Liibanonist peaaegu akadeemiliselt

Ometi ei ole tegu mingite ebaoluliste entsüklopeediliste kurioosumitega. Vastused neile küsimustele aitavad mõista üht viimase poolsajandi Lähis-Ida ja sealtkaudu kogu maailma julgeolekut enim mõjutanud väikeriiki ja selle ühiskonda.

William Harrise selle aasta alguses trükivalgust näinud raamat “Liibanoni uus nägu: ajaloo kättemaks” on ajalooraamat, ent mitte ainult. Esiteks toob ta meid ajalooraamatu kohta tavatult lähedale tänasele päevale: raamatu lõpusõnad on kirjutatud napp aasta tagasi, ajal, mil ÜRO ja kogu maailm ootasid pinevusega saksa juristi Detlev Mehlise raportit Liibanoni ekspeaministri Rafik Hariri mõrva asjaolude ja Süüria eriteenistuste rolli kohta selles tapatöös. Teiseks ei kulge Harris mitte üksnes ajatelge mööda tänasele lähemale, vaid pakub raamatu eri osades temaatilisi sissevaateid selle kummaliselt vähemõistetud riigi ja tema ühiskonna iseärasustesse.

“Liibanoni uus nägu” ei ole üks neist pealiskaudsetest teostest raamatukaupluse “current affairs” sektsioonis, milletaolisi iga uudisekünnist ületava kriisi ajal kuhjakaupa kokku seatakse ja lettidele paisatakse. Lähis-Ida ajaloo ja poliitika õppejõuna, kes lisaks Uus-Meremaa, Austraalia, Ameerika Ühendriikide, Suurbritannia ja Türgi ülikoolidele on aastaid töötanud Liibanonis ning valdab vabalt araabia, türgi ja heebrea keelt, on William Harrisel ideaalsed eeldused et kirjutada ajalooliselt täpne ja mõnuga loetav ülevaade Liibanoni riigist, ühiskonnast ja ajaloost.

Tegemist on sama autori varasema raamatu “Liibanoni näod” (“Faces of Lebanon”, 1997) täiendatud versiooniga. Üheksa aasta sisse, mis jäävad raamatute ilmumise vahele, mahub hämmastavalt palju. Kuigi Liibanoni verine kodusõda oli lõppenud, olid Beiruti keskvalitsus ja suurem osa riigist 1997. aastal Süüria sõjaväe ja eriteenistuste kontrolli all ja riigi lõunaosa “turvakordonis” võimutses Iisraeli armee. Liibanoni riiklik iseseisvus oli juriidiline fiktsioon. Mullu sügiseks näis, et aeg on küps suurteks muutusteks. Paraku oli tegemist valestardiga.

Liibanoni lähiajaloos on olnud lootustandvaid lähteid: 2000. aastal tõmmati juudi riigi sõjavägi Lõuna-Liibanonist välja ja kui mullu Hariri mõrva järel puhkenud massimeeleavalduste laine ka Süüria sõjaväe lahkuma sundis, näisid Liibanoni paremad päevad ees olevat. Siiski märgib Harris oma raamatus murelikult, et sektidevahelised pinged ei ole kuhugi kadunud: kui Süüria-vastastel demonstratsioonidel osalesid peamiselt maroniidid, sunniidid ja druusid, siis Damaskuse režiimi toetavate meeleavalduste osavõtjaskonna moodustasid riigi suurima, šiiitliku kogukonna liikmed. Ja kuigi Fuad Siniora valitsuses olid ka Hezbollah’ esindajad, leiab Harris prohvetlikult, et Hezbollah’ tõus šiiitide kogukonna suurimaks poliitiliseks fraktsiooniks ja samaaegne soovimatus oma illegaalsetest relva-arsenalidest loobuda on saamas Liibanoni tulevase julgeoleku suurimaks probleemiks.

Killustatud riik

Ja ongi trükivärv Harrise raamatul jõudnud vaevalt kuivada, kui ajalugu taas tänapäeva läbi murrab ja end verisel moel meelde tuletab. Mis hirmus lugu see siis on, mis seda tillukest, Eestistki väiksemat maad oma kättemaksuhimulisest haardest vabaks ei lase?

Nagu öeldud, ei ole Harrise raamat üksnes ajaloosündmuste kronoloogiline ülevaade. Autor jagab Liibanoni loo kaheks. Raamatu esimeses osas on käsitletud Liibanoni riigi ja ühiskonna üleüldist ülesehitust: geograafiat, riigi kujunemislugu, sektide ja kogukondade rolle ja vahekordi ning perekonnadünastiate tõuse, langusi ja võimusuhteid. Harris annab kiirülevaate Ottomani ajaloos unikaalse maroniidi-druusi autonoomia kujunemisest Liibanoni mäel ja näitab, kuidas Esimese ilmasõja järel maroniitide ja välisliitlaste peas sündinud idee loodavat Liibanoni riiki nii mere kui maismaa suunas laiendada paiskas segi demograafilise balansi ja pani tiksuma ajapommi, mis tänaseni mürgitab kogukondade suhteid ja ähvardab kristlaste kogukonna privilegeeritud poliitilist positsiooni.

“Liibanoni uus nägu” ei ole üks neist pealiskaudsetest teostest raamatukaupluse “current affairs” sektsioonis, milletaolisi iga uudisekünnist ületava kriisi ajal kuhjakaupa kokku seatakse ja lettidele paisatakse.

Liibanoni lähiajaloo suurimaks apsuks peab Harris 1943. aasta “rahvuslikku lepet”, mis jagas maroniidi kristlaste ja sunniitide vahel poliitilised juhtpositsioonid ning jättis põliskogukonna druusid ja suurima usurühmituse šiiidid piisava sõnaõiguseta. Kui 1970ndate alguse Iisraeli – araabia maade sõda tõi Palestiinast põgenikelaviini ja Palestiina Vabastusorganisatsioon sekkus aktiivselt riigi siseasjadesse, lõi katel kaane pealt. Vallandus poolteist aastakümmet kestnud verine kodusõda. “Rahvusliku leppega” loodud probleeme ei õnnestunud päriselt lahendada ka 1998. aasta Taifi lepituskonverentsil.

Nagu Liibanoni varane ajalugu, nii pole Eesti lugejale ilmselt eriti teada Liibanoni poliitilise “aristokraatia” kujunemislugu, alates Ma’ni ja Shihabi perekonnadünastiatest Ottomani-aegses imara’s kuni Chamounide, Eddeide, Jumayyilide, Junblattide, ja Karamideni, kes on domineerinud Liibanoni poliitilist diskursust viimase kolmveerandsajandi jooksul. Harris aitab mõista neid allhoovusi, mis suunavad Liibanoni formaalselt demokraatlikku, ent sisult elitaarset, patriarhaalset ja ülimalt meestekeskset poliitilist diskursust.

Kodusõja köögipoolelt

Tõeliselt ellu ärkab Harrise raamat aga siis, kui autor viib lugeja Liibanoni kodusõja-aegsesse õhustikku, pikkides suurde pilti värvikaid kirjeldusi populaarsetest legendidest ja omaenda kohtumistest vaenutsevate fraktsioonide juhtidega, kellest mitmega on autor sina peal. Meenutus Michel Aounist, kes oma peakorteris, Süüria armee ja Liibanoni sissirühmituste tule all, külalisele resigneerunud rahuga seletab, et võiduvõimalused on kesised, ent “meel on kindel, sest võideldakse oma kodumaa eest”, loob pildi Liibanoni sisepoliitika peaaegu lootusetust keerukusest. Teine pildike sellest, kuidas Hafiz al-Asad soovitab druuside noorel liidril Walid Junblattil mitte istuda toolile, millel varem oli istunud tema isa Kamal Junblatt, sest see “võivat tuua halba õnne”, annab mõista, kui ahtake on Liibanoni liidrite manööverdamisruum naabrussuhetes: Asadi režiimi trotsinud Kamal Junblatt mõrvati Süüria eriteenistuste korraldusel.

Kodusõja – nagu kogu Liibanoni ajaloo – läbiv teema on kogukondade võitlus poliitilise ülemvõimu pärast ja sellega paralleelselt käiv heitlus välisvaenlastega riigi säilimise nimel. Sõditud on kord maroniit maroniidi ja šiiit šiiidi vastu, siis sunniidid ja druusid üheskoos kristlaste vastu, teinekord jällegi druusid ja maroniidid käsikäes Süüria ülemvõimu vastu. Ehkki võitluse ägedus oleks pidanud tillukese, kunstlikult loodud ja usuliselt killustatud riigi ammu lõhki rebima, hoiab miski Liibanoni koos ja sunnib kriiside ja kodusõdade kiuste otsima oma teed demokraatia ja parlamentarismi juurde.

Trükivärv Harrise raamatul on jõudnud vaevalt kuivada, kui ajalugu taas tänapäeva läbi murrab ja end verisel moel meelde tuletab.

Ehkki Harrise abikaasa pärineb Liibanoni šiiitide kogukonnast, on autori käsitlus sektidevahelistest suhetest tasakaalustatud. Tema sümpaatia kuulub neile vähestele poliitikutele, kelle ideaaliks on sekulaarne ja demokraatlik riigikorraldus ning kes sektivastuolude virvarris püüavad kasvatada Liibanoni ühise identiteedi habrast taime. Et nõiaringist välja murda, peab Liibanon vabanema kantoniseerumisest ja loobuma poliitiliste positsioonide jaotamisest religioossel alusel. Ainult see võimaldab maroniitidel, šiiitidel, sunniitidel, druusidel, alaviitidel, armeenia ja süüria kristlastel ja teistel saada liibanoni rahvaks.

Kaitse meid “sõprade” eest!

Kuna Liibanoni kodusõda oli suurel määral kvaasisõda Iisraeli ja Süüria vahel, leiab Harris, et rahu saavutamiseks peavad naaberriigid Liibanoni siseasjadest eemale hoidma. Kuni seda ei juhtu, on Liibanoni valitsusel vähe võimalusi end kõigi kogukondade silmis legitimeerida.

Vastutust Liibanoni ajaloo uperpallide eest jagavad ka Lääne suurvõimud. Harris näitab armutult, kuidas lääneriigid vahetasid Liibanoni iseseisvuse pärast kodusõja lõppu reaalpoliitiliseks peenrahaks. Süüria režiim, kes Nõukogude Liidu lagunedes jäi ilma oma suurimast toetajast ja relvatarnijast, oskas tänu Hafiz al-Asadi intriigimeisterlikkusele end lääneriikidele vajalikuks mängida.

Nagu Liibanoni varane ajalugu, nii pole Eesti lugejale ilmselt eriti teada Liibanoni poliitilise “aristokraatia” kujunemislugu.

Osalemise eest Iraagi-vastases koalitsioonis esimese Lahesõja ajal andis USA Süüriale vabad käed “stabiilsuse tagamiseks” Liibanonis. Asad, kellele muude erimeelsuste kõrval oli pinnuks silmas Saddami relva-abi kindral Aouni vägedele, ei jätnud juhust kasutamata. Alles Hariri tapmine – järjekordne lüli Damaskuse mahitatud poliitiliste mõrvade ahelas – ajas lääneriikidel kopsu üle maksa ega lasknud Liibanoni-Süüria “julgeolekurežiimile” kauem läbi sõrmede vaadata.

Oma lõppsõnas ütleb Harris, et Liibanoni lugu kätkeb endas “ainulaadset kooslust kristlikest ja islamistlikest sektidest, kes elavad segiläbi koos suure mäemassiivi ümbruses, ainulaadses strateegilises asukohas Euroopa, Aasia ja Aafrika ristteel”. See lugu saab alguse ammu enne maroniidi-druusi autonoomiat Ottomani impeeriumis ja selle mõistmine eeldab laiema regionaalse konteksti tundmist. Kel jagub uudishimu ja kelles “Liibanoni uus nägu” tekitas lisaks vastustele ka uusi küsimusi, neile soovitan järgmiseks ette võtta William Harrise raamat “Levant: killustatud mosaiik” (“The Levant: A Fractured Mosaic”, Marcus Wiener Publishers, Princeton 2005), mis käsitleb Vahemere idakalda ajalugu, alates ajast, mil see veekogu oli Rooma impeeriumi sisemeri, ja maariba, kus täna paiknevad Liibanon, Iisrael ja Süüria, kujutas endast maismaaühendust impeeriumi südame ja Põhja-Aafrika “viljaaida” vahel. Tasub lugemist, sest Lähis-Idast kuuleme me veel ja veel.