Kosovo realismi, nominalismi ja putinismi vahel

Hetkel on Euroopa üheks suurimaks välispoliitiliseks väljakutseks Kosovo staatuse määratlemine. ÜRO eriesindaja ja Soome ekspresidendi Martti Ahtisaari juhtimisel on viimase paari aasta jooksul toimunud intensiivsed läbirääkimised osapoolte vahel, kuid lõpliku lahenduseni pole seni veel jõutud. Sobiliku lahenduse leidmise teeb keeruliseks asjaolu, et Euroopa Liidu ning Venemaa seisukohad antud küsimuses on vastandlikud. Lähtudes rahvuste enesemääramise printsiibist ning sellest, et tagada stabiilsust Balkanil, toetab Euroopa Liit Ahtisaari plaani, mille kohaselt peaks Kosovo saama piiratud (ingl k: supervised) iseseisvuse. Venemaa, lähtudes eelkõige Serbia territoriaalse terviklikkuse põhimõttest, on vastu Kosovo iseseisvumisele muuhulgas ka seetõttu, et sellega luuakse pretsedent teiste konfliktide lahendamiseks, sh SRÜ riikides. Mitmed Vene poliitikud on hoiatanud, et Kosovo iseseisvumise korral on Venemaa sunnitud tunnustama näiteks Abhaasia, Lõuna-Osseetia ja Transnistria iseseisvust. (Selgitamata põhjustel on Mägi-Karabahhia sellest nimekirjast välja jäetud.)

2006. aasta jaanuari lõpus väitis Venemaa president Putin esimest korda avalikult, et Kosovo lahendus peab omama universaalset loomust, s.t seda printsiipi peaks rahvusvaheline üldsus rakendama kõikide konfliktide, kuid eriti postnõukogude ruumi konfliktide lahendamisel. Vastupidiselt Putinile väidavad Lääne poliitikud, et Kosovo lahendus ei oma universaalset iseloomu, vaid on sui generis.

Kuna ”universaalide” ja ”üleüldiste printsiipide” temaatika üle on filosoofid juba üle kahe ja poole tuhande aasta pead murdnud, siis käesoleva kirjatüki eesmärgiks on analüüsida Putini Kosovo seisukohta eelkõige filosoofilisest perspektiivist. Laias laastus võib universaalide küsimuses jagada mõtlejad kolme suurde koolkonda: realistid, kontseptualistid ja nominalistid. Realistid väidavad, et universaalid eksisteerivad iseseisvalt, s.t sõltumata inimmõistusest. Nominalistid väidavad, et universaale ei eksiteeri ei reaalselt ega mõistuse kontseptsioonina ning eksisteerivad ainult sõnad. Kontseptualistid väidavad, et universaalid eksisteerivad ainult mõistuse kontseptsioonina. Pisut lihtsustatult võib öelda, et keskaegsed skolastikud püüdsid selgitada, kas universaalid eksisteerivad reaalsetes asjades, inimmõistuse kontseptsioonidena või ”jumala peas”. Keskaegses skolastikas domineeris seisukoht, et universaalid eksisteerivad ”jumala peas”. Kaasaegse Venemaa välispoliitilises doktriinis näib domineerivat seisukoht, et universaalid eksisteerivad ”presidendi peas”. Kuna ükski teine riik peale Venemaa pole tunnistanud Kosovot ”universaalina”, siis võiks väita, et filosoofilisest perspektiivist lähtudes on ”putinismi” puhul tegemist kontseptualismi erivormiga, s.t universaalid ei eksisteeri mitte asjades, inimmõistuse kontseptsioonina või ”jumala peas”, vaid ühe konkreetse isiku – Putini peas. Skeptikud võiksid küsida, kas selline ainuisiku deklaratiivne universaalsus omab ka reaalsest eksistentsi.

Keskaegses skolastikas domineeris seisukoht, et universaalid eksisteerivad „jumala peas”. Kaasaegse Venemaa välispoliitilises doktriinis näib domineerivat seisukoht, et universaalid eksisteerivad „presidendi peas”

Vaadeldes erinevaid konflikte keskvõimu ja separatistlike piirkondade vahel tuleb tunnistada, et ei konfliktid ise ega lahendused pole kunagi olnud samased. Kõik konfliktid, nende ajalooline taust ja põhjused, osapoolte huvid ja lõppeesmärk, poliitiline ja juriidiline kontekst on olnud fundamentaalselt erinevad. Ära ei tohiks unustada näiteks Tšetšeeniat, Adžaariat, Palestiinat, Sudaani, Ida-Timorit või Acehi provintsi Indoneesias. Ka Nõukogude Liidu lagunemist võib vaadelda samas kontekstis. Osapooled ning rahvusvaheline üldsus on jõudnud (või mitte jõudnud) lahenduseni sõltuvalt ajaloolisest, poliitilisest ja majanduslikust situatsioonist, globaalsetest jõujoontest ja regionaalsetest võimuvektoritest, osapoolte soovidest ja huvidest, tegevpersoonide iseloomust või miks mitte ka juhusest. Ahtisaari on tunnistanud, et konfliktidel, millega tal on tulnud tegeleda, on olnud väga vähe ühist. Seetõttu on arusaadav, et konfliktide lahendusi on globaalsel areenil olnud tõesti seinast seina ning sageli on nad vastandlikud. Kosovo pole ainuke ja universaalne lahendus. Separatistlike konfliktide lahendamise ühtset ning üleüldist printsiipi või universaalset seaduspärasust rahvusvahelise õiguse seisukohast ei eksisteeri. Sõltub, mis tulemuse osapooled läbirääkimiste käigus, jõu meetodil või erinevate asjaolude tõttu on suutelised saavutama.

Kosovo on väga mitmel põhjusel erinev SRÜ riikide külmutatud konfliktidest. 1999. aastal sekkus NATO Kosovos sõjaliselt ning NATO, mitte SRÜ või Venemaa jõud tagavad Kosovo turvalisuse ja rahuvalve. Rahvusvahelise õiguse seisukohast on Kosovo endiselt Jugoslaavia (tänaseks Serbia) osa, kuid keskvõimu administreerimine on vastavalt ÜRO Julgeolekunõukogu resolutsioonile 1244 kuni staatuse selgumiseni peatatud ning administeerimist teostab mitte de facto valitsus nagu separatistlikes Abhaasias, Lõuna-Osseetias või Transnistrias, vaid ÜRO mandaadiga missioon UNMIK (The United Nations Interim Administration Mission in Kosovo). Hetkel valmistab Euroopa Liit ette ÜRO missiooni ülevõtmist. Juhul kui Kosovo lõpplahendus on pretsedendiks, siis peaks ka Kosovo julgeolekupoliitiline taust ja ajaloolised tingimused looma pretsedendi teiste konfliktipiirkondade jaoks.

Mulle näib, et üks oluline erinevus Kosovo ja SRÜ riikide külmutatud konfliktide vahel on kardinaalselt erinev lõppeesmärk – telos. Ükski kolmas riik pole väljastanud Kosovo elanikele massiliselt oma passe ning Kosovo lõppeesmärgiks on iseseisev Kosovo riik, mitte saamine mõne kolmanda riigi (näiteks Albaania) osaks. Selline lahendus on Kosovo puhul välistatud. Transnistria, Lõuna-Osseetia ja Abhaasia poliitilisi arenguid vaadeldes näib, et kõikide nende regioonide lõppeesmärgiks pole mitte täielik iseseisev riik, vaid ühinemine kolmanda riigiga. Seega pole võimalik rakendada Kosovo lahendust universaalselt ja automaatselt kõikide SRÜ konfliktide lahendamisel.

Üheks näiteks või ”pretsedendiks” separatisliku konflikti edukast lahendamisest võiks tuua Ahtisaari vahendustegevuse Indoneesias 2005. aastal. Tänu Ahtisaari vahendustegevusele jõudsid Indoneesia keskvõim ja Acehi provintsi separatistid 2005. aasta augustis kokkuleppele, mille kohaselt Aceh saavutas rahvusvahelise üldsuse poolt tagatud laialdase autonoomia Indoneesia koosseisus. Toonase kokkuleppe omapäraks on see, et Euroopa Liit lubas tagada selle kokkuleppe täitmist osapoolte poolt Euroopa Liidu missiooniga veel enne selle kokkuleppe sõlmimist. Euroopa Liidu Aceh Monitoring Mission (AMM) demilitariseeris ning Euroopa Komisjon oma kõrvalmeetmetega toetas majanduslikult Acehi provintsi, sealhulgas ohvreid, sõjavange ja endisi võitlejaid, kes loobusid relvastatud vastupanust. Võib-olla võiks just Acehi konflikti lahendus olla ”pretsedendiks” SRÜ konfliktide lahendamisel?

Loodame, et „Tšetšeenia lahendus” ei oma „universaalset loomust” ning ei muutu kellegi jaoks „universaalseks pretsedendiks”, millest lähtudes tuleks lahendada kõiki separatistlikke konflikte maailmas.

Teiseks näiteks või ”pretsedendiks” separatistliku konflikti lahendamisel võiks tuua Tšetšeenia konflikti. Tšetšeenia on näide sellest, kuidas keskvõim lahendas separatisliku konflikti jõu meetodil, sundides vastasjõude alistuma ülisuure sõjalise ülekaalu ja surve ees. Loodame, et ”Tšetšeenia lahendus” ei oma ”universaalset loomust” ning ei muutu kellegi jaoks ”universaalseks pretsedendiks”, millest lähtudes tuleks lahendada kõiki separatislikke konflikte maailmas, eriti SRÜ piirkonnas.

Lõpetuseks tuleks küsida, kes otsustab, milline konflikti lahendus omab universaalset iseloomu ja milline mitte? Kes otsustab, et just seda lahendust tuleks alati ja kõikjal rakendada? Putin valis ühe konflikti lahenduse – Kosovo ning väitis, et just see lahendus omab universaalset iseloomu. Nagu eespool öeldud, on tegemist juba antiikfilosoofiast tuntud universaalide problemaatikaga, mille üle käib metafüüsiline diskursus tänaseni. Putini seisukoht on seotud nii Platoni ”ideede” ning Aristotelese ”vormide” kui keskaegsete skolastikute ”universaalide” problemaatikaga. Lääne mõttemaailm, eriti kontinentaalne Euroopa, on mõjutatud relativismist, s.t absoluutse ja universaalse tõe eksisteerimise eitamisest. Putin on pigem universalist kui relativist, kuna ta väidab, et universaalselt tõesed printsiibid eksisteerivad ja Kosovo on tema jaoks üheks selliseks ”universaaliks”. Enamgi veel, näib, et Putin püüab rahvusvahelistesse suhetesse sisse tuua Kanti kategoorilist imperatiivi, mille kohaselt peaksid osapooled käituma nii, et nende maksiimid (käitumisreeglid) võiksid samal ajal saada üleüldiseks seaduseks. Kahjuks ei saa samastada eraisikute ning riikide vahelisi käitumisnorme ning eetilisi printsiipe. Rahvusvahelises õiguses puudub selgelt ja üheselt määratletud separatislike konfliktide lahendamise reeglistik või seaduspärasus. Läänel jääb vaid oodata, milliste konkreetsete välispoliitiliste sammudeni viib sellisest filosoofilisest seisukohast nagu ”putinism” lähtumine Vene Föderatsiooni välispoliitika Kosovo ja SRÜ külmutatud konfliktide kontekstis.