osaliselt, näiteks otsustamisprotseduuride valdkonnas. Kuna PSL oli siiski riikide ja esindajate kompromiss kogu teksti osas, võib karta, et osaline lahendus mõnd liikmesriiki ei rahulda, mis toob kaasa uue “ei”. Ehk siis nokk kinni, saba lahti.
Muud variandid
Meil ollakse harjunud mõtlema Eestist kui väga dünaamilisest riigist, kuid ei tasu siiski eeldada, et kõik ülejäänud seisavad paigal. Mujal ei pruugi ehk majandus kasvada Eestiga samas tempos, kuid poliitilised meeleolud muutuvad.
Paljude meelest põhjustas PSLi referendumi läbikukkumise prantslaste ja hollandlaste rahulolematus 2004. aasta suure laienemisega, mis tõi vanale ja kokkulepitud reeglitega mänguplatsile kümme uut konkurenti. Arvamusküsitluste järgi kujunesidki otsustavaks need hääletajad, kellele kas ei meeldinud ELi laienemine kui selline või siis ennekõike laienemine Ida-Euroopasse.
2005. aasta referendumite järel on meelsus muutunud veelgi. Kui tollal peeti laienemist üldjoontes siiski positiivseks, siis nüüd pole see enam nii. Kui sirvida viimase poolaasta Euroopa tõsiseltvõetavaid ajakirju-lehti, siis kajastatakse neis “uusi” ja eriti just Ida-Euroopa liikmesriike märgatavalt negatiivsemas toonis. Olgu selle näiteks jaanuarikuine Eesti Päevalehe arvamusartikkel, kus Prantsuse analüütik Jacques Rupnik iseloomustab Ida-Euroopat järgmiselt:
“Poola parem- ja Slovakkia vasakpopulistid on nüüd valitsuses koos äärmusrahvuslike parteidega. Ungaris korraldab peamine opositsioonipartei Fidesz parlamendihoone ees meeleavaldusi valitsuse erruminekuks, isegi pärast seda, kui valitsus võitis usaldushääletuse. Kuus kuud kestnud nääklemiste järel pole Tšehhi parempoolset vähemusvalitsust parlamendi poolt ametisse kinnitatud. Bulgaaria astumisele Euroopa Liitu eelnesid presidendivalimised, kus kandideerisid ekskommunist (võitja, kes väitis, et talle EL meeldib) ja protofašist (kes ütleb, et vihkab türklasi, mustlasi ja juute).”
Kuigi Tšehhi on vahepeal saanud endale valitsuse, pole kogupilt siiski paranenud. Asja ei teinud paremaks Bulgaaria ja Rumeenia liitumisega kaasnenu; nende tulek võimaldas Euroopa parlamenti valitud paremäärmuslastel moodustada oma fraktsiooni koos kõigi soodustuste ja privileegidega.
Eesti puhul on kriitika toon siiani olnud üsnagi leebe, mis võtab vajaduse seda siinkohal, pealegi vaid paar nädalat enne valimisi, sisuliselt analüüsida. Küll aga võiks igaühele olla selge, et 2004. aastal liitunute mesinädalad on läbi. Lisaks oma valitsuste väidetavalt populistlikule olemusele on uued liikmesriigid hakanud jõuliselt kasutama oma õigusi. Poola otsus vetostada ELi ja Venemaa partnerlus- ja koostööleping vastusena Venemaa kehtestatud impordikeelule pole ELi kontekstis küll mingi tundmatu jõuvõte, kuid tuli siiski nn vanale Euroopale ootamatult.
Kuhugi pole kadunud vanade liikmesriikide tõrksus seoses ida odava tööjõuga. Kuigi juba 1980. aastate laienemine Hispaaniasse, Portugali ja Kreekasse tõestas küsimuse ülepaisutatust, näitas Poola torumehe kuvandi edukas kasutamine Prantsusmaal taas võõrastega hirmutamise tulemuslikkust.
Samuti eristuvad uued liikmesriigid oma märgatavalt liberaalsemate vaadetega majandusele, mis ilmnes selgesti näiteks teenuste direktiivi puhul, kui vanad Mandri-Euroopa tööstusriigid pidasid teenuste vaba liikumist ohtlikuks, vastandudes selgesti Suurbritanniale ja paljudele uutele liikmesmaadele.
Veelgi suuremat vastumeelsust põhjustab Ida-Euroopas levinud madal ja proportsionaalne maksusüsteem. Rääkides maksukonkurentsist või Eesti õppetundidest vanale Euroopale, jääb meil sageli adumata, et vanade liikmesriikide valijad rahulduvad kõrgemate maksudega kulukate sotsiaalsüsteemide nimel, sidudes seejuures odava tööjõu sissevoolu temaatika otseselt Ida-Euroopa madalatest maksudest tingitud sotsiaalprobleemidega.
Kaugeltki mitte väheoluline roll uute liikmesmaade mainelanguses on meie välispoliitilistel valikutel. “Uutel” puudub antiamerikanistlik eelhoiak, mis kuulub juba Vietnami sõja aastaist vana Euroopa paljudes ringkondades hea tooni juurde. Tõi ju meie suhtumine Iraagi sõtta Prantsusmaa riigipea huulile kuulsa manitsuse “halvasti kasvatatud lastele, kes ei tea, millal vait olla”. Samuti on harjumatud ka seisukohad muudes välispoliitilistes küsimustes, olgu neiks siis ELi edasine laienemine näiteks Ukrainasse, suhtumine Venemaasse, Hiina relvaembargosse, Iisraeli tegevusse jne.
Euroopa Liidus kujunenud olukorda, meeleolusid ja vastasseise hinnates peaksime ELi tuleviku pärast hoopis rohkem muret tundma. Muudatused on tulekul, meeldigu need meile või mitte.
Võimalikud suunad
Üks võimalik arengusuund on nn Directoire ehk suurte Euroopa. Nagu Eesti lehtedest hiljaaegu lugeda sai, on Euroopa komisjoni asepresident Günter Verheugen tulnud välja ettepanekuga jätta ELi väikesed liikmesriigid edaspidi volinikukohast ilma. Loomulikult pälvis see soovitus väikeriikide kriitika, ent peegeldas päris hästi ka frustratsiooni, mida tunnevad põhiseaduseta ELi juhid. Sestap pole erilist mõtet hüpata Verheugeni ettepaneku peale üles-alla ja karjuda, et ka meie oleme riigid. Pigem võiksime küsida, kas volinike võimekus või IQ on kuidagi korrelatsioonis nad lähetanud riikide suurusega? Minu isiklik kogemus sellist järeldust teha ei luba.
Samal ajal on jäänud sisulise tähelepanuta, et suurte liikmesriikide direktoraat on käratult toiminud juba mõnda aega. Alates 2003. aastast on nn G 6 ehk Saksamaa, Suurbritannia, Prantsusmaa, Itaalia, Hispaania ja nüüd ka Poola regulaarselt ja informaalselt kohtunud ja väiksemate riikide osaluseta tähtsaid küsimusi arutanud. Saksamaa siseminister (ja 14 aastat tagasi ka nn tuumik-Euroopa idee üks autoreid) Wolfgang Schäuble õigustas suurte liikmesriikide omavahelisi arutelusid sise- ja justiitsküsimustes sellega, et “kui me üritame tegeleda liiga paljude küsimustega formaalsetel nõupidamistel, pole mitte kõik riigid arutelu tõhususega rahul”¦ Informaalne ettevalmistus suurendab tõhusust, kui seejuures pole tehtud vigu,” kinnitas Schäuble ja lisas, et iga suur ELi riik peaks väiksemaid informeerima ja seisukohti koordineerima (vt Berlin keen to use informal chats with EU’s big six, euobserver.com/9/23245/?rk=1 )
Mis küll võiks paremini tõestada vajadust PSLi järele kui nn suurte (ja ühe erandiga “vanade”) kogunemised ja seisukohtade ühtlustamine enne väiksemate riikide kaasamist? Kui PSLi mõni osa ühele või teisele väiksele riigile ei sobi, siis alternatiiv on juba näha: asjad otsustatakse enne väikeste osavõtuta ära.
Selliste (ja igati lubatud) informaalsete kohtumiste alusel võibki suurte riikide direktoraadist saada EL-i formaalne tuumik. Eesti võiks tunda muret, kui ELi sees, kuid väljaspool liidu õigusruumi hakkavad tekkima formaalsed lepingulised struktuurid. Sellise hiiliva “tuumastumise” näiteks on 2005. aastal Belgia, Saksamaa, Hispaania, Luksemburgi, Prantsusmaa, Hollandi ja Austria vahel ja väljaspool ELi struktuure sõlmitud piiriülese kuritegevuse, terrorismi ja ebaseadusliku migratsiooni tõkestamise Prümi leping.
Rohkem on teada kahest eriti tõhusast ning ELi õigusruumi sees toimivast struktuurist, millesse uued liikmesriigid peale Sloveenia ei kuulu. Need on Schengeni viisaruum ja eurotsoon.
Schengeni pärast me muret tundma ei pea, kuivõrd lähema aasta jooksul peaksid Eesti ja teised “uued” sellega liituma. Eurotsooniga on asjad keerulisemad. Kui hinnata ühisraha fiskaalpoliitilise koordinatsiooni võimalusi, siis mõtlev inimene adub siin ka üht võimalikku lahendusvarianti otsustamiskriisis vaevlevale ELile: eurole saab rajada tõhusa poliitilise pealisehitise. On ju suhteliselt loogiline eeldada, et olukorras, kus osa EList juba niikuinii koordineerib oma rahapoliitikat ja järgib kitsendusi eelarvedefitsiidi ja inflatsiooni küsimusis, ei pruugi kuluda kaua aega, kui hakatakse ühtlustama ka rahapoliitikaga otseselt seotud sotsiaal- ja maksupoliitikat. Ja kui juba see peaks osutuma võimalikuks, siis miks mitte liikuda edasi tõhusa ja ühise välispoliitikani?!
Just sellise idee käis oma raamatus “Euroopa Ühendriigid” juba 2005. aastal välja Belgia peaminister Guy Verhofstadt. Frustreerituna PSLi läbikukkumisest ja ELi otsustamisparalüüsist, tegi Verhofstadt ettepaneku hakata kiiremini lõimima väiksemat riikidegruppi ELi sees, mille tagajärjel moodustuks poliitiline tuumik, kelle otsustega võivad teised liituda või mitte.
Euroruum kui ELi seesmine struktuur ahvatleb oma loogikaga, see lahendaks ka mitmeid sisepingeid. Nagu juba mainisin, jäävad väljapoole eurotsooni just need riigid, kes on ka majandus- ja välispoliitilisis küsimusis väljaspool Mandri-Euroopa nn sundnarratiivi: Suurbritannia, Taani, osaliselt ka Rootsi, “uued” Ida-Euroopas. Poliitiline integratsioon oleks ilma nendeta palju lihtsam.
Praegu on raske prognoosida, kas eurotsooni baasil hakatakse ehitama ka poliitilist struktuuri. Kui Merkeli tööd PSLi ratifitseerimise osas saadab edu, siis eurotsooni baasil tekkiva tuumiku tõenäosus loomulikult väheneb. Kui aga frustratsioon langetamata otsuste pärast süveneb, siis suureneb ka surve alternatiivide kasutuselevõtuks.
Eesti ei peaks siinkohal spekuleerima ühe või teise arengutee võimalikkuse üle (kuigi Schäuble, Verhofstadti jt avaldused on kindlasti suunavaliku märgiks). Selle asemel tuleks meil kujundada Euroopa võimalike arengusuundade osas oma seisukohad ja eelistused.
Eeldatavasti jätab oma maksu- ja sotsiaalpoliitikat harmoneeriv tuumik-Euroopa paljud eestlased ükskõikseks. Aga mida arvaksime sellest, kui toosama tuumik asuks meie osaluseta koordineerima oma energiapoliitikat või suhteid Venemaaga? Kas see on Eesti riiklikes huvides? Kui oleme äsja lõpetanud pika heitluse, et saada sisse, otsustajate ringi, kas on ikka meie huvides jääda taas välja? Olulisim ja operatiivseim küsimus seisneb meie võimalustes üldse midagi ette võtta olukorras, kus Eesti ise jääb väljapoole eurotsooni ja järelikult võimalikku koordineeritud otsuste langetamise kohta.
Kui jätame kõrvale kõik mujalgi kõlanud argumendid euro kasutuselevõtu puhtmajanduslike eeliste kohta, siis üldiselt näib Eestis valitsevat seisukoht, et me ise ei saa midagi teha. Eurotsooniga liitumise üht keskset eeldust inflatsioonikriteeriumi osas ei suuda Eesti vähemalt lähiajal täita. Tõsi, nii meil kui ka mõnes teises Ida-Euroopa riigis kasutatav valuutakomitee süsteem vähendab oluliselt meie käsutuses olevaid hoobasid rahapoliitika kujundamisel. Nii näiteks ei saa Eesti keskpank muuta intressimäärasid. Majanduse ülekuumenemise ilminguist saab vaid rääkida, mujal tarvitusel pidurdamisvõtteid aga kasutada ei saa.
Meetmete kasutuselevõtt tuleb otsustada järgmisel valitsusel, näiteks, kas viia aktsiisimäärad ELi maksimumtasemele, millega kaasneks ajutiselt kiire inflatsioon, mis seejärel aga pidurduks ja annaks Eestile võimaluse liituda euroga 2010. aastal. Või kasutada Sloveenia taktikat, külmutada nii palga- kui hinnatõus?
Valimiseelne retoorika liigub paraku teises, inflatsiooni kasvu suunas. Jättes kõrvale argumendid sellise poliitika puhtmajandusliku jätkusuutlikkuse asjus, tähendab pelk passiivne ootus võimalust, et euroga ei liitu me niipea. Erandiks vaid olukord, kui majanduskasv pidurdub ja seejärel seiskub.
Laiemalt peaks olema selge, et Eesti huvidega on kooskõlas tihedam integratsioon Euroopa Liiduga, mis eeldab meie valitsuselt proaktiivset tegevuskava. See eeldab samme nagu valitsuse äsjane otsus alustada liitumist eespool mainitud Prümi lepinguga. See eeldab Eesti aktiivset osalemist ELi ühistes ettevõtmistes, mille otsest kasu ei saa mõõta vaid tõukefondide mahuga. Me ei peaks oma Euroopa-poliitikas olema vaid raha peal väljas. Ühishuvid ja nende nimel tegutsemine on Euroopas väärtus omaette, omamoodi nähtamatu valuuta, mis maksab poliitilistes suhetes teiste liikmesriikidega.
Kõige tähtsam on aga meie vaimne sihiseade ja valmisolek. Selles kirjutises pidin olukorra kirjeldamiseks nimetama liikmesriike uuteks ja vanadeks. Kuni aruteludes neid sõnu kasutatakse ja, mis peaasi, kuni riigid ise eristavad end liitumise aja järgi, pole sellest ka pääsu. Siiski peame esmalt ise lõplikult loobuma arusaamast, et meie lähenemine Euroopat puudutavatele küsimustele on uue liikmesmaa oma. Kuni me mõtleme ja käitume nagu “uued”, mõtleme ja käitume ka nagu “teistsugused”. Saagem Euroopa liikmesriigiks selle juurde kuuluvate määratlusteta ja koos sellega ka tugevaks tugeva Euroopa pooldajaks.

Kommentaarid puuduvad.


Lisa kommentaar