juuni 8, 2018

Kuidas hoida eestluse tuld piiri taga?

Eesti väärtuspõhine välispoliitika seisneb oma kaasmaalaste aitamises ka väljaspool ajaloolist kodumaad.

Liis Treimann/PM/Scanpix

Pärast seda, kui väliseestlus on suuresti kaotanud selle poliitilise tähenduse, mis tal oli siis, kui Eesti oli Nõukogude Liidu poolt okupeeritud, on väliseestlus tõrjutud niinimetatud pehmete teemade sekka. See tähendab, et „kultuurikontakte” peetakse küll oluliseks, kuid alles pärast seda, kui „suur poliitika” seda võimaldab. Ma leian siiski, et Eesti-suurune riik ei saa endale sellist küünilist suhtumist lubada – tiheda kontakti hoidmine kõigi väliseestlaste kogukondadega ei ole „pehme kultuuriteema”, vaid rahva püsimise seisukohalt võtmetähtis.

Kultuuriministeeriumi hinnangul elab väljaspool Eestit umbes 15 protsenti eestlastest ehk ligi 200 000 inimest – see on kahe Tartu linna jagu inimesi. Üle maailma tegutseb ligi 600 väliseesti organisatsiooni. Eestluse edendamine maailmas on meie välisesinduste üks tegevusvaldkondi.

Eesti riik toetab väliseestlaste tegutsemist rahvuskaaslaste programmi kaudu, mis sai alguse 2004. aastal ning kestab praeguse plaani kohaselt kuni 2020. aastani.  Kui 2009. aastal toetati läbi selle programmi väliseestlaste tegutsemist 785 441 euroga, siis 2016. aastal 964 137 euroga. Lisaks mainitud rahvuskaaslaste programmile on toiminud veel kaks toetusprogrammi: kultuuriministeeriumi rahastatav „Eesti kultuur maailmas” ja riigi üldistest eelarvevahenditest finantseeritud „Riikidevaheliste kultuurikoostöölepingute täitmine”.

Programmi „Eesti kultuur maailmas” toetusmaht käesoleval aastal on 650 000 eurot ja programmi „Riikidevaheliste kultuurikoostöölepingute täitmine” kogusumma 176 344 eurot. Kogusummana on need toetused üpris märkimisväärsed, mis kindlasti aitavad kaasa eestluse püsimisele välisriikides.

Üks osa praegu antavatest toetustest läheb näiteks 63 eesti keele õpetuskohale, 80 eesti keelt õpetavale üldharidus- ja pühapäevakoolile, seltsile, lasteaiale, mudilasringile ja keelekursusele. 2017.-2018. õppeaastal saab läbi nende toetuste abi ligi 3700 välismaal elavat eesti last. Rahvuskaaslaste programmi toel on lähetatud eesti keele õpetajaid Riia Eesti põhikooli, Petseri keeltegümnaasiumi ja Ülem-Suetuki põhikooli. Lisaks on eesti keele tundide läbiviimiseks programmist püsitoetust saanud Stockholmi Eesti Kool.

Viimastel aastatel oleme paraku tunnistajaks sellele, et kui meri muutub tormisemaks ja välispoliitiline olukord ebastabiilseks, kipuvad kultuurikontaktid reaalpoliitika ees taanduma. Seoses Krimmi annekteerimisega Venemaa Föderatsiooni poolt kutsus haridus- ja teadusministeerium tagasi eesti keele õpetaja Aleksandrovka keskkoolist. Tegemist oli isikuga, kes õpetas eestlaste järeltulijatest lastele eesti keelt ning aitas kogukonda koos hoida. Eesti riik pidas vajalikuks selle sideme katkestada ja jätta sealne kogukond ilma Eesti riigi toetuseta. Ametnike selgitus oli lihtne: toetades eestlaste kogukonda okupeeritud Krimmis õigustame justkui Venemaa ebaseaduslikku tegutsemist. „Okupeeritud Krimmis riikliku abi osutamisel tuleb meil arvestada ühtlasi Ukraina seadusandlust,“ kõlas välisministeeriumi pressiesindaja seisukoht.

Ma arvan, et me ei peaks selle küünilisevõitu selgitusega leppima. Kas Eesti riik on valmis hülgama ka kontaktid teiste kogukondadega, kui reaalpoliitika seda nõuab? Rahvuskaaslaste ning rahvuskultuuri kaitsmine ja edendamine peaks olema riigi kohus, ja mitte ainult emamaal, vaid kogu diasporaas. Eestlastel väljaspool Eestit on märkimisväärne osa meie ajaloos ja kultuuris.

Eestlaste esimene suur väljaränne Eestist Venemaale sai alguse 1850. aastatel ja Krimmi 1861. aastal. Suurim Krimmi rännanud eestlaste hulk pärines just Järva-Madise kihelkonnast Vargamäe kandist, kus on ka allakirjutanu juured. Väljaränne oli vähenenud 1880. aastate lõpuks ja väljarännanud inimeste arvuks revolutsiooni ajaks on hinnatud 160 000 – 250 000 inimest. Välja rändama ajendas neid soov saada harimiseks maad ja vabaneda baltisakslaste rõhumise alt.

Pärast Tartu rahulepingu sõlmimist jättis Eesti Vabariik eestlastele võimaluse kodumaale tagasi tulla opteerumise (kodakondsuse valimine ja uueks kodumaaks peetavale maale asumine) kaudu. Laias laastus umbes pooled Venemaa eestlased ehk üle 100 000 inimese selle taotluse esitasid. Kaugeltki kõigi taotlusi ei rahuldatud, osasid peeti kas ebasoovitavaks või liiga vaeseks. Rahuldati umbes 80 000 opteerumistaotlust ja Eestisse jõudsid neist 1920. aastate esimeses pooles omakorda umbes pooled. Need 40 000 inimest, kes said Eesti kodakondsuse, kuid ei tulnud Eestisse, olid peamiselt maa-asunduste optandid, sealhulgas Krimmis, kellel oli kogunenud aastatepikkuse tööga märkimisväärne jõukus. Sellest kirjutab näiteks oma reisikirjas Eduard Vilde. Nende rahvuslik entusiasm oli küll suur ja Eestiga tihedad kultuurisidemed säilinud, aga takistavaid tegureid oli omajagu. Venemaa takistas nende lahkumist, Eestis neid väga keegi ei oodanud, aga peamine oli see, et nad ei saanud oma loodud jõukust ei kaasa võtta ega müüa. Nad oleksid pidanud Eestis sisuliselt nullist alustama. Nii jäid nad tulekuks paremat hetke ootama, mida ei tulnud.

Kuna Krimmi ja Kaukaasia Eesti asundused olid õitsval ja jõukal järjel, siis varsti pärast piiride üldist sulgumist Eesti ja Nõukogude Liidu vahel hakati neid kulakuteks tembeldama ja nende vara konfiskeerima. Osa pandi „rahva rõhumise” eest vangi. Paljud vaesusid. Edasi tuli suur terror 1937/1938, kus eestlased olid üks mõrvade sihtmärke. Kümneid tuhandeid eesti mehi tapeti ilma mingi sisulise põhjuseta, eesti peredesse jäid lapsed, vanurid, naised. Üheks suureks terrori süüdistuspunktiks eestlaste vastu oli sabotaaž ja seos „valge Eestiga”.

Eesti rahvuskultuur Nõukogude Liidus suruti alla, isegi punane ajaleht Edasi suleti, eesti keele rääkimine ei olnud hea toon ja mõnel pool keelati avalikus kohas omavahel eesti keelt rääkida. Ellujäämise nimel kohaneti, hakati vabatahtlikult venestuma, kuigi kodudes üritati eesti kombeid säilitada.

Pärast neid pikki aastakümneid, kuhu mahtusid massiline eestlaste tagakiusamine, sõda ja lausvenestamine, on eestlus meile arusaadavas vormis säilinud veel Abhaasias, Siberis, vähemal määral Krimmis, Põhja-Kaukaasias (ja ka Taga-Kaukaasias Sotši kandis), mingil määral ka Tveri piirkonnas.

Eestlased on nii väike rahvus, et meie riigi ülesanne peaks olema iga eesti keele ja kultuuri hoidja toetamine mitte ainult kodumaal, vaid kogu maailmas. Kas me tõesti oleme nõus loobuma meie rahvuskaaslaste abistamisest agressiivse naaberriigi tõttu? Rahvusküsimuses peaks Eesti ajama väärtuspõhist välispoliitikat. Väärtuspõhisus tähendab seda, et ükskõik millises maailma paigas elav eestlane on meile oluline ja me teeme kõik endast sõltuva, et tema side Eestiga püsiks.

Olen võtnud ühendust Krimmi eestlaste kogukonnaga, et saada paremat ülevaadet nende probleemide kohta ja leida lahendusi abistamiseks. Selgus, et üheks konkreetseks lahendamist vajavaks probleemiks on nende peamise kooskäimiskoha ehk Eesti Tare hoone kehv olukord Krasnodarka külas. Krimmis, kus välisministeeriumi andmetel elas 2011. aasta rahvaloendusele tuginedes 600 etnilist eestlast, on selline koht elulise tähtsusega. Tänaseks on majast elekter välja võetud, sest katuse kohutav olukord on tekitanud tares tuleohtliku olukorra. Katus vajaks remontimist ja selleks sealsel kogukonnal piisavalt raha ei ole. Olulisem on aga  moraalne tugi – lootuse andmine, et Eesti ei ole oma kaasmaalasi hüljanud ning üritab jätkuvalt leida võimalusi nende toetamiseks.

Loomulikult ei saa Eesti Ukraina seisukohtadele läbi sõrmede vaadata, ent samamoodi peame mõistma, et meie kogukondade jätkusuutlikkus Krimmis ei ole  Ukraina ülesanne. See on meie endi ülesanne ja kohustus. Seoses olukorraga, kus rahvusvahelised maksed Krimmi ei toimi, olengi alustanud ise toetuskampaaniat Eesti Tare renoveerimiseks eesmärgiga see toetus ise kohale viia.

Nimetatud algatus on tekitanud vastakaid arvamusi. On neid, kes leiavad, et oma külastusega Krimmi tunnustaksime Venemaa okupatsiooni Krimmis. Mina sellist tõlgendust ei mõista. Eesti ametlik positsioon on alati olnud ja jääb olema, et Krimm on rahvusvahelise õiguse vastaselt okupeeritud. Ühegi poliitiku või sõltumatu parlamendisaadiku visiit oma rahvuskaaslaste juurde okupeeritud aladel ei saa seda positsiooni mõjutada. Samuti ei peaks me kogu aeg kartma, kuidas vaatavad teemale lääneriigid. Meie välispoliitikutelt sageli kostuv „meie liitlased Läänes ei saa meist aru” pole muud kui allaheitliku  mugavuspoliitika lipukiri.

Lähiajaloos on näiteid, kus Eesti pole kartnud astuda samme, mida algselt on teravalt kritiseeritud. 1993. aastal, mil Abhaasias puhkes konflikt, elas seal tuhandeid eestlasi. Eesti valitsus otsustas tollal meie inimesed sealt evakueerida ja seda hoolimata Gruusia valitsuse protestist, nagu me oleks oma kaasmaalaste kaitsmisega tunnustanud Abhaasia nii-öelda iseseisvust. Tol ajal oli eesmärgiks kaitsta eestlasi ükskõik kus.

Meenutagem sedagi, et Nõukogude okupatsiooni ajal oli piiri taga mugavuspoliitikute mõttekaaslasi, kes taunisid väliseestlaste visiite kodu-Eestisse, sest sellega oleks justkui tunnistatud Nõukogude okupatsiooni. Praegu võime öelda, et õnneks ei lähtunud mitte kõik väliseestlased sellest kõige mugavamast ja ohutumast poliitilisest loogikast. Väliseestlaste visiidid tõid Eestisse värsket õhku: kirjandust, muusikat, teadmisi raudse eesriide taga toimuvast.

Rahvusvahelise poliitika turbulentsid võivad tekitada segadust ja sundida ettevaatlikkusele. Ent väärikas iseseisev riik kaitseb ja hoiab oma inimesi ükskõik kus, sealhulgas Krimmis. Hetkel on see poliitilise otsuse taga, mis ei luba või täpsemalt ei soovi leida võimalusi eesti keele õppe jätkamiseks Krimmis. Meie diplomaadid teevad siiski head tööd, mida näitas ka tõik, et Eesti suursaadik Kiievis võttis minuga ise operatiivselt ühendust, et leida viise, kuidas võiks toimuda Krimmi eestlaste külastamine. Samasugust ettevõtlikkust ootaksin ka Eesti valitsusliikmetelt. Pole vaja pugeda „rahvusvahelise olukorra“ taha, vaja on mõelda, kuidas poliitilise patiseisu kiuste oma inimesi mitte hätta jätta ning tegudega tõestada, et eestlased Krimmis on meile olulised.

 

Arvamused

Eesti riik seisab iga välismaal elava eestlase eest

Sven Mikser, välisminister (SDE)

Eesti ei tunnusta neli aastat tagasi Venemaa Föderatsiooni poolt toime pandud Krimmi ebaseaduslikku anneksiooni. See aga ei tähenda, et side ja kontakt seal elavate eestlastega oleks kadunud või kõik võimalused ära lõigatud.

Krimmis tegutsevad kultuuriseltsid on varasemalt saanud toetusi mitmesugustele kultuuriprojektidele ja samuti keeleõppeks. Rahvuskaaslaste programmi raames on Krimmi noortel, nagu ka teistel välismaal elavatel Eesti noortel, võimalik Eestisse õppima tulla ning osaleda suvistes keele- ja kultuurilaagrites. Kultuuriministeerium pakub neile ka võimalusi osaleda Eestis toimuvatel suurüritustel, samuti internetipõhiseid keeleõppevõimalusi.

Krimmis elavaid eestlasi on võimalik külastada, kuid seda tuleb teha, järgides Ukraina seadusi. Krimmi saab Eesti kodanik siseneda passiga Ukraina-Krimmi kontrolljoont ületades tingimusel, et ta siseneb Krimmi ja väljub Krimmist Ukraina kaudu. Tuleb arvestada sellega, et juhul, kui Eesti kodanik siseneb Krimmi Venemaa kaudu ja püüab väljuda Ukraina kaudu, järgnevad sellele Ukraina-poolsed sanktsioonid.

Krimm ei ole ainus paik maailmas, kus eestlased on poliitilisest olukorrast tulenevalt sattunud keerulisse olukorda. Eesti välisesindused on avatud kõigile eestlastele nõuande ja abi saamiseks. Saatkond saab aga abi osutada üksnes kehtivaid õigusnorme järgides. Näiteks Abhaasias ja Lõuna-Osseetias elavaid eestlasi silmas pidades on Eesti tunnustanud Gruusia poolt spetsiaalselt Abhaasia ja Lõuna-Osseetia piirkonnas elavatele inimestele väljastatavat reisidokumenti Neutral Travel Document, hõlbustamaks nende reisimist Eestisse.

Eesti riik seisab iga välismaal elava eestlase eest ning välisministeeriumi ja meie esinduste uksed on neile alati avatud. „Suur poliitika“ seda ei muuda.

 

Peab leidma võimaluse

Jaak Prozes, Fenno-Ugria Asutuse nõunik

Kindlasti võib nõustada Jaak Madisoni väitega, et eesti keele ja kultuuri hoidmine, kus iganes see ka ei toimu, peaks olema Eesti riigi ülesanne. Kui vaadata läbi rahvuskaaslaste programmi väliseestlastele eraldatavat raha, siis Eesti riik ka seda teeb. Viimastel aastatel on ka eraldatavad toetused suurenenud. Lisaks toetab Eesti riik Venemaal elavate soome-ugri rahvaste keeli ja kultuure, samuti nende rahvaste esindajate õppimist Eesti Vabariigi kõrgkoolides.

Eraldatava raha jagamine ja toetamine ei ole alati lihtne ülesanne. Näiteks on Venemaa kahtlustanud, et soome-ugri rahvaste toetamisega toetab Eesti riik soome-ugri rahvaste esindajaid, kes arendavad Vene riigi vastast tegevust. Kummalisel kombel võidakse näiteks soome-ugri rahvaste vähese rahvuskeelse kirjanduse väljaandmise toetamist või kirjanikele auhindade määramist pidada vaenulikkuse märgiks. Rääkimata soome-ugri rahvaste organisatsioonide kohapealsest toetamisest, sest pea kohe tekib oht, et nad kantakse n-ö „välisagentide“ nimekirja.

Krimmi eestlaste toetamine pole kindlasti kerge ülesanne, sest eeldab ka koostööd Ukraina võimudega. Krimmi eestlased on ise Eesti võimalikust toetusest väga huvitatud, kuid see võib olla ju ka ainult nende enda seisukoht. Kuidas aga suhtub sellesse Krimmi okupeerinud Vene võim? See ei pruugi olla üheselt ja eelkõige positiivselt mõistetav. Krimmi eestlased aga kultuurikontakte kahtlematult vajavad, sest ilma sidemeta kaob nende kontakt Eestiga ja eesti keelega kiiresti.

Ilmselt peab Eesti riik leidma võimalusi eestluse hoidmiseks Krimmis. Usun, et selleks leiab võimalusi, kaasates enam kodanikuühiskonda ja erinevaid kodanikualgatusi. Võib-olla maksaks uurida, kuidas praegustes tingimustes toetavad Krimmi jäänud kaasmaalasi, nende kogukondi, kooliharidust Tšehhi, Poola ja Saksamaa.

Ilmselt aga omaette teema on Eesti riigivõimu esindajate osalemine Krimmis toimuvatel kas või ainult eestlaskonda puudutavatel üritustel. Kindlasti oleks see signaaliks, et me tunnistame Krimmi Venemaa osana. Kontaktid rohujuuretasandil on aga väga olulised.

 

Andres Herkel, Riigikogu liige (Vabaerakond)

Soov külastada rahvuskaaslasi ja neid toetada on kindlasti õilis. Vanema kolleegina ma soovitaksin Jaagul siiski mõelda, kas on mingeid võimalusi teha seda väiksema enesereklaamiga ja leida Krimmi eestlastega vahetuks sidepidamiseks keegi, kel ei ole nii väljapaistvaid poliitilisi rolle, kui Madisonil praegu on.

Jaak Madison on rahvusvahelisel tasandil tegutseja – Riigikogu Euroopa Liidu asjade komisjoni aseesimees ja Eesti delegatsiooni liige Euroopa Nõukogu Parlamentaarsel Assambleel. Tuletan meelde, et ENPAl on seni okupeeritud aladega sehkendanud avalikult Vene-sõbralikud tegelased.

2010. aastal läks Briti konservatiiv David Wilshire (kes hiljem korruptsioonikahtluse pärast poliitikast lahkus) ENPA raportöörina Moskvas asuvasse nn Lõuna-Osseetia saatkonda. Järgnes Gruusia võimude terav protest ja paras segadus.

2014. aastal käis Prantsusmaa endine minister Thierry Mariani annekteeritud Krimmis. Tema käik ja Venemaa-sõbralikud avaldused tekitasid hämmingut.

Kui Madison ei kiida Mariani kombel Krimmi praegust staatust heaks, on teda ikkagi võimalik halvasti ära kasutada. Eesti Riigikogu liikme käik võib muutuda argumendiks hoopis teiste eesmärkidega Krimmi minevatele Euroopa poliitikutele.

Kui tahta Krimmi jäänud eestlastele annetusi viia, võiks Madison ehk kuulata härrade Georgi Logvinski või Mustafa Džemiljevi soovitusi. Nemad on senini krimmitatarlaste esindajad Ukraina ENPA delegatsioonis, nendega saab Strasbourgi istungi ajal suhelda ja vaevalt oskab keegi Madisonile õilsa tegevuse edendamiseks paremaid soovitusi jagada.

 

Oliver Loode, Põlisrahvaste Arengu Keskuse juhataja

Nõustun Jaak Madisoniga selles, et Eesti riik ei peaks väliseesti kogukondade toetamist allutama geopoliitilistele tõmbetuultele. Eeldusel, et Madisoni eesmärgid on siirad, võib teda Krimmi eestlaste probleemi tõstatamise eest isegi tunnustada. Samas ei ole kindel, et Madisoni missioon annab loodetud tulemuse. Ma ei kahtle Madisoni võimes rahapakk Krimmi kohale viia, aga kuidas hakkab toimuma järelevalve ja aruandlus toetuse kasutamise üle? Arvestades Krimmis lokkavat seadusetust ja eriteenistuste omavoli ei oleks ma üllatunud, kui osa toetusest läheb mõne kohaliku FSB majori daatša remondiks.

Teine ja olulisem risk on seotud Madisoni visiidi kajastustega Venemaal. Meenutan, et juba 2016. aastal kritiseeris Kremli-meelne meedia Eestit selle eest, et Krimmi eestlaste asemel asus Eesti riik toetama krimmitatarlasi (kuigi need otsused polnud omavahel seotud). Lisaks võimendab Vene meedia alati Euroopa parlamentääride Krimmi-külastusi, „tõestades” sellega Euroopa lõhestumist Krimmi küsimuses. Madisoni külaskäik on seega Kremli jaoks ahvatlev võimalus infosõjas skoorimiseks. Nüüd sõltub suuresti Madisoni tegelikest kavatsustest, aga ka pädevusest, mil määral Venemaa oma stsenaariumi ellu viib. Eesti riigil aga soovitan leida koostöös Ukraina ja Vene võimudega lahendus Krimmi eestlaste jätkuvaks toetamiseks Krimmi okupatsiooni kiuste.