juuni 10, 2016

Kui kahetine on Venemaa välispoliitiline moraal?

AFP/Scanpix

Analüüs Gruusia 2008. aasta sõja näitel.

Venemaa esitleb ennast rahvusvahelise õiguse garandina, õiglase ja võib-olla pisut konservatiivse riigina, kes seisab rahvusvahelise õiguse ning selle 1945. aastal ÜRO põhikirjas ja teistes aktides kirja pandud põhimõtete kehtivuse eest. Venemaa teod paraku ei kipu alati seda üllast eesmärki toetama. Kadri Liik on tabavalt (küll sisepoliitilises kontekstis) märkinud, et Venemaal „õiged asjad juhtuvad valedel põhjustel”.1 Kas Venemaa siis tõepoolest kõneleb rahvusvahelise õiguse ja õigluse keelt või teenivad õiged sõnad kõigest valet eesmärki? Gruusia sõja näide, mille ajal sageli toodi pretsedendina esile Kosovot, sobib kenasti selle küsimuse väikeseks juhtumiuuringuks. Kes on neil juhtudel süüdi „topeltmoraalis”: kas Lääs, nagu Venemaa lakkamatult väidab, või Venemaa ise?

Rahvusvahelise õiguse raamistik

Ametlikes avaldustes on Venemaa süüdistanud lääneriike inimõiguste või demokraatiat pooldavate argumentide kasutamises riikliku suveräänsuse ja mittesekkumise põhimõtete rikkumise õigustamiseks. Põhimõtteliste otsuste puhul (inimõigused versus suveräänsus) on Venemaa sageli seadnud esikohale suveräänsuse (nt Kosovo või Süüria puhul).
ÜRO põhikiri ja rahvusvaheline tavaõigus keelab jäigalt relvastatud jõu kasutamise. See on üldtunnustatud põhimõte ja selle rikkumise mõistab rahvusvaheline kogukond valdavalt hukka. Põhikirja teise artikli neljandat lõiget võib pidada lausa selle tuumaks ning jõu kasutamise keeld teise riigi vastu on rahvusvahelise õiguse sundnorm (jus cogens). Ei humanitaarne ega (veelgi küsitavam) demokraatiameelne sekkumine ei ole selle keelu rikkumiseks vastuvõetav.2
Samal ajal on sarnaselt ÜRO põhikirjaga ja näiteks R2P (kohustus kaitsta) põhimõttega rahvusvahelise õiguse ja korra tuumikväärtused inimelu ja -väärikus. Inimõiguste kaitsmine on kõigi rahvusvahelise kogukonna liikmete kohustus. Kui selle kohustuse täitmiseks on vaja kasutada jõudu, saab õigustada mõlemat, nii konservatiivset kui ka liberaalsemat seisukohta. Jõu kasutamise keeld on olemuselt absoluutne ning tagajärjed (sealhulgas väärtõlgendused ja rikkumised), mida võiks tekitada ukse avamine veel enamatele eranditele, ennustamatud. Seega on põhimõtteliselt konservatiivne seisukoht õigustatud ning seda ei tuleks pidada a priori kallutatuks või manipulatiivseks.

Venemaa seisukoht

Järeldanud, et Venemaa seisukoht on per se õigustatud, vaadakem lähemalt Venemaa rahvusvahelise õiguse alast mõtet. Venemaal on inimõigusi alati tõlgendatud pisut teisiti kui Läänes. Neid erinevusi on õigustatud näiteks teistsuguse poliitilise ideoloogiaga (Nõukogude Venemaal) või kultuuriliste eripäradega.3
Tõepoolest, valitseb ajalooline (või kultuuriline) erinevus üksikisiku ja valitseja suhte mõtestamisel: kui Läänes on seda suhet peetud „lepinguliseks”, siis Venemaal tuleneb see ideest „loovutada ennast” tsaarile (kes sarnaneb Jumalaga).4 Kui rahvusvahelise õiguse subjektiks pidada ainult või eelkõige riike, mitte üksikisikuid, on mõistetav, et riikliku suveräänsuse ja enesemääramisõiguse põhimõtted seisavad kõrgemal inimõigustest ja humanitaarsetest väärtustest.
Seda probleemi illustreerib hästi ühe Venemaa rahvusvahelise õiguse teadlase järgmine mõte: „Suveräänsusprintsiibist järeldub, et riigi suhe oma elanikkonnaga on siseküsimus, mida reguleeritakse riiklikul tasandil. Hädavajalik on depolitiseerida ja deideologiseerida inimõiguste kasutamine riikidevahelistes suhetes.”5 Mida Venemaa hinnangul Lääs oma topeltmoraali tõttu ei suuda. Aga kui kahetine on Venemaa enda moraal, kui vaadelda tema tegusid?

Kas Kosovo on pretsedent?

Venemaa on väitnud, et sekkumine ning Gruusiast lahku löönud Abhaasia ja Lõuna-Osseetia sõltumatuse tunnustamine on analoogne Kosovoga. Tõepoolest, mõlemal juhul ulatuvad piirkondlikud ja rahvuslikud pinged juba sajandite taha ning sekkumisele ei andnud heakskiitu ÜRO Julgeolekunõukogu.
Kosovo puhul olid kõnelused kestnud ligikaudu aasta, oli sõlmitud mitu kokkulepet, mida Serbia oli rikkunud, ning Jugoslaavia oli tagasi lükanud diplomaatilised lahendused, enne kui NATO alustas 1999. aastal õhurünnakuid. ÜRO Julgeolekunõukogus peetud arutelul hoiatas Venemaa, et NATO sammud tekitavad ohtliku pretsedendi ja „ühepoolse lähenemise viirus hakkab levima”.6 Niisiis asus Venemaa konservatiivsele seisukohale, tõlgendades avaralt relvastatud jõu kasutamise keeldu ja mittesekkumise põhimõtet ning rõhutades riikliku suveräänsuse tähtsust. Teine pool toonitas samal ajal moraalset kohustust „tegutseda jõuliselt inimõiguste ränga rikkumise korral”.7
Toonane ÜRO peasekretär Kofi Annan möönis, et küsimus ei ole ühemõtteline, kuid „selge on see, et tegutsemine ilma Julgeolekunõukogu loata ähvardab kogu ÜRO põhikirjale tugineva rahvusvahelise julgeolekusüsteemi tuuma”.8 Niisiis ei eksinud Venemaa interventsiooni hukkamõistmisel, millised ka polnud tema motiivid. Aga kas ta on ka olnud oma põhimõttelises seisukohas järjekindel ja vastavalt sellele tegutsenud?

Gruusia sõda

Venemaa peamised argumendid jõu kasutamise õigustamiseks Gruusias olid järgmised:
a) Lõuna-Osseetia tsiviilelanike kaitsmine,
b) Venemaa kodanike kaitsmine välismaal.
Esimene argument on puhtalt humanitaarne ning seeläbi samane Kosovo põhiargumendiga. Kosovost erinevalt seadis Venemaa aga sel korral humanitaarsed kaalutlused kõrgemale isegi riikliku suveräänsuse ja mittesekkumise põhimõtetest. Kas olid siis Gruusia puhul asjaolud erakorralisemad?
Nagu Kosovol ja Serbial olid ka Venemaal ja Gruusial juba enne sõda pikad ja keerulised suhted. Gruusia oli üks neist riikidest, mida Venemaa on liigitanud „lähivälismaaks”, mille üle saavutati kontroll juba 1990. aastatel. Venemaa väed viibisid Gruusia pinnal, sõlmiti rahulepingud, mis määratlesid Venemaa rahuvalvajate rolli rahu tagamisel Abhaasias ja Lõuna-Osseetias, ning Gruusia ühines Venemaa juhtimisel tegutsevate Sõltumatute Riikide Ühendusega ja Kollektiivse Julgeoleku Lepingu Organisatsiooniga.
Juba tookord astus Venemaa ohtlikule ja juriidiliselt väga mitmemõttelisele rajale: ta õhutas mässumeelsust, toetas teatavaid poliitilisi jõude ja kui olukord väljus kontrolli alt, sai president Eduard Ševardnadzelt palve abistada selle lahendamisel. Tegelikult mahub kaudne jõu kasutamine samuti jõu kasutamise keelu ja mittesekkumise põhimõtte alla. Ei saa väita, et mässumeelsuse õhutamine ja poliitiliste jõudude toetamine teises riigis ei ole sekkumine selle riigi siseasjadesse. Nentimine, et Venemaa sekkus kutse peale (mis on jõu kasutamise keelu ja mittesekkumise põhimõtte mööndav erand), viib praegusel juhul absurdse tõlgenduseni, nagu võiks lubada kutse pealesundimist kas või õigust rikkudes, ja seejärel tulla legaalselt „abistama”.
Naabrite suhted halvenesid tunduvalt, kui võimule tuli Mihheil Saakašvili, kes võttis läänemeelse kursi.9
Kõigepealt väitis Venemaa, et Gruusia korraldas genotsiidi Lõuna-Osseetia elanike suhtes. Kui selgus, et seda ei ole võimalik tõestada, hakati seda süüdistust vähem kasutama.10 Võrdluseks: Kosovo puhul olid inimeste ümberasumine ja kuriteod Kosovo albaanlaste suhtes ilmselged ja tõestatavad.
Euroopa Liidu Nõukogu 2009. aasta aruanne toob esile kaks aspekti, miks humanitaarargumendid Gruusia puhul ei päde: ebapiisavad põhjendused ja Venemaa geopoliitilised huvid. „Suurriikidest on eriti Venemaa järjekindlalt ja püsivalt seisnud vastu igasugusele NATO Kosovo-interventsiooni õigustamisele humanitaarse interventsioonina. Seepärast ei saa ta sellesama väitega hakata õigustama enda interventsiooni Gruusia territooriumil. Lisaks on Venemaal vahetu naabrina olulisi poliitilisi ja muid huve Lõuna-Osseetias ja kogu piirkonnas. Kõike seda arvestades ei saa üldse kõnelda humanitaarsest interventsioonist.”11
Kuidas on aga lood teise argumendiga, mis puudutab oma kodanike kaitsmist? See on lisaks enesekaitsele ja ÜRO Julgeolekunõukogu heakskiidule ainuke põhjus, mida Venemaa ametlikult tunnistab jõu kasutamise keelu erandi alusena.
Sellele argumendile tuginevad sammud on üsna vaieldavad ja kui neid üldse lubatuks pidada, siis peavad nad olema ulatuselt ja kestuselt piiratud ning väga rangelt keskendunud kodanike päästmisele ja evakueerimisele.12 Aruanne leidis, et Gruusia puhul see nii ei olnud: „Praegusel juhul ei olnud tegevus suunatud ainiti ja üksnes Venemaa kodanike päästmisele ja evakueerimisele, vaid ületas tunduvalt selle läve, võttes ette ulatuslikke sõjalisi operatsioone suurel osal Gruusia territooriumil.”13 Venelaste või Venemaa kodanike osakaal oli niisiis Gruusias väike, mistõttu seda argumenti võib veel enam pidada meelevaldseks interventsiooni ettekäändeks.
See seletab konflikti eel (alates 2004. aastast) ette võetud „passikampaaniat”. Venemaa hakkas lihtsustatud korras andma Abhaasia ja Lõuna-Osseetia elanikele passe ja kodakondsust. Venemaa väitis, et nende iseseisvuse tunnistamise kõrval oli see mõeldud piirkonna elanike abistamiseks.
Aruanne leidis, et naturaliseerimine oli illegaalne, sest kodakondsust anti olukorras, kus naturaliseeritud isikutel polnud „vastuvõtva” riigiga mingeid sidemeid ega olnud ka muud rahvusvahelises õiguses aktsepteeritud alust. Seepärast ei olnud valdav enamik naturaliseeritud isikutest legaalselt Venemaa kodanikud ning nende kaitsmise argument on seeläbi tühine.
Selle näite põhjal võime järeldada, et üks kindel põhimõte, mida Venemaa on järginud, on pragmatism. Moraal aga tundub olevat üpris kahetine.

Mida toob tulevik?

Kui parafraseerida eespool mainitud Kadri Liigi mõtet, siis tundub, et Venemaa välispoliitikas juhtuvad valed asjad (vähemalt retooriliselt) õigetel põhjustel. Kas ja kuidas saaks valesid asju asendada õigetega, nii et Venemaast võiks tõepoolest saada rahvusvahelise õiguse ja korra kaitsja? Ma usun, et selleks on Venemaal vaja leida rahvuslik idee, mis ei tugineks imperialismile ega kaheldava väärtusega ajalootõlgendusele, vaid millelegi püsivamale, mis tuleneks tema enda rahvast, rikkalikust kultuurist ja traditsioonidest.
Loomulikult ei saa identiteeti ja isiksuse arengut peale sundida väljastpoolt. Kuid eeskujud võivad avaldada suurt mõju. Sestap on parim, mida saame teha, et meil oleks tulevikus parem naaber, anda eeskuju: elada kooskõlas inimõiguste ja demokraatiaga mitte ainult sõnades, vaid ka tegudes. Õnnekombel on see ka midagi, mis võib garanteerida meie enda julgeoleku ja kestlikkuse ühiskonnana. Nii annab see meile ühtlasi kindla pinna väita, et meie moraal ei ole kahetine.
Inglise keelest eesti keelde ümber pannud Marek Laane.
______
1 Kadri Liik, Lužkovi lahkumine – Diplomaatia, oktoober 2010.
2 The Charter of the United Nations. A Commentary. Second Edition. Vol. 1. Edited by B. Simma et al. New York: Oxford University Press, 2002, lk 130–132.
3 Lauri Mälksoo, The History of International Legal Theory in Russia: a Civilizational Dialogue with Europe – The European Journal of International Law 2008, 19, 1, lk 21.
4 Samas, lk 8.
5 Lauri Mälksoo, International Law in Russian Textbooks – What’s in the Doctrinal Pluralism? – Göttingen Journal of International Law 2009, 1, 2, lk 279–290.
6 V. P. Nanda, NATO’s Armed Intervention in Kosovo and International Law – United States Air Force Academy Journal of Legal Studies 1999-2000, 10, 1.
7 Samas.
8 Samas.
9 Report of the Council of European Union 30. Sept 2009 by Independent International Fact-Finding Mission on the Conflict in Gruusia (IIFFMCG). www.ceiig.ch/Report.html 10 Samas.
11 Samas.
12 Näiteks USA-Panama, USA-Grenada ja isegi USA nurjunud katset vabastada pantvangid Iraanis peeti illegaalseks, kuid Iisraeli Entebbe operatsiooni kiitis rahvusvaheline kogukond valdavalt heaks.
13 Report 2009.

Kategooriates: PaberväljaanneSildid:

Kommentaarid puuduvad.


Lisa kommentaar