Lahing ei ole lõplikult kaotatud: Ukraina pärast USA ja Saksamaa vahelist Nord Stream 2 kokkulepet

Pärast USA ja Saksamaa NS2 kompromissi muutusid need ohud veelgi reaalsemaks. USA-Saksamaa memorandumit nimetatakse küll pateetiliselt „Ukraina, Euroopa energiajulgeoleku ja meie kliimaeesmärkide toetuseks“, aga kuidas see kokkulepe Ukrainat tegelikult toetab?

„Saksamaa kohustub kasutama kõiki olemasolevaid jõuhoobasid, et pikendada Ukraina ja Venemaa gaasitransiidi lepingut kuni 10 aastani, sealhulgas nimetab kõnealuste läbirääkimiste toetamiseks, mis peavad algama esimesel võimalusel, kuid hiljemalt 1. septembriks, ametisse erisaadiku.“ Kuidas saab Saksamaa gaasitransiidi jätkumist garanteerida? Ja milline saab olema gaasitransiit pärast 2024. aastat? Saksa ametnikud on varem maininud aastase gaasitransiidi mahuna 15 miljardit kuupmeetrit, mis on madalam isegi tasuvuspunktist, mis jääb 30–35 miljardi kuupmeetri vahele.

Dokumendi kohaselt asuvad mõlemad riigid „tegema jõupingutusi vähemalt miljardi dollari suuruse investeeringu toetamiseks“, et toetada energiaüleminekut, kusjuures „Saksamaa annetab fondile esialgu vähemalt 175 miljonit dollarit ning pingutab, et suurendada kohustusi saabuvatel eelarveaastatel veelgi“. Arvestades rohelepet ja Ukraina ELi naabrust, tuleb ka Ukrainal järgida roheleppe algatusi. Ent miljard dollarit on mitte üksnes mõõtmatult väiksem kui kõnealuse ülemineku maksumus, vaid jääb alla ka riigi praegusele aastasele transiiditulule.

Dokumendis seisab samuti, et „Saksamaa intensiivistab Normandia formaadis tehtavaid jõupingutusi, tagamaks Minski lepete täitmist“. See võib olla väga ohtlik lause. Miks hõlmab avaldus Minski leppeid? Seda tehes seotakse energiajulgeoleku teemad, mille hulka kuulub ka NS2, Ukraina ja Venemaa Donbassi konflikti rahuprotsessi eduga. Sellest lausest tõstatub teinegi küsimus: kas see tähendab, et Saksamaa ei toetanud Minski leppeid piisavalt ja kui nii, siis mis põhjusel?

Ukraina peaks omaks võtma ELi süsinikdioksiidi heiteid vähendava strateegia ja kujundama ümber energiatransiidi võimekuse tihedamale koostööle partneritega Läänes.

Üldiselt nähtub memorandumi avaldustest, et Ukraina on läbirääkimistest kõrvale jäetud. Ja Ukrainal tuleb töötada oma huvide kaitsmisega.

Ühest küljest peavad Ukraina jõupingutused sisaldama täiendavaid samme gaasijuhtme vaidlustamisel ning selleks sobib hästi koostöö Poola, Eesti, Läti ja Leeduga. Teisalt tuleb Ukrainal astuda samme, et olla valmis NS2 käivitumiseks.

Olgu Saksamaa ja USA kokkulepe kui tahes halb, ei peaks Ukraina sellest numbrit tegema. Lahing NS2 ehitamise peatamiseks on tõenäoliselt kaotatud. Kuid see ei tähenda, et kogu küsimus on lahendatud. Ukraina ja tema liitlaste järgmine lahing on suunatud gaasijuhtme käivitamise vastu, mis annab Ukrainale võimalusi lobitööks ja lisaaega.

Vahepeal tuleb Kiievis mõelda, kuidas oma gaasitransiidi- ja jaotussüsteemid ümber ehitada, tõhusamaks muuta, suurendada nende läbilaskevõimet ja ehitada uus taristu, mis võimaldab kohanduda uute üleilmsete ja regionaalsete trendidega. Kuigi avalikku hindamisaruannet selliste ümberkorralduste maksumuse kohta pole, võib see maksta vähemalt viis miljardit dollarit.

Ukraina peaks omaks võtma ELi süsinikdioksiidi heiteid vähendava strateegia ja kujundama ümber energiatransiidi võimekuse tihedamale koostööle partneritega Läänes. Riigisisese nõudluse rahuldamiseks, kui see peaks osutuma pärast NS2 käivitamist probleemiks, tuleks Ukrainal suurendada kodumaist gaasitootmist.

Pärast NS2 käivitamist kerkivaid võimalikke julgeoleku- ja kaitseohtusid saab vähendada jõulisema ja tõhusama kaitsestrateegiaga, mis eeldab senisest tihedamat koostööd teiste riikidega. Sellest peaks kujunema üks Ukraina nõudmistest kompensatsiooniks rohelise tule andmise eest NS2 gaasijuhtmele.

Igatahes, NS2 saaga ei ole veel läbi.