Leiba ja rahu. Venemaa viljavarguse mõju globaalsele Lõunale 

Leiba ja rahu – nende kahe lihtsa nõudmisega kutsus Lenin Venemaad üles Esimesest maailmasõjast väljuma. Aastakümneiks kõlama jäänud lihtne loosung on Süüria kodusõja ja Venemaa agressiooni tõttu Ukraina vastu taas aktuaalne.  

Varastatud teraviljaga, millest saab odavat leiba küpsetada, hoiab Moskva sõjast räsitud Süürias võimul diktaator Bashar al-Assadit. Seepärast ongi ukrainlaste ja süürlaste elud ühtviisi ohus. Lähis-Idas kahjustatakse sellega NATO liikme Türgi ja NATO Vahemere dialoogipartneri Iisraeli julgeolekut. Ühtlasi ostab Venemaa oma ebaõiglasele sõjale toetust rahvusvahelistes organisatsioonides. 

Sestpeale kui Venemaa Föderatsioon okupeeris Ukraina ida- ja lõunaosas territooriume, on Ukraina põllumeestelt riisutud nende toodangut. Tonnide kaupa varastatud nisu, maisi, päevalilleseemneid ja muid põllumajandussaadusi on viljakatelt põldudelt ära viidud. Põllumehi on sunnitud töötama mineeritud põldudel ning neil on kästud müüa okupeeritud Krimmi poolsaare elanikele oma saadusi tühise hinna eest. Varastatud teravilja satub Venemaa Föderatsiooni kaugematesse nurkadesse, aga kõige rohkem veetakse seda välismaale – eeskätt Süüriasse, kus sellega konsolideeritakse jõhkra diktaatori ja Vladimir Putini sõbra Bashar al-Assadi võimu. 

Et mõista Süüriasse veetava teravilja tähtsust, tuleb aru saada, millist poliitikat on Baathi partei Süürias alates 1963. aastast leivaga ajanud. Režiimi eesmärk oli laiatarbekaupade hindu madalal hoida, et linnades ülestõuse vältida. Kuna leib moodustab keskmise Süüria perekonna kogu kaloritarbimisest 40 protsenti, määras režiim nisutootmise riiklikuks prioriteediks.  

Venemaa tingimustega „abi“ 

Kui Süürias puhkes 2011. aastal revolutsioon, mis kasvas üle kodusõjaks, kaotas režiim ühenduse Põhja-Süüria piirkondadega, kus toodetakse 70–80 protsenti nisust. Sanktsioonide alla sattunud režiimil tuli 2012. aastal importida tuhandeid tonne nisu. Režiim sõltub endiselt tugevasti tarneist, mis saabuvad Latakia ja Tartusi sadamasse ning salaja läbi Beiruti sadama. Assad jättis 2015. aastal enamiku opositsioonile kuulunud piirkondadest täiesti ilma igasugustest tarnetest, subsiidiumidest ja abirahast, et keskenduda kahele suurlinnale, Damaskusele ja Aleppole. Ühtlasi lasi ta Aleppo linna Venemaa õhujõudude toetusel suuremas osas maatasa pommitada. See kuulutas ette laastamistööd ja inimsusvastaseid kuritegusid, mis tabasid Mariupolit. 

Tänu varastatud teravilja saadetistele saab Assad tugevdada oma positsiooni Süürias, kuna tal on võimalik elutähtsat leiba soodushinnaga müüa. Selle eest tuleb tal Venemaad rahvusvahelistes organisatsioonides toetada ning suunata talle appi keemiarelvade eksperte ja muud personali.  

Üksteist aastat märatsenud konfliktist väsinud Süüria rahvas igatseb stabiilsust leiva ja rahu kujul. Venemaa abiga on nende soovide täitmine Assadi võimuses. Vene abi pole humanitaarne, vaid tingimuslik, nagu ilmnes Venemaa juulikuisest otsusest ÜRO Julgeolekunõukogus, millega ta blokeeris tuhandete tonnide toiduainete ja humanitaarabi saatmise riigi põhjaosas kannatavatele süürlastele. Süüria põhjapiirkondi kontrollivad Vene-vastane relvarühmitus Hayat Tahrir al-Sham (endine Al-Nusra rinne), Vaba Süüria Armee ja kurdide autonoomsed valitsused, keda Süüria režiim Venemaa õhujõudude toetusel lakkamatult ründab. 

Üksteist aastat märatsenud konfliktist väsinud Süüria rahvas igatseb stabiilsust leiva ja rahu kujul. Venemaa abiga on nende soovide täitmine Assadi võimuses.

Kreml püüab end Lähis-Idas näidata status quo hoidjana, kujutades agressorile vastu hakkavat Ukrainat ja Venemaale sanktsioone kehtestavat Läänt otsekui nemad näljutaksid globaalset Lõunat. Sihiga globaalses Lõunas sümpaatiat pälvida teeskleb Venemaa kolonialismivastast jõudu. Tegelikkuses kitsendas Ukraina eksporti Venemaa agressioon, toiduaineid välja vedada ei soovinud Venemaa ise. Nii sattusidki globaalses Lõunas miljonid inimesed näljasurma ohtu.  

Venemaa käsitleb Süüria kodusõda põhiliselt kolmest perspektiivist: ettekäändeks toodud sõda väidetavate terroristide vastu, Assadi valitsuse kaitsmine ning Süürias geostrateegiliste positsioonide hoidmine, mille kaudu Lähis-Idas oma mõju teostada.  

Sõjas, mida ta oletatavasti peab „terrorismi“ vastu, pommitab Venemaa Süüria tsiviilelanikkonda. Ehkki Kreml väidab, et terrorirühmitused Süürias kujutavad Venemaa Föderatsioonile julgeolekuohtu, defineerib ta terrorismi endistviisi ähmaselt. Paranoilise režiimi silmis ongi igasugune relvastatud vastuseis Assadi võimule sisuliselt terrorism.  

Assad sõltub Putinist 

Sestpeale kui 2011. aastal toimusid nii Süürias kui ka Venemaal rahvamasside meeleavaldused, toetab Kreml autokraatlikke režiime kui nende maade ainsaid legitiimseid valitsejaid ega kuula tugevaks opositsiooniks koondunud rahva häält. Putini nõrgenemine oleks Assadile katastroofiline, aga Assadi nõrgenemine paneks Putini muretsema. 

Putin tahab Assadi rahu leivaga varustada. Rahvas nii Süürias kui ka Ukrainas teab, et diktaatorite meelest on rahu kas rahva vägivaldne allaheitmine või midagi veel halvemat. Ukraina ja Süüria inimesed igatsevad rahu, aga mitte vabaduse hinnaga. Kui autokraadid pakuvad enda tingimustel leiba ja rahu, siis vastus on üks: rahu hurtsikutele, sõda lossidele. 

Tugev Assadi režiim Lähis-Idas on oht Süüria ja Ukraina rahva inimõigustele, Türgi ja Iisraeli julgeolekule ning regiooni teiste riikide poliitilisele stabiilsusele. Näiteks Liibanonis on endiselt tugevad relvarühmitused, mida Süüria varjamatult toetab, nagu AMALi liikumine. Türgi ja tema partnerid NATOs peavad tugevdama oma pingutusi varastatud teravilja vedavate laevade tuvastamiseks ning veenduma, et need ei jõuaks Bosporuse väina kaudu Latakia või Tartusi sadamasse. 

Tänu varastatud teravilja saadetistele saab Assad tugevdada oma positsiooni Süürias, kuna tal on võimalik elutähtsat leiba soodushinnaga müüa.

Liitlasriikidel on sääraseks tööks olemas satelliittehnoloogia. Vabaühendused ja regiooni riikide valitsused on väsimatult sääraseid saadetisi identifitseerinud. Türgil on võimalik Bosporuse väinas keelumeetmeid kehtestada ning ta on tõendanud, et suudab varastatud teraviljaga aluseid kinni pidada. 

Katseid jätkata salajast eksporti lubamatute rahastamis- ja kauplemisvõtete abil tuleb jõuliselt pareerida hoolsuskohustuse täitmise ning sihikindla võitlusega korruptsiooni, rahapesu ja musta turu tehingute vastu. Humanitaarabi osutamist inimestele, kes kannatavad Assadi režiimi välistava toitluspoliitika pärast, on vaja piisavas ulatuses jätkata programmidega, mida Venemaa ei saa vetostada. Pikaajaliselt on kõige efektiivsem meede Ukraina toetamine raskerelvade ja muu tarvilikuga, nii et Vene agressoritel pole enam võimalik varastatud teravilja eksportida ühestki okupeeritud Ukraina sadamast.