Lelde Luik: Liberaalset rahvusvahelist korda vaidlustamas? Aasia riikide reaktsioone Venemaa sissetungile Ukrainasse

Venemaa poolt Ukrainas algatatud sõja mõjul on senine rahvusvaheline kord hakanud murenema. Liberaalse rahvusvahelise korra (edaspidi LRK) tähtsaimad eeldused on kahtluse alla sattunud. Rahvusvahelistes aruteludes tegeletakse lääne, konkreetsemalt USA globaalse hegemoonia langusega ning mittelääne suurriikide, eeskätt Hiina esilekerkimisega, kes esitavad lääne liberaalsete normide domineerimisele väljakutseid.

Sõda Ukrainas võib olla seda kurssi muutnud. See on lähendanud lääne demokraatiaid neile demokraatlikele riikidele, mis geograafiliselt läände ei kuulu, nagu Jaapan ja Lõuna-Korea. USA ja Euroopa Liit teevad väga selget vahet riikidel, kes toetavad Ukraina õigust demokraatlikule enesemääramisele, ning neil, kes on astunud autoritaarse ja imperiaalse Venemaa poolele. Demokraatlike ja autokraatlike riikide vahel on seega ilmnenud uus lahkhelide faas. Erinevalt pessimistlikest hüpoteesidest selle kohta, kuidas läänt räsivad poliitilised ja majanduslikud vapustused, võib LRK alanud faasis hoopis taaselustuda ja tugevneda.

Samas tuleb märkida, et eraldusjoon demokraatiate ja autokraatiate vahel ei kulge täiesti üheselt. ÜRO-s võib täheldada, kuidas lääne demokraatiate partnerriigid, nagu Iisrael, India või Lõuna-Aafrika, on hoidunud Venemaad hukka mõistmast või sanktsioonidega ühinemast. Samas on paljud mittedemokraatlikud riigid hääletanud lääneriikidega samamoodi.

Kui Aasia riikidel on mingi ühine motiiv, siis nad ei soovi näha Ukrainas toimuvat sõda heitlusena demokraatiate ja autokraatia vahel.

Seda, kuidas riigid väljaspool läänepoolkera käimasolevale sõjale reageerivad ja seisukohti võtavad, iseloomustab jätkuvalt ebaselgus. Mittelääne riigid lähtuvad omaenda keerukatest kogemustest sellega, kuidas lääneriigid on liberaalseid norme edendanud.

Kuna sündmused veel kestavad, saan ma käesolevas artiklis anda vaid esialgse pildi diskurssidest, mis domineerivad Ukrainas toimuvasse sõtta suhtumist Hiinas, Indias ja teatud Kagu-Aasia riikides. Selles piirkonnas jagab vaid Taiwan jäägitult Lääne arusaama sõjast Ukrainas kui heitlusest demokraatia ja autokraatia vahel.

See ei tähenda, et ainus alternatiiv oleks Venemaa poole astuda. Tegelikkuses tajutakse sõda märksa keerukamalt, regiooni riigid võtavad sõjast rääkides erinevaid hoiakuid ning need arusaamad omakorda on muutunud sündmuste mõjul. Kui Aasia riikidel on mingi ühine motiiv, siis nad ei soovi näha Ukrainas toimuvat sõda heitlusena demokraatiate ja autokraatia vahel. Need riigid kipuvad demokraatiat ja muid liberaalseid poliitilisi väärtusi samastama USA püüdlusega rahvusvahelistes suhetes domineerida. Sellele vastanduvalt leitakse, et liberaalseid väärtusi tuleb käsitleda avaramal, inimõiguste ja üldkehtivate poliitiliste väärtuste taustal.

Debatt liberaalse maailmakorra üle

Liberaalset maailmakorda on kõige sagedamini defineeritud printsiipide alusel, mis jagunevad majandusliberalismi (vabaturg ja majanduslik koostöö) ja poliitilise liberalismi vahel. Viimase ilmingud on rahvusvahelised poliitilised institutsioonid, demokraatlikud väärtused, õigusriik ning ühise suveräänsuse ja probleemide kollektiivse lahendamise mehhanismid. Aasias on olnud liberaalset maailmakorda kõige hõlpsam samastada majandusliberalismiga. Selles tähenduses on liberaalne korraldus tulnud kasuks arenevatele riikidele kogu maailmas ning märkimisväärselt soodustanud nende majanduslikku arengut.

Poliitilise liberalismi rolli rahvusvahelises elus hinnatakse ähmasemalt, kui seda ei peeta lausa negatiivseks. Muret valmistab arvamus, et USA eestvedamisel püütakse demokraatia ja inimõiguste kaitset rakendada tema enda ja liitlasriikide julgeoleku- ja majandushuvide teenistusse. Selline ’piiratud rahvusvaheline kord’ paistab lähtuvat eurotsentrilisest maailmapildist ning kindlustavat läänelikke arusaamu demokraatiast, inimõigustest ja vabaturust, mida siiski kujutatakse globaalse elukorralduse üldkehtivate põhimõtetena.

Aasia riikide reaktsioonidest Venemaa agressioonile Ukrainas ilmneb, et eraldusjoon autokraatiate ja demokraatiate vahel ei kattu täiesti sellega, kas LRK-d tunnustatakse või lükatakse tagasi.

Vähemasti kaudselt viib säärane kriitika USA domineerimise pihta teoreetilistes aruteludes seisukohani, et Hiina ja oma regioonides esilekerkivad riigid, nagu India, Venemaa, Brasiilia, Lõuna-Aafrika ja teised, soovivad LRK-d vaidlustada ja viimaks kukutada. Sõda Ukrainas kujutatakse viimase ja väga ereda episoodina ägenevas konfliktis, mille puhul peaaegu kõik demokraatiad tahavad Venemaad vastutusele võtta ja pooldavad majandussanktsioone, ent autoritaarsete ja hübriidrežiimide puhul on säärane hoiak pigem erand kui reegel. Optimistlikumas vaates leitakse debattides, et USA on inimõiguste ja demokraatia normide kaitsel endiselt võtmetähtsusega, ent eksisteeriv LRK peab avatumaks muutuma, kaasates arenevaid suurriike, et moodustuks tõeliselt multipolaarne süsteem.

Kui võtta arvesse mitmesuguseid hinnanguid LRK kestmajäämise kohta, siis paistab ülal visandatud debatt märksa keerukamana, kuna selgub, et mitmesugused soovitused ja nende lähtealused on mõjutatud palju enamatest muutujatest. Aasia riikide reaktsioonidest Venemaa agressioonile Ukrainas ilmneb, et eraldusjoon autokraatiate ja demokraatiate vahel ei kattu täiesti sellega, kas LRK-d tunnustatakse või lükatakse tagasi.

Hiina rõhutab ÜRO rolli

Hiina on oma ametlikus suhtumises Ukraina sõtta hoidunud USA-le ja läänele otsesõnu vastu rääkimast. Samas pole Peking Venemaa tegevust vahetult heaks kiitnud. Igatahes nimetas Hiina välisminister Wang Yi 2022. aasta juulis tehtud avalduses kolme muret seoses olukorraga Ukrainas. Kõiki neist võis pidada kaudseks kriitikaks USA pihta.

Esimene mure seisnes selles, et olukorda Ukrainas kasutatakse ära ’külma sõja mentaliteedi õhutamiseks, blokkide vastasseisu tugevdamiseks ja uue külma sõja tekitamiseks’. Järgmisena väljendati muret suveräänsusele topeltstandardite rakendamise üle, nimelt rõhutatakse ’Ukraina puhul suveräänsuse printsiipi, aga Taiwani puhul üha kaheldakse Hiina suveräänsuses ja ühe Hiina põhimõttes’. Viimasena nimetas Yi, kuidas Ukraina sõda võetakse ’ettekäändena, et ühepoolselt kehtestada sanktsioone Hiinale ja teistele riikidele, mis pole ei õigustatud ega seaduslik’, millega kaudselt viidatakse majandussanktsioonidele Venemaa vastu.

Oma üldises suhtumises konflikti on Hiina enamasti rõhutanud rahvusvaheliste institutsioonide, iseäranis ÜRO ja reeglite rolli ning lugupidamist reeglitepõhise maailmakorra suhtes. Vestluses Ukraina ametikaaslase Dmõtro Kulebaga märkis Yi, et Hiina pole kummagi poolt, „Hiina ei seisa kõrval ega vala õli tulle, vaid jätkab iseseisvalt oma rolli etendamist”. Hiina avaldused keskendusid aktiivsele ja jätkuvale rahuvahendamisele, sõja lõpetamisele ning konflikti negatiivsete majanduslike tagajärgede leevendamisele.

Venemaa võib Hiina kannatuse proovile panna

Igatahes hoiab Hiina hoolikalt lahus rahvusvahelist korraldust, nii nagu see kehastub Ühinenud Rahvaste Organisatsioonis, seostest USA-ga. Külma sõja mentaliteedi, topeltstandardite ja ühepoolsete sanktsioonide mainimised osutavad kõik sellele. Kohtumisel NATO peasekretäri Jens Stoltenbergiga toonitas Yi: ”Hiina pole huvitatud mõjusfääride kehtestamisest, oma ideoloogia ekspordist, teiste riikide siseasjadesse sekkumisest ega sõjalistes blokkides osalemisest,” mida võib põhjendatult pidada riivamisi hinnanguandmiseks USA välispoliitikale.

Hiina tunnustab ÜRO-d ja teisi liberaalse rahvusvahelise korra institutsioone – tingimusel, et nad distantseeruvad USA-st ja läänest.

Välisvaatlejad on Hiina seisukohavõtte Ukraina sõja osas iseloomustanud kohmakatena, kuna Peking kutsub üles rahumeelsele lahendusele, ent keeldub Venemaad taunimast. Samas võib Hiina seisukohta mõista soovina eristada LRK-d, mis seisneb institutsioonides ja reeglites suveräänsete riikide koostöö tarvis, ning sellist rahvusvahelist korraldust, mis väljendab ’konkreetset ideoloogilist tegevuskava’. See tähendab, et tunnustatakse ÜRO-d ja teisi LRK institutsioone – tingimusel, et nad distantseeruvad USA-st ja läänest.

Hiina on harjunud USA silmakirjalikkust ja unilateralismi esile tõstma, et murda väidetavat sidet Ameerika juhitava globaalse korra ja eksisteerivate rahvusvaheliste institutsioonide vahel. Hiina suhtumises Venemaasse püsib ebaselgus, aga hiljuti on ilmnenud mõrasid. Hiina pühendumus rahvusvahelise korra kaitsele võidakse tugevamini proovile panna olukorras, kus Venemaa samme üldisemalt mõistetakse eksistentsiaalse ähvardusena sellele korrale – näiteks tuumarelvade kasutamise juhul.

Keskteed otsiv India

Kui Hiina näitab end erapooletuna, aga kritiseerib varjatult läänt, siis India on olnud oivaline näide sellest, kuidas tõepoolest asutakse ’vahepeale’. India suhtumist LRK-sse on määranud konarlik läbisaamine Hiinaga ning eeldatavasti India tugevam kaasatus LRK-sse. Samas pole India ikkagi tervenisti lääne ootusi täitnud, mille värskeim näide on tõik, et India loobus Venemaad ÜRO-s hukka mõistmast.

India suhtub sõtta Ukrainas otsesõnu kui võimalusse tugevdada oma rolli piirkondliku ja isegi globaalse jõuna.

Kui lääne partnerriigid on kulutanud palju aega ja vaeva, et veenda Indiat poolt valima, siis India ise on näinud oma rolli peaaegu et rahuvahendajana. Nad rõhutavad vajadust lahendada kriis diplomaatiliselt, seejuures sobiks India ise potsentsiaalseks vahendajaks. India suhtub sõtta Ukrainas otsesõnu kui võimalusse tugevdada oma rolli piirkondliku ja isegi globaalse jõuna. Konflikti Ukrainas on põhiliselt kujutatud globaalse kriisina. Seda nähakse mõjult võrdväärsena koroonaviiruse Covid-19 pandeemiaga ja kliimamuutusega, mille survest ei jää puutumata India ja teda ümbritsevad arenevad majandused. India näeb, et arenguriikidest kuulub nende väljakutsetega tegelemisel juhtroll just neile.

Kõige valjemaks kriitikaks Venemaa pihta võib pidada India välisministri Subrahmanyam Jaishankari ütlust: „Isegi konfliktiolukordades ei saa olla õigustust inimõiguste või rahvusvahelise õiguse rikkumisele,” millega ta viitas tapmistele Butšas. India on isemoodi, ent Hiinaga paralleelselt kinnitanud reeglitel põhineva korra olulisust sõjaajal. Erinevalt Hiinast on India loobunud igasugusest polariseerimisest ja USA arvustamisest isegi looritatult. India vaatenurka väljendab täielikult Jaishankari avaldus:

“Samal ajal, kui Ukrainat laastab konflikt, on meilt tihti küsitud, kelle poolt me oleme. Ja meie oleme iga kord andnud ausa otsekohese vastuse. India on rahu poolt ja püsib sellel poolel kindlalt. Meie oleme sellel poolel, kes austab ÜRO põhikirja ja selle alusprintsiipe. Meie oleme sellel poolel, kes kutsub üles dialoogiks ja diplomaatiaks, sest muud väljapääsu pole. Meie oleme nende poolt, kellel on kiiresti tõusvate toiduaine-, kütuse- ja väetisehindade tõttu toimetulekuga raskusi. Seepärast on meie ühistes huvides töötada konstruktiivselt nii ÜRO raames kui ka sellest väljaspool, et saavutada sellele konfliktile varajane lahendus.”

India välisminister Subrahmanyam Jaishankar

Üldiselt on India asetanud rõhku humanitaarkriisiga tegelemisele, konflikti diplomaatilisele lahendamisele ja kriisi negatiivsete tagajärgede leevendamisele. India hoiak on seotud riigi tegevusega ÜRO Julgeolekunõukogus, kus India on praegu mittealaline liige. Kõik need tegevused tõstavad esile India rolli ja osatähtsust ning vastavad pikaajalisele suunitlusele tema välispoliitikas: jätta endale vabadus lähenemiseks mitmesugustele allianssidele vastavalt sellele, kuidas need sobituvad India pragmaatilistele huvidele ja kaalutlustele.

India ja Venemaa vahel on minevikus olnud tihedad sidemed, mille juurde kuulub India teatav majanduslik ja sõjaline sõltuvus. Ent sõjaga seoses on India esitanud arvatavasti kõige veenvamaid väiteid, et ta on ’rahu poolt’. Ehkki partneritele läänes tundub India hoiak liiga hillitsetud, siis on India tegevus kahtlemata arukas perspektiivist, mille järgi multilateralismi edendades suurendab ta oma rolli rahvusvahelisel laval.

Kagu-Aasia seisukohad jäävad ebamääraseks

Kagu-Aasias on reageeringute ühistunnuseks samuti olnud üleskutsed rahule, vältides seejuures konfliktis poole valimist. Seda hoiakut on seletatud Venemaa märkimisväärse majandusliku ja sõjalise kohaloluga regioonis, geograafilise kaugusega Ida-Euroopast, sooviga püsida eemal USA ja Hiina vahetust vastasseisust ning mittevahelesegamise poliitikaga, mis on ASEAN-ile tavapärane. Singapuri, Filipiinide, Indoneesia, Malaisia ja Vietnami kohta teostatud uuringust on ilmnenud märke läänevastastest meeleoludest nende riikide elanikkonnas. Küsitlustulemustes torkasid silma „’lääne’ silmakirjalikkus, topeltstandardid ning Venemaa sammude võrdlemine USA varasema sõjategevusega Iraagis ja mujal”.

Ikkagi poleks õige paigutada kõigi regiooni riikide ametlikke seisukohti samale pulgale. ASEAN-i deklaratsioon Ukraina sõja kohta jäi ähmaseks, mille taga oli soov varjata liikmesriikide eriarvamusi. Singapur on Venemaad kõige valjemalt hukka mõistnud ning ühtlasi algatanud sanktsioonide kehtestamise. Singapuri ametlikes välispoliitilistes deklaratsioonides on otsesõnu rõhutatud “USA healoomulist ja konstruktiivset osatähtsust rahvusvahelises korralduses”, aga Venemaa kallaletungi Ukrainale on kirjeldatud „tormijooksuna ÜRO põhikirja vastu, teksti vastu, mis üldiselt on aastakümnete jooksul teinud võimalikuks rahu, korra, julgeoleku ja jõukuse”. Singapur on ühtlasi rõhutanud, et poolte valik ei teeks head talle endale ega Aasiale tervikuna. Põhiargument on hoopis olnud väikeriikide vajadus tugineda rahvusvahelisele õigusele ja selle normidele ning valjult protestida nende põhimõtete igasuguse rikkumise vastu.

Indoneesia, Malaisia, Filipiinid ja Tai on kõik rõhutanud suveräänsuse ja territoriaalse terviklikkuse põhimõtteid ja humanitaarkaalutlusi. Ent oma edasistes hinnangutes sõjale on nad olnud ebamäärasemad. Indoneesia on oma avaldustes maininud nullsumma mentaliteeti ja suurriikide rivaalitsemist. Malaisia on märkinud: „Geopoliitilise konteksti keerukuse tõttu tuleb kummagi osapoole lahkhelisid ja põhjendatud julgeolekumuresid lahendada rahumeelse dialoogi teel.” Filipiinid on kallaletungi Ukrainale hukka mõistnud, aga ühtlasi nentinud: „Praeguses valede udus pole kummagi poole tõelisi inimkaotusi meile veel avaldatud.” Tai on rõhutanud ÜRO rolli kriisile lahenduste otsimisel, lisades, et seejuures pole „pääsu reaalpoliitikast”.

Toetus institutsioonidele, mitte poole valimisele

Üldiselt iseloomustab reageeringuid ja hoiakuid Kagu-Aasias ühine austus rahvusvahelise korra printsiipide suhtes. Need avaldused võivad tunduda sisutühjana, aga LRK-alase debati käigus väljendatakse sel viisil teatavat suhtumist rahvusvahelistesse institutsioonidesse. Lääne suhtutakse Ukraina sõtta valdavalt kui konflikti demokraatia ja autokraatia vahel. Seetõttu ei pruugi olla mõistetav, kuidas saavad teised riigid väljendada austust liberaalsetele institutsioonidele, hoidudes seejuures Venemaad otsesõnu hukka mõistmast. Ent Kagu-Aasia riikide juhtumid illustreerivad, et läänelik narratiiv sõjast Ukrainas pole universaalne.

Pealegi juhinduvad väiksemad Kagu-Aasia riigid oma soovimatusest teha valikut USA või Hiina juhitava maailmakorra vahel. Singapur juhib seda diskurssi, milles toonitatakse, et nii ameeriklased kui ka hiinlased näevad globaalse korra tulevikku ’tsivilisatsioonide kokkupõrkena’. Kagu-Aasia riigid soovivad hoopis avatud ja kaasavaid koostööraamistikke, mis ei sunniks riike poolt valima. Nii võib austust rahvusvaheliste institutsioonide suhtes mõista kui väiksemate riikide viisi globaalpoliitikas kaasa mängida, selle asemel et langeda suurriikide reaalpoliitika meelevalda.

Väiksemad Kagu-Aasia riigid juhinduvad oma soovimatusest teha valikut USA või Hiina juhitava maailmakorra vahel. Selle asemel soovivad nad avatud ja kaasavaid koostööraamistikke.

Kui USA-vastaseid meeleolusid Aasias ei tohi alahinnata, siis tahtmatust interpreteerida sõda Ukrainas demokraatia ja autokraatia vahelise heitlusena ei tohiks kergekäeliselt võtta tõendiks ’tsivilisatsioonide kokkupõrkele’. Ülevaatest Aasia riikide reageeringute kohta ilmnes, et nad on tugevasti pühendunud rahvusvahelistele institutsioonidele ja reeglitel põhinevale maailmakorrale, mille ajaloolised juured ongi LRK-s. Samal ajal ei kasutata Ukraina sõjast rääkidest poliitilise liberalismi sõnavara.

Balti riikide vaatepunktist tähendabki säärane ebamäärasus kahtlemist liberaalses rahvusvahelises korras. Viimast samastatakse jõulise toetusega demokraatiale ja vabadusele, nagu seda sümboliseerib ukrainlaste kangelaslik vastuhakk Vene agressioonile. Siiski tuleb eristada Hiina ja temaga sarnaste riikide seisukohavõtte regiooni väiksemate riikide, nagu Singapuri omadest, keda seob Eestiga väikeriiklik ärevus selle pärast, et rahvusvaheline süsteem võiks muutuda anarhilisemaks. Ehkki Aasia ja Balti riikidel pole kerge ületada oma erimeelsusi Ukrainas toimuvasse sõtta suhtumisel, on potentsiaali selleks, et kumbki pool saaks üksteise suhtumisest paremini aru.