Kliimamuutustega võitlemisel ei saa raskuste kiuste taganeda

Jyrki Katainen, Soome innovatsioonifondi Sitra president ja varasem Euroopa Komisjoni töökohtade, majanduskasvu, investeeringute ja konkurentsivõime eest vastutav asepresident, arutab kliimamuutustega võitlemist Rahvusvahelise Kaitseuuringute Keskuse teadusjuhi Tomas Jermalavičiusega. 

Tomas Jermalavičius (T. J.): Alustan meie vestlust pildiga rahvusvahelisest kohustusest saavutada süsiniku null-heide.

Viimase mõne aasta vältel on inimkonna tähelepanu keskendunud peaasjalikult pakilisematele teemadele, nagu koroonaviiruse pandeemia ja nüüd sõja puhkemine Euroopas. Need juhivad meie kõigi tähelepanu kõrvale ühelt suuremalt ohult – meie kui liigi jaoks tõesti eksistentsiaalselt ohult –, kontrollimatute kliimamuutuste katastroofilistelt mõjudelt. 

Siiski on teadlased ja suurem osa poliitikutestki nüüd jõudnud selgele arusaamale, et temperatuuritõusu hoidmine tunduvalt alla 2 °C ja eelistatavalt mitte üle 1,5 °C, mis oli Pariisi kokkuleppe eesmärk, hoides seeläbi ära kõige hävitavamad stsenaariumid, nõuab põhjalikke ümberkorraldusi, mis muudavad juurteni mitte ainult meie energiasüsteeme, vaid kogu meie majandust ja ühiskondi. 

ÜRO kliimamuutuste konverents Glasgow’s tekitas lootust, et riigid on muutuste vajalikkusest aru saanud, ja saavutas kokkuleppe reas kliimaeesmärkides, mis pakub lootusekiirt. Ometi on raske mitte nõustuda kliimaaktivistide, valitsusväliste organisatsioonide ja paljude teadlastega, kes ütlevad, et seda võib olla liiga vähe ja liiga hilja. Riigid, kes emiteerivad suurimaid CO2 koguseid, kohustusid saavutama süsiniku null-heite eesmärgi ajakava järgi, mis ulatub aastatesse 2060–2070, ning need kohustused on sageli ebamäärased. Konkreetsete plaanide puudumisel ja nii pika üleminekuperioodi korral tabab maailma tõenäoliselt nii palju kliimamuutusi, et kõige ohtlikumaid stsenaariume ei saa enam vältida.

Prognoosid viivad meid ikka üle kahe kraadi künnise. Osundades valitsustevahelise kliimamuutuste paneeli (IPCC) üht viimastest aruannetest: „Mis tahes edasine viivitus kooskõlastatud ülemaailmses kohanemis- ja leevendamistegevuses jätab kasutamata põgusa ja kiiresti sulguva võimaluste akna kõigile elamisväärse ja kestliku tuleviku kindlustamiseks.“ 

Teie kogemused põhinevad raskel poliitikakujundamise reaalsusel, mis seisneb tegelemises riikide ja ühiskonnaga, et luua ühiskondlikke leppeid. Oleks huvitav kuulda, kui optimistlik või pessimistlik te olete globaalse süsinikuneutraalsele maailmale ülemineku suhtes selle kitsa võimaluste akna piires, mis meil veel olla võib.

Jyrki Katainen (J. K.): Mõned riigid on kasutusele võtnud õiged abinõud, kuid me pole veel piisavalt teinud. Me liigume õiges suunas, kuid mitte tingimata küllalt kiiresti, vähemalt võetud ja täidetud kohustusi silmas pidades. Ma ei ole kindel, et suudame saavutada 1,5 °C eesmärgi, hoolimata sellest, et me liigume õiges suunas. Kui me ei saa sellega hakkama, on tagajärjed meie ühiskonnale rängad, ja just seepärast peame kiiremini edasi liikuma.

Minu lootuste allikaks on see, et turujõududest võib kõvasti kasu olla. Turu reageerimine võib olla võrreldes avaliku sektoriga mõjukam. Tööstusharud on juba märgatavalt vähendanud oma süsinikuheidet. Kui ettevõtted või tarbijad hakkavad nõudma puhtamaid lahendusi ja null- või miinusheitega tootmist, kiirendavad nad üleminekut isegi rutemini, kui oskasime oodata.

Kui ettevõtted või tarbijad hakkavad nõudma puhtamaid lahendusi ja null- või miinusheitega tootmist, kiirendavad nad üleminekut isegi rutemini, kui oskasime oodata.

Jyrki Katainen

Pean siinkohal esile tooma ringmajanduse, sest ehkki maailm ei pruugi praegu veel ringne olla, on olemas selge suundumus: tööstused ja ettevõtted liiguvad rohkem ringmajandusmudelite poole. See on katsetamata ja välja selgitamata võimalus. Kui ma arve õigesti mäletan, jõuab taas-kasutusse ainult üheksa protsenti tarbitud loodusvaradest, mis tähendab, et sellel valdkonnal on tohutu potentsiaal. 

Ja see on vaid üks hea näide.

Kahjuks, kui me vaatame võetud kohustusi ja kuidas me nendega oleme hakkama saanud, ei ole me veel kuhugi jõudnud – oleme tegelikult päris kõvasti maha jäänud.

T. J.: See on väga huvitav. Ma jagan teie arvamust vabaturujõudude tähtsuse kohta. Siiski, möödunud aasta lõpu ja selle aasta alguse arengud – ma mõtlen energiahinna muutlikkust – mõjutavad ühiskonna arusaama sellest, mis seda püsimatust põhjustab. Muidugi võib paljuski süüdistada Venemaad – mida too on teinud Euroopa energiaturule oma gaasitarnetega –, kuid samal ajal on populistlikke jõude, kes kargavad kiiresti selle teema kallale ja ütlevad: „Nendes hädades on süüdi Euroopa Liidu rohelepe ja üleminek puhtale energiale.“ 

Kas me võime äkki selle ülemineku vussi keerata, kui jätame ta lihtsalt turujõudude hooleks? Sel juhul sekkuvad äärmiselt polariseerunud sisepoliitika, kliimamuutuste eitamine ja euroskepsis, mis tähendab, et kõike, mida EL on kokku leppinud, tuleb torpedeerida. 

Tulles turu juurde tagasi, tavapärane fossiilkütuste tööstus jääb endiselt suureks finantsmagnetiks. Rahvusvahelise Valuutafondi (IMF) andmetel ulatusid fossiilkütuste toetused 2020. aastal kuue triljoni dollarini. IMF märgib, et „null-heite lubadustest ja keslikkust rahastamisest tulenev hoog ei tähenda veel suurt kasvu puhta energia projektidele tehtavates tegelikes kulutustes“. Kas oleme tõesti kindlad, et kui jätta see täielikult turu ja tarbijate surve hooleks, siis paneb uute ärimudelite hoog ja tõmbejõud asjad lihtsalt iseenesest paika? Või vajame ülemineku suunamiseks ja kiirendamiseks jõulisemat ülalt alla suunatud poliitikat?

J. K.: Ma arvan, et me vajame mõlemaid. Kindlasti ei saa me jätta kõike turu ja tarbijate nõudluse hooleks. Siiski on need niisama tähtsad selles mõttes, et võime omavahel edukalt kombineerida majanduskasvu ja CO2 heitkoguste vähendamist. 

Siiski on seda turumehhanismi väga vaja, vastasel juhul pärsivad ülalt alla meetmed majanduskasvu. Suurimad probleemid on praegu kiirenev inflatsioon ning ebastabiilsusest ja Ukraina sõjast tulenev majanduslangus. Tegelikult on küllalt lihtne öelda, et kõrge inflatsiooni ja ebakindla majanduse tõttu peame ajutiselt mõne sammu taganema – me näeme, et seda juhtub juba praegu. Selline populistlik poliitiline surve võib kliimapoliitika üsna märkimisväärselt proovile panna.

On palju teisigi näiteid. Näiteks ootab Soomes suur tuuleenergia projekt keskkonnamõjude analüüsi valmimise järel. Avalik sektor toimib harilikult väga aegamööda. Valitsus on keskkonnamõju hindamiseks palganud lisatööjõudu, et nendele investeerimisprojektidele kaasa aidata, seega on oodata tuuleenergia investeeringute buumi.

See on vastumeede inflatsiooni põhjustatud majanduslangusele. Mida rohkem meil on investeeringuid, seda paremini läheb majandusel. Isegi kriisi ajal peame lühiajalise keskendumise asemel kaaluma, mis on õige keskmises ja pikas vaates.

Näiteks kui Fukushima tuumajaam suleti, suutis Jaapan asendada 50 protsenti riigi tuumaenergia tarbimisest säästmise ja energiatõhususe kaudu. Algselt olid need ülalt alla meetmed: valitsus pani paika, kui palju energiat üks pere võis tarbida. Siiski järgnesid sellele märkimisväärsed investeeringud energiatõhususse. Ja nüüdseks tarvitab Jaapan vähem energiat, kui tegi seda enne Fukushima õnnetust. 

Isegi ilma kriisideta suutis Holland kahe aastaga, 2019–2021, tõsta tuule- ja päikeseenergia tootmist kümme protsenti. Holland toodab praegu rohkem päikeseenergiat kui näiteks Kreeka.

Ja vaadakem Eestit. 2019. ja 2021. aasta vahel tõusis päikeseenergia osakaal vähem kui protsendilt peaaegu nelja protsendini, mis tähendab, et asjad võivad juhtuda. See on poliitika ja turuosaliste teha.

T. J.: Te olete tuvastanud ühe ilmse kitsaskoha meie kriisivastuses – avaliku sektori regulatiivne raamistik ja tempo, millega see viib ellu vajalikke muudatusi võimaldamaks turuosalistel laieneda ja pakkuda rohkem taastuvenergiat.

Mis puudutab ühiskondlikku aspekti, on aktiivsust palju. Ja poliitikamaailm vastab rahva nõudlusele, saates turgudele õigeid impulsse. Ometi pole näha kuigi suurt indu ega tunnetatud hädavajadust muuta meie argielu. Meie mugavale ja jõukale Lääne ühiskonnale on vastumeelt vähendada tarbimist, kaasa arvatud energia tarbimist, kui just valitsus meil seda teha ei käsi – nii nagu Jaapan tegi. Inimesed muudavad harva oma raiskajalikke harjumusi, mis pumpavad üha enam CO2 atmosfääri. 

USAs on kütust õgiva monstrumiga paarisaja meetri kaugusele kaubanduskeskusse sõita ikka veel pigem norm kui erand, samal ajal haaravad eurooplased endiselt odavlende tarbetuteks reisideks. Väljaspool Läänt püüdlevad inimesed sellise elustiili poole, kuigi see saavutatakse suure kuluga keskkonnale ja kliimale. Kõik see suurendab energiatarbimist nii tööstuses, teeninduses kui ka kodumajapidamistes, millest enamik kasutab endiselt fossiilkütust.

Tavapärane fossiilkütuste tööstus jääb endiselt suureks finantsmagnetiks. Rahvusvahelise Valuutafondi andmetel ulatusid fossiilkütuste toetused 2020. aastal kuue triljoni dollarini.

Tomas Jermalavičius

Peale turujõudude ja ülalt alla poliitika, mida tuleks veel teha, et luua alt üles ühiskondlik massiliikumine, mis viiks meid süsinikuvabasse, null-heitega tulevikku? 

J. K.: See on tähtis mõte. Alles hiljuti pidasin endamisi aru, millal oli meil viimati üleriigiline arutelu energiasäästu või -tõhususe üle. Aeg-ajalt tuleb mõni uudis, mis räägib meile, et kui käime saunas iga päeva asemel kolm korda nädalas, säästame tublisti energiat. Motivatsioonitegur puudub, kui energiahinnad on küllalt madalad ja tavakodanikele polnud see teema kuigivõrd tähtis. 

Aga nüüd, eriti kui inflatsioon kogub hoogu, võiks olla paras aeg hakata rääkima energia säästmisest: kui tahate säästa pisut raha – säästke ka energiat. Need on väikesed asjad, mida igaüks meist võib teha.

Sitra, mille heaks ma töötan, on innustanud Soome valitsust ja mõningaid suurlinna ametiasutusi algatama avalikke energiasäästuprojekte, et avalik sektor oleks eeskujuks. Langetades toatemperatuuri ühe kraadi võrra, hoiab see kütmiselt kokku viis protsenti energiat. Jõupingutus on minimaalne, kuid tulemus tähelepanuväärne. 

Avalik sektor saab pakkuda peredele või kinnisvaraomanikele energiatõhususse investeerimiseks rohkem toetusi või muid stiimuleid. Euroopal on veel palju tööd ära teha: paljud majad ei ole hästi soojustatud, seega tarbivad need endiselt palju energiat. On palju häid näiteid, kuidas riigid ja piirkonnad on teinud suuri investeeringuid ja tavakodanikud on sellest rahalist kasu saanud. Saame palju ära teha ilma oma elatustaset kahjustamata.

T. J.: Vaadates Balti riikide elamufondi, võib näha, kui palju sellest on renoveerimata ja lekib soojust. Meil on loomulikult kõvasti kodutööd teha. 

Kõik taandub taskukohase tehnoloogia ja rahastuse kättesaadavusele. Tehnoloogia ei ole imevahend, kuid sel on energiapöörde ajal suur osa. Üha odavam ja tõhusam tehnoloogia puhaste taastuvate ressursside arendamiseks, elektritootmiseks (tuule-, päikese-, soojusenergia), arukate võrkude loomiseks, transpordi elektrifitseerimiseks ja energia salvestamiseks annab lootust, et sellise tehnoloogia kiire laiem levik muudab energiavaldkonda kiiremini, kui ilmselt oskaksime arvatagi. Mõni riik võib isegi ära kasutada võimaluse jätta vahele pärandlahendused, millega oleme hädas arenenud maailmas. 

Selles kontekstis on tuumaenergia üks meie pärandlahendustest, kuid vähemalt väljaspool lääneriike elab see üle taassündi. Uue põlvkonna reaktorid on juba saadaval, aga olemas on ka innovaatorite entusiasm väikeste moodulreaktorite suhtes, paremad võimalused tuumajäätmete ladustamiseks ja isegi uudsed lahendused tuumajäätmete taaskasutamiseks. Need on andnud tuumaenergiale uue hoo – toetada ja täiendada taastuvenergiat tulevikus.

Esmalt Tšornobõli ja hiljem Fukushima katastroofi tekitatud ühiskondlikud sisemised tõkked on osutunud väga võimsaks. Isegi energiakriisist, mis ähvardab geopoliitilise vastandumise tagajärjel Venemaaga, ei näi piisavat, et veenda kedagi peatama või aeglustama viimaste allesjäänud tuumajaamade käigust kõrvaldamist. 

Soome, vastupidi, paistab olevat väga rahul tuumaenergiaga, mis on osa üldisest energiatoodangust, ja oskab seda lõimida taastuvenergiaga. Kas tuumaenergia jääb kõige julgemate ja leidlikumate pärusmaaks, peaaegu nišiks? Või omandab see süsinikuneutraalses maailmas taas keskse rolli? 

J. K.: Alati on hea omada laia energiaallikate kombinatsiooni, nii et riik ei sõltu kunagi liiga palju vaid ühest allikast.

Seda silmas pidades on tuumaenergial tulevikus jätkuvalt tähtis osa – eriti pisematel moodulreaktoritel. Nendega võib asendada kohalikku või piirkondlikku söe- või puidupõletamise energiat. Nendest võib saada iga riigi energiaallikate kombinatsiooni tähtis osa. 

Kui Fukushima tuumajaam suleti, suutis Jaapan asendada 50 protsenti riigi tuumaenergia tarbimisest säästmise ja energiatõhususe kaudu.

Jyrki Katainen

Arvestades sellise eesrindliku tehnoloogiaga, tunduvad investeeringud taastuvenergiasse, näiteks vesiniku- ja väiksematesse moodulreaktoritesse, tõepoolest paljulubavad. Siiski ei tohiks energiat toota pidevate riiklike toetuste najal, vaid see peaks olema turupõhine. See on kasulik ka avalikule sektorile, sest vähem bürokraatiat võimaldab energiasektoril investeerida uutesse ressurssidesse.

T. J.: Vaadates kaugemale ringmajandusmudelite tulevikku, tekitab puhas tehnoloogia vajadust mitmesuguste maavarade järele: alates nn haruldastest muldmetallidest kuni tavapärasemateni, nagu alumiinium, vask ja eriti liitium. Eeldatakse, et nõudlus nende järele kasvab plahvatuslikult, mõne hinnangu järgi 2040. aastaks neli korda. 

Suur osa häirivast, mürgiseid jäätmeid tekitavast tegevusest on koondunud riikidesse, kus on viletsad keskkonnanõuded ja lõtv õiguskord koos nõrga valitsusega ning korruptsiooniprobleemid. Paljud arengumaad seavad majandusarengu keslikkusest ettepoole. On oht, et me tekitame kohalikele ökosüsteemidele kahju, mis on samaväärne süsivesinike ekstraheerimisega.

Isegi kui tegu on vesinikuga, toob üleilmse tootmise ja jaotamise plaan tööstuse riikidesse ja piirkondadesse, kus on tohutu päikeseenergia potentsiaal, kuid kes võivad sellegipoolest juba hädas olla magevee kättesaadavusega. Näiteks riikides nagu Eesti ja Ukraina, mis pakuvad märkimisväärset rohelise vesiniku tootmisvõimekust, on Maailma Loodusvarade Instituudi hinnangul 2040. aastaks oodata veestressi taseme tõusu. Kui puuduvad uuenduslikud tehnoloogilised lahendused, nagu vesiniku tootmine mereveest ilma energiamahuka magestamiseta, võib vesinik tulevikus põhjustada nn veesõdu.

Kuidas saame vältida lõkse, millesse astusime süsivesinike ajastul? Kas ringmajandus pakub mingit lahendust?

J. K.: See on keeruline küsimus. Ilmselgelt, kuna me vajame rohkem haruldasi muldmetalle, ei saa mööda minna elurikkuse küsimusest. Me ei ole seda veel lahendanud, eelkõige seetõttu, et puudub turumehhanism bioloogilise mitmekesisuse väärtustamiseks. Ega see ilmselt niipea tulegi, ehkki elurikkuse kaitseks mõeldud turumehhanismi on kohe praegu hädasti vaja. 

Põhimõtteliselt võiksime alustada ringmajanduse võimaluste uurimisest. Kõigest üheksa protsenti kogu maailmas tarbitavatest ressurssidest läheb materjaliringlusse, seega potentsiaali jagub. Arvestades nappust, peab tööstus rakendama uusi ringseid ärimudeleid. Tegu on siiski vaid osalise lahendusega, sest pole piisavalt andmeid, mis näitaksid, mil määral suudab ringmajandus toorainevajadust asendada.

Pealegi on säästval kaevandamisel veel üks külg: on häid ja halbu kaevandamisviise. Ja see on Soomes aktuaalne teema. Lapimaal leidub rohkesti akudele ja tuuleturbiinidele vajaminevat toorainet, kuid piirkonnas on palju loodusväärtusigi. Need, kes pooldavad uutele kaevandusettevõtetele lubade väljastamist just selles piirkonnas, ütlevad, et teine võimalus oleks sama toorainet osta Hiinast, kus kaevandamisviisid ei ole nii kestlikud kui Soomes.

See ei ole mustvalge probleem ja me peame sellega millalgi tegelema. Just seetõttu tuleb rõhku panna ringmajandusele ja säästvatele kaevandusviisidele.

T. J.: Me peaksime ka aitama riikidel oma valitsemistavasid parandada ja keskkonnajuhtimisnõudeid juurutada.

Energiapööre ja majanduse ümberkujundamine toovad kahtlemata kaasa suuri ümberpaigutusi üleilmsetes tarneahelates. Näiteks sõltub maailm Hiinast sealsete haruldaste muldmetallide pärast ning meil tundub nappivat tarkust ja ettenägelikkust, et vältida selliseid geopoliitiliselt mürgiseid umbsõlmi. Milline tagajärg on Euroopa sõltuvusel Venemaa naftast ja gaasist, on veel üks ilmekas näide: oleme korduvalt öelnud, et peaksime riski hajutama, kuid praegu, väga äärmuslikes oludes, on meil raske loobuda sellest ohtlikust energiasõltuvusest ja suurendada survet Venemaale, lõpetamaks sõda Ukrainas.

Riikides nagu Eesti ja Ukraina, mis pakuvad märkimisväärset rohelise vesiniku tootmisvõimekust, on Maailma Loodusvarade Instituudi hinnangul 2040. aastaks oodata veestressi taseme tõusu.

Tomas Jermalavičius

Veel enam, Lääs toetub süsivesinike asjus Pärsia lahe riikidele. Alles hiljuti väitis Wall Street Journal, et Saudi Araabia kroonprints lükkas tagasi USA taotluse suurendada naftatootmist niipea, kui Valge Maja riikliku julgeoleku nõunik tõi välja inimõigusi puudutava küsimuse – ajakirjanik Jamal Khashoggi mõrva.

Kas tuleviku tarneahelate loomisel on võimalik selliseid ohtlikke umbsõlmi vältida? Kas te endise Euroopa Komisjoni volinikuna usute, et ELil peaks olema suurem osa tarneahelapoliitika juhtimisel? Milliseid konkreetseid vahendeid saab EL kohaldada, et hoida ära sellist olukorda nagu see, millesse oleme Venemaa suhtes sattunud? 

J. K.: Eelkõige on Venemaa rünnak Ukraina vastu jaganud maailma taas demokraatlikuks ja autokraatlikuks leeriks. Läheb vaja imet, et vältida sääraste stsenaariumide kordumist tulevikus. 

Isegi kui Venemaa majandus on vaid pisut suurem kui Hispaania oma ja väiksem kui Itaalia oma, suudab Venemaa sellest hoolimata tekitada märkimisväärset kahju ülejäänud maailmale: Aafrika mandril on toidupuudus, Euroopa tunneb sõja mõju oma majanduslikule õitsengule. Need arengud ja uus „leeristumine“ sunnivad ELi paratamatult ümber hindama meie kerksust mitte ainult energeetikas, vaid majanduses mujalgi.

Näiteks pooljuhid: 90 protsenti kvaliteetsetest pooljuhtidest toodetakse Taiwanis. Ja kuigi Taiwan ise ei ole probleem, on üldteada, et selle suhted Hiinaga võivad lähitulevikus põhjustada ebakindlust.

Peame hoolikalt hindama oma haavatavust ja koostama strateegia, kuidas vähendada sõltuvust toorainest ja eelkõige energiast. Kuigi energiapoliitika on ELi liikmesriikide valitsuste käes, näitab praegune kriis, et peame arvestama kollektiivse kerksusega ja ühiste jõupingutustega selle tugevdamiseks – see on kahtlemata kogu ELi probleem. ELi majandused on omavahel niivõrd seotud, et ühe riigi probleemid võivad kergesti teistele üle kanduda.

T. J.: Sellegipoolest peame asju ajama suurte autoritaarsete režiimidega, sest vajame koostööd nendega. Peame neid veenma globaalseid kliimaeesmärke täitma, sest jagame üht ja sama Maad. Meie erinevustest hoolimata peame jätkama teed ühiste eesmärkide poole, kui tahame tagada oma liigi püsimajäämise. 

J. K.: Täpselt. Ehkki varem uskusid paljud, et vastastikune sõltuvus suurendab turvalisust, teame nüüd, et see ei pruugi nii olla. See on üks õppetund: kuigi kogu ELi idee seisnes vastastikuse sõltuvuse suurendamises, hõlmas see ainult demokraatlikke riike. Üleilmastumine seevastu on suurendanud vastastikust sõltuvust vastanduvate ideoloogiliste blokkide vahel ja pilt on hoopis teine – seetõttu ongi kerksuse küsimus eluliselt tähtis.