Kõik stsenaariumid on halvad, kui küsimuse all on võimalik sõda

Mõlema autori puhul on tegu endiste professionaalsete sõjaväelastega, kel selja taga töö erinevatel juhtivatel ametikohtadel oma riikide ja ka NATO vägede staapides, sealhulgas reaalsetes sõjalistes olukordades. Esimene neist oli lõpuks nelja-tärni-kindralina kõrgeimal NATO Euroopa väejuhatuse ametikohal, mida Briti kindral traditsiooniliselt täidab – DSACEUR¹, teine aga lahkus 2007. aastal ilmselt sunnitult Eesti Kaitseväe teenistusest kolonelleitnandi auastmes kaitsejõudude peastaabi operatiivosakonna juhina. Mõlemad autorid kirjeldavad oma dokumentaalromaani stiilis raamatutes omaenda kogemuste ja mõlemas raamatus üheks kangelaseks oleva kõrgemast ohvitserist alter ego, aga ka paljude teiste tegelaste sisemonoloogide ning kõike seda toestavate sõjalis-tehniliste ja poliitiliste arutluste ja vahelõigete ning analüüside abil olukorda meie julgeoleku tagamisel Balti regioonis üpris jõuliste ja kriitiliste pintslitõmmetega.

Ausalt öeldes mulle tundub, et romaani kunstilise vormi valik on neil lihtsalt võte, et tuua laiemate lugejagruppideni oma mure. Mure meie julgeoleku pärast. Siin Läänemere ruumis, aga ka laiemalt. Kui kindral Shirreff püüab veel seda kuidagi varjata jutustava stiiliga, siis kolonel Kunnas annab oma kaksikraamatu mõlemas osas lisaks peategelaste isiklikele sisemonoloogidele ja isegi toimuva dokumentaalsust rõhutavatele päevikusissekannetele ja sealt pärit illustratsioonidele ning lühikestele kokkuvõtvatele ülevaadetele kõigil sõjatandritel toimuvast ka omapoolseid analüüse kirjeldatud olukorra tekkimise kulust ja põhjustest ning süsteemseid soovitusi, kuidas negatiivseid arenguid meie julgeoleku tagamisel vältida. Sest Venemaa-poolse agressiooni võimalikkust Balti ruumis peavad mõlemad autorid täiesti loomulikuks ja loogiliselt põhjendatuks. Kuigi kui esimene autor omistab peamise rolli siiski naaberriigi selgelt äratuntavale juhile tema isikuomaduste ja ambitsioonide tõttu, siis teine autor toob ära selged ja ratsionaalsed, omamoodi hirmutavalt loogilised sisemised põhjused, mille keskmes on ka naaberriigi otse, mitte vihjamisi nimetatud juhi ambitsioonide kõrval oluline roll paraku ka selle suure riigi sisemistel arengutel, mis seavad ka kõikvõimsa juhi tema enda käivitatud protsesside tulemusena praktiliselt sundusliku valiku ette rünnata. Seda nii meile negatiivse kui ka positiivse stsenaariumi puhul.

Ausalt öeldes mulle tundub, et romaani kunstilise vormi valik on autoritel lihtsalt võte, et tuua laiemate lugejagruppideni oma mure. Mure meie julgeoleku pärast. Siin Läänemere ruumis, aga ka laiemalt.

Sisuliselt on aga siin mõlemal juhul tegu teatud mõistes manifestiga. Kõrgemate sõjaväelaste hingepõhjast tuleva hoiatushüüuga, samal ajal appikarjega sõduritelt, kes teavad, et neile pole antud võimalust anda endast parimat, et kaitsta meie vabadust ja sõltumatust ometi nii selgelt ja plaanipäraselt tõusva eksistentsiaalse ohu eest. Et see on nii, annab tunnistust ka kindral Shirreffi raamatule eessõna kirjutanud USA mereväe eruadmirali, endise SACEUR’i² James Stavridise eessõnas otseselt rõhutamist leidnud mõte, et kõigist väljakutsetest, millega Lääs 21. sajandi teisel kümnendil „geopoliitilisel maastikul silmitsi seisab, on Venemaa uus esilekerkimine president Putini juhtimisel kõige ohtlikum“. Seejuures arvab admiral, et „kohutavate stsenaariumite arengut, mida paljud kõrged tsiviilisikud, eriti poliitikud, ei ole kunagi mõistnud või soovivad, et neid ei eksisteeriks“, saab peatada, sest ennekõike „on raamatu sõnum: veel ei ole hilja katastroofi ära hoida“. (lk 9)

Peab tunnistama, et paljud arutluskäigud mõlemas raamatus, eriti juhtrollile pretendeerivatelt alter ego’delt, on silmnähtavalt kantud autorite isiklikest seisukohtadest ja kogemustest. Ühest küljest ratsionaalselt põhjendatud ja lahti seletatud, paiguti liigagi, on nad samas kibeda kõrvalmaiguga. Põhjuseks professionaalsele sõjaväelasele nii vastumeelne politikaanlus ja primitiivne tõsiasjade eiramine poliitiliste hetkeliste ja konjunktuursete huvide nimel, mis lõppkokkuvõttes viib katastroofini. Seda nii Balti kui ka juhtivates NATO riikides. Otsustamatus, vastutustundetus ja soovimatus oma poliitilisest turvatsoonist väljuda viib lõpuks nii Shirreffi kui Kunnase raamatus väga ränkade tagajärgedeni: tohutute inimohvriteni, tervete riikide (praegusel juhul Balti riikide) eksistentsi kaotuseni või selle piirini jõudmiseni ning majandusliku hävinguni.

Üks, mis neid raamatuid ühendab, on arusaam, et sõdu saab ära hoida, kuid kui nad on juba puhkenud, siis on sõjal oma, ääretult julm dünaamika. Seepärast omandavad erilise kaalu autorite antud, paiguti lihtlugejale liigsegi detailsusega, soovitused, mida peaks või oleks pidanud tegema selleks, et halvimad arengud ära hoida.

Põhilised kaks sõnumit, milles mõlemad autorid ühel meelel, on vajadus olla valmis konventsionaalseks suuremastaabiliseks sõjaks ning, mis eriti oluline, tuumaähvarduseks Venemaa poolt, milles kummalgi autoril kahtlustki pole, et see varem või hiljem tuleb. Kindral arvab, et see tuleb siis, kui Venemaa on oma seatud eesmärgid saavutanud ja püüab sel viisil kindlustada kahmatu endale põlistamist. Olgem ausad, nüüd teame juba, et Krimmi annekteerimise puhul Venemaa vajadusel seda kaalus, kui ka seda, et säärast stsenaarset arengut on naaberriik erinevatel õppustel harjutanud. Seejuures mõlema autori arvates mängib Venemaa sellele, et Lääs ja selle liidrid pole tuumaheidutuseks valmis. Koloneli arvates võtab Venemaa president selle ähvarduse kasutusele siis, kui hakkab NATOle konventsionaalses sõjas alla jääma.

Üks asi, mis neid raamatuid kõiki ühendab, on arusaam, et sõdu saab ära hoida, kuid kui nad on juba puhkenud, siis on sõjal oma, ääretult julm dünaamika.

Üks asi, mis mõlemat autorit ühendab, on veendumus, et Balti rahvad ei taha enam „hääletut alistumist“ ja võitlevad igal juhul agressoriga lõpuni. Seejuures ka massilises sissisõjas. Kusjuures regulaarjõududega vastuhakk baltlastel ei õnnestu, Lääs abi saata ei suuda, seda ka Kunnase „Koljatis“, kus küll eestlastel ainsatena õnnestub organiseerida Tallinna kaitse, mis suudab tohutute jõupingutuste ja ohvrite hinnaga pidada vastu vaherahuni. Seejuures kirjeldab ta detailselt nii sõjalise kaitse organiseerimist kui ka tsiviilelu korraldust lakkamatu rünnaku all olevas ja tohutuid raskeid kaotusi kandvas „meie Stalingradis“, nagu ütleb Kunnase alter ego’st kangelasliku kaitse vabatahtlik juht kolonel Peeter Tergens Tallinna kaitse kohta. Ainult Kunnase „Taavetis“ suudavad eestlased vastu hakata juba Narva ja Emajõe joonel. Seda tänu põhjalikule omapoolsele ja, mis eriti tähelepanuväärne, kogu NATO-poolsele korralikule ettevalmistustööle.

Samas paistab mõlemat autorit ühendavat hinnang, et kogu sündmuste ahel algab järjekordsete Läänemere ruumis suurt rünnakut väsimatult ja regulaarselt harjutavate suurõppuste Zapad varjus pärast just Lätis käivitatud hübriidsõja stiilis provokatsioone, mis küll hiljem käivitatakse ka teistes Balti riikides. Kusjuures just Läti on ka kõige kergemini haavatav ning kõige vähem suuteline vastuhakuks. Kuigi kindral Shirreff on oma raamatu peamiseks maismaalahingutandrite kirjelduse paigaks valinud just Läti, aga kolonel Kunnas hoopis Eesti. Tuletagem meelde, et umbes analoogset stsenaariumi mängiti läbi ka telemaailmas palju kära tekitanud BBC dokumentaalfiktsioonis „Kolmas maailmasõda“, kus päriselus strateegilisi ametikohti täitnud Lääne tippstruktuuride veteranid arutasid Venemaa poolt käivitatud sõjaga toimetulekut. Miskipärast kipuvad need stsenaariumid sarnased olema …

Väikese liialdusena tundusid mulle kui eluaegsele Venemaa-huvilisele tolle riigi kõrgema juhtkonna toimetamiste ja otsustuste vastuvõtmise, ositi aga ka Lääne poliitiliste liidrite tegevuse kirjeldustes kindral Shirreffi antud minu maitse jaoks pisut liiga lihtsustatud mõttekäikude sõnastused. Aga mõistan, et seda on vaja, et teha ka väheinformeeritud lugejale asi „puust ja punaseks“. Teiseks, nüüd juba minu jaoks hirmutavaks nõrkuseks kindral Shirreffi raamatus on pisut liiga uskumatu õnnelik lõpp, kus tegelikult juba kaotatud sõda aitavad võita uskumatult suurearvuline ja ulatuslik Balti riikide elanike (just elanike, mitte ainult kodanike) vastupanu sissisõjas, jada peakangelasi saatvaid õnnelikke juhuseid ning õnnestunud sõjalist pettemanöövrit ning kübersõjas just brittide rakendatud salajast nippi kasutades saavutatud eelis, mis kokkuvõttes vaenlase tema enda võttest maoli paiskavad ja sõja lõpetavad, mille tulemusena Baltimaad Venemaa poolt sunnitult ja häbiga tagasi ANTAKSE … (minu sõrendus)

Autoreid näib ühendavat ka kindel veendumus, et ei Soome ega Rootsi rõhutatud neutraliteet ei loe Venemaale midagi. Mõlemal puhul tungib agressor nii demilitariseeritud (!) Ahvenamaale kui ka Gotlandile ja vallutab nad alguses kerge vaevaga, sest seda on neile vaja Läänemere ruumi paremaks kontrollimiseks. Kusjuures mõlemad neutraalsed riigid püüavad veel ka pärast seda hoida „oma neutraliteeti“, keelates ikkagi NATOl kasutamast oma õhuruumi ja infrastruktuuri. See teeb aga võimatuks vältida Venemaa kontrolli kogu Läänemere regioonis. Ainult Kunnase „Taavetis“ asuvad rootslased ja eriti südikalt soomlased toetama NATO tegevust, viivad oma sõjaväe kõrgendatud valmidusse ja võtavad tagasi ka oma kaotatud saared. Lisaks veel abistavad poolametlikult eestlasi ka. Küll tahaks sellisesse stsenaariumisse uskuda …

Eriti kriitiline on Shirreff oma kirjeldustes NACi ja liikmesriikide erinevate huvide suhtes kuni konstateeringuteni, et NACis arutatu kohta on raportid kahe tunniga Kremlis laua peal … Samas meenutagem, et just NACi konsensuslik otsus on tarvilik artikkel 5 käivitamiseks.

Üks emotsioon kummitab lugejat veel. Kui kolonel Kunnas on NATO otsustusmehhanismide suhtes siiski veel optimistlik ja peamist häda Lääne käitumises näeb sõjalis-tehnilistes probleemides, mis jäänud kinni poliitilise otsustamise/otsustamatuse taha, siis kindral Shirreff, ilmselt toetudes oma rikkalikule isiklikule kogemusele, on ülimalt kriitiline kogu alliansi otsustusmehhanismi suhtes. Eriti kriitiline on ta oma kirjeldustes NACi³ ja liikmesriikide erinevate huvide suhtes kuni konstateeringuteni, et NACis arutatu kohta on raportid kahe tunniga Kremlis laua peal … Samas meenutagem, et just NACi konsensuslik otsus on tarvilik artikkel 5 käivitamiseks.

Lihtsa lugejana tahaks väga uskuda ka seda, et „Taavetis“ toodud ettevalmistustööd tõepoolest tehakse ära ja saavutataksegi vajalik heidutuslävi, mis tõrjuks igasuguse tahte agressiooni alustada mis iganes võtteid kasutades. Soovimata siseneda tsivilistina mõlemas raamatus kirjeldatud vajalike sammude üpris professionaalsesse tehnilisse analüüsi, märgiks vaid, et mõlema autori arvates oleks tarvis märkimisväärset u-pööret nii NATO planeerimises kui ka vägede paigutuse ja varustatuse tasemes. Kuid selles osas on kindralil öelda vaid seda, et „nagu iga poliitik sulle öelda võib, ei too raha kulutamine riigikaitsele tänapäeval valijate hääli“. (lk 429) Ja et asi veelgi reljeefsemalt paistaks, ütleb kolonel Kunnas, et „erinevalt selle raamatu teisest stsenaariumist „Koljat“, mis lähtub Venemaal, Eestis, teistes Balti riikides ja kogu NATOs seni tehtud otsustest ja PRAEGU (= 2016. aasta sügisel) KEHTIVATEST PLAANIDEST (minu sõrendus) ning on seetõttu realistlik, on „Taaveti“ stsenaarium vähemalt praeguse seisuga ulmeline. OTSUSEID, mis võiksid viia selle teostumiseni, POLE VEEL TEHTUD (minu sõrendus) Eestis, Baltikumis ja NATOs tervikuna“. (lk 227)

Kuid peamine sõnum on mõlemas raamatus üks – sõjas pole võitjaid, kuid pole ka muud võimalust, kui võidelda, olgu stsenaarium milline tahes. Ning iialgi ei tasu unustada ütlust si vis pacem, para bellum⁴!