märts 17, 2009

Kolm pilguheitu inimõigustele kolmes Aasia riigis

Väärtushinnangud, mida Aasia riikides on aegade jooksul kalliks peetud, on oma olemuselt väga mitmekesised ning pole võõrad ka Lääne kultuurile.

Väärtushinnangud, mida Aasia riikides on aegade jooksul kalliks peetud, on oma olemuselt väga mitmekesised ning pole võõrad ka Lääne kultuurile.


Ehtel Halliste

Kolm pilguheitu inimõigustele kolmes Aasia riigis

Väärtushinnangud, mida Aasia riikides on aegade jooksul kalliks peetud, on oma olemuselt väga mitmekesised ning pole võõrad ka Lääne kultuurile.

Aasia on hiigelsuur. Seal elab hinnanguliselt 60 protsenti kogu maailma inimestest. Väga raske kui mitte võimatu on teha mingeid üldistusi, kuigi sarnasusi on. Eelmisel aastal töötasin kuid kolmes väga eripalgelises Aasia riigis, mida iseloomustab just sisemine mitmekesisus – Pakistanis, Nepalis ja Kambodžas.
Lühiajaline viibimine kusagil riigis ei tee asjatundjaks, kuid on põnev pilguheit inimestele ja kultuurile. Ja tõsine harjutus iseenda tolerantsi, mõistvuse ja paindlikkuse arendamiseks. Suurem osa nähtust oli huvitav ja õpetlik, kuid oli ka seda, mis häiris ja millega kuidagi leppida ei tahaks. Kasutan väljavõtteid oma veebipäevikust, sest seal kajastub esimene ehmatus kõige ehedamal kujul.
“Kõik inimesed sünnivad vabadena ja võrdsetena oma väärikuselt ja õigustelt.”
Inimõiguste ülddeklaratsiooni artikkel 1.
6. aprill
Asusime täna teele Birendranagari, mis Surkheti maakonna pealinn on. Sõidu ajal tutvusime põhjalikumalt tõlk Sousili ja autojuht Rakeshiga. Sousil rõhutas korduvalt oma perenime, mis mulle nõksu veider tundus. Ta on 37-aastane, majandusliku kõrgharidusega ning töötab kasiinos. Minu silmale näeb ta oma vanusest märksa noorem välja. See pidi kehtima nepallaste kohta üldiselt. Rakesh ongi ametilt autojuht ning käinud parema teenistuse jahil rooli keeramas ka Filipiinidel ja veel kuskil.
Õhtusöögilauas Heinzil plahvatas Sousili nime rõhutamise tähendus. Nepali perenimed annavad ära, millisesse kasti inimene kuulub. Sousili perenimi, mida ma kirja panna ei oska, räägib iseenda eest ning ütleb teadjale, et ta kuulub brahmiinide kasti. Ehk siis ülimatest ülimate sekka.
8. aprill
Esimesed probleemid – ja mitte kultuuridevahelised, vaid kultuurisisesed – on käes. Sousilil on ilmne tõrksus suhelda madalamatesse kastidesse kuuluvate inimestega. Ja paraku elavad Surkhetis, nagu kogu Kesk-Lääne arengupiirkonnas, suuremalt jaolt just alamkastidesse kuuluvad inimesed. Veelgi enam, ka alamkastide inimesed on tõrksad suhtlema brahmiini vahendusel.
Kohtusime täna hommikul mäe ja taeva piiril asuvas Dailekhi maakonnakeskuses kohaliku maoistide partei rakukesega. Alustasime juttu tõlgi vahendusel, kuid asi ei sujunud kohe kuidagi. Ühelt poolt kõrkus ja teiselt poolt tõrksus. Maoistid võtsid oma napi inglise keele oskuse kokku. Ja nende jutt oli ootamatult sümpaatne. Valimislubadused lihtsamast lihtsamad – alates veevõtukohtade juurdeloomisest ja inimestele lähemale toomisest kuni kõigile lastele alghariduse andmiseni (kohalik esinumber oli ise kooliõpetaja). Kuid kõige tähtsam nende lubadustest oli jagu saada kastisüsteemist, et “kõik inimesed oleksid tõepoolest võrdsed nagu teil Euroopas pärast Prantsuse revolutsiooni”.
Nepali kastisüsteem on erakordselt komplitseeritud ning erineb ka rahvusgrupiti ja hõimuti. Põhiseadusega on kastikuuluvuse alusel diskrimineerimine Nepalis keelatud, aga tegelikkus on teine. Kesk-Lääne arengupiirkonnas on diskrimineerimine igapäevase elu loomulik osa. Diskrimineerimine toimub ülevalt alla, ehk siis iga vägevam diskrimineerib vähemat, kuni jäävad alles kastitud inimesed ehk puutumatud. Neil pole enam kedagi diskrimineerida. Puutumatud ei tohi templitesse siseneda, peavad õues sööma, mõnes kohas pole neil ligipääsu üldkasutatavale kaevule, isegi riigikoolides peavad puutumatute lapsed olema, sööma ja jooma teistest eraldi, kui nad muidugi üldse tohivad koolis käia. See loetelu on üksnes väike osa puutumatutele seatavatest piirangutest. Orjus selle kõige ehedamal moel pole kaugeltki haruldus ning lapstööjõu kasutamine enam kui tavaline.
21. sajandil on kõike seda oma silmaga tunnistada valus. Kastisüsteem on erakordselt jäik ja inimese kuuluvus on määratud tema sünnipäraga, isiklikel võimetel pole mingit tähtsust. Pole olemas jõudu, mis teeks puutumatust lugupeetud inimese, isegi kui mingi ime läbi oleksid läbi käidud maailma peenimad ülikoolid. Sotsiaalne mobiilsus on täiesti välistatud. Või kui, siis üksnes ülevalt alla, näiteks “ebavõrdse” abielu kaudu.
Käesoleva aasta jaanuaris teatas Nepali peaminister Prachanda kasti alusel diskrimineerimise kriminaliseerimisest, nimetades kastisüsteemi “rahvuslikuks häbiks”. Ülesanne on võrdne Heraklese vägitööga, sest kastisüsteemi ideed kandvad kultuurilised väärtused istutatakse inimestesse juba lapseeas ja tihti soosib seda ka kool. Inimesed võtavad seda kui iseenesestmõistetavust.
“Täisealiseks saanud meestel ja naistel […] on võrdsed õigused abiellu astumise suhtes, abielus olemise ja abielu lahutamise ajal.” Inimõiguste ülddeklaratsiooni artikkel 16.
Laupäev, 12. aprill
Täna tegin apsaka. Rappusime teel tagasi Nepalganji mööda mägist rada, mida ainult tinglikult teeks võib nimetada. Ajaveetmiseks küsisin tõlk Sousililt, kuidas ta oma naisega kohtus. Sousil oli varem öelnud, et armastab oma naist väga ja näidanud pilti kenast noorest naisest kollases kurtas. Sousil ei saanud küsimusest aru. Mõtlesin, et suhtlusviga sündis keele pinnalt ja kordasin oma küsimust. Sousil ei saanud ikkagi aru ja vaikis ebamugavust tundes nõutult. Appi tuli Heinz, kes küsis, kas isa valis naise. Sousil läks kohe käima: jaa, ja väga hästi valis, oma parima sõbra ja äripartneri tütre. Noored kohtusid esimest korda vahetult enne abiellumist. Nüüd oli minu kord ebamugavust tundes nõutult vaikida. Otsustasin ebamugavuse leevendamiseks küsida Heinzilt, kuidas tema oma naisega kohtus. „Noo, tead, isa leidis kena tüdruku…”. Ei tulnud abi sealtki.
1. juuli
Küsisin Kimilt, oma Kambodža tõlgilt, nüüd juba teadlikult, kuidas ta oma naisega kohtus. Kim tutvus oma abikaasaga hotellis, kus mõlemad toona töötasid. Loomulikult oli vaja mõlema noore vanemate nõusolekut. Kimi selgituse kohaselt kohtuvad Kambodža linnanoored oma tulevastega tavaliselt töökohal või (üli)koolis, kuid baarides, restoranides ja muudes lõbustusasutustes sedasorti tutvusi ei sõlmita. Moodsad vanemad pidada ka noorte otsust enamalt jaolt austama. Maapiirkondades on siiski enimlevinud sundabielud.
12. juuli
Ratanakiri hõimurahvaste, nagu tampuanide või krungide kombestik tulevase abikaasa valimisel on erakordselt demokraatlik. Kui tütarlaps viieteistkümneaastaseks ehk abiellumisealiseks saab, siis asub ta eraldi tillukesse majakesse oma vanemate maja kõrval. Sinna saavad vallalised noormehed teda vaatama tulla ning tütarlaps valib nende seast endale meelepärase. Vägivalda tütarlapse vastu kasutada ei saa, sest vanemad on kohe sealsamas kõrval. Aga meelepärase noormehega võib seksuaalsuhteid enne abiellumist harrastada. Väga naisekeskne ja vabameelne.
Sunnitud või kokkulepitud abielud on nii Nepalis, Kambodžas kui Pakistanis tavalised. Pakistan keelas 2007. aastal sundabielud, kuid sellest hoolimata on Maailmapanga hinnangul üks kolmandik maapiirkondades sõlmitud abieludest “watta satta” ehk vahetusabielud, kus mehed abielluvad üksteise õdedega. Vastuolulisel kombel on sellised abielud naistele isegi turvalisemad, kuna vastastikkusus vähendab koduvägivalla esinemist.
Tütart käsitletakse neis ühiskondades enamasti koormana: ta tuleb ära anda ja selle eest veel peale maksta. Üldlevinud on jagelemine kaasavara pärast, mis Pakistanis ja Nepalis viib tihtipeale raskete isikuvastaste kuritegudeni alates happe või tulega moonutamisest ja lõpetades mõrvaga. Haruldane pole ka äiade-ämmade vägivald miniate vastu.
Kõigis kolmes riigis on naistevastane vägivald nii üldlevinud ja ühiskonna, ka naiste endi poolt aktsepteeritud, et suurt peale inimõiguste aktivistide sellele keegi tähelepanu ei pööra. Kohalike aktivistide saatus pole kerge. Möödunud suvel äratas naisõiguste organisatsioonide pahameeletormi Nepali Kanchanpuri maakonnas toimunu, kus abikaasa ja ämm sundisid mürki võtma 28-aastast Laxmi Boharat. Kolme lapse ema, kes võitles naiste
õiguste ja tervishoiutingimuste parandamise eest, kannatas aastaid koduvägivalla all, teda peksid nii abikaasa kui ämm.
Kui kord juba abiellutud, on lahutamisega veelgi raskem. Lahutus on neis riikides seadustatud, kuid usulised veendumused seda teha ei luba. Nepalis on tänini ülimalt barbaarne komme panna lahutamise asemel oma naine sõna otseses mõttes põlema, sest hinduism lahutust ei tunnista. Kambodžas on olukord leebem, kuid taunitav on lahutus sealgi. Khmeerid vaatlevad perekonda paljuski kui ettevõtet, igaühel on selles ettevõttes oma roll või amet täita. Ja ettevõtet juhib mees. Kui asi jõuab abielulahutuseni, siis on mees olnud halb juht ja pole osanud oma ettevõtet õigesti juhtida. Ja see võrdub näo kaotamisega, mis khmeerile vastuvõetamatu. Omamoodi on see sümpaatne lähenemine, kiirelt käega löömise asemel nähakse vaeva.
Tõsi on see, et neis riikides on pereelukorraldus meestekeskne, kuid abielu on naisele siiski kindluse allikas. On olemas peavari, toidus ja lugupidamine. Iseseisvuseks on neis ühiskondades valmis vähesed naised. Esimesena seab piirangu praktiliselt olematu haridustase. Naiste kirjaoskamatuse protsent kõigil kolmes riigis on keskmiselt 60-70 ringis. Teiseks töökohtade vähesus ning kolmandaks traditsioon, et ameteid täidavad mehed.
“Igal inimesel on õigus kas vahetult või siis vabalt valitud esindajate kaudu oma maa valitsemisest osa võtta.” Inimõiguste ülddeklaratsiooni artikkel 21.
19. veebruar
Valimised on läbi. Eilne päev oli kui lõputu karussell ja kui pärast südaööd lõpuks õhtule sai, käis pea tõsiselt ringi. Varahommikust alates tuiskasime ülemvaatlejaga mööda Rawalpindi ja selle ümbruse valimisjaoskondi ringi, sabas ajakirjanikud. Gahler andis ohtralt intervjuusid küll valimisjaoskondade ees ja sees. Ja meie missioon sai kõigis maailmanurkades nähtavaks.
Kogu sahmerdamise juures jäi õnneks mõni hetk ka inimeste vaatlemiseks. Ausalt öeldes nähtu rabas mind. Pea igas valimisjaoskonnas (kokku käisime neid läbi kümmekond) seisid inimesed tulipalava päikese all tunde järjekorras, et oma kodanikukohust täita. Kui mehed oma sabades tähtsalt jutlesid, siis naised seisid vaikides tihedas vikerkaarevärvilises rivis. Ühes kohas seisid naised, kes ilmselt kirjaoskamatud, vale valimisjaoskonna ukse taga ning alles ukseni jõudes andis tähtsa ilmega politseinik neile sellest teada. Kuulekalt siirdusid nad teise sappa. Kuidas küll sünnivad nende poliitilised otsused, mille alusel teevad need naised oma otsuse teha rist parteid tähistava sümboli taha?
10. aprill
Kui me varahommikul poolteist tundi enne avamist esimesse valmisjaoskonda jõudsime, olin täiesti rabatud. Laiale kooliõuele tehtud kaheksa jaoskonna ees seisis kaheksa umbes sajapealist järjekorda. Mõtisklesin, kui palju inimesi seisab Eestis enne avamist valimisjaoskonna ukse taga. Jutuajamistest selgus, et paljud inimesed olid kaugelt tulnud, mõni koguni kaheksa tundi kõndinud, öö sugulaste või hõimlaste juures veetnud, et hommikul kohe valimisteks valmis olla ning siis kibekähku tagasiteele asuda, et enne pimedat koju jõuda. Väärib tõsist lugupidamist.
28. juuli
Istume Banlungi valimiskomisjonis ja vaatleme, kuidas hääli kokku loetakse. Valimiskomisjoni ülem on lühike turd mees, kes korraldusi haugub, mida siis kõik usinasti täidavad. Ülem rikkus korda ja alustas häälte lugemisega enne, kui kõik jaoskonnad oma pitseeritud sedelikotid on ära toonud. Ilmselt läheb meil hiljem vaidluseks, kui suur see rikkumine oli. Võttes arvesse, et on vihmaperiood ja teedel on lombid üheks suureks järveks kokku sulanud. Isegi motoga on keeruline läbi pääseda
Valimiste päev möödus rahulikult ja valimisaktiivsus oli kõikuv. Enne südapäeva oli igas jaoskonnas tõsine tunglemine, mis lõunaks soikus. Ilm oli armuline, kes valida soovis, see ilma tõttu tulemata ei jätnud, sest suurt sadu täna ei olnud. Pakistani kodanikud tulid valima hoolimata keerulisest julgeolekuolukorrast, Nepali ja Kambodža valijad trotsisid loodus- ja ilmaolusid. Valimised pidid toimuma ja toimunud nad on. Meie provintsis avaldas oma tahet pea 70% valijaist.
Oma õigust valida kasutasid nii Pakistani, Nepali kui Kambodža elanikud nähtu põhjal otsustades tõsiselt. Lääneliku valimisleiguse taustal oli see isegi üllatav. Pakistani kodanikud tulid valima hoolimata keerulisest julgeolekuolukorrast, Nepali ja Kambodža valijad trotsisid loodus- ja ilmaolusid. Valimistesse suhtutakse täie tõsidusega nii nende läbiviijate kui valijate endi poolt. Ainult sõnakuulelikkusega seda põhjendada ei saa, sest Pakistanis ja Nepalis tulid võimule seni opositsioonis olnud poliitilised jõud. Siis ikkagi inimeste oma tahte väljendus.
Kõik eelnev on üksnes väga põgus pilguheit kolmele inimõigusele kolmes väga erinevas Aasia riigis. Mõtted on teadlikult pigem emotsionaalse kui ratsionaalse alatooniga.
On väidetud, et inimõigused pole universaalsed ning Aasia väärtussüsteem vastandub või on ükskõikne põhiõiguste vastu. Pole ühest ja kindlat aasialikku väärtussüsteemi, mida saab laiendada Aasia hiigelsuurele ja erisugusele elanikkonnale. Usun, et inimlikud väärtused on igal pool ühesugused. Iseasi, mis moel või kombel neid väljendatakse. Igale ülevalpool toodud näitele saab tuua vastunäite – on inimesi, kes kastisüsteemi ignoreerivad ja naisi, kes on haritud ning kõrgetel positsioonidel või perekonnas juhtpositsioonil.
Nobeli majanduspreemia laureaat Amartya Sen ütleb raamatus “Areng kui vabadus”, et seisukoht, nagu oleksid aasialikud väärtused olemuslikult autoritaarsed, on kujunenud põhiliselt võimulolevate kõneisikute kaudu ning seda on täiendanud ja kinnistanud Lääne enda nõudmised, et inimesed kiidaksid heaks just sellised “liberaalsed Lääne väärtused”. Seni väitel on ühe või teise kultuuri sees juba niipalju mitmekesiseid väärtushinnanguid, et ühemõttelist kultuuri “tõest loomust” pole. Väärtushinnangud, mida Aasia riikides on aegade jooksul kalliks peetud, on oma olemuselt väga mitmekesised ning pole võõrad ka Lääne kultuurile.
See, et Lääne liberaalsed väärtused ei leia sajandite jooksul omamoodi elanud ja toimetanud ühiskondades kiiret tunnustamist ja rakendamist, on mõistetav. Samasugused väärtushinnangud on seal olemas, aga läheb vaja aega ja üldise haridustaseme olulist tõusu, et need ülekaalu saaksid. Muutused ühiskonnas saavad tulla ikka ainult seest, mitte väljastpoolt pealesunnituna, sest muutused kärbivad turvatunnet ja inimesed peavad muutusteks ka valmis olema.

Kommentaarid puuduvad.


Lisa kommentaar