Kristi Raik: Lääne habras ühtsus
Vene-poliitika kujundamine liitlaste seas nõuab endiselt palju vaeva. Kui NATO riigid ei suuda sõjast õppida seda, et ka meie peame võtma endale kohustuse vajadusel Ukraina eest surra, jääb Euroopa ühtsus üürikeseks.
„Me ei ole valmis Ukraina eest surema.“ Nii vastas mulle ühe suure liitlasriigi nimekas julgeolekuekspert, kui hiljuti ühel kinnisel arutelul argumenteerisin Ukraina NATOga liitumise poolt.
NATO üks peamisi juhtmõtteid viimase aasta jooksul on olnud vältida Vene-Ukraina sõja laienemist Venemaa ja NATO vaheliseks sõjaks. Seetõttu lähtusingi oma sõnavõtus sellest, et niikaua kui sõda kestab, ei saa Ukraina liikmesus olla ametlikult päevakorras. Ent kui relvad ükskord vaikivad, eeldab rahu kindlustamine julgeolekutagatiste pakkumist Ukrainale.
Need arutelud juba käivad. Kõige selgem ja mõjusam lahendus oleks võtta Ukraina NATO liikmeks.
NATO tooks stabiilsuse
Kaks peamist varasemat argumenti Ukraina liitumise vastu ei peaks enam kedagi veenma. Esiteks on kolossaalselt läbi kukkunud soov vältida Venemaa ärritamist ja hoida seeläbi stabiilsust, mis oli Saksamaa, Prantsusmaa ja teiste peamine jutupunkt. Venemaad provotseeris just lääne soovimatus Ukrainat hõlmata ja toetada, mis andis Kremlile lootust, et ta saab vajadusel jõudu kasutades Ukraina enda mõjusfääri allutada. Teiseks kaheldi Ukraina kaitsetahtes ja -võimekuses. Need kahtlused on Ukraina muljetavaldav vastuseis Venemaa rünnakule alates 24. veebruarist põrmuks teinud.
Jäänud on aga lääneriikide kõhklus, kas nad tõesti peaksid olema valmis saatma oma mehi ja naisi sõtta Ukraina eest. Sama kõhklust oleme kuulnud korduvalt seoses Balti riikide kaitsega. Meie saime NATOsse ajal, mil see mure tundus pigem teoreetiline – lääneriigid pidasid Venemaa sõjalist rünnakut ülimalt ebatõenäoliseks ja Balti riikide ohutaju ajaloost põhjustatud traumaks, mis aja jooksul paraneb.
Ukraina esitas NATOle liitumistaotluse mullu septembris, mil keegi enam ei kahelnud Venemaa agressiivsuses. Nüüd peame koos Ukrainaga suutma liitlasi veenda selles, et nii Balti riikide kui Ukraina puhul kehtib sama loogika: kui lääs ei paku piiririikidele usutavaid julgeolekutagatisi – ja miski muu ei saa olla sama usutav kui kuulumine NATOsse – siis jääb Ida-Euroopa ebastabiilseks ja Vene oht lääne julgeolekule kasvab.
Euroopa Liidu kõhklused
Seni aga on Ukraina liitumine NATOga üks suuri küsimusi, kuhu lääne uus ühtsus ida suunal ei ulatu. Teine vastuoluline teema on ELi laienemine. Ukraina sai mullu suvel ELi kandidaatriigi staatuse, kuid paljud liikmesriigid ei soovi kiirustada liitumisläbirääkimiste alustamisega. Keegi ei kahtle – ka mitte ukrainlased ise –, et Ukrainal võtab liikmeks saamise tingimuste täitmine aastaid aega.
Siiski vajab Ukraina kindlust, et liitumine on reaalne eesmärk, mida ka EL päriselt soovib saavutada ja mille nimel ta on valmis panustama. Türgil ja Lääne-Balkani riikidel ei ole sellist kindlust olnud, kuigi nad on olnud aastaid kandidaatriigid – ja seetõttu pole neil ka olnud tugevat motivatsiooni ise liitumise nimel pingutada. On oht, et ka Ukraina vajub sarnasesse sohu, mis tekitaks ukrainlastes arusaadavalt sügavat frustratsiooni ja pettumust.
Saksa-Prantsuse tandemile ehk ELi ajaloolistele juhtriikidele teeb muret poliitilise tasakaalu nihkumine ida suunas.
ELis on levinud seisukoht, et kandidaatriigi staatus anti Ukrainale solidaarsuse märgiks ja geopoliitilise signaalina, et EL toetab Ukrainat. Tol hetkel tundus see poliitiliselt möödapääsmatu sammuna. Kuid nii Saksamaal kui Prantsusmaal tekitab Ukraina soov ELiga liituda sügavat skepsist. Paljud poliitikud ja eksperdid neis riikides arvavad, et Ukrainat ei saa ELi täisliikmeks võtta, kuna süsteem ei seediks seda ära.
Mitmed teisedki liikmesriigid proovivad protsessi venitada ja teemat kaugemale tulevikku lükata. Räägitakse vajadusest tagada ELi „vastuvõtuvõime“ (absorption capacity), kuid selle mõiste sisu on ebamäärane. On oht, et seda kasutatakse muude poliitiliste kaalutluste varjamiseks.
Saksa-Prantsuse tandemile ehk ELi ajaloolistele juhtriikidele teeb muret poliitilise tasakaalu nihkumine ida suunas. See on juba mingil määral toimunud ning Ukraina liitumine võimendaks nihkumist oluliselt. Samuti hirmutab Lääne-Euroopa riike Ukraina liikmesuse hind, kuna Ukraina saab olema pikka aega ELi keskmisest vaesem riik. Ometi on Euroopa niikuinii võtnud kohustuse toetada Ukraina ülesehitamist peale sõda, mis läheb maksma sadu miljardeid eurosid. See on hind, mida Lääne-Euroopa peab maksma Vene ohu aastatepikkune ignoreerimise eest.
Ohtlik kompromissitahe
Kolmas lääneriike jagav teema on nägemus Ukraina sõja võimalikust lõpptulemusest. Venemaa rünnaku esimestel nädalatel oli läänes valitsev seisukoht, et Ukraina oli määratud kaotama. Tänaseks on hakatud pigem uskuma, et Ukraina võit on võimalik.
Endiselt arvavad aga paljud lääne julgeolekueksperdid, et kõigi okupeeritud Ukraina alade vabastamine on liiga ambitsioonikas ja suisa ohtlik eesmärk. Eriti kiputakse pidama Kremli punaseks jooneks Krimmi. Kardetakse, et Ukraina katse Krimmi vabastada oleks Putini jaoks piisav põhjus lasta käiku taktikaline tuumarelv.
Kompromiss Krimmi üle hävitaks põhimõtte, et riigipiiride muutmine jõudu kasutades ei ole aktsepteeritav.
Venemaa narratiiv, mille kohaselt Krimm ajalooliselt kuulub talle, ei kannata faktikontrolli. Siiski on see narratiiv olnud läänes, kus Ukrainat on harjutud vaatama läbi Venemaa prisma, päris edukas. Lääs peaks tegelema selle narratiivi ümber lükkamisega ning Venemaa tuumaähvarduste heidutamisega, mitte laskma neil ähvardustel end halvata.
Üksjagu esineb ka vaadet, et kompromiss Krimmi suhtes võiks olla vastuvõetav rahu hind. Mis paneb selle vaate esindajaid arvama, et Venemaa imperialistlikud ambitsioonid seeläbi peatuksid ega ulatuks enam Krimmist kaugemale, jääb arusaamatuks. Kompromiss Krimmi üle hävitaks põhimõtte, et riigipiiride muutmine jõudu kasutades ei ole aktsepteeritav. Tundub, et lääne usk kompromisside ratsionaalsusesse on sama tugev kui Venemaa arusaam, et vastaspoole valmisolek kompromissiks on nõrkuse märk ja annab alust jõulisemalt oma tahet peale suruda.
Tulevikusuhted Venemaaga
Neljas, kõige sügavam lääne ühtsuse nõrk koht puudutab seda, kuidas nähakse tulevikusuhteid Venemaaga ja Venemaa enda tulevikku. Olen kuulnud süüdistusi Saksa kolleegidelt, kes Venemaa agressiooni tugevalt hukka mõistavad, et russofoobsed Balti riigid ei soovivat toetada Vene demokraatlikku opositsiooni. Ning arvamust, et aktiivne Vene opositsiooni toetamine annab lääneriikidele võimaluse mõjutada Venemaa arengut soodsas suunas ning jõuda suhete normaliseerimiseni peale Putini võimult lahkumist. Vene opositsiooni nõrkus ja killustatus ning demokraatia kehv maine vene rahva hulgas neid arvajaid ei heiduta.
Venemaad puudutav soovmõtlemine ei ole seega läänes kusagile kadunud ja muutub tõenäoliselt tugevamaks, kui Putinile peaks järgnema uus Venemaa juht, kes mõjub mõistliku ja koostööaltina. NATOs on küll viimasel ajal jäänud kõlama seisukoht, et allianss peab olema valmis pikaks vastasseisuks Venemaaga. Ent paljud liitlased loodavad siiski, et ehk on ka muid võimalusi.
Oleme viimase aasta jooksul korduvalt kuulnud, et lääneriigid oleksid pidanud Balti riikide ohuhinnangut tõsisemalt võtma. Nüüd kuulatakse meid rohkem kui kunagi varem, kuid lääne Vene-poliitika kujundamine nõuab endiselt ja pidevalt palju vaeva. Tuhanded ukrainlased on juba surnud meie – Eesti ja kogu Euroopa – julgeoleku heaks. Kui NATO riigid ei suuda sõjast õppida seda, et ka meie peame võtma endale kohustuse vajadusel Ukraina eest surra, jääb Euroopa ühtsus üürikeseks.
Seotud artiklid
Kęstutis Budrys: Meie julgeolek nõuab rohkem tähelepanu ja ressursse
Parim aeg selleks, et jõuda lääneriikides kokkuleppele kaitsekulutuste ulatuslikuks ja pikaajaliseks tõstmiseks, oleks olnud eelmine aasta, kui oht oli käegakatsutav. Nüüd on poliitilised prioriteedid nihkunud, mistõttu aastaid hooletusse jäetud lünkade täitmine saab olema keeruline, leidis usutluses Diplomaatiale Kęstutis Budrys, Leedu presidendi vanemnõunik riikliku julgeoleku alal.
Putini ultimaatum: kõrgete panustega pokker või gambiit?
24. veebruari varahommikuks oli selge, et Vladimir Putini ultimaatum Läänele oli kõigest pettemanööver ning tegelik eesmärk on Ukraina riigi põrmustamine.
Venemaa Euroopa julgeolekuarhitektuuri alustalade kallal
Praegu paneb Venemaa proovile Lääne ühtsust ja olemasoleva julgeolekuarhitektuuri alustalasid Ukraina piiridel. See on kõige nähtavam, valjem ja ulatuslikum Venemaa laiemast globaalsest mõju kasvatamise poliitikast. Sarnaselt Nõukogude Liiduga otsib ja leiab Venemaa äpardunud riike, ebaseaduslikke režiime ja huntasid, et neile tuge pakkudes oma mõjujõudu kasvatada kaugemates kantides kui vaid oma piiridel.
Stefano Braghiroli: Kui valijad Euroopas muutuvad vastuvõtlikuks Venemaa sõnumitele, jääb kaotajaks liberaalne demokraatia
Parem- ja vasakäärmuslust ühendab arusaam liberaalsuseta ühiskonnast. On märkimisväärne, et keelekasutus on juba ja nii kiiresti muutunud, sest vaid kümne aasta eest poleks osanud keegi aimata, et liberaalsusest saab ka Euroopas selge poliitiline sihtmärk. Lõhestunud ühiskondades aga on ülimalt raske leida jõudu välisohtudele reageerida, leidis Tartu ülikooli poliitikauuringute instituudi professor Stefano Braghiroli usutluses Diplomaatiale.
George P. Kent: USA pühendub Ukrainale aastakümneid
USA või teiste riikide asi pole defineerida, kuidas Ukraina mõistab võitu või sõja lõppu. Kõrvalseisjad peavad hoolikalt sõnu valima, enne kui hakkavad midagi ütlema inimestele, kes võitlevad oma riigi eest, leiab USA suursaadik George P. Kent usutluses Diplomaatiale.
Igor Gretski: Mida Ukraina Vilniuses saavutas
Kuna NATO tippkohtumisel Vilniuses ei antud Ukrainale kutset alliansiga liituda, on maad võtnud üldine varjamatu pettumustunne. Tippkohtumist on kutsutud „kasutamata võimaluste sümboliks“ ja „2008. aasta Bukaresti tippkohtumise korduseks“. Mõned asjatundjad on lausa asunud kahtlustama, et Washingtoni eesmärk pole mitte niivõrd aidata kaasa Ukraina võidule, kuivõrd hoida ära Venemaa võit ning seega innustada Kiievit ja Moskvat läbirääkimisi alustama.