Kuidas USA riiklikku julgeolekustrateegiat Euroopas võtta

Ameerika Ühendriigid on avaldanud uue riikliku julgeolekustrateegia (NSS), mis Euroopale – iseäranis rinderiikidele – kätkeb rohkem kui vaid poliitika korrapärast ajakohastamist. Globaalsed prioriteedid on ümber korraldatud, liitlaste rollid uuesti sõnastatud ning Euroopas taotletakse stabiilsust põhiliselt selleks, et Washington võiks tähelepanu suunata India ja Vaiksele ookeanile ning läänepoolkerale. Washingtonile on NSS pragmaatiline dokument, aga Euroopalt tahab see strateegilist pööret.

Euroopa peab arvestama, et ta on suhtes USAga jõudnud etappi, kus temalt nõutakse rohkem tegusid, aga kuulata teda väga ei soovita.

Silma torkab vastutuse konkreetsem jagamine. Euroopast oodatakse, et ta teeb enda kaitse heaks palju enam ära, aga diplomaatiat ajaks USA poolt kitsalt etteantavas raamistikus. NSS-s kutsutakse kiiremas korras ühtsust looma ja relvastuma, kuid Euroopale ei taheta naabruskonnas julgeolekuolude poliitiliseks kujundamiseks eriti vabu käsi anda. Strateegias kätketud eeldusi, mis määravad USA poliitikat aastateks, tuleb Euroopal selgesti teadvustada.

Euroopa vajab vastuseid kolmele küsimusele: kuidas NSS-s Vene hädaohtu mõistetakse? Kuidas see mõjutab USA toetust Ukrainale? Ja kui maailmakord on killustunum, siis milles nüüd seisneb Atlandi-ülene solidaarsus? Vastuseid otsides saab selgeks, et Atlandi-ülesed ohutaju erinevused on sügavamad kui eales pärast külma sõja lõppu. Euroopa peab arvestama, et ta on suhtes jõudnud etappi, kus temalt nõutakse rohkem tegusid, aga kuulata teda väga ei soovita. Lahknevus ei seisne üksnes prioriteetides, vaid ka ohu enda olemuses.

NSS ja Venemaa: stabiliseerimine, mitte heidutus

Kui miski uues USA riiklikus julgeolekustrateegias teeb Euroopa rinderiike ärevaks, siis see, millises valguses Venemaad nähakse. Selle asemel, et kujutada Moskvat esmase strateegilise vastasena, kelle pikaajalised kavatsused defineerivad Euroopa julgeolekumaastikku, leitakse NSS-s, et Venemaad saab mõõdukusele kutsuda eeskätt diplomaatia ja katsetega strateegilise stabiilsuse taastamiseks. Riigid, kel tuleb kannatada Venemaa vahetut survet, ei lase end USA uuest strateegiast ümber veenda, vaid jäävad lahkarvamusele ohu olemuse mõistmises.

Erinevalt igast USA strateegiast alates 2001. aastast ei seata NSS-s Vene-poliitika nurgakiviks heidutust. Rõhutatakse hoopis deeskaleerimist, pingelõdvendust ning diplomaatiliste kanalite taasavamist. Siit tuleb järeldada, et Washington püüab konfliktikeskkonda – ametlikult või mitteametlikult – stabiliseerida, et tähelepanu ja ressursid vabaneksid muude globaalsete prioriteetide tarvis. Riske tahetakse külmutada, mitte neile vastu astuda. Seevastu rinderiikides ollakse seisukohal, et alalise stabiilsuse loomiseks on Moskvale pidevalt vaja rakendada sõjalist ja poliitilist survet.

Ühtlasi oletatakse strateegias, et Venemaa käitumine on küll ohtlik, aga kaasamisega võib teda paindlikuks muuta. Balti riikide ja Põhjala poliitikud ja tippametnikud ei kiida heaks NSS eeldusi, et Moskva strateegiliste pürgimuste üle on võimalik läbi rääkida ning tema sõda Ukraina vastu kujutab endast hälvet, mitte pikaajalise jõupoliitika jätku. Venemaa ettevalmistused kauaaegseks vastasseisuks ei jää rinderiikidel märkamata. NSS-s arvatakse ometi, et Venemaad saab normaliseerida.

USA arvates tuleb konflikt Ukrainas kiiresti lahendada, ehkki Euroopale ei jää märkamata pikaajalise vaenlase ettevalmistused vastasseisu jätkamiseks.

Võrdselt rabav on, et järjepidevamaks ohuks pikaajalisele stabiilsusele peetakse mitte Venemaa agressiivsust, vaid Euroopa sisemist haavatavust. NSS-s kujutatakse kesksete riskidena Euroopa tulevikule demograafilist allakäiku, ühiskondliku sidususe nõrgenemist, regulatsioonide kuhjumist, pinget institutsioonide vahel jne. Need ohud on küll tõelised, aga see pilk erineb teravalt Balti perspektiivist, sest siin on kakskümmend aastat arendatud vastupanuvõimet lähtudes arusaamast, et siseriiklik tugevus ja väline heidutus on lahutamatud.

Kuna strateegias asetatakse igas Moskvaga algatatavas diplomaatilises protsessis esikohale Washington, oodatakse Euroopast, et oma poliitilises ja julgeolekuhoiakus juhindub ta USA-st, kui see läbirääkimisi peab. Niisiis kitsendatakse Euroopa strateegilist rolli just siis, kui sõda Ukrainas nõuab selle laiendamist. Liitlased rindejoonel ei saa diplomaatiat lahutada mõjujõust ning mõjujõudu ei saa olla ilma usutava heidutuseta, mille aluseks on Euroopa enda suutlikkus.

Washingtoni oletuste ja Euroopa rinderiikide hinnangute vahel on seega olemas struktuurne lahknevus. Kui NSS-s iseloomustatakse Venemaad ohuna, mis vajab stabiliseerimist, et USA saaks oma tähelepanu teisale suunata, siis rinderiigid näevad, kuidas vastane taastab oma sõjalist võimsust, laiendab tööstusbaasi ja valmistub vastasseisu pikendama. Siit järeldub, et Euroopal napib taasrelvastumiseks aega – tõenäoliselt on Venemaa 2030. aastal ohtlikum, kui ta oli 2022. aastal.

See pole teoreetiline mure, vaid vaadeldaval käitumisel rajanev prognoos. Sellega rõhutatakse tähtsaimat pinget NSS ja Balti seisukoha vahel: stabiliseerimine võib olla prioriteetne USA-le, aga Euroopale jääb kõige pakilisemaks vajaduseks tõkestusheidutus (deterrence by denial).

Ukraina: pikaajalise julgeoleku asemel kiiresti lepinguni

Lahknevusi süvendab NSS-i vaade Ukrainale. Strateegias väidetakse ühemõtteliselt, et USA-le on oluline leppida kokku „vaenutegevuse viivitamatus katkestamises […], et Venemaaga strateegiline stabiilsus taastada”. Pööre on märkimisväärne: NSS-s soovitakse sõjale kiiret lõppu, mitte strateegiliselt otsustavat tulemust. Rõhutatakse ülesehitustööd, aga mitte pikaajalist heidutust.

Euroopal tuleb siit teha kaugeleulatuvaid järeldusi. NSS-s käsitletakse Ukrainat eeskätt konfliktina, mis tahab lõpetamist, mitte poolelioleva osana julgeolekuarhitektuurist. Kuna USA ei võta pikaajalisi kohustusi siinset kaitset tugevdada, jääb Euroopale Ukraina strateegilise tuleviku defineerimisel suurem vastutus. Praktikas määrab Washington seda, millal sõlmitakse leping, mille tagajärgedega tuleb Euroopal elada aastakümneid. Euroopa rinderiikidele on Ukraina tähtis osa siinse maailmajao julgeolekuarhitektuurist, mitte võõras konflikt, mida saab lahendada keegi teine.

Rutakalt sõlmitava lepingu ohtlikkus on rinderiikidele selge. Vaherahu, milles ei tegelda Venemaa struktuursete motiividega konflikti jätkamiseks, ei too Euroopale stabiilsust, vaid loob tingimusi vastasseisu järgmiseks faasiks. Kiiresti lepingut sõlmides rahustatakse turge, ent mitte Moskvat. Kestev rahu vajab tingimusi, mis ohtu edasilükkamise asemel vähendavad.

Siin ei tõrjuta diplomaatiat kõrvale, vaid rõhutatakse, et iga diplomaatiline saavutus peab rajanema usutaval heidutusel. Euroopa ei saa endale lubada lepingut, millega Venemaale jääb suutlikkus ja ahvatlused sõja jätkamiseks muude vahenditega.

Tugevam ootus, et Euroopa võtaks rohkem kohustusi

NSS-s formuleeritakse ameeriklaste aastatepikkune ootus: Atlandi-ülese julgeoleku rangem mudel. Euroopal tuleb peaaegu omapäi vastast heidutada ja end kaitsta eriti siis, kui USA strateegilist tähelepanu pälvivad muud tandrid. Tegu pole Euroopast tagasitõmbumise, vaid lõplike ressursside ja poliitilise kapitali ümberpaigutamisega.

Selle ootuse täitmiseks läheb vaja enam kui kaitse-eelarvete mõningast tõstmist. Euroopa peab sõjajõude tõeliselt suurendama: tarvis on õhu- ja raketitõrjet, kaudtulerelvi, logistilist sügavust, tootmisvõimsusi ja riikide vastupidavust. Kaitsetööstuses peab liikmesriikide juhtivate ettevõtete asemele moodustuma terviklik strateegiline ökosüsteem. Poliitiline teineteisemõistmine peab NATO-s sedavõrd arenema, et piirkondadel, mida Vene agressioon kõige enam ohustaks, oleks võimekus uusi piirkondlikke kaitseplaane rakendada.

Põhjala ja Balti riigid on sellele teele juba asunud; hankeotsustest ja kogu ühiskonna vastupanuvõime tugevdamisest on selge, et olude muutumisele reageeritakse täie tõsidusega. NSS põhisõnumis Euroopale ei saa kahtlust olla: julgeolek ei saa enam rajaneda usul USA võimeisse. Euroopa kaitsehoiaku usutavuse määravad Euroopa suutlikkus ja investeeringud.

Solidaarsus asümmeetrilisemas kaitsealliansis

NSS väljendab, et Atlandi-ülestesse suhetesse on saabunud faas, kus tugevamini juhindutakse huvidest. Solidaarsus pole enam eesmärk iseeneses, vaid vahend, millega tagada Euroopa stabiilsust, nii et USA-l on võimalik strateegilisi prioriteete mujale seada. See nihe ei kahanda alliansi väärtust, vaid muudab alust, millele ühtsust luua.

Siit saab teha kolm järeldust. Kõigepealt nõuab solidaarsus nüüd kohanemist USA diplomaatiliste, sõjaliste ja poliitiliste sihiseadetega. Euroopast oodatakse leppimist sellega, et diplomaatia Venemaaga toimub USA eestvõttel, kiiremat taasrelvastumist ning oma sisepoliitika korraldamist nii, et see ei häiriks üldisemat strateegilist planeerimist.

Nihe solidaarsuses ei kahanda alliansi väärtust, vaid muudab alust, millele ühtsust luua.

Teiseks pole kõigile ametiisikuile Washingtonis vastuvõetav see, kuidas Euroopas on juba kaua ohte tajutud – eriti Venemaast lähtuvaid. USA arvates tuleb konflikt kiiresti lahendada, ehkki Euroopale ei jää märkamata pikaajalise vaenlase ettevalmistused vastasseisu jätkamiseks. Solidaarsus sõltub sellest, kuidas hinnangute lahknevust realistlikult ja distsiplineeritult hallata.

Kolmandaks peab Euroopa leppima, et tema vastutus kaitsealliansis kasvab mõjukusest kiiremini. NSS-s antakse Euroopale suurem roll heidutuses, ilma et kaasas käiks vastav osa poliitilise raamistiku kujundamises, millega Euroopa julgeolekukeskkonda defineeritakse. See asümmeetria paneb ühtsust tugevamini proovile kui üksikud lahkarvamused tegevuskavade üle.

See ei anna põhjust pessimismiks, vaid nõuab otsekohesust. Enam ei kehti eeldused, mis olid aastakümneid Atlandi-ülese strateegia aluseks. Uuel ajastul tuleb solidaarsus rajada suutlikkusele, siirale mõttevahetusele ning ühisele arusaamale sellest, milliseid riske enneaegsed kompromissid kaasa toovad.

Hetk strateegilise selguse loomiseks

NSS-s kohtub mitu trendi: leebem iseloomustus Venemaale, Ukrainas kiire stabiliseerimise eelistamine ning enneolematud ootused, et Euroopa tuleks ise toime. Mitte ükski pole täiesti uus, ent üheskoos kiirendavad need üleminekut killustatumale maailmakorraldusele, kus Euroopa peab harjumuste õigustamise asemel oma rolli ümber defineerima.

Euroopalt – ja iseäranis rinderiikidelt – ei nõua käesolev hetk ärevust, vaid strateegilist distsipliini. NSS-st saab selgeks, et USA prioriteedid on teisenemises; Euroopal tuleb omaenda prioriteete kaitsta võrdse selgusega. Heidutust ei saa luua allhanke korras. Poliitilist stabiilsust ei tohi endastmõistetavaks pidada. Solidaarsust ei saa ehitada ootustele, mis pärinevad ajast, mil USA strateegiline fookus oli teistsugune.

Stabiilsuse jätkumine Euroopas sõltub sellest, kas maailmajaos ollakse valmis mitte ainult sõnadeks, vaid ka tegudeks, lähtudes diplomaatias julgeolekuvajadustest ning kandes hoolt selle eest, et riskide eiramise asemel tugineks rahu usutavale heidutusele.

Mida Euroopa peaks kohe ette võtma

Euroopa tegevusvabadus on endiselt märkimisväärne ning edasise tee määramisel langeb iseäranis tähtis roll rinderiikidele.

Esiteks tuleb kaitsetoodangut kiirendada ja suurendada. Euroopa tootmisvõimsus ei tohi strateegiliste muutuste tempost maha jääda. Hankemenetluste pikaajaline planeerimine, ühised standardid ja investeeringute kooskõlastamine on heidutuse usaldusväärsuse taastamiseks möödapääsmatud.

Teiseks on vaja resoluutselt liikuda tõkestusheidutuse poole. Oma relvajõude taastades võtab Venemaa õppetunde kiiresti arvesse. Euroopa peab veenduma, et NATO piirkondlike kaitseplaanide rakendamiseks on olemas võimed, infrastruktuur ja kerksus.

Igasuguse Venemaaga sõlmitava lepingu tagajärgedega tuleb Euroopal koos elada palju kauem kui Ameerika Ühendriikidel.

Kolmandaks tuleb defineerida Ukraina koht Euroopa pikaajalises julgeolekuarhitektuuris enne, kui seda teevad välised tegutsejad. Rinderiikidele pole Ukraina omaette probleem, mida lahendada, vaid üks Euroopa tulevase julgeolekukeskkonna põhikomponente. Ukraina poliitilisel, sõjalisel ja institutsionaalsel lõimimisel tuleb arvesse võtta nii tema enda huve kui ka kogu Euroopa strateegilisi vajadusi. Igasuguse lepingu tagajärgedega tuleb Euroopal koos elada palju kauem kui Ameerika Ühendriikidel ning see reaalsus nõuab Euroopale keskset rolli Ukraina pikaajalise positsiooni määramisel maailmajao julgeolekusüsteemis.

Neljandaks tuleb ühiskonna vastupanuvõimet luua ühena strateegilistest põhivõimetest. Teabe usaldusväärsust, küberkaitset, energiajulgeolekut ja infrastruktuuri kaitset tuleb võtta heidutuse lahutamatute komponentide, mitte tugifunktsioonidena.

Viimaks on Venemaad vaja kohelda pikaajalise vastasena, nagu teda tajub Euroopa, ehkki USA võib teda teisiti raamistada. Venemaa ambitsioonid ei taltu pelgalt seepärast, et välised tegutsejad eelistavad stabiilsust. Et heidutus oleks tulemusrikas, on vaja realistlikku pilku.