Langeb vene rahvuslus, laguneb ka praegune Vene riik 

Ajastu, mil hübriidsõjad üha jõulisemalt geopoliitikat kujundavad, nõuab tagasipöördumist rahvusliku identiteedi küsimuste juurde. Need müüdid on inimkonna liikumapanev jõud, mis aitavad meil maailma mõtestada ning pakuvad ontoloogilist turvatunnet. Üle kõige vajame kollektiivse identiteedi müüte rahvusvahelise riigisüsteemi toimimiseks. Mis saab aga siis, kui üht rahvast defineerivad piirid on nõtked, lastes vabalt üle sõita teistest rahvastest, kuis geopoliitiline olukord soosib? Võib arvata, et selline kogukond hakkab varem või hiljem valitsevat maailmakorda murendama. Kõnealune juhtum päriselust ei vaja tutvustamist. 

Viimase aasta poliitiliste sündmuste valguses on taas tõusnud pinnale küsimus, kes on tegelikult vene rahvas? Mis on need ainulaadsed tunnusjooned, mis seda rahvamassi ühendavad ega ole sealjuures läbi põimunud konservatiivse autoritaarse riigistruktuuriga? Tuntud slavofiil Fjodor Tjuttšev on olukorda kirjeldanud klišeeliste, kuid tabavate sõnadega: „Ei võta mõistus Venemaad, üldkehtiv mõõt ei aita vist, siin erandlik on elulaad, mis lubab ainult uskumist.“  

Lääne ratsionaalsest vaatest ei anna selline umbsõnaline käsitlus rahvuslikuks uhkuseks erilist põhjust. Kuid venelastele peitub just selles hoomamatus müstitsismis Vene maailma ülevus, mille põhjal geopoliitikat kujundada. Need read väljendavad hästi venelaste laialdast enesepettust, mis toetab legitiimse aluseta rahvuslikku uhkust ja selle lõputut taasloomet läbi teiste allasurumise.  

Praegune olukord on paljuski põhjustatud venelaste võimetusest leida ontoloogilist turvatunnet mujalt kui imperialistlikust meelelaadist ja põhimõttelisest vastuseisust kõigele läänepärasele. 

Identiteedikriis ja surematud aated 

Venelased on aastasadu oma rahvuslikku kuuluvust otsinud nii Euroopast, Aasiast kui ka Kiievist. Käibele on võetud müüdid ja võimuhierarhiad, mis kaasajal rohkem resoneerisid, valgustatud eurooplusest kommunismi ehitamiseni. Seda silmas pidades on Vene ekspert Mark Galeotti tabavalt kirjeldanud Venemaad kui palimpsesti – mitu korda ümber kirjutatud käsikirja, kust eelmised kirjutised järjest tugevamalt läbi kumavad. 

Tänaseks kumab Vene rahva saamisloo palimpsestist läbi eelkõige Kolmanda Rooma müüt – narratiiv, et pärast Vana-Rooma ja Konstantinoopoli langemist on Moskva kanda viimase puhastel kristlikel väärtustel põhineva impeeriumi säilitamine.  

Tolle imperialistliku ja religioosse mõtteviisiga kooskõlas on teine läbiv teema Venemaa palimpsestis – nii indiviidi või väikese grupi ainuvõim riigisiseselt kui ka Vene riigi domineerimine rahvusvahelisel areenil. Venelaslikkus tähendab seega eelkõige uhkust riigi suuruse, vaimse puhtuse ja võimu üle. Selline fundamentaalselt vigane loogika aga omakorda eeldab riigi ja rahva jõuga upitamist, sest legitiimsed rahvusliku ühtekuuluvuse alused puuduvad. Seepärast on Venemaa aegade algusest saati olnud sundimisel põhinev suurvõim, millel puuduvad reaalsed saavutused, et müüti elus hoida. Teisisõnu: sügavast kollektiivsest identiteedikriisist tekkinud vaakumi on täitnud tühi võimuahnus riikluse nime all.  

Venelased on aastasadu oma rahvuslikku kuuluvust otsinud nii Euroopast, Aasiast kui ka Kiievist.

Seda tõde illustreerib hästi vene vaimu ja ihaldatud elulaadi kirjeldavate aadete kivistumine läbi aegade demokraatiavaenuliku impeeriumi ümber. Moskva tsaaririigi ajastul pani Kolmanda Rooma müüt paika kolm omavahel läbipõimunud tala elu korraldamiseks: riigidoktriin, religioon ja sotsiaalpoliitika, millest viimane küll praktikas kaldub rohkem ideoloogia poole.  

Tsaaririigi ajal iseloomustas esimest tala tsaari Jumalast antud ainuvõim, teist õigeusu kiriku küsitamatu üleolek, kolmandat idaslaavi territooriumi ühisel usul ja kultuuril põhinev terviklikkus. Need hakkasid omavahel nähtavalt segunema, kui Peeter I kiriku viimaks otseselt riigivõimule allutas.   

Impeeriumi laienedes sai Nikolai I juhtimisel peagi valitsevaks kurikuulus triaad: autokraatia, õigeusk ja narodnost. Monarhia kukkudes võttis võimust teoorias täiesti vastandlik režiim, mille juhtprintsiibid – partei ülemvõim, usk töösse ja kogu kommunistlik ideoloogia ise – langesid siiski täpselt kokku eelnevalt paika pandud taladega.

Riik loob rahvast 

Ka praegu on Vladimir Putini juhtimisel despootlik võim nii vene kui ka teiste rahvaste üle jätkuvalt Venemaa peamine tunnusjoon. Õigeusu ülevate põhimõtete baasil on traditsioonilised väärtused endiselt ideaaliks ning ülevoolava patriotismi ja riikluse nime all käib kollektiivse identiteedi vormimine riigikaitse kultuseks. Praegused sõdurid ja palgamõrvarid tõstetakse pühaku staatusesse, näitamaks, et riigi teenimine on kõige kõrgem sotsiaalpoliitika ja vaimne püüdlus. Pole selgemat tõendust, et Venemaa võimuvertikaal on jätkuvalt kirikuga läbipõimunud ning riigivõim ei tulene mitte rahvast, vaid Jumalast.  

Praktikas näitab see printsiip, et riiklus on rahvuse formeerumisele vahele seganud ja protsessi tagurpidi keeranud. Võrdluses omasugustega paistab, et kui teised impeeriumid laienevad, levitamaks juba eksisteerivat rahvuslikku uhkust, siis Venemaa leiab ja loob seda uhkust alles ekspansiooni käigus.

Ka praegu on Vladimir Putini juhtimisel despootlik võim nii vene kui ka teiste rahvaste üle jätkuvalt Venemaa peamine tunnusjoon.

Võrdluses postkoloniaalriikidega, nagu Eesti ja Ukraina, mis ehitati riigina just tugevalt eristuva kultuuripärandi, kollektiivsete saavutuste ja rahvusliku ühtekuuluvuse taladele, on kontrast Venemaaga veel suurem. Eestis ja Ukrainas toidab riik juba juurdunud rahvast, mis omakorda soodustab kollektiivsete saavutuste ja ühtekuuluvuse arengut. Venemaal seevastu toidab kannatav rahvas kokkuvarisevat riiki, endale sealjuures tagurlikke müüte sisendades, mis legitiimseid ühtekuuluvuse aluseid ainult murendavad.  

Vene rahvus on riigi, mitte oma liikmete produkt. Tänavaküsitlustes väidavad vastajad ilma irooniata, et vee ja elektri näol pakub kodumaa neile kõike, mis lihtsaks eluks vaja, samuti hinnati veel enne sõda kõrget sõnavabaduse taset. Reaalne heaolu riigis puudub, kuid rahvas läheb muinasjuttudega kaasa, sest selle ilmsikstulekul kaotaks vene rahvus tähenduse.  

Kiindumus konfliktsesse suhtesse 

Vene rahvuse poliitiline areng pole kunagi toetanud jätkusuutliku kommuuni tekkimist, samal ajal kui ümbritsevad rahvad on saanud oma riigi toel arendada just seda, mis neid reaalselt ühendab. Selle tagajärjel sündinud vältimatu ja kõikehõlmav huvide konflikt on Venemaa suhete aluseks nii naaberrahvaste kui läänemaailmaga.  

Hinnatud identiteedipoliitika ja rahvusvaheliste suhete uurijad leiavad, et kollektiivne identiteet põhineb moraalsel vastuseisul ideoloogilise „teise poolega“. Vastuseis pakub pidepunkti mitte ainult enese defineerimiseks, vaid ka ontoloogiliseks turvatundeks vajalikku etteaimatavust igapäevaelus. Selline kiindumine konfliktsesse suhtesse toob endaga kaasa vajaduse teise jätkuvaks, kuid mitte lõplikuks hävitamiseks, kuna viimase puhul see pidepunkt kaoks. Sellel kursil on ka Venemaa väikese katkestusega tüürinud juba külma sõja algusest. Võttes arvesse väljakujunenud rahvuse eripära, ei tundu Venemaa väljavaated Läänega rahu tegemiseks praegu soodsamad.  

Otsene vastupanuidentiteet ühes suutmatusega loobuda suurvõimu staatusest viitab sellele, et Venemaa oma praegusel kujul jääb jätkuvalt agressiivsemalt Kolmandat Roomat ehitama. Nagu RKK Eesti Välispoliitika Instituudi vanemteadur James Sherr on väitnud, tähendab koostöö ja integratsioon Läänega Venemaale ei muud, kui oma suurvõimustaatuse ja mõjusfääri õiguse pealesurumist.  

Murenev riigistruktuur 

Keskseks lüliks selles „integratsiooniprojektis“ on saanud Ukraina, mis vastuvoolu ujudes riivab otseselt Vene riigi ja seega ka rahva väärikust, viidates eelkõige mitte julgeoleku-, vaid identiteedikriisile. Ukraina lahutamatus Venemaa vaimsest territooriumist on läbiv aade sõltumatult valitsevast eliidist, mida jagavad isegi opositsiooniliidrid.  

Vähe vene hinge solvamisest, Ukraina demokraatlik suundumus püstitab probleemi ka puhtalt demokraatia olemuse pärast, mida venelased läbi aastate pole suutnud mõista ega hinnata. Nagu on öelnud kaitsepolitseiameti peadirektor Arnold Sinisalu, näib demokraatia vene rahvale endiselt nõrkuse ja allakäigu sümbolina – viidates otseselt nii Jumalast tuleneva võimu doktriinile, juurdunud vastupanuidentiteedile kui ka pelgalt demokraatliku kogemuse puudumisele. 

Vähe vene hinge solvamisest, Ukraina demokraatlik suundumus püstitab probleemi ka puhtalt demokraatia olemuse pärast, mida venelased läbi aastate pole suutnud mõista ega hinnata.

Nende sõlmpunktide koosmõju ja ajaloolise inertsi võimu oleme lähiajaloos tunnistanud Boriss Jeltsini lootustandva demokraatliku initsiatiivi väljasuremise näol. Pärast Nõukogude impeeriumi langemist ja uutmispoliitika võidukäiku paistsid liberalism ja demokraatia hetkeks ainukese väljapääsuna, mida silmas pidades Jeltsin vabadusi piirava KGB ka laiali saatis. See kulmineerus aga konstitutsioonilise kriisiga, mis suunas riigi tagasi tuttavlikule autoritaarsele kursile. Avaliku arvamuse tahtel valitses vaid mõne kuu pärast parlamendis taas Vladimir Žirinovski tagurlik imperiaalne farss, suunates võimuorganid enese säilitamise nimel tagasi Lääne-vaenulikule välispoliitilisele kursile.  

Selgemat signaali, et Venemaa saab toimida vaid ettetallatud rada käies, ei ole võimalik saata. Väärtused ja alused, mida Vene retoorika propageerib, on kui õhuloss, mis peab vormi hoidmiseks pidevalt tolmu üles keerutama. 

Kurss sohu

Praegu on Venemaa kursil, kus müüt ja tegelikkus, rahvuslik enesemääratlus ja struktuur, millel see põhineb, kaugenevad üksteisest jõudsalt Nõukogude Liidu suunal. Nii sõjas kui rahus valitseva ekspansionistliku retoorika ülesandeks on varjata kaotusi, hirmu ja riigi kõikuvat vundamenti. Vanast heast „Vene karust“ võime rääkida võib-olla vaid juhtkonna tšekistlikke meetodeid ja tuumarelvi arvesse võttes. Rahvuslikul ideoloogial põhineva riigi tasandil seisame reaalselt silmitsi väikese koeraga, kel saba jalge vahel, aga granaat suus.  

Olemasolev riigistruktuur, hoolimata meeleheitlikest katsetest end kehtestada, on jätkuvalt väga habras. Hea uudis on see, et sellist struktuuri ohustab kõik, mis rahva manipuleeritud taju kõigutada suudab, näiteks Lääne jätkuv resoluutsus ja märgatavalt paremad elustandardid. Hetkel, kui langeb vene rahvuslus, laguneb ka riik oma praegusel kujul. 

See tõstatab aga märksa raskema probleemküsimuse: millega selle rahva loomelugu siis asendada? Riigidoktriini palimpsesti pealmiste kihtide taaskordsel ümberkirjutamisel jäävad ajaloolised aated jätkuvalt läbi kumama. Selle põletamisel aga ei jääks venelastest kui Moskva printsidest alguse saanud rahvast midagi alles. Vene rahvust, nagu ka üht hilisemat poliitprojekti, ei anna struktuursel tasandil parandada, ilma et see kokku variseks.  

Vene meelelaadi koorumine oma poliitilisest kestast tooks kaasa fundamentaalsed muutused, mis nõuaks kogu riigi ajaloo ja rahvusluse tuuma rehabiliteerimist. Et vastata selle põhjal korduvale küsimusele: kas venelased vajavad enese organiseerimiseks karmi kätt? Jah, ja mitte ainult – kui nad tahavad elada venelastena.