Kriisihaldamise kunst või loodusteadus?

Kas rahvusvaheliste suhete teaduslik käsitlus on võimalik? Kellele on rahvusvaheliste suhete teoreetiline mõtestamine vajalik? Näitab see siis nüüd ebatavaliselt kõrget tundlikkust oma võimete piiride osas või lihtsalt kalduvust ennast sabast hammustada, aga rahvusvaheliste suhete teooria olulisim aruteluaines ongi olnud teooria eesmärk.

Rahvusvaheliste suhete kui iseseisva akadeemilise distsipliini suhteliselt lühikese ajaloo jooksul tooni andnud teoreetilised ja metateoreetilised debatid on aga välispoliitika praktikuist suures osas mööda läinud. Teooria kolm “suurt vaidlust”¹ diplomaadile ega kaitsepoliitika planeerijale äratundmisrõõmu kellukest ei tilista. Klaaspärlimäng teoreetikuile armsal teemal, kas rahvusvaheliste suhete maailm on paremini kirjeldatav süsteemi, ühiskonna või kogukonna analoogia kaudu, ei aita “pärismaailma” otsustajatel leida vastust kiiret lahendust nõudvaile välispoliitilistele probleemidele. Nii ongi see teadus kontseptuaalsetele, metodoloogilistele ja epistemoloogilistele küsimustele keskendudes välis- ja julgeolekupoliitika praktikuile kaugeks ja võõraks jäädud. Ometi oli distsipliini katalüsaatoriks vägagi reaalne

I maailmasõja šokk ning esimese rahvusvahelise poliitika akadeemilisele uurimisele pühendunud teaduskonna loomine 1919. aastal Aberystwythi Walesi ülikoolis kandis maailmarahule kaasaaitamise eesmärki.

Kripeldus rahvusvaheliste suhete teaduse  ja poliitikamaailma vahel haigutava lõhe pärast on tajutav nii teoreetikute kui praktikute hulgas. Üldise arusaama kohaselt ei saa ühiskonnateadus lubada endale puhta matemaatika ja formaalse loogika luksust tegeleda pelgalt mõtteharjutustega. Terve mõistus ütleb, et rahvusvaheliste suhete akadeemilisel uurimisel peaks olema ühiskonnale kasulik väljund poliitiliste arengute prognoosimise ja valitseja nõustamise näol (meenutame Machiavellit!). Utilitaarset lähenemist äärmuseni viies peaks ehk olema võimalik tuvastada ka rahvusvahelisi suhteid mudeldavate teooriate hierarhia nende kasutusväärtuse alusel.

Tegelikkuses ei ole rahvusvaheliste suhete uurijad  muidugi suutnud kokku leppida parima seletusjõuga teoorias ning seega võistlevad koolkonnad jätkuvalt valitsevaks mõtteraamistikuks saamise nimel. Miles Kahleri tabava tähelepaneku kohaselt ei peegelda Kuhni kuulus teadusrevolutsioonide mudel rahvusvaheliste suhete teooria arengut². Uued paradigmad³ rahvusvaheliste suhete seletamisel ja tõlgendamisel ei kukuta ega hävita eelmisi; pigem näitab distsipliini ajalugu teoreetiliste alternatiivide tõusu ja langust, mis toimub sageli rahvusvahelise elu sündmuste rütmis. Näiteks kipub realismi populaarsus kasvama rahvusvahelise ebakindluse ja julgeolekulise ängi aegadel; realismi kriitikud aga lihvivad oma argumente rahvusvahelise korra suhtelise stabiilsuse päevil (nt 1920ndatel, 1960ndatel ja ka 1990ndatel). Realistlikku ja idealistlikku lähenemist rahvusvahelistele suhetele ei peaks niisiis käsitlema vastastikku välistavate tõlgendustena, vaid pigem reaalsuse eri tahke valgustavate vaatenurkadena, millega suhestumine on ka usu- ja natuuriküsimus (kas ilmavaatlejal on kalduvus näha klaasi pooltühjana või pooltäis).

“Pehme” teadus

Rahvusvaheliste suhete näol on tegu loodusteadustest palju “pehmema” teadusega, mis on ometi läbi oma ajaloo kannatanud terava “füüsikakadeduse” käes⁴. Rõhuasetus süsteemsele, sotsiaalseid seadusi tuvastada püüdvale analüüsile ja täppisteaduslikele uurimismeetoditele on valdav olnud USAs, kus ratsionalistlik-positivistlik lähenemine rahvusvaheliste suhete analüüsile on tänini jäänud selle teaduse peavooluks, samas kui Euroopa ülikoolides löövad laineid kriitilised, postpositivistlikud perspektiivid.

Laias laastus ongi rahvusvaheliste suhete teooria arengulugu tähistanud filosoofiliste ja ajalooliste ning positivistlike traditsioonide kahekõne. Kui loodusteadustelt malli võtvad positivistlikud lähenemised rahvusvahelistele suhetele püüavad selgitada sündmuste põhjuseid, eristades konkreetse probleemi uurimiseks rahvusvaheliste suhete rägast sõltuvad ja sõltumatud muutujad, siis väärtustevaba sotsiaalteaduse suhtes kriitilised koolkonnad püüavad pigem mõista poliitiliste sündmuste sotsiaalset tähendust, esitades pigem küsimuse “Kuidas sai võimalikuks?” kui “Miks?”.

Rahvusvaheliste suhete teooria olulisim aruteluaines ongi olnud teooria eesmärk.

Positivistliku rahvusvaheliste suhete teaduse ambitsioonikuse sümptomaatiliseks näiteks on Michigani ülikoolis 1963. aastal alustatud suurprojekt “The Correlates of War”, mille käigus kogutud tohutud andmemassiivid ei ole siiski toonud kaasa loodetud selgust sõdade põhjuste osas. Paraku on rahvusvaheliste suhete positivistliku traditsiooni viljad jäänud paljus kättesaamatuks ka praktikuile, kuna tehniliselt üha täiustatumate meetodite abil tehtud uurimustest arusaamise eeltingimuseks on kujunemas eriharidus matemaatilises statistikas. Poliitikahuviline kodanik eelistab aga arvudesse tõlgitavaile süsteemseile tähelepanekuile köitvalt kirja pandud jutustusi kodu- ja välismaa ajaloost í  la Max Jakobson või Henry Kissinger.

Neokonservatiivist Ameerika publitsisti Robert Kaplani hinnangul on tänases maailmas, kus riikide roll on tundmatuseni muutumas, saanud välispoliitikast pigem pideva kriisihaldamise kunst kui teadus. Isegi parimate ekspertide, osavaimate spioonide ja kvaliteetseima satelliitseire korral jääb ometi alles kriitiline “pimedusepiirkond”, mille võib infopuuduse kõrval tingida ka infoküllusest põhjustatud segadus – ja mille läbivalgustamisel on otsustajate instinktiivne hindamisvõime ülioluline⁵.

Ilmselt ei saa rahvusvahelised suhted tõepoolest olla teadus positivistlikus ideaaltüübilises mõttes – ja siinkirjutaja ebaoriginaalse arvamuse kohaselt ei peakski olema. Lõppeks on püüd taandada komplekssed suhted inimeste ja riikide vahel kõikehõlmavaks ennustamisvõimeliseks mudeliks mitte pelgalt võimatu, vaid ka taunitav, kuna sel juhul võtaks teooria valitsejate õlgadelt moraalse vastutuse, tehes neist vaid automaadid⁶. Sarnaselt teiste sotsiaalteadustega kätkeb ka rahvusvaheliste suhete distsipliin paratamatult kvantifitseerimatut tõlgendamist ja mõistmist. Loodusteadustest inspireeritud rahvusvaheliste suhete teoreetikud peaksid aga eeskujuna kaaluma ehk hoopis ajaloolisema suunitlusega, pigem kujunemisprotsessile kui ennustamisele orienteeritud geoloogiat – seda ka antud teaduse enese distsiplinaarse ajaloo parema mõistmise huvides.

Vandlitornist turule

Rahvusvahelise poliitika praktikute arvates on aga teoreetikute meeli köitvad teemad nii- või naapidi liiga spetsiifilised ja praktilises mõttes sestap valdavalt kasutuskõlbmatud. Akadeemilise originaalsuse nõue sunnib teadlasi jahtima üha uusi ja uusi valdkondi ja küsimusi, mida eelkäijad ei ole veel puudutanud, ent uudsuse tagaajamise hinnaks on üha kitsam spetsialiseerumine ning ekspertiisi sulgumine aina ahtamasse nišši. Teaduslikus mõttes uute küsimuste otsimine toimub seega suuresti läbiuuritud valdkonnis, et olemasolevasse taustsüsteemi asetudes oleks tagatud töö tsiteeritavus teiste teadlaste poolt, mis on tänases “publish or perish”–teadusmaailmas eluliselt oluline. Kinnituseks valdkonna pideva laienemise ja samaaegse nišistumise kohta on rahvusvaheliste suhete teemaliste ajakirjade vohamine: ainuüksi inglise keeleruumis on eksklusiivselt rahvusvaheliste suhete uurimisele pühendatud umbes paarkümmend teaduslikku ajakirja; lisaks rohkem kui sadakond väljaannet üldpoliitika teemal.

Välispoliitika praktikud ei jälgi aga enamasti  teoreetilist kirjandust, kuna seal viidatakse liialt enesele ning keskendutakse kitsastele küsimustele. Müstifitseeritus näikse olevat mõlemapoolne: välispoliitika köögipoolega kursisolematuse hiljutiseks näiteks Eesti kontekstis on noore politoloogi probleemipüstitus: ta uurib, kas ja mil määral on Eesti julgeolekukontseptsioon muutnud välisministri retoorikat⁷. Nagu kujundataks julgeolekukontseptsioon üle välisministri ja tema kõnede “tootmiskeskuse”, välisministeeriumi poliitika planeerimise osakonna pea! Ühtlasi on tänapäeva tõsiasi, et kiire elu sunnib kõnedekirjutajaid kuni uue julgeolekukontseptsiooni vastuvõtmiseni kehtivast alusdokumendist ministri kõnedesse korduvalt asjakohaseid lõike kleepima.  

Realismi populaarsus kipub kasvama julgeolekulise ängi aegadel, realismi kriitikud aga lihvivad oma argumente rahvusvahelise korra suhtelise stabiilsuse päevil.

Infoga niigi ülekoormatud välispoliitika tegijail ei ole omakorda aega pikkade akadeemiliste süvaanalüüside üle mõtisklemiseks ja sestap läheb otsustajaile paremini “kaubaks” mõttekodades pakutav tõsieluliste probleemide analüüs laiema teoreetilise teadmise taustal – aga seda ilma liigse erialase žargoonita, mis  teadusloome juurde harilikult käib (nt ajakirjad Foreign Affairs, Foreign Policy ja Survival). Praktikute seas on hinnas ka “suurt plaani” haarata püüdvad avalikud intellektuaalid: nii on näiteks Eesti välispoliitika kujundajaile sügavat muljet avaldanud Robert Kagan ja Samuel Huntington, kelle populaarsete ideede teadusliku väärtuse osas on akadeemilised kolleegid küll pehmelt öeldes skeptilised.

 Rahvusvaheliste suhete seletamise ja tõlgendamise “turule” on niisiis lisaks  teaduritele tekkinud hulganisti teisigi potentsiaalseid nõuandjaid, kellest paljud toimetavad üheaegselt nii teaduslikul kui poliitilisel väljal. Meediaajastu esitab teadusliku ekspertiisi pakkujaile ka teadmiste avalikkusele “söödavaks” tegemise nõude, millele (veel) mittevastavust demonstreeris rahvusvaheliste suhete teadlaste kogukond kujukalt vahetult pärast 11. septembri katastroofi. Uute tegurite ja suhtlusvormide esiletõusuga rahvusvaheliste suhete teooria/praktika-väljal on puhta teaduse ja puhta poliitika piir hägustunud. Selge rollijaotus rahvusvaheliste suhete kui teooria ja välispoliitika-tegemise kui praksise vahel on üleüldse illusoorne: lõppeks on ju ka teadus sotsiaalse praktika liik, ja teisipidi – ka vahetult välispoliitikat kujundavad isikud loovad teadmisi. Seega ei peaks analüüsima pelgalt teadusliku teadmise kandumist poliitikaväljale, vaid tähelepanu tuleks pöörata ka teadusliku ja poliitilise teadmise suhetele ning mitmekesisele teaduslikule ja poliitilisele praktikale.

Rahvusvaheliste suhete teaduse vandlitorni kujund on seetõttu eksitav, sest teadlased on paratamatult maailmaga kontaktis – kas või põhjusel, et uurimistöö nõuab ressursse – ning nii on ka “teooria alati olemas kellegi jaoks ja mingil eesmärgil”⁸. Siiski jääb õhku küsimus teadlase laiemast rollist ühiskonnas: kas lisaks diskussiooni arendamisele kolleegidega ja järeltuleva põlve koolitamisele peaks teadlane ärgitama ka debatte ühiskonnas või jääma rangelt vaatleja ja sündmuste dokumenteerija rolli.