Klaperjaht punastele kahel Ameerika mandril

Viimase kümne aasta jooksul on me maailm palju raputada saanud. Kümnend tagasi sai teoks uskumatu: Barack Obama tõusis USA presidendiks. Kaheksa aastat hiljem realiseerus teisiti võimatuks peetu: Donald Trump. Riikide ja ühenduste agendasid on vorminud finantskriisist kosumine, migratsiooni- ja keskkonnakriis, mis huigub üha meeleheitlikumalt. Lõputu küünlapäev nimega Brexit ja rahvuskonservatiivne isoleeriv poliitika esialgu Ungaris ja Poolas ning nüüd juba koduõuel suurendavad surutist.

Sel taustal on põnev jälgida, kas arengud Ladina-Ameerikas joonduvad Euro-USA telje järgi või püütakse põimunud poliitilma ühes servas teistsuguseid mänge mängida. Vaatlen allolevas artiklis hiljutisi muutusi Ladina-Ameerika maades: Brasiilia äkiline parem- ja Mehhiko vasakpööre; vana külma sõja ideaale kandva vasakbloki visinal, Venezuela puhul ka pauguga hääbumine ja roosa laine sumbumine; uuenenud liitlas- ja vaenusuhted kontinendi sees.

Mis uudist?

• Algab Maduro võimult kõrvaldamise viimane faas, opositsiooniliider kutsub pooldajaid tänavale ja sõjaväebaasi.
• Peruu mitmekordne president sooritas enesetapu, kui uurijad korruptsioonisüüdistustega uksele koputasid.
• Brasiiliat juhivad hullumeelsed USA tallalakkujad, kes on maa maine hävitanud, ütleb aasta vangis istunud populaarne ekspresident Lula da Silva esimeses talle lubatud intervjuus.
• Brasiiliast ei tohi saada geiturismiparadiis, tulge ja seksige parem meie naistega, ütleb end ise homofoobiks nimetanud president Bolsonaro ajakirjanikele.

See on vaid väike valik ühe aprillinädala Ladina-Ameerika uudistest. Tragöödiast tragikomöödiani ulatuva värvinguga teated jahmatavad iga päev. Eriti kaasahaarav seebikas kerib end lahti Brasiilias, kus 1. jaanuarist 2019 võimul olev äärmusparempoolne president Jair Bolsonaro ja tema kolm poega tulistavad sotsiaalmeediasse jaburaid ideid ja ukaase hetkegi mõtlemata, kas neid ka teostada saaks. Äsja tviitis president kavast sulgeda kõigi ülikoolide filosoofia ja sotsioloogia õppekavad ning suunata vabanevad ressursid tootlikele erialadele – fašistlikku laadi meede, mis osutus järele vaadates siiski põhiseadusvastaseks.

Üks eelmisi lennukaid ideid, sedakorda haridusministri klaviatuurilt pärit, oli alustada iga koolinädalat üle riigi kohustusliku hümnilaulmise ja natsionalistlike loosungite skandeerimisega, mis kästi üles filmida ja klipid ministeeriumisse saata. Tere tulemast uude Põhja-Koreasse? See kõik toimub riigis, mis vaid kümnend tagasi oli maailma võimsamaid, integreeris piirkondliku juhtriigina Lõuna-Ameerikat nii majanduslikult kui ka poliitiliselt ja ehitas üleilmset Lõuna-Lõuna koostööd.

Brasiilia ja Peruu on riigid, mis maadlevad kõige tugevamini kogu mandrit raputanud aegade suurima korruptsiooniskandaaliga. Vanglatesse lisandub kõvasti presidente ja teisi tipp-poliitikuid teistelgi maadel, tänaseks on tõestatud 12 riigi eliidi osalemine skeemis.

Brasiilia ja Peruu on riigid, mis maadlevad kõige tugevamini kogu mandrit raputanud aegade suurima korruptsiooniskandaaliga. Vanglatesse lisandub kõvasti presidente ja teisi tipp-poliitikuid teistelgi maadel, tänaseks on tõestatud 12 riigi eliidi osalemine skeemis.

Pilk ajalukku aitab meil näha, mis veel lisaks korruptsioonile on viinud Ladina-Ameerika seisu, kus endise juhtriigi presidendiks on valitud nii vähevõimekas ja ohtlik inimene, keda mitmel maal juba boikoteeritakse. Viimati keeldus Bolsonaro auks plaanitud banketti korraldamast USA loodusmuuseum, sest aukülaline võitleb kõige vastu, mida loodusteadlased teevad. Brasiilia presidendi rünnak ülikoolide, eriti sotsiaalteaduste vastu on osa tema marulisest kampaaniast saatanliku kurjuse kehastuse – vasakpoolsuse kui sellise vastu, mis on ta tegevuse käivitav jõud. Seega vajame ta tegevuse mõistmiseks arusaama vasak-paremteljest Ladina-Ameerikas. Alustan piirkonna ülevaadet skaala ühest servast: nn vana kooli vasakpoolsusega riikidest, millel on puutepunkt meile ajalooliselt tuttava marksistliku ideoloogiaga. Pime vastandumine „punastele“ on viinud silmaklappidega maailmanägemise ja uute katastroofideni, seda nii Lõuna- kui ka Põhja-Ameerikas.

Karda kommunisti!

Külm sõda mõjutas Ladina-Ameerikat rohkem, kui enamasti teatakse. Üksikud õnnestunud vasakpoolsed revolutsioonid toimusid Nõukogude Liidu otsesel toetusel, USA roll vastasjõuna ja oma huvide kaitsel teiste siseasjadesse sekkujana on aga avaldunud igas Ladina-Ameerika riigis. Kogu 20. sajandi jooksul ongi kas tõeline või teeseldud hirm kommunistliku ideoloogia leviku ees olnud USA peamine vabandus läänepoolkera üle kontrolli hoidmise püüdes. Ajaloolased on kokku lugenud, et viimase sajandi jooksul on USA Ladina-Ameerika riikide valitsuste vahetumisse sekkunud edukalt 41 korda, ligikaudu iga kahe aasta tagant. USA võtab „oma tagahoovi“ punasest ohust puhtana hoidmist väga tõsiselt.

Nii mõjub lausa uskumatuna, et üksikud marksistlikke ideaale sihtivad projektid on tänaseni alles, ehkki hääbumas. Kuuba muutub end vähehaaval reformides ja avades, Venezuela on väga ägedas kriisis ja neist kahest ning Venemaast otseselt sõltuvas Nicaraguas on allakäik kestnud juba pikemaltki kui Venezuelas. Meedia kajastab viimast märksa vähem vaid seetõttu, et Nicaraguas ei ole maailma vägevate jaoks olulist ressurssi, naftat. Trumpi rahvusliku julgeoleku nõunik John Bolton nimetas punase kolmiku türanniatroikaks – ehk veidi mahedam hellitusnimi kui kurjuse telg, ent siiski pommitama kutsuv hüüdnimi.

Külma sõja vaenupooled tõstavad taas pead. Venemaa ei ole valmis globaalse kontrolli pulti lõplikult USA kätte ulatama ja teeb strateegilise liitlase Venezuela juures veel, mis suudab: vetostab USA algatusi sekkuda ning saadab Madurole sõjaväelasi appi. Märtsi lõpus teatas Donald Trump talle omasel lihtsal moel, et „venelased peavad ära minema“, ja ähvardas taas, et lahendusena on laual „kõik võimalused“. Maailmas on peale Donald Trumpi ja tema lähiringi väga vähe asjatundjaid, kes arvaks, et USA sõjaline sekkumine Venezuela kriisi oleks positiivne lahendus. Ka Venezuela opositsiooniliider alternatiivpresident Juan Guaidó  on tunnistanud, et see oleks üks õudne ja õõvastav tee ning eelistama peaks iga muud viisi kriisi lõpetamiseks. On analüütikuid, kes arvavad, et dessandi puhul saaks Venezuelast uus Afganistan. Lähiaeg näitab, pinged on haripunktis.

Kaugjuhitud külm sõda osutus päris kuumaks ja tapvaks juba 1980. aastate Kesk-Ameerikas, kus USA toetatud parempoolsed diktaatorid ohtrate hukkunute ja kümnendipikkuse sõja hinnaga võimult lükati. Kui Nicaraguas 1979. aastal marksistliku revolutsiooniga võimule saanud ja sealt peatselt taas pudenenud sandinistlik juht Daniel Ortega 2006. demokraatlikult presidendiks valiti, oli rahva optimism suur. Nüüd loodeti vasakpoolseid ideaale kalašnikovi asemel rahulikult seaduste abil ellu viia.

Tänaseks on selge, et läks teisiti. Esiteks: Ortegat haaras võimuhullus ja ta ei raatsinud presidenditooli ettenähtud ajal loovutada. Teiseks: marksistliku bloki hapnikku on üleilmselt järjest kinni keeratud, ka Nicaragua majandus hääbub isolatsioonis olles vähehaaval. 21. sajandi üdini globaliseerunud maailmas paistab, et lihtsalt ei saa ühise supipoti ühes servas seljankat keeta, kui kõik ülejäänud helbivad kanasuppi. Venezuela, lisaks Venemaale ainus, kel oli kunagi jõudu omi mängureegleid kehtestada, on hädas vähevõimeka juhi ja langevate naftahindadega – enim on ta kaela kinni tõmmanud aga USA rängad majandussanktsioonid.

Salvadori uue noore liidri soov vasak-paremskaalat eirata ei ole midagi erakordset, sellest räägivad paljud, sh näiteks Eesti 200.

Salvadori päästja Pääsuke

Nicaragua naaberriik El Salvador on põnev näide, kus just praegu, 2019, püütakse leida oma uus ja senisest edukam tee. El Salvador on naabriga sarnase trajektooriga maa: pikk verine kodusõda 1980. aastatel USA rahastatud valitsusvägede ja vasakpoolsete geriljade vahel. 1992. aastal sõlmiti rahu, edasi kannatas rahvas ära 20 aastat parem- ja 10 aastat vasakpoolseid valitsusi. Juba enne kodusõja lõppu tehti ära võimsad neoliberaalsed reformid: USA lahke abiga privatiseeriti riigipank, telekommunikatsioon, energiatööstus, suhkru- ja kohvieksport ning pensionisüsteem, lõpuks anti ka oma raha ära ja mindi USA dollarile üle, sest see oli USA korporatsioonidele kasulikum.

Majanduslikult lõi dollari kasutuselevõtt enamikku elanikkonnast karmilt, tõi kaasa organiseeritud kuritegevuse tõusu ja hüppelise emigratsiooni kasvu USAsse. Los Angelese rassistlik politsei ja 1990. aastate lõpu immigratsiooni piirav poliitika aitasid kaasa läänepoolkera ühe võimsama gängisüsteemi, nn mara’de tekkele. Marginaliseeritud Salvadori noored ei integreerunud, paljud saadeti koju tagasi, kaasavaraks USA slummide ja vanglate kuritegevuskultuur. Kodumaal kasvasid mara’d sõjajärgsel nõrkade institutsioonidega vaesel pinnal uuele tasemele; valitsuse nn „raudse rusika“ poliitika radikaliseeris neid veelgi. Arenes vägev maffialaadne võrgustik, milles näiteks „katusepakkujate“ klientidena osaleb ligikaudu 20 protsenti tänase El Salvadori elanikest. Enne valimisi käivad iga presidendikandidaadi esindajad salaja – aga nii, et tegelikult kõik teavad – mara’de bosside juures kohvil: esiteks tuleb sõlmida kokkulepped, et mara kontrollitud alal surma saamata kampaaniat teha võib, ja teiseks ostetakse hääli (gängiliidrid võtavad raha vastu igalt erakonnalt ja pärast valivad ise, kelle poolt oma inimestel hääletada käsivad – pigem selle, kes on lubanud amnestiat anda ja vanglatingimusi parandada). Kui pildile lisada tööpuudus, mida ei parem- ega vasakpoolsed valitsused pole suutnud leevendada, siis ei tasu imestada, et iga paari kuu tagant asub El Salvadorist ja veidi vaesemast naaberriigist Hondurasest põhja poole teele karavan illegaalsete migrantidega, kelle tervituseks soovib Trump Mehhiko piirile müüri rajada.

Mitmetes Ladina-Ameerika riikides, kus hiljuti on valimised olnud, on rahvas selgelt väljendanud tugeva muutuse soovi. Nn anti-establishment kandidaate saadab enamasti edu, ehkki mõnel juhul piirneb etableerunud eliidile vastandumine vaid rusikate vehkimisega. Sarnase retoorikaga võivad võimule saada vasak-paremskaala eri otste poliitikud: Brasiilias märatsev parempoolne, Mehhikos vasakpoolne protestikandidaat.

El Salvadoris võitis aga 2019. aasta 5.veebruari valimised pika puuga Palestiina immigrantide poeg Nayib Bukele, hüüdnimega Pääsuke, kes väidab, et vasak-paremskaala juurest tuleb edasi liikuda. „Alles nüüd, 30 aastat pärast kodusõja lõppu saame külma sõja lõplikult minevikku jätta,“ ütles 37-aastane Bukele valimistepäeva õhtul San Salvadori keskväljakul rahvahulgale, kui oli selgumas tema mäekõrgune võit nii vasak- kui ka parempoolse suurpartei üle kogu riigis. Juunis algav valitsusperiood peab näitama, kas toimib ta üllas plaan luua parimate spetsialistide digitaalselt arenenud valitsus, mis asjad tegelikult tööle paneb. Igatahes on innustav näha uue põlvkonna presidenti, kes ses sajandeid just nimelt vasak-paremskaalal ääretult polariseerunud maailmajaos liigub teiste väärtuste juurde.

Roosa laine vaibus liiva

Salvadori uue noore liidri soov vasak-paremskaalat eirata ei ole midagi erakordset, sellest räägivad paljud, sh näiteks Eesti 200. Siinkohal tasub meenutada eelmist, päriselt innovatiivset poliitilist mõtet, mis Ladina-Ameerikast alguse sai. Nn roosa laine ajal 21. sajandi alul tulid enamikus Ladina-Ameerika riikides võimule mõõdukalt vasakpoolsed valitsused, kes otsisid alternatiivi maailmas valitsevale neoliberaalsele poliitikale, soovimata seejuures minna skaala teise otsa, vihasesse vastandusse kapitalismiga. Nii ehitasidki eeskätt Lula juhitud Brasiilia, aga ka Argentina, Uruguay, Paraguay, Boliivia, Ecuador ja Peruu uut mudelit, vasakpoolse sotsiaalpoliitikaga koostöökeskset riiki, kus ka rahvusvaheline äri end mugavalt tunneks. Ühtlasi arenes piirkondlik integratsioon, ehitati Euroopa Liidu sarnast ühendust.

Tänaseks on eri põhjustel enamikus riikides tuul pöördunud ja koostöögi nõrgenemas. Huvitavad näited on aga Ecuador ja Boliivia, kes ehitavad jätkuvalt – ilma suurema meediakärata – 21. sajandi sotsialismi, olles ideoloogiliselt marksismist eemaldunud ja märksa mahedamad kui näiteks Maduro Venezuela. Uuringud näitavad, et nende reaalsed poliitikad kohalikes põhiteemades, näiteks maaõiguste osas, ei pruugi sugugi erineda neoliberaalsete naabrite Colombia või Peruu poliitikatest – globaliseerunud maailm ei jäta lihtsalt palju mõistlikke valikuid. Samas on nad tänu üleilmsest peavoolust erinevale ideoloogiale oma riikides ellu viinud tähelepanuväärset innovatsiooni: Ecuador on maailmas esirinnas lähenemisega keskkonnale, kus loodusel on õigused; Boliivia on tugev indiaaniteemades.

Suurem osa Ladina-Ameerikast paistab aga oma iseloomulikust fluidumist väljunud olevat ja on ühendunud ülejäänud maailma närvilisse pragmaatilisse igale tuuleiilile reageerivasse vereringesse.

Suur eristuja – Mehhiko

Kui millenniumi alguse mühisevast roosast lainest on järel vaid üksikud järellained ja suuremad riigid Brasiilia, Argentina ja Peruu on selgelt paremale pööranud, siis ühe olulise tegija, Mehhiko areng tiksub täitsa oma taktis. Siin on vaat et aegade algusest olnud võimul pigem USA-meelsed mõõdukalt parempoolsed jõud, mis ajasid eliidi projekti ja hoidsid rahvuslikku joont. Lausa 70 aastat jutti juhtis Mehhikot humoorika nimega erakond PRI: Institutsiooniline Revolutsioonipartei. Lõputu institutsionaliseeritud revolutsioon, selles nimes pesitseb intriig!

Detsembris 2018 toimus järsk pööre vasakule ja vähemalt seni on mehhiklased rõõmsad ja rahul: mitte ühegi riigijuhi esimese saja võimupäeva järgne reiting ei ole olnud nii kõrge kui López Obradori oma, teda toetab juba neli viiendikku elanikkonnast. Mehhiko president on võtnud meediaga suheldes risti vastupidise lähenemise kui ta USA või Brasiilia kolleegid, kelle jaoks „peavoolumeedia“ on vaenlane ja kes oma toimetamata sõnumeid vaid sotsiaalmeedia kaudu rahva telefonidesse tulistavad. López Obrador seisab aga iga tööpäeva hommikul kell 7.00 ajakirjanike ees ja annab ülevaate olukorrast riigis, mõjudes nii riigimehena, kes on tõepoolest alandlik aruandekohuslane rahva ees, mitte ülbe boss. Saja tööpäevaga on uus Mehhiko president piiranud kõvasti ametnikkonna ja presidendi lähiringi hüvesid ja lansseerinud uusi sotsiaalprogramme. Obrador tunnistab, et ühes Mehhiko põhimures, kriminaalsuse ohjeldamises, pole ta läbimurret seni saavutanud.

USAga hoiab Obrador diplomaatias mõistlikku suhet ja väldib konflikti – ehkki Trumpi immigratsioonipoliitika ja müürikujulise kinnisidee taustal ei ole sõbralikul joonel ilmselt lihtne püsida. President ise on väga rahul, et ta on varasemate riigijuhtide süüdistava tooni vahetanud südamliku koostööalti lähenemise vastu. Seega näitab ta, et traumaatiline ajalooline suhe USAga ei pruugi tingimata alati tähendada seda, et vana kooli vasakpoolsed hauguvad põhja poole ähvardusi (nagu näiteks Maduro) ja parempoolsed fännivad ja imiteerivad põhjanaabrit (nagu Bolsonaro Brasiilias).

***

Niisiis: külmast sõjast toanurka jäänud marksistlik punane õhupall on visinal tühjaks jooksmas, naftariik Venezuela puhul paistab, et lõpp tuleb pauguga. 2000. aastate alguse innovaatiline roosa laine on enamasti liiva jooksnud, ent väga edumeelne Uruguay, aga ka Ecuador ja Boliivia jätkavad vaikselt oma projektidega. Peruu, Argentina ja Brasiilia on aga pööranud paremale, viimane lausa äärmusse. Mehhiko rühib moest hoolimata oma kursil ja pööras vasakule alles nüüd.

Ühtseid trende justkui ei paista. Samas: eelmise kümnendiga võrreldes on toimunud ilmne muutus. Tollal tundus, et Ladina-Ameerika laboratooriumis küpseb uus olemise mudel, leidmisel on tasakaal globaalkapitalismi ja sotsiaalse lähenemise vahel. Igati loogiline, et see alternatiiv sündinuks just Ladina-Ameerikas, kus ebavõrdsus on röögatu ja näiteks Brasiilia puhul võib veidi utreeritult öelda, et tegu on demokraatiaks maskeerunud kastiühiskonnaga.

Tänaseks paistab, et tollane laine maailma muutvaks tsunamiks ei kasvanud, samas on siin-seal järvekesed, kus uudne poliitmõte loksub edasi ja võib ehk tulevikus inimkonnale eeskujusid pakkuda. Suurem osa Ladina-Ameerikast paistab aga oma iseloomulikust fluidumist väljunud olevat ja on ühendunud ülejäänud maailma närvilisse pragmaatilisse igale tuuleiilile reageerivasse vereringesse.