Kodaniku käsiraamat 21. sajandiks
„Ajalugu ei kordu, kuid ta instrueerib,“ nendib ajaloolane, mitmete eesti keeleski ilmunud ajalooraamatute autor Timothy Snyder oma uusimas teoses „On Tyranny. …“.
Õigemini ei ole tegemist teose, vaid pigem pamfletiga. Või manuaaliga, kui soovite. Ehk siis õpetusega, kuidas osutada USA presidendi Donald Trumpi autoritaarsele võimule kodanikuvastupanu.
Siiski, enne kui Trumpini jõuda, tuleks vaadelda ajaloo instrueerivust. Jah, tõesti, Snyderi käsituses on 20. sajandist pärinevad õppetunnid piisavalt hoiatavad, et mitte samu asju korrata nüüd, 21. sajandil. Kuid kas ajalugu ikka instrueerib?
Teine Eestis samuti tuntud ajaloolane Seppo Zetterberg on ajaloo kohta teistsugusel arvamusel. „See õpetab vaid seda, et sellest ei õpita midagi. Inimene on nii raske õpilane, et ta ei soovi ajaloost midagi õppida,“ ütles ta mulle intervjuus (Sirp, 04.12.2015).
Muidugi, alati jääb võimalus, et õpetamise ja instrueerimise vahel on erinevus, kuid võib-olla sõnastas Snyder oma manuaali teadlikult nii, et ajalugu otsese õpetamise ülesandega mitte koormata.
Et Snyder tunneb hästi Adolf Hitleri mõttemaailma, võrdleb ta Trumpi pidevalt Hitleriga. Ehk siis õppetund, kuidas demokraatia tingimustes tuleb võimule diktaator. Nii näiteks hoiatab Snyder sõnakuulelikkuse eest – kui 1938. aastal annekteerisid natsid Austria, kuulasid austerlased lihtsalt natside sõna. Kuid natsidele tähendas see, et kõik oli võimalik.
Snyder hoiatab ka paramilitaarsete organisatsioonide eest, meenutades muidugi SSi, võrreldes neid Trumpi toetajatega, kes peksid Trumpiga mittenõustujaid valimisüritustel eemale.
Võib-olla on Snyder samas liiga kinni Hitleris ja Jossif Stalinis. Tema kriitikud on juba osutanud tõsiasjale, et erinevalt Hitlerist ja Stalinist pole Trumpil mingit ideoloogilist plaani ega maailmavaadet. Trumpi esimene välisvisiitki Lähis-Itta ja Euroopasse näitas, et ta mõtleb kui ärimees, lugedes välispoliitikat tehes raha ja pannes niiviisi välispoliitika rahaliste tehingute teenistusse. Ei Hitler ega Stalin kumbki mõelnud niiviisi.
Erinevalt Hitlerist ja Stalinist pole Trumpil mingit ideoloogilist plaani ega maailmavaadet. Trumpi esimene välisvisiitki Lähis-Itta ja Euroopasse osutas, et ta mõtleb kui ärimees.
Aga parem karta kui kahetseda. Kui võrrandist võtta välja Trump, siis võib mõnes võtmes Snyderi manuaali lugeda ka Euroopa ja Eesti kontekstis. Me näeme ju pidevalt, kuidas kodanikud ei usu enam meediat, tõmbuvad tegevusetusse ega osale poliitikas. Sest kõik olla ära tüüdanud või vale. Snyder hoiatab just säärase hoiaku eest, soovitades tellida trükiajakirjandust (vastandudes nii online– ja sotsiaalmeediale), lüüa kaasa kas parteides või mõnes muus organisatsioonis ja mitte lasta tungida oma eraellu. Sest vastasel korral kasutavad selle ära diktaatorid, see on kindlasti 20. sajandi õppetund.
Kui 20. sajand nägi revolutsionääri käsiraamatuid Che Guevaralt ja Mao Zedongilt sellest, kuidas sissisõjaga astuda vastu valitsuse ülevõimule ja lõppeks hävitada demokraatia, siis Snyderi teost tuleks võtta kui käsiraamatut kodanikele. Ehk siis, kuidas nullida diktaatorid juba eos.
Seotud artiklid
Merili Arjakas: Euroopa paremäärmusluse neli lainet
Paremäärmuslike parteide edu hiljuti Euroopas toimunud valimistel on osa arengust, mida politoloog Cas Mudde nimetab paremäärmusluse neljandaks laineks: parempopulistlike erakondade ja ideede peavoolustamine ja normaliseerimine. Paremääre mõõdukamaks muutumise asemel on rohkem tegu siiski peavooluerakondade ja sellega koos kogu poliitilise kultuuri radikaliseerumisega, mis avas ukse populistlikele erakondadele.
Hannes Saarmets: Ladina-Ameerika – läänest maas. Või hoopis ees?
Ladina-Ameerika sotsiaal-majanduslik ja geopoliitiline areng on küll olnud ajaloo vältel seotud lääneriikidega, ent ometi on seal ikka ja jälle mindud ülejäänud maailma arengusuundadest erinevat teed. See rahutu, revolutsiooniline ning teravate kontrastidega piirkond pakub kirevat ajaloolist vaatemängu, kuid on olnud ka mitmete globaalsete suundumuste teerajaja. Ladina-Ameerika arengutee mõistmine võimaldab teistsuguste nurkade alt hinnata sealsete riikide edusamme või läbikukkumisi. Lisaks pakub Ladina-Ameerika väärtuslikke globaalpoliitilisi õppetunde, mida tasuks jälgida ka rikastel ja arenenud riikidel.
James Sherr: Sõda vale ja hirmu vastu
Visalt alles hoitud müüdid loovad omaenda tegelikkuse. Kui tahta neid kummutada, tuleb nendega võidelda. Võitlejatel, kes kasutavad selleks nii aktiivseid abinõusid kui ka retoorikat, peab aga olema oma kindel siht ja arusaam tegelikkusest.
Jade McGlynn: Mälu ja ajaloo vastasseis – Venemaa sõda Ukrainaga
Venemaa nüüdseks kümnendat aastat kestev sõda Ukrainaga on sõda identiteedi pärast. 2013.–2014. aasta väärikuse revolutsioon puhkes kriitilisel ajal, mis langes kokku Venemaa valitsuses 2012. aasta järel alanud pöördega revisionismi suunas, millega sooviti tugevdada ühtset Vene identiteeti.
Kuidas päästa keelt, kuidas hävitada keelt? Ukraina ja valgevene keele olukorrast
Pärast Vene täiemahulise agressioonisõja algust on Ukrainas toimunud drastiline ja pöördumatu nihe keelekasutuses: ukraina keele roll on igas elusfääris märgatavalt kasvanud ning vene keel on oma endise positsiooni ühiskonnas minetanud. Lukašenka režiimi all jätkub Valgevenes aga uuskolonialistlik venestamine, mis tõukab valgevene keelt järjest enam avaliku elu perifeeriasse.
Alina Horbenko: Krimmitatarlased sõjakeerises – rahva jaoks otsustav aeg
Krimmitatarlased on Ida-Euroopa turgi rahvas, kes – koos karaiimide ja krõmtšakkidega – on Krimmi põlisrahvas ja ühtaegu üks Ukraina põlisrahvastest. Krimmitatarlased on „Vene maailma“ põhjalikult kogenud 2014. aastast, mil Vene väed poolsaare vallutasid. Mida on tehtud Krimmi ja tema asukatega kaugemas ja lähiajaloos ning mis sünnib seal praegu?