oktoober 15, 2020

Kuidas mõista Hiinat?

Šveitsi ja prantsuse sinoloogide nägemused.

Jean François Billeter. Contre François Jullien. Kirjastus Éditions Allia (16 rue Charlemagne, Paris IVe), 2006, 122 lk.

Šveitsi sinoloogi ja Genfi Ülikooli emeriitprofessori Jean François Billeter’ (s 1939) sulest ilmus 2006. aastal teos „Contre François Jullien“, mille pealkirja eestikeelne vaste võiks olla „Vastu[argumendid] François Jullienile“. Billeter kritiseerib raamatus oma prantsuse kolleegi, Paris Diderot Ülikooli endise õppejõu ja maineka sinoloogi François Jullieni (s 1951) tõlgendust nn hiina filosoofiast või hiina mõtlemisest [la pensée chinoise]. 1 Kuidas mõista Hiinat või nn hiina mõtlemist? Kuidas mõistab riiki François Jullien, mis häirib Jean François Billeter’d tema nägemuses ja miks see tähtis on?

Kuidas mõistab Hiinat François Jullien?

Üks põhipunkte Jean François Billeter’ kriitikas François Jullieni lähenemisele Hiinale on, et François Jullieni arvukad prantsuskeelsed Hiina-teemalised teosed põhinevad „Hiina teistsugususe müüdil (sic)“ [mythe de l’altérité de la Chine]. François Jullieni Hiina on „maailm, mis on meie (sic) omast täielikult erinev, ehk isegi meie maailma vastand“. „Meie“ all mõtleb Jullien „Läänt“ – termin, millel on (pean vajalikuks seda täpsustada) oma tekkelugu ja kasutusstrateegiad, kuid nende analüüsimine ületab selle artikli mahu. Jullieni nägemuses on nn hiina filosoofia või hiina mõtlemine2 „meie“ („Lääne“) filosoofia antipood. Mis on Jullien’i arvates hiina ja Lääne filosoofia põhierinevus? Võtmesõna on siin „immanentsus“ – Jullieni silmis iseloomustab „hiina mõtlemist“ põhiliselt immanentsus.

„Immanentne“ on eesti keeles siseomane, nähtusele või esemele seesmiselt omane, selle loomusest tulenev.3 François Jullieni silmis on „hiina filosoofia“ (mitte ainult filosoofide mõttetöö, vaid ka nn tavalise hiinlase mõtlemine) nagu eraldiseisev nähtus, mis ei tunneta vajadust millegi „välise“ järele. Jean François Billeter toob välja, et François Jullieni nägemuses tunnetab või mõistab [concevoir] „hiina filosoofia“ reaalsust järgnevalt: (Hiina) reaalsus on „liikuv [mouvante] ja seda juhib teatud dünaamilisus, mis on sellele reaalsusele siseomane; antud dünaamilisus kätkeb endas kalduvusi/suundumusi [tendances], transformatsioone ja (tagasi)pöördeid [retournements], mis alluvad [Hiina] reaalsusele siseomasele loogikale“.4 Ehk: Hiinal on oma reaalsus (süsteem) ja süsteemile siseomane loogika, mis jäävad välistest jõududest puutumata. Hiinlase roll selles süsteemis on jõuda järeldusele, kuidas ta saab võimalikult efektiivselt süsteemisiseselt tegutseda; ta ei tohi mõelda, miks see süsteem selline on, veel vähem mõelda selle muutmisele, vaid peab aru saama, kuidas süsteemi paremini teenida ja leida võimalusi, et süsteem enese kasuks tööle panna. François Jullien selgitab täpsemalt: Hiina inimese roll selles „siseomases reaalsuses“ on „tunnetada ja ette näha [eelmainitud] kalduvusi/suundumusi [tendances], transformatsioone ja (tagasi)pöördeid eesmärgiga nendega kohanduda, neid enese kasuks võimalikult hästi tööle panna, püüda kinni võimalused, mis lubaksid saavutada väheste vahenditega suuri tulemusi“.5 Jullien täpsustab, et sel viisil kujundatud ja üles ehitatud maailmas „ei ole vajadust (lõpp)eesmärkide [buts en soi / fins dernières], absoluutsete väärtuste [valeurs absolues], a priori tõdede, puhtteoreetiliste ideede [idées pures], „tunnetatavast“ väljaspool asuva „mõistetava“ ülemvõimu [règne de l’intelligible extérieur au domaine du sensible] ega praktikale eelneva teooria järele“. Ei ole ka vajadust „juurpõhjuste [causes premières], loomise [création], Jumala kui looja [Dieu créateur], kõige alguse [commencement absolu] jne“ järele. Sellises (Hiina) maailmas, vastupidiselt „meie“ (Lääne) maailmale, ei eksisteeri „transtsendentsi“ ehk „üleastumist, teisele poole minemist“, „inimkogemusele mittetunnetatavat tegelikkust (reaalsust)“. François Jullien seob mõiste „transtsendents“ Lääne maailmaga ja mõiste „immanentsus“ Hiinaga. Lääs astub „oma maailma“ servast üle, Hiina aga mitte, kuna kõik vajalik on oma maailmas olemas ja sellele siseomane.

Mis häirib Jean François Billeter’d François Jullieni nägemuses?

François Jullieni tõlgendus „hiina filosoofiast“ ehk „immanentsuse filosoofiast“ [la pensée de l’immanence] on teaduslikult väärtuslik lähenemine – seda tunnistab ka Jean François Billeter. Jean François Billeter’d, häirib aga, et François Jullien käsitleb „hiina mõtlemist“ või „hiina filosoofiat“ väljaspool Hiina/maailma poliitilist ja ajaloolist konteksti. Billeter selgitab: „François Jullien räägib hiina mõtlejaist, nagu nad oleksid alati omavahel tervikuna nõus olnud lihtsalt sellepärast, et nad on hiinlased, ja nagu nende mõtteloos [leur pensée] poleks kunagi ilmnenud apooriaid, illusioone, varjatud ambitsioone, motiveeritud valesid, külma tahet [inimeste] vaimu taltsutada ega ka kahtlusi, mõtteselgust, julgust, vaprust (…)“ – st [François Jullien] eitab igasugust seost „hiina filosoofia“ ja ajaloo vahel, nagu „hiina mõtlemine“ oleks müstiline nähtus väljaspool Hiina ajalugu ja Hiina poliitikute huvisid. Billeter on nõus väljendiga „immanentsus“ ja hindab selle sõna olulisust, mõistmaks seda, kuidas hiinlane funktsioneerib Hiina süsteemis – küsimata küsimusi „miks“, vaid otsides vahendeid ja võimalusi, kuidas olla efektiivsem ette antud süsteemis. Ometi, Billeter juhib tähelepanu sellele, et François Jullien ei küsi oma teostes, miks selline „immanentsuse filosoofia“ eksisteerib. Millised on olnud ajaloolised protsessid ja poliitilised huvid, mis on panustanud nn „hiina mõtlemise“ väljakujunemisse?

Läheme ajaloos veidi tagasi. Hiina keisririigi (221 eKr – 1911) alguseks loetakse 221. aastat eKr. Pärast Qini dünastia langemist algas Hani dünastia võimuperiood (202 eKr – 220 pKr). Hani dünastia eesmärgiks oli mitte korrata eelkäijate vigu, teiste sõnadega, nad pidid tegema kõik, et säilitada võimu. Sellega saadi suurepäraselt hakkama: dünastia hoidis võimu neli sajandit, aga mis veelgi tähtsam, impeerium kestis kuni 1911. aastani. Kuidas sai impeerium kesta rohkem kui kaks aastatuhandet? Mis oli selle süsteemi tugevuse taga? Jean François Billeter selgitab: „Keisrid, nende nõuandjad ja esindajad instrumentaliseerisid kultuuri: nad ehitasid selle täiesti uuesti üles ja tegid kultuurist uue režiimi baasi.“ Keisririik (režiim) pidi hiinlastele tunduma kui midagi täiesti loomulikku ja loogilist. Et see nii oleks, loodi süsteem, mille keskseks ideeks on, et „keisrivõim on universumi seadustega kooskõlas igavesest ajast alates ja igavese ajani“. „Kõik teadmiste vormid, kogu filosoofia ja mõtlemine, keel (!), kujutamised ja esitused [représentations] pidid hiinlaste vaimu veenma selles, et keisrikord on olemuslikult loomulik.“ Selline oli kõige efektiivsem viis tagada keisrivõimu kestvus, hierarhiate, domineerimis- ja allumisvormide toimimine. Billeter sõnul sündis just sellest „võimu säilitamiseks ette võetud kultuuri instrumentaliseerimisest“ nn hiina tsivilisatsioon, nii nagu seda nähakse praegu nii Hiinas kui väljaspool Hiinat. Hiina tsivilisatsioon on sündinud tahtest keisrivõimu säilitada. Keisrivõimu eesmärgiks oli ühest küljest võimu kui sellise peitmine (et rahvas ei saaks aru, et režiim on despootlik), teisest küljest aga igasuguse alternatiivi despotismile mõeldamatuks muutmine. Seepärast oligi vaja, et hiinlane tunnetaks, et keisrikord on loomulik, ega kahtleks selles.

Tähtis märksõna on ühiskonna „konfutsianiseerimine“, millega alustati Hani dünastia ajal, aga mis saavutas erilise intensiivsuse Mingi (1368–1644) ja Qingi (1644–1911) dünastiate ajal. Keiserlik võim kasutas Konfutsiust despotismi õigustamiseks, ehk võimu säilitamiseks (omistades läbi Konfutsiuse võimule „erudeeritud“ näo ja ajaloolise põhja). Nimelt määrab konfutsianistlik moraal, et inimesel on ühiskonnas oma kindel positsioon ja võimusuhted vanema ja lapse / mehe ja naise / vanemate ja nooremate / ülemuste ja alamate / ühiskonnakihtide jne vahel peavad olema paigas. Billeter selgitab, tsiteerides Li Dongjuni, kuidas Hani keisrite nõuandjad töötasid välja süsteemi, mida võiks nimetada „Ühe (terviku) kultuseks“ [culte de l’Un]: rangelt hierarhiseeritud sotsiaalsete suhete süsteem, kus igaühel on oma kindel koht ja järk (isegi auaste), kindlaks määratud kohustused (ülalpool asuvatele alluda) ja õigused (allpool asuvate üle domineerida). See süsteem nõuab üksikisikult oskust ja suutlikkust neid kohustusi täita. Igaüks vastutab oma kindlas rollis Terviku harmoonia säilimise eest, ehk üksikisikul on põhimõtteliselt täielik vastutus kogu süsteemi toimimise eest. Selleks on vajalik enese kui indiviidi eitamine terviku nimel. Keiserlik konfutsianism kui poliitiline relv võimu rakendamiseks asub muidugi kaugel algsest Konfutsiuse filosoofiast.

Jean François Billeter kritiseerib François Jullieni, sest viimane ei aseta „immanentsuse mõtlemist“ ülalpool kirjeldatud poliitilis-ajaloolisesse konteksti. Jullien „ei näinud, et [nn hiina mõtlemine ehk immanentsuse mõtlemine] kuulub maailma, milles „eesmärgid“ [la question des fins] ei kuulu arutluse alla, nende kohta ei esitata küsimusi ning „intelligentsus“ väljendub selles, kui hästi suudetakse valida vahendeid, meetodeid, tegutsemisviise ning kohaneda sellega, mis on“. François Jullien ei näinud, et „immanentsuse filosoofia“ on tekkinud koos keiserliku võimukorraldusega, kuna keisrivõim „lõi suletud maailma, lahendades autoritaarselt eesmärkide küsimuse“. Billeter’ sõnul ei saa sellises maailmas eesmärkidest rääkida, kuna see maailm teenib tervikuna oma eesmärki, mida ei tohi mingil juhul kahtluse alla seada: see eesmärk on võim. François Jullien idealiseerib „hiina filosoofiat“, tsiteerides neid hiina mõtlejaid, kes ei mõista, et nad kirjutavad sellises suletud maailmas ega näe selle suletuse ajaloolisi põhjuseid. Samas ignoreerib ta neid hiina mõtlejaid, kes on kriitilised sellise suletud maailma suhtes.

Miks ülalpool öeldu tähtis on?

Kui jälgime mingit piirkonda, näiteks Hiinat (või ka Eestit), peame keskenduma inimeste käitumise taga olevatele juurpõhjustele, poliitilis-ajaloolisele kontekstile. Jean François Billeter toob välja, et inimese käitumine / mõtlemine / maailma tunnetamise viis ei eksisteeri kunagi väljaspool sellist konteksti. Möödaminnes võib mainida, et „konfutsianismi“ rakendati ka Jaapanis 19. sajandi teisel poolel alanud moderniseerimisprotsessis: Brasiilia antropoloog Célia Sakurai selgitab oma doktoritöös, kuidas „konfutsianismi“ instrumentaliseeriti 19. sajandi teisel poolel Jaapanis eesmärgiga „legitimiseerida keisrivõimu“. Sakurai mainib, et „konfutsianismi“ õpetuses peab „inimene liikuma harmoonia suunas“ ning et „üks väärtustest, mis viib inimese harmooniani, on aktsepteerida seda, mille „saatus on inimese käte vahele asetanud“ – ehk aktsepteerida keisrivõimu. Loogika on nii Hiinas kui Jaapanis sarnane. Kokkuvõtteks võibki öelda, et kui mingis piirkonnas inimesed mingit moodi käituvad, siis võib selle mõistmiseks eneselt küsida: kuidas rakendatakse selles piirkonnas võimu? Kellele on kasulik, et inimesed nii käituvad ja maailma tunnetavad?

______

1 La pensée chinoise on potentsiaalselt sisutühi termin. Selle toob välja ka Jean François Billeter. Kuna aga mõiste on kasutusel (ja ehk mingil määral õigustatult), kasutan selle tõlkimisel väljendit „hiina filosoofia“ (võimalik oleks ehk ka „mõttelugu“), kontekstist lähtuvalt sobib selles artiklis samuti veider sõnapaar „hiina mõtlemine“.

2 Vt eelmist märkust.

3 „Immanentne”, Eesti õigekeelsussõnaraamat ÕS 2018.

4 « [L]a « pensée chinoise » serait une pensée de « l’immanence » parce qu’elle n’éprouve pas le besoin de poser quoi que ce soit d’extérieur à la réalité dans laquelle l’homme évolue et agit. Elle conçoit cette réalité comme mouvante et comme mue par un dynamisme qui lui est inhérent, fait de tendances, de transformations et de retournements qui obéissent à une logique intérieure à cette réalité même. »

5 « La tâche est de les percevoir et de les prévoir afin de s’y adapter, d’en tirer le meilleur parti possible, de saisir les occasions qui permettent d’obtenir, avec de petits moyens, de grands effets. »

Kategooriates: PaberväljaanneSildid: