juuni 30, 2008

Kolmekohalised dollarihinnad naftabarreli eest joonistavad maailmakaardile uusi jõujooni

Valitseb oht, et nafta- ja gaasisõltuvus ei luba läänemaailmal enam järgida väärtustest juhinduvat välispoliitikat.

Valitseb oht, et nafta- ja gaasisõltuvus ei luba läänemaailmal enam järgida väärtustest juhinduvat välispoliitikat.


Hannes Hanso

Kolmekohalised dollarihinnad naftabarreli eest joonistavad maailmakaardile uusi jõujooni

Valitseb oht, et nafta- ja gaasisõltuvus ei luba läänemaailmal enam järgida väärtustest juhinduvat välispoliitikat.

Energiahindade ja globaalse julgeoleku vaheline seos ei ole üheselt mõõdetav. Küll aga on võimalik välja tuua tendentse ja arengusuundasid. Pole võimatu, et just kõrgete energiahindade tõttu näeme praeguse unipolaarse maailmakorra muutumist multipolaarseks.
Naftarikkad riigid naudivad hetkel ajaloolist võimalust oma võimu suurendamiseks. 1999. aastal kõikus nafta barrelihind 16 dollari ümber, 2008. aastal on hinnad kohati ulatunud üle 110 dollari. Impordisõltuvuses riigid peavad pingutama selle nimel, et üle elada tõusvate hindade tekitatud sotsiaalset ja majanduslikku kahju. Võib spekuleerida mõttega, et energiahindade tõus on juba muutunud 21. sajandi globaalpoliitika keskseks küsimuseks. Põhjus on siin lihtne – taaskord oleme tagasi pöördunud aega, kus ollakse valmis kaupa tegema ükskõik millise valitsusega, et garanteerida varustatust nafta ja gaasiga. Sellise käitumise üks tulem on julgeolekuolukorra halvenemine ja ebastabiilsuse suurenemine, kuna “keegi ikka ostab” lähenemine julgustab energiarikkaid paariariike vanaviisi jätkama või isegi väljakutsuvalt käituma. Valdav enamik energiarikkaid riike ei ole suutnud kiirelt kasvavaid tulusid nii jaotada, et elanikkond sellest üldisemalt kasu lõikaks. Tihti kaob sisuliselt kogu tulu korrumpeerunud tippametnike taskutesse või prestiižiprojektide teostamisse. See tekitab rahulolematust ja on potentsiaalseks konfliktiallikaks – võimuvõitlus sellistes riikides keskendub ainult maavarade kontrollile, mitte erinevatele maailmavaadetele. Selle tulemuseks on autoritaarsete poliitiliste süsteemide jätkusuutlikkus ja majandusstruktuuride üheülbastumine.
Väidetavalt on üheks tähtsaimaks energiahindade tõusu põhjuseks maailmas tootmispiirkondade ebastabiilsuse kõrval Hiina ja India kiirelt kasvavad majandused. Mõlema riigi nõudlus kahekordistub järgmise kahe aastakümne jooksul. Hinnanguliselt impordivad India ja Hiina kokku 2030. aastal rohkem naftat kui Jaapan ja USA. Kui nende riikide per capita naftatarbimine oleks sama suur kui USAs, siis oleks kogu maailma naftavajadus 200 miljonit barrelit päevas tänase 85 miljoni barreli asemel.
Täna on Hiina naftatarbimise ulatus vaid kolmandik USA omast, nii Hiinas kui Indias on energiahinnad riiklikult reguleeritud ehk siis subsiidiumi suuruse määrab valitsus poliitilise otstarbekuse alusel. Indiale maksab ainuüksi keroseeni subsideerimine 12 miljardit dollarit aastas. Hiina puhul on viimaste aastakümnete tormiline majanduskasv toimunud madaltehnoloogilise ja väga enenergimahuka tootmise arvelt. Pakun, et Hiina kasvava majanduse poolt tekitatud energiajanu on üksüheselt seotud selle riigi üha globaalsemate ambitsioonidega. Majanduslikud ja poliitilised huvid on teatud ulatuses seotud kõikides riikides, kuid eriti Hiinas, kus majandusliku ekspansiooni lipulaevad on just riiklikud suurettevõtted.
Uue dimensiooni globaalsesse julgeolekukorda on lisanud Hiina ”no strings attached” lähenemine energia- või maavararikastele riikidele. Hiina agressiivne käitumine Kolmanda Maailma riikides on tänaseks toonud päevavalgele lääneriikide suure nõrkuse, mida illustreerib hästi Aafrika näide. Unustatud kontinendile on antud uus võimalus tõusva Hiina käitumise näol. Hiina lähenemine energia- ja maavararikastele riikidele on puhtalt pragmaatiline ja täidab väga selgelt Lääne poolt jäetud poliitilist ja majanduslikku vaakumit. Hiina ei esita keerulisi küsimusi inimõiguste, läbipaistva valitsemise ja demokraatia kohta – käitumine, mis õõnestab lääneriikide pingutusi midagi muuta ja parandada. Hiina jaoks on tähtis, et “diil” toimiks – selle nimel on ollakse valmis ehitama teid, raudteid, sadamaid ja uhkeid esindushooneid. Paljud Kolmanda Maailma liidrid on mõistnud, et on asjatu raisata aega Rahvusvahelise Valuutafondiga ja Maailmapangaga kauplemisele, kui on olemas lihtsam alternatiiv. Milleks pingutada keskkonnamõjude hindamise ja soolise võrdõiguslikkuse küsimuste ning vähemusrahvuste kaitsega, kui saab ka ilma?
Sudaani valitsuse relvade ja rahaga toetamise tõttu Hiina valitsuse poolt maailmas vallandunud kriitika on ainult jäämäe veepealne osa. Darfuri konfliktis on hukkunud hinnanguliselt 200 000 inimest, 2,5 miljonit on oma elupaigast põgenenud. Hiinalt leiavad poliitilist kaitset ja rahalist toetust selliste riikide nagu Tšaadi, Angoola, Liibüa, Iraani, Türkmenistani, Usbekistani, Kasahstani, Myanmari ning Venetsueela valitsused. Need on kõik ebademokraatlikud riigid, kellel kõrged energiahinnad võimaldavad Hiina toel majanduslikult edukalt toime tulla, muutmata oma majandussüsteeme ja ebademokraatlikku riigikorda.
Kõrgetest energiahindadest lõikavad eelkõige kasu ebademokraatlike riikide valitsused. Kui Putini Venemaa korraldas kampaania 2014. aasta taliolümpimängude oma territooriumil toimumiseks, siis lubas ta mängude korraldamisse investeerida 12 miljardit dollarit. Tänaseks on Venemaa taastanud külma sõja aegsed sõjamängud ookeanide kohal ja all jne. Meenutagem, et veel kümme aastat tagasi oli Venemaa sisuliselt pankrotis, Venemaa uus enesekindlus ja agressiivne käitumine sai ilmuda ainult tänu kõrgetele energiahindadele. Venemaa käitumine Ukraina, Valgevene ja Gruusiaga demonstreerib selgelt, et energiaallikate mitmekesistamine on poliitilise surve vältimiseks möödapääsmatu.
Ka Hugo Chavezi populistlik režiim Venetsueelas pumpab miljoneid dollareid sotsialistlikku revolutsiooni, luues tasuta tervishoiusüsteemi, haridusvõrgustikku ja pakkudes rahvale odavaid toiduaineid. Raha jääb üle ka kinkimiseks Kuuba valitsusele ning Ecuadorile, terroristliku organisatsiooni FARC (Fuerzas Armadas Revolucionarias de Colombia – Kolumbia Revolutsioonilised Relvajõud. Kolumbias tegutsev marksistlik sissiarmee, mis kasutab ka terroritaktikat – toim.) toetamiseks ja hädasolevate naaberriikide riigiobligatsioonide ostmiseks. Riigivõimu läbipaistvusele Venetsueelas eriti aega ei kulutata. Rahvusvaheline organisatsioon Transparency International hindab Venetsueelat 2007. aasta korruptsioonitabelis 162. koha vääriliseks 179 riigi hulgas. Kõrgete naftahindade tõttu rahas kümblev Venetsueela on maailmale andnud õppetunni nn turvaliste energiaallikate osas. Tänaseks on selge, et “turvalised” allikad on ajutine nähtus, mis tekivad ja kaovad koos poliitilise olukorra muutumisega.
Sama tendentsi näeme Iraanis, mille käitumine on kõrgete energiahindade tingimustes saanud hoopis globaalsema haarde. Kodus külastab Iraani president Mahmoud Ahmadinejad maapiirkondi ja jagab miljonite dollarite suurusi investeeringulubadusi. Kõrvalhobina proovib kätt uraani rikastamise, Iisraeli maamunalt pühkimise ja moslemimaailma radikaliseerimise alal. Iraanil on 30- aastased tarnelepingud Hiinaga, mille väärtus ulatub kümnetesse miljarditesse dollaritesse.
Sama tendents on tuntav Angoolas, kus 2007. aasta majanduskasv küündis 24 protsendini ja pealinn Luanda on pilvelõhkujate ehitustanner, samas kui kolmveerand riigi elanikest peab jätkuvalt hakkama saama vähem kui kahe dollariga päevas. Olukord ei ole kodusõja lõpust 2002. aastal paranenud. Pole vast üllatus, et kahekümnest rikkaimast inimesest riigis kaksteist on valitsusametnikud ja viis eksametnikud. Siingi on muide mängus Hiina käsi, kuna Angoola suurim laenuandja on Hiina RV. Laenusummad ulatuvad hinnanguliselt 12–20 miljardi dollarini.

Tootjad (miljonit barrelit päevas) Tarbijad (miljonit barrelit päevas)
Saudi Araabia
Venemaa
USA
Iraan
Hiina
Mehhiko
Kanada
Araabia Ühendemiraadid
Venetsueela
Norra
10,7
9,7
8,4
4,1
3,9
3,7
3,3
2,9
2,8
2,8
USA
Hiina
Jaapan
Venemaa
Saksamaa
India
Brasiilia
Kanada
Lõuna Korea
Saudi Araabia
20,6
7,3
5,2
2,9
2,7
2,5
2,3
2,2
2,2
2,1

Energiatarbijatel jääb üle vaid kinni maksta nii hinnatõusud, majanduskasvu pidurdumine, tööpuuduse kasv kui ka investeeringute peatumine. On oht, et nafta- ja gaasisõltuvus ei luba läänemaailmal järgida väärtustest juhinduvat välispoliitikat. Meie sõltuvus pidurdab kaudselt liberaal-demokraatlike ühiskonnavormide levikut maailmas. Tekkinud on paradoksaalne olukord, kus tihti maksavad just demokraatiad kinni ebademokraatlike valitsuste riigieelarved, vägivallamasinavärgi ning relvahanked.
On tõsi, et praegune olukord ei pruugi kesta igavesti – naftahinnad kõiguvad üle- või alapakkumise tõttu sarnaselt teistele tarbekaupadele. Võrreldes aastakümnete taguste aegadega on mitu olulist aspekti siiski muutunud. Kui mõned aastakümned tagasi võttis hinnatõusule reageerimine vähemalt aasta, siis nüüd ollakse suutelised uusi puurauke kasutusele võtma mõne kuu jooksul.
Varem võis täheldada järske hinnatõuse ja -langusi, mis olid seotud konkreetsete sündmustega. Nii näiteks tõi Yom Kippuri sõda kaasa esimese tõsise naftaembargo ja hinnatõusu: poole aastaga tõusid hinnad 400 protsenti. Teise massiivse hindade tõusu põhjustas Iraani revolutsioon 1979. aastal ning sellele järgnenud Iraani-Iraagi sõda.
Praeguste naftahindade tõus eristub varasematest selle tõttu, et hinnad on tõusnud stabiilselt, mitte seoses mingile konkreetsele sündmusele reageerides. Poliitilise riskipreemia suuruseks arvatakse siiski ka praegu olevat 25–50 dollarit barreli kohta ehk siis kuni pool naftahinnast.
Kõrgeid energiahindasid ei maksa siiski vaadata läbinisti negatiivsetena. Tendents on, et varasemad energiahindade tõusud on kaasa toonud majapidamiste parema soojustamise, energiasäästlikuma tööstusliku protsessi ning ökonoomsemad autod. Energiat mittetootvate riikide jaoks on lahenduseks alternatiivenergia kasutuselevõtt ja ökonoomsem tarbmine. Nii võime ka kodus maailmarevolutsiooni teha.

Kommentaarid puuduvad.


Lisa kommentaar