Kuidas päästa keelt, kuidas hävitada keelt? Ukraina ja valgevene keele olukorrast

Vene propaganda väidab, et valgevene ja ukraina keel on vene keele murded või isegi selle „väärastunud vormid“, mis tuleb „korda teha“ ja asendada vene keelega. Nii olevat vene rahvas kolmainus, koosnedes vene, valgevene ja ukraina rahvast.

See ilmselge vale variseb kriitilise mõtlemise juures kiirelt kokku. Selleks pole vaja heita pilku isegi mitte ajalukku – piisab vaid keeltest endist. Ukraina ja valgevene keele sõnavarade sarnasus on 84 protsenti. Ukraina keele puhul järgnevad poola keel 70, serbia ja horvaadi 68 ning slovaki keel 66 protsendiga. Alles seejärel tuleb vene keel 62%-ga.

Seega on ukraina ja valgevene keeled üksteisega tõepoolest väga sarnased, kuid vene keel on neist märgatavalt erinev. Samuti on nii Ukraina ja Valgevene kui ka nende keelte ajalood ülimalt sarnased kuni nõukogude aja lõpuni. Suurimaks ühisnimetajaks, eriti alates Peeter I valitsusajast, on just riikide ja keelte idanaaber ning tema allutamiskatsed.

Keelelise venestamise lühiajalugu Ukrainas ja Valgevenes

Hoolimata Vene keeleteadlaste järjepidevatest katsetest väita vastupidist, ei olnud keskajal mitte mingisugust ühendatud vene keelt, eriti sellist, mis hõlmaks ka tänaseid Ukraina ja Valgevene alasid. Juba tol ajal oli Novgorodis, Polotskis ja Kõjivis räägitud slaavi keel teineteisest erinev.

Aja jooksul erinevused aina kasvasid. Üks teguritest oli poliitiline eraldatus, mille põhjustas suurema osa Valgevene ja Ukraina territooriumi minek Poola-Leedu valdusesse. Lisaks kujundasid ukraina keelt sidemed lõunapoolsete aladega (teiste seas türklaste ja tatarlastega), valgevene keelt kontaktid baltlastega ja mõlema keele puhul lääneslaavlastega. Vene kirjakeele kujundamisel tugineti kirikuslaavi keelele, samas kui ukraina ja valgevene keelte puhul rõhuti rohkem kohalikele murretele. Seega oli irooniliselt ka vene valitsejatel endil roll selles, et keeled üksteisest veel erinevamaks kujunesid.

Sellegipoolest on Vene võimud juba sajandeid üritanud teisi idaslaavi keeli alla suruda ja nende rääkijaid vene rahvusesse assimileerida. On selge, et Vene valitsejate eesmärk on läbi keelte hävitamise valgevene ja ukraina rahvaste ning nende kultuuri hävitamine.

Vene võimud on juba sajandeid üritanud teisi idaslaavi keeli alla suruda ja nende rääkijaid vene rahvusesse assimileerida.

Ukrainlaste ja valgevenelaste vastu teostatud venestuspoliitika oli veel äärmuslikum, jõhkram ja pikaajalisem kui tollastes Balti kubermangudes kordasaadetu. Näidetena võib tuua kaks peamist seadust, mille alusel ukraina keele represseerimist teostati.

1863. aastal Poola-Leedu uniooni endistel aladel ülestõusu allasurumise järel andis Vene impeeriumi siseasjade minister Pjotr Valujev samal aastal välja ukaasi, mis keelustas ukraina, ehk alandavalt „väikevene“, keeles kirjutatud religioosse ja haridusliku kirjanduse, et võidelda katoliku kiriku mõjude vastu. Erandina jäeti lubatuks ilukirjandus. Valujevi ringkirja järgi ei olevat ega hakkavat kunagi olemas olema „eraldiseisvat väikevene keelt“ ning ukraina keel olevat vaid Poola mõjul korrumpeerunud vene keel. Järgmine samm venestamispoliitikas oli Emsi ukaas, 1876. aastal tsaar Aleksander II poolt välja antud dekreet. See keelas igasuguse ukrainakeelsete teoste trükkimise ja nende importimise ning lavastuste ja loengute ukraina keeles esitamise.

Nõukogude ajal oli ukraina ja valgevene keelte arengusuund peaaegu paralleelne. Nõukogude Liidu algusaegadel soodustati vähemalt väliselt vähemuskeelte arengut üle kogu liidu. 1918. aastal koostas valgevene keele ortograafia Branisłaŭ Taraškievič. Samas vaimus tehti ukraina keelele 1928. aastal uus õigekirjareform, mida tuntakse Harkivi või Skrõpnõki ortograafia nime all, vastavalt loomiskoha (Harkiv oli kuni 1934. aastani Ukraina NSV pealinn) ja tollase hariduse rahvakomissari nime järgi. Mõlemad õigekirjanormid olid rahvuslikud ning arvestasid keelte iseärasuste ja ajalooga. Samal ajal käis sarnase, 1927. aastal moodustatud keelekomisjoni töö uue ortograafiareformi tegemiseks ka Valgevenes. 1929. aastal komisjoni töö aga peatati ning see kuulutas ette tulevaid aegu: sovetiseerimise sildi all algas uus venestamisprotsess.

1933. aastal kehtestati mõlemale keelele uued õigekirjanormid, mille selge eesmärk oli need muuta vene keelega sarnasemaks. Võõrsõnad muudeti samataolisteks vene keelega. Näiteks muudeti ukraina keeles ka otse kreeka ja ladina keelest laenatud sõnu nii, et nendes hakati kasutama f-tähte, mida on paljude piirkondade ukrainlastel sarnaselt eestlastega raske hääldada: kohanimi Ateena oli varem Ате́ни (Atenõ), kuid muudeti Афіни’ks (Afinõ), täpselt nagu vene keeles. Muudeti isegi käändelõppe, nii et need oleksid vene keelega sarnasemad. Samataolised muutused võõrsõnade ja paljude omasõnade õigekirjas tehti ka valgevene keeles.

1933. aastal kehtestati ukraina ja valgevene keelele uued õigekirjanormid, mille selge eesmärk oli need muuta vene keelega sarnasemaks.

Suure terrori käigus 1930ndate teises pooles arreteeriti, vangistati, saadeti GULAGi ja hukati 1920ndatel ja 1930ndate alguses aktiivselt tegutsenud Ukraina kirjanikud, luuletajad, kunstnikud ja teised loomeinimesed. Nii sai see loomepõlvkond tuntuks hukatud renessansi nime all. Tohutu jälje jättis ka Holodomor, mis nõudis 3,5 kuni 5 miljoni ukrainlase elu.

Kuigi pärast Stalini surma jõhkramad repressioonid lõppesid, jätkus nõukogude aja jooksul massiline venelaste sissevool Valgevene ja Ukraina NSVdesse. Riigikeelteks olid peale vene keele ka ukraina ja valgevene keeled, kuid praktikas vene keele osakaal aina kasvas ning kõrgemad riigiasjad toimusid pea eranditult vene keeles.

Ukraina keele kasutus: järk-järgult, siis kiiresti

Iseseisvas Ukrainas on ukraina keel alati olnud ainsaks riigikeeleks. Küll aga domineeris vene keel pikalt mitmes elusfääris ja piirkonnas. Lääne-Ukrainas on valdav enamus inimesi alati olnud ukrainakeelsed. Riigi ida- ja lõunaosas domineeris aga paljudel aladel ja linnades vene keel, sealhulgas ka Ukraina suuruselt teises ja kolmandas linnas – Harkivis ja Odesas. Kesk-Ukrainas, sealhulgas ka pealinnas Kõjivis, on keeleline olukord olnud ligi 50-50. Sealjuures pendeldasid paljud inimesed ukraina ja vene keele vahel sõltuvalt kontekstist ja seltskonnast.

Meedias domineeris aga kuni 2019. aasta keeleseaduseni vene keel: markantne näide on telesari „Rahva teener“, milles nii sarja alguses kui hiljem päris elus presidendiks saanud peategelane Volodõmõr Zelenskõi rääkis üldiselt vene keeles. Kuni täiemahulise sõjani 2022. aastal oligi see tema eelistatud keel. Samuti näib, et Ukrainas oli säilinud kolonialistlik mentaliteet, et ukrainlased peavad oskama vene keelt, kuid venelased ja venekeelsed ukraina keelt oskama ei pea.

Iseloomulikuks nähtuseks on suržõk, millele vastab Valgevenes trasianka – kõnepruuk, mis on segu vene ning vastavalt ukraina ja valgevene keelest.

Seega oli Ukraina praktikas sisuliselt kakskeelne riik. Sage oli ka olukord, kus näiteks kodus kasutati ukraina ja tööl vene keelt või ülikoolis ukraina ning kodus vene keelt. Iseloomulikuks nähtuseks on ka suržõk, millele vastab Valgevenes trasianka – kõnepruuk, mis on segu vene ning vastavalt ukraina ja valgevene keelest.

2019. aastal teostati uus ukraina keele õigekirjareform, millega toodi tagasi mitmed aspektid 1928. aasta ortograafiast, mis 1933. aastal ära muudeti. Sellega tehti oluline samm ukraina keele ennistamise ja selle algupärasuse taastamise poole. Näiteks lubati nüüd Ateena nimekuju puhul paralleelselt mõlemad vormid, kuid üldjoontes eelistatakse kreeka teeta tähe transkribeerimisel taas f-tähe asemel t-tähte.

Samal aastal võeti vastu teine oluline keelt puudutav seadus – „Ukraina keele riigikeelena funktsioneerimise kaitsmisest“. Seadus kehtestas ukraina keele kui tähtsaima keele rolli administratsioonis, meedias, hariduses, teaduses ja paljudes teistes sfäärides. Näiteks peavad igas raamatupoes olema vähemalt 50 protsenti teostest ukrainakeelsed, riigiametitel on ukraina keele oskus kohustuslik ning keelatud on nõuda töökohustuste täitmisel muu kui ukraina keele kasutamist.

Ukrainas oli juba enne täiemahulist sõda toimumas aeglane ukraina keele kasutamise kasv, kuid Vene agressioon põhjustas selle drastilise kiirenemise. Esiteks on vene keelt asunud välja juurima haridusasutused ja omavalitsused. Näiteks keelati 2023. aasta jaanuaris Kõjivi Mohõla ülikoolis vene keele kasutamine. Sama aasta juulis keelas Kõjivi linnavolikogu venekeelsete raamatute, muusika, filmide ja teiste teoste avalikus kohas esitamise.

Ukrainakeelsete viisakusväljendite kasutamine peegeldab olukorda, kus inimesed, kes veel ukraina keelt piisavalt hästi ei valda, demonstreerivad oma ukrainameelsust.

Ukraina keele nimel teevad kõige rohkem aga mitte keelud ega seadused, vaid ukrainlased ise: väga paljud inimesed, kes kasutasid varem peamiselt vene keelt või rääkisid mõlemat keelt enam-vähem võrdselt, on üle läinud või üle minemas ukraina keelele. Heaks näiteks olukorra muutumisest on Krister Parise kirjeldus sellest, kuidas odesalased ütlevad poes tervitusena „Tere hommikust!“ ukraina keeles ning lähevad seejärel vestluses vene keelele üle. Ukrainakeelsete viisakusväljendite kasutamine peegeldab olukorda, kus inimesed, kes veel ukraina keelt piisavalt hästi ei valda, demonstreerivad oma ukrainameelsust. Eriti märkimisväärne on asjaolu, et suur protsent inimestest on hakanud vene keele asemel ukraina keelt rääkima ka kodus, seega toimub keeleline üleminek ka kõige sügavamal tasandil.

Muutus on nähtav ka internetikultuuris. Selle aasta jaanuaris ilmunud uuring analüüsis 62 712 Ukraina Twitteri kasutaja keelekasutust umbes 4,5 miljoni säutsu põhjal enne ja pärast Vene täiemahulist agressioonisõda perioodil jaanuarist 2020 kuni oktoobrini 2022. Juba enne täiemahulise sõja algust täheldati aeglast nihet vene keelest ukraina keelele. Pärast sõja puhkemist kiirenes muutus tugevalt: üle poole venekeelsetest kasutajatest liikus ukraina keele kasutamise suunas. Muutus hinnati peegeldavat teadlikku valikut väljendada oma identiteeti ja enesemääratlust ukrainlasena. Levima on hakanud ka vene keele ja venepärase keelepruugi pilkav kasutamine ukrainlaste seas. Kirjalikult väljendub see vene keele kirjutamisena ukraina ortograafias, näiteks ironiseeritakse nii fraase „Kiiev kolme päevaga“ ja „teine armee maailmas“.

Tundub, et Putin ei ole mitte ainult NATO parim turundaja, kes põhjustas oma agressioonisõjaga Rootsi ja Soome kaitsealliansiga liitumise – irooniliselt suutis just tema selle sammuga garanteerida ka ukraina keele ja kultuuri püsima jäämise. Ukrainlased ise väärtustavad nüüd oma keelt veelgi kõrgemalt ning tõrjuvad vene keelt igal tasandil kõrvale.

Valgevene uuskolonialism: riigikeel, mida ei räägita

Nõukogude aja lõppedes oli Ukrainas ja Valgevenes keeleline olukord väga sarnane. Ent Valgevenes jätkus valgevene keele marginaliseerimine, ühiskonna äärealadele tõukamine ja represseerimine Lukašenka võimu all uue hooga. 1990ndate esimeses pooles koges valgevene keel lühikest taassündi, kuid 1994. aasta juulis sai Lukašenka presidendiks. Järgmisel aastal korraldas ta referendumi, millega sai ka vene keel riigikeele staatuse.

Kohati on Lukašenka üritanud end näidata valgevene keele kaitsjana: näiteks võttis ta 2014. aastal avalikult sõna valgevene keeles ja ütles, et valgevene keele rääkimise oskuse kadumine tähendaks riigi ajaloost olulise osa kaotamist. See on aga harva esinev retoorika, mis läheb vastuollu tema tegeliku poliitikaga. Näiteks ütles ta 2006. aastal, et vene keel on maailmakeel, mida saab võrrelda vaid inglise keelega, samas kui valgevene keel olevat vaene keel, milles ei saa väljendada mitte midagi suursugust.

2019. aasta Valgevene rahvaloenduse järgi peavad umbes 60 protsenti valgevenelastest valgevene keelt riigi põliseks keeleks, kuid igapäevases elus kasutab seda vaid 25 protsenti inimestest. Vaid 16% elanikest on valmis pooldama valgevene keele määramist riigi ainsaks ametlikuks keeleks. 2021. aastal avalikustatud statistika järgi omandas 2020/21 õppeaastal koolieelset haridust valgevene keeles vaid 9 protsenti lastest, keskharidust umbes sama protsent noori. Kutsekeskharidust omandasid sel õppeaastal ainult valgevene keeles vaid 0,1 protsenti ning kõrgharidust 0,2 protsenti, osaliselt valgevene ja osaliselt vene keeles vastavalt 17 ja 38 protsenti õppuritest. Iga aasta kasutab valgevene keelt koolis aina vähem õppureid.

Lukašenka sõnul olevat valgevene keel vaene keel, milles ei saa väljendada mitte midagi suursugust.

Enamik valgevene keele rääkijatest elavad maapiirkondades või räägivad valgevene keelt teadliku valikuna. Nii on valgevene keele rääkimisest saanud poliitiline seisukohavõtt. Näiteks koheldi 2020. aastal arreteeritud protestijaid, kes rääkisid valgevene keeles, jõhkramini kui vene keeles rääkijaid. Seega panevad valgevene keele kõnelejad end omaenda riigis selle valikuga ohtu.

16. mail 2022 avas Andrei Januškevitš Minski kesklinnas valgevenekeelsete raamatute müügiga tegeleva Knihauka raamatupoe. Võimud olid tema tegevust jälginud juba paar aastat. Veidi enne poe avamist otsis politsei läbi Januškevitši kirjastuse ning külmutas selle varad. Kuigi Januškevitš ei reklaaminud teadlikult raamatupoe avamist, ilmusid mõne tunni pärast kohale režiimimeelsete väljaannete töötajad, kellest üks filmis raamatumüüjat, samal ajal kui teine kritiseeris Januškevitši kirjastust, tema poliitilisi vaateid ja raamatuvalikut.

Peatselt ilmus kohale ka politsei ja juba samal päeval Knihauka raamatupood suleti. Meest peeti peaaegu kuu aega kinni. Januškevitši sõnul on Valgevene valitsus Valgevene-vastane ning tegemist olevat esimese korraga, kui „mitte kolonialistid, vaid põliselanikud ise vihkavad oma rahvuskultuuri“. Ta lisas: „Sellist asja pole kunagi varem nähtud, isegi mitte põrgus“.

UNESCO on valgevene keele kuulutanud potentsiaalselt ohustatud keeleks. Kogu olukord on eriti absurdne, sest valgevene keel on endiselt vene keele kõrval Valgevene riigikeeleks. Praktikas toimub aga kogu poliitika ja valdav enamus avalikust elust vene keeles. Olukord on selge näide neokolonialismist, kus endise koloniaalvõimu surve jätkub ning viib aina tõsisemate tagajärgedeni. Võib kindel olla, et sama toimuks edasi ka Ukrainas, kui rahvas poleks venemeelsed valitsejad võimult tõuganud ning Vene agressorile vastu hakanud.

Quo vadis?

Ukraina ja valgevene keele situatsioon oli kuni Nõukogude Liidu lagunemiseni väga sarnane, kuid viimase 30 aasta jooksul on riiklikud poliitikad ja kodanike endi võimalused ning valikud olnud väga erinevad. See on viinud vastupidiste tendentsideni. Pärast Euromaidani on ukrainlastel olnud võimalus enda riiki ise juhtida ning see on muuhulgas viinud keelepoliitikani, mis soosib ukraina keele kasutamist ja arengut. Viimase ja lõpliku tõuke andis Putin ise ning on selge, et Ukrainas on keeleküsimus lahendatud mitmeks põlvkonnaks, et mitte öelda igaveseks.

Valgevenes on aga Lukašenka repressioonide tõttu oma keele kasutamine lausa halvustatav ning kui praegune olukord pikemalt jätkub, on tulevikuprognoos valgevene keelele tume. Lootust annab aga Valgevene opositsioon, kes hoiab oma keelt elus ning kutsub valgevenelasi üles rääkima oma keeles. Andrei Januškevitš, kellest eelnevalt juttu oli, pages sarnaselt kümnete tuhandete kaasmaalastega pärast vangist vabanemist Poola ning jätkab eksiilis valgevenekeelsete raamatute kirjastamist. Samuti on Svjatlana Tsihhanouskaja alates 2020. aasta ülestõusust teinud avalikke sõnavõtte vene keele asemel valgevene keeles.

Igal rahval peaks olema õigus hirmu ja tagakiusamist kogemata oma kodumaal rääkida, mõelda ja elada oma emakeeles. Ukrainlased kaitsevad seda õigust vere hinnaga juba üle kahe aasta. Loodame, et õiguse oma keelele võidavad tagasi ka valgevenelased.

Ukraina keele renessansist on Diplomaatias varasemalt kirjutanud ka Tetiana Fedosiuk.