Kuidas me võidame järgmise sõja?

See tähendab, et sõda ärahoidev heidutus saab usutav olla üksnes siis, kui olla päriselt sõjaks valmis. Si vis pacem, para bellum.

See küsimus pani veel mõni aasta tagasi nii Eesti kui NATO koridorides paljusid silmi pööritama, kuid tänaseks valitseb NATOs ohupildi suhtes kaine ja kalkuleeritud selgus. Suvel toimunud tippkohtumisel deklareerisid kõik alliansi riigipead, et Vene Föderatsioon on NATO-le sõjaline oht ning veel tähtsamana kiideti heaks täiesti uus strateegiline lähenemine heidutus- ja kaitsehoiaku tugevdamiseks, mis on esimene omataoline viimase 60 aasta jooksul.

NATO pealinnades ja peakorteris käivad vilkad ettevalmistused järgmise aasta Madridi tippkohtumiseks, kus on kavas heaks kiita uus strateegiline kontseptsioon. See on Washingtoni alusleppe järel tähtsuselt teine dokument, milles liitlased annavad hinnangu julgeolekukeskkonnale ning vastuse nende ohtude tõrjumiseks – nii poliitiliste kui sõjaliste vahenditega.

Eelnevast õhkub küll meie julgeolekukeskkonna parandamiseks vajalikku enesekindlust, kuid võidurõõmuks veel põhjust ei ole. Eeskätt olukorras, kus Poola ja Leedu piiridel on lahti rullumas regiooni kõige teravam julgeolekukriis pärast Nõukogude Liidu lagunemist. Kolmekümne liikmega alliansis on ühiselt kokkulepitud sõnadel ja avaldustel suur jõud, kuid veel enam loevad teod nende sõnade ja kokkulepete elluviimisel.

Eestile on NATO kõige tähtsam ülesanne kollektiivkaitse – NATO peab olema valmis enda territooriumi ja elanikkonda sõjaliselt kaitsma. See ei tähenda, et NATO ei pea globaalselt valmis olema sõjalisteks operatsioonideks või tugevdama partnerlussuhteid kaugemal. Vastupidi – valmistumine kõige nõudlikemateks ohustsenaariumiteks kaugemal aitab hoida meeled teravad kodusel pinnal.

Seda strateegiat plaanib NATO rakendada nn lõimitud heidutuse lähenemisega, mis tähendab, et peale usutava sõjalise heidutuse suudab NATO ohtude realiseerumist heidutada ka mittesõjaliste instrumentidega (diplomaatia, informatsioon, majandus jms). See lähenemine on Eestile erakordselt kasulik, kuna lisab meie heidutuse tööriistakasti palju elemente, mida me ainult iseseisvalt ei suudaks kunagi rakendada.

Teiseks ei saa üle ega ümber rahastamisest. Juba 2014. aastast on NATO kokku leppinud koormajagamises, et kõik liitlased jõuaksid kahe protsendi eesmärgini. Praegu pole küsimus enam kahe protsendi saavutamises, vaid kas see on üldse enam piisav. Teeme vähema eest rohkem jutt on praeguse ohupildi peegelduses selgelt ebaadekvaatne ning kaitsele pühendumist näitab ainult antud lubaduste reaalne rahastamine. See kehtib mõistagi ka Eestile.

Eesti huvid ja ülesanded

Enne kui NATO alusleppe tekst jõuab artiklini 5, sõnastatakse seal artikkel 3, mis räägib riigi suutlikkusest arendada nii iseseisvaid kui ühiseid sõjalisi võimeid. Selleks, et kasutada õigust kollektiivkaitsele, tuleb täita kohustus sinna panustades. Suudame praegu märksa odavamalt üleval hoida suuremat ja võitlusvõimelisemat sõjaväge kui mitmed meie liitlased. Paraku suhtarvud ja protsendid lahinguväljal kedagi ei veena ning meie jätkuv ülesanne on tagada, et iga riigikaitsesse investeeritud euro ning kulutatud töötund toodaks tagasi võimalikult palju sõjalist riigikaitset.

Kolmandaks, sõnad on tähtsad, aga veel tähtsamad on teod. Plaanide usutavust ning valmidust demonstreerivad õppused, tegutsemiskiirust väehoiak, otsusekindlust pidev liitlaste sõnumite ühtsus. Liitlaste otsustavust demonstreerivad kõiksugustest deklaratsioonidest paremini iga päev Eesti 1. jalaväebrigaadiga koos harjutavad 1300 liitlassõdurit. Ükski plaan ei veena vastast rohkem kui 14-tunnise etteteatamisega Ameerikast kohale lendav ning Nurmsis öö varjus langevarjudega maanduv dessantpataljon.

Eesti iseseisvast kaitsevõimest rääkides tuleb alustada kõige tähtsamast. Me saame hakkama! Me ei sõltu liitlaste armust, vaid saame koos tegutsedes vastasest jagu. Oleme seisus, kus suudame iseseisvalt välja panna kuni 26 000-liikmelise väe, mis on täielikult mehitatud, varustatud, väljaõpetatud ja üksustesse formeeritud. Õppekogunemiste näitel on meil põhjust olla väga enesekindel, et suudame seda teha mõne päevaga.

Kaitsetahe on võti

Seda väge täiendab omakorda liitlaste lahingugrupp Tapal, liitlaste õhuturbe missioon Ämaris ja regulaarsed õppused Eestis. Venemaa teab ja arvestab, et meie ühiskond ja relvajõud koos siinviibivate liitlastega alustavad vastupanu ilma kõhklusteta ja automaatselt.

Eesti kaitsevägi on reservvägi. Rahvavägi, millel on terve rea tugevuste kõrval ka nõrkusi, milleks on mobilisatsiooniks kuluv aeg ja ühiskondlik ressurss. Me oleme seda läbi aastate sihikindlalt parandanud nii seaduste, investeeringutega taristusse ja varustusse kui ka sõjaliste meetmetega, mille kõige nähtavamaks väljundiks on õppused Siil, Kevadtorm ja Okas.

Sellegipoolest peame tegema veel paremini. Kaitseminister Kalle Laanet on seadnud eesmärgiks, et ettenähtud kaitsevalmidus peab järgmise viie aasta jooksul muutuma kaks korda kiiremaks. Mõistagi ei räägi me nädalatest ega kuudest, vaid tundidest ja päevadest.

Kaitsevalmiduse ja heidutustegevuste dilemma peitub asjaolus, et need saavad sõja ära hoida ainult siis, kui algavad piisavalt varakult enne vastase otsustava sõjalise ülekaalu saavutamist. Selle edukaks toimimiseks on kriitilise tähtsusega eelhoiatus ja riigijuhtide otsustusvalmidus. Mida varem oleme kokku leppinud ja läbi harjutanud vajalikud tegevused, seda õlitatumalt need kriisi puhkedes töötavad. Seetõttu pöörame ülimalt suurt tähelepanu nii õppustele NATO liitlastega kui ka siseriiklikult valitsuse ja teiste ametiasutustega.

Eesti riigi kaitsmise lõplik tagatis on meie kõigi tahe Eesti riiki sõjalise rünnaku eest kaitsta. Lisaks tahtele ja toetusele on tähtis valmisolek sellesse ka panustada. Kas siis reservväelase, vabatahtliku, ettevõtja või pereliikmena. Kaitseministeerium peab hea seisma selle eest, et inimestel oleks võimalik oma kaitsetahet realiseerida ning kriisi puhkedes oleks igaüks paremini teadlik oma rollist.

Eesti on iseseisva kaitsevõime ja NATO omakorda kollektiivkaitse arendamisel õigel teel. Ent sõjalise riigikaitse arendamisel ei hakka kunagi olema selgelt defineeritud finišijoont, mille ületamine annaks põhjust kuulutada, et riigikaitse on valmis. NATO tippkohtumine Madridis ning uus riigikaitse arengukava on tähtsad verstapostid, kuid sihikindel töö nende elluviimisel jätkub.