Kes tahab sõda, valmistugu rahuks?

Arusaam, et vallutus ei ole legitiimne valduste omandamise viis, on rahvusvahelise poliitika aastatuhandete pikkuses ajaloos võrdlemisi uus lähenemine ega ole siiani universaalselt aktsepteeritud. Aastasadade jooksul on maadevallutust peetud pigem noobliks kui taunitavaks poliitika tegemise viisiks ja paljud valitsejaid normann Williamist kuni türklase Mehmedini on uhkusega kandnud Vallutaja aunime. On selge, et ühiskondades, mille poliitiline mõte ei ole jõudnud kahekümne esimese sajandi lähedale, võimaldab võidukas vallutussõda endiselt mobiliseerida avalikku toetust valitsejatele ja varjata avaliku huvi eest riigielu tegelikke kitsaskohti. Samas on tõsiasi, et selliste riikide poliitiline klass ei mõistagi väärtuspõhise demokraatliku riigikorralduse olemust ja peab seda vaid kavalaks propagandatrikiks, mille kaudu võõrad ja vaenulikud riigid üritavad edendada oma kasuistlikke huve.

Kui kahekümnenda sajandi koletud sõjad tõid maailma rahvastele arusaamise, et sõda kui selline väärib peaaegu iga hinna eest vältimist, siis sai see mõistmine kinnistatud praktilise ja sugugi mitte puhtalt väärtuspõhise maailmakorra loomise abil, milles olulisel kohal olid tänapäevase rahvusvahelise õiguse kesksed põhimõtted piiride puutumatusest ja riikide siseasjadesse sekkumise lubamatusest. Need printsiibid, mis koos sõjalis-poliitiliste heidutusmehhanismidega hoidsid hämmastava efektiivsusega ära suuri sõjalisi konflikte suur- ja superriikide vahel, tagasid samal ajal aga kuritegelike režiimide karistamatuse omaenda (sageli vallutuse kaudu omandatud) piiride sees.

Külma sõja lõpuga kaasas käinud liberaalne ajaloo lõpu eufooria tõi koos oluliste heidutusmehhanismide enneaegse kõrvaleheitmisega kaasa ka usu, et tulevikumaailmas ei ole riikidevaheliste erimeelsuste lahendamiseks massiivset sõjalist jõudu vaja. Kuna aga kriisid ei kadunud, vaid üksnes teisenesid, leiti olemasoleva haamri jaoks sobiv nael ja anti järele kiusatusele kasutada sõjalisi võimekusi humanitaarsel ajendil, näiteks genotsiidi või etnilist puhastust läbi viivate kaabakrežiimide peatamiseks nende oma rahvusvaheliselt tunnustatud piiride sees. See pretsedent, mis oluliselt kõigutas Teise ilmasõja järel võitjate õigusena sündinud käsitlust rahvusvahelise õiguse aluspõhimõtetest, rajanes samas oluliselt enam humanistlikel väärtustel, millega Lääs on end aastakümneid ehtinud, kui külma sõja aegne don’t rock the boat-poliitika.

Kui nihestunud maailmatajuga käib kaasas kibestumus lähiajaloo kujuteldavate alanduste tõttu, on kahtlemata tegemist plahvatusohtliku kokteiliga.

Režiimide jaoks, mis on harjunud sõjalist jõudu kasutama oma mõjuala laiendamiseks, majandushuvide edendamiseks või sisemaise usalduskrediidi ostmiseks, on humanitaarse interventsiooni kontseptsioon sama hea ja sama õõnes propagandaloosung nagu mistahes muu jutt väärtustest ja demokraatiast. Selliste režiimide arusaama kohaselt on mistahes sõjaline interventsioon ajendatud suurriikide loomulikust soovist tugevdada oma mõju ja laiendada mõjuala ja mistahes põhjendus selliseks interventsiooniks on tegelikult otsitud ajend.

Kes kardab külma sõda?

Kui sellise nihestunud maailmatajuga käib kaasas kibestumus lähiajaloo kujuteldavate alanduste tõttu, nagu juhtus pärast külma sõja lõppu Venemaaga, on kahtlemata tegemist plahvatusohtliku kokteiliga. Ajaloo lõpu järgse maailmapolitseiniku Ameerika Ühendriikide imperiaalne overstretch, üle-jäänud maailma Ameerika-tüdimus ja ootamatult sülle sadanud naftadollarid viisid selle tuleohtliku segu kriitilise kontsentratsioonini. Lääne liidrid, kes pärast Venemaa Georgia-vastast agressiooni hakkasid rääkima uuest külmast sõjast, lootsid ilmselt, et see retoorika kainestab Moskvat. Ent Kreml näib asja võtvat stoiliselt: kui külm sõda, siis külm sõda. On see ootamatu?

Nõukogude impeeriumi kokkuvarisemisega päädinud külma sõja tajumises valitseb Venemaa ja Lääne vahel asümmeetria – Lääne jaoks oli tegemist epohhiga, mis oli täis apokalüptilisi hirme ja ohte ja millele järgnes mäletatava ajaloo turvalisim ja jõukaim ajajärk. Mõistagi soovime me praegust rahuaega pikendada. Venemaa jaoks oli külm sõda aga ajalooperiood, mille jooksul juhiti Kremlist superriiki, keda kogu maailmas kas kardeti või imetleti, aga igal juhul respekteeriti. Sellele järgnes poolteist aastakümmet allakäiku ja alandust, mille deržaava hiilgust taga igatsevad riigijuhid meelsasti mälust ja ajalooraamatuist kustutaksid.

Kremli nägemuses võimaldab uus külm sõda Venemaal taastada seda, mille kaotamist ta pärast punaimpeeriumi lagunemist kõige kibedamalt taga leinab: teiste suurriikide respekti. Seetõttu on eluliselt tähtis, et talle seda ei pakutaks. Muuhulgas tuleks Läänel olulises osas loobuda retoorikast, et Venemaad ei tohi pahandada, kuna tal olevat kriitiline roll kõigi maailma valupunktide lahendamisel Balkanist Koreani. Loobudes soovmõtlemisest näeme, et Venemaa senine roll Läänele oluliste kriiside lahendamisel on olnud ebakonstruktiivne. Lootus, et jätkuv avansiline usalduskrediidi jagamine hoiab ära Venemaa muutumise vähekonstruktiivsest destruktiivseks, ei ole ei põhjendatud ega ka moraalselt õige.

Aastasadade jooksul on maadevallutust peetud pigem noobliks kui taunitavaks poliitika tegemise viisiks.

Vene-Georgia sõda pakub poliitiliste järelduste kõrval kindlasti vähemalt sama palju sõjalisi õppetunde, ent jäägu need põhiosas sõjandusspetsialistide analüüsida. On ilmne, et georgialased tegid riigi kaitsmisel taktikalisi vigu, ent see tähendab muu hulgas, et Georgia kaitsestruktuuride tõhusama tegutsemise korral oleks Vene armee kandnud palju suuremaid kaotusi. Teisisõnu, kuna ametlik Thbilisi oli oma sõnul juba mõnda aega valmis Venemaa-poolseks agressiooniks, pidi Venemaa rünnakut alustades olema valmis palju suuremateks kaotusteks, kui talle tegelikkuses osaks said. See aga osutab tõsiasjale, et Venemaa ja Georgia taolise mastaabierinevuse puhul ei ole iseseisev sõjaline heidutus Venemaa vastu just eriti efektiivne ja lootus, et agressiooni hauduv Venemaa hoidub väikest naaberriiki ründamast üksnes seetõttu, et sõja võitmine võib kaasa tuua liiga suuri kaotusi tehnikas ja elavjõus, on soovmõtlemine. Seda olulisemaks muutub aga poliitiline heidutus – Venemaa veenmine selles, et väike võidukas sõda võib kahandada Moskva rolli maailmapoliitikas ja põhjustada Kremli juhtidele pikaajalisi poliitilisi ebameeldivusi.

Kes väärib kuuma sõda?

Kui aga väikeriigi iseseisev heidutus ei tööta ja me soovime sõda iga hinna eest vältida, siis peaksime mõtlema, milline on see kollektiivne sõjalis-poliitiline heidutus, mis võiks Georgia-taolisse positsiooni sattunud riike kaitsta. Ja jõuamegi tagasi Bukaresti, kus NATO justkui näitas Thbilisile alliansi ukse vahelt immitsevat valgust ja justkui ei näidanud ka.

Õndsa rahu ja heaoluga Lääne-Euroopa jaoks on NATO idasuunaline laienemine intellektuaalne paradoks: Moskva haardest vabanenud Kesk- ja Ida-Euroopa riigid on need, kes ka pärast “ajaloo lõppu” kollektiivset julgeolekuvihmavarju reaalselt vajavad. Lääne-eurooplased, kes seda vihmavarju (koos ameeriklastega) teoreetiliselt hoidma peaksid, teatavad, et on valmis alliansi liikmetena aktsepteerima vaid neid riike, keda tõepoolest on võimalik sõjalise ohu korral kaitsta. Samas muutub mõte mistahes ohustsenaariumi lahendamisest sõjalise jõu abil Lääne heaoluühiskondadele üha vastu-võetamatumaks.

Osama bin Laden ja Saddam Hussein soovisid (teineteisest sõltumatult) näidata Ameerikat pabertiigrina. See ei õnnestunud, vaatamata asjaolule, et Washingtoni sõjaline vastus ei osutunud vähemasti Iraagi puhul just kõige läbimõeldumaks. Nüüd on kogu läänemaailmale sarnase väljakutse esitanud Vladimir Putin. Millisest materjalist on Lääne tiiger selle väljakutse ees, ei ole veel lõplikult selgunud.

Küll aga on mõningate Lääne poliitiliste mõtlejate – õnneks seni mitte riigijuhtide – suust kõlanud arvamus, et Georgia “ei ole riik, kelle pärast tasuks vallandada Kolmandat maailmasõda”. See positsioon ei ole mitte üksnes eetiliselt küsitav, vaid sisaldab implikatsiooni, et selliseid riike on teisigi. Külma sõja aegset piiride puutumatuse ja riikide territoriaalse terviklikkuse printsiibi austamise põhimõtet toetas mõjus sõjalis-poliitiline heidutus, teadmine, et väiksemgi sõjaline konflikt võib vallandada ahelreaktsiooni ja olla stardipauguks Kolmandale maailmasõjale. Öeldes otsesõnu välja, et meie, lääneriigid, kardame nii külma kui kuuma sõda Kremlist enam, paljastame oma “punased jooned” ja peame ka mittesõjalisi lahendusi otsides seisma diplomaatilisel frondil sisuliselt alasti. Proverb si vis pacem, para bellum on täna sama hea juhtmõte kui paartuhat aastat tagasi.

Kremli nägemuses võimaldab uus külm sõda Venemaal taastada seda, mille kaotamist ta pärast punaimpeeriumi lagunemist kõige kibedamalt taga leinab: teiste suurriikide respekti. Seetõttu on eluliselt tähtis, et talle seda ei pakutaks.

Lisaks sagedasele soovmõtlemisele ja Vana Maailma üldisele sõjavastasusele on veel üks põhjus, miks Euroopast Venemaa käitumise suhtes kohati üllatavalt pehmeid hinnanguid kostis. Nagu öeldud, oli tosinkonna aasta jooksul, mil läänemaailm nautis Pax Americana’t, Ühendriikide hegemoonia pinnuks silmas ka mitme Euroopa suurriigi arvamusliidritele. Ehkki Washingtoni lähenemine maailma julgeolekuprobleemidele oli nende aastate jooksul märksa väärtuspõhisem kui oli Läänes tavaks külma sõja ajal, haavas Ühendriikide täielik hegemoonia “poolsuurte” riikide väärikust, kes tahtnuks, et nendegi häält – ja huve – lahenduste otsimisel kuulda võetaks. Maailma sellisena nägevate riikide juhtidel jagus enam mõistmist ka Moskvale, kes julges valjuhäälselt kaevelda, et tema “legitiimsete huvidega” lähivälismaal ei arvestata, kuid ei suutnud enamasti oma huvide kaitseks palju ette võtta.

Sõbrad, liitlased ja pantvangid

Kui ajalugu 1990ndate alul ootamatult otsa sai, pidid kümned, kui mitte sajad sovetoloogid päevakohasematele erialadele ümber õppima. Ajaloo naasmine seitseteist aastat hiljem toob mõned neist ilmselt vana armastuse rüppe tagasi. Niisama lihtne, kui oli möödunud sajandi lõpukümnendil ennustada Vene ohu lõplikku äralangemist, on teha täna samalaadne viga ja kuulutada, et järgnev kümnend või kümnendid kujutavad endast maailmapoliitikas üksnes Lääne ja Venemaa vastasseisu või siis Lääne järk-järgulist taandumist Venemaa agressiivsete ambitsioonide ees kunagise Nõukogude Liidu mõjusfääris.

Arusaam, et Venemaa poolt läbi viidud Georgia-vastase agressiooni järel “dramaatiliselt muutunud” maailma julgeolekupilt võiks tähendada seda, et Lääs lakkab tegelemast muude kriisidega ja keskendub üksnes Vene ohu tõrjumisele, on vähemalt kolmel põhjusel ekslik. Esiteks jääb ka oma kasvanud jõudu tunnetav Venemaa Läänele tervikuna ja Ameerika Ühendriikidele üksinda nähtavas tulevikus alla nii majanduslikult kui ka konventsionaalse sõjalise jõu ja selle projitseerimise võime poolest. Teiseks ei kahanda Vene ohu kasv kuidagi Lääne julgeolekule Lähis-Idast, Pakistanist või teistest maailma konfliktikolletest tulenevate ohtude mõju, vaid pigem vastupidi. Kolmandaks võib eeldada, et analoogiliselt Nõukogude impeeriumiga esimese külma sõja ajal üritab Putini Venemaa koondada oma leeri võimalikult palju läänevastaselt meelestatud nn Kolmanda Maailma riike ja Läänel tuleb sellele väljakutsele vastata.

Külma sõja ajal, kui nii Moskva kui demokraatlik Lääs püüdsid võimalikult suurt osa maailmast katta teineteise vastu suunatud allianssidega, jagunesid nii-öelda värvatud liitlased mitmesse erinevasse klassi. Suurriikide vahetud naabrid loeti enamuses vastava riigi mõjusfääri kuuluvaks, ent eriti Nõukogude leeri puhul oli selliste “lähivälismaade” vastumeelsus Moskva satelliidi rolli suhtes ilmne eelkõige just Moskvale endale, mistõttu oluline osa Kremli poliitilisest energiast kulus sellele, et “liitlasi” vägivaldselt enda orbiidil hoida. Kremli mõju nõrgenedes graviteerusid sellised riigid iseenesest Lääne väärtuspõhistesse liitudesse, kuhu nende rahvaste enamik luges neid loomulikult kuuluvaks.

Kreml näib asja võtvat stoiliselt: kui külm sõda, siis külm sõda.

Teise kategooria moodustasid riigid, kelle jaoks ideoloogilised kaalutlused mängisid teisejärgulist rolli, kuid kes ostsid liitlas-suhte eest (peamiselt Läänest) turvatagatist regionaalsete rivaalide või koduse opositsiooni vastu. Siia kuuluvad näiteks mitmed Lähis-Ida naftariigid. Kuna sellised režiimid olid tüüpiliselt ebademokraatlikud ja tihti autoritaarsed, ei olnud haruldane, et rahva negatiivne suhtumine oma riigi vihatud despootlikesse valitsejatesse kandus üle ka läänemaailmale, kelle toel türann püsis. Mitmel puhul – nagu Iraagis 1950ndatel ja Iraanis 1970ndatel, oli tulemuseks läänemeelse autokraatia kukutamine verise riigipöörde käigus ja selle asendumine raevukalt Lääne-vastase, ent mitte vähem autokraatliku ja ebademokraatliku režiimiga.

Kolmandasse gruppi kuulusid riigid, kes olid oma hetkehuvide realiseerimise heaks -olgu need siis majanduslikud või poliitilised – valmis suurriike üksteise vastu välja mängima ja vajadusel koguni leeri vahetama, nagu tegi Egiptus, mis Nasseri võimu all suuresti majanduslikel kaalutlustel Nõukogude Liidule lähenes ja kaks aastakümmet hiljem Sadati võimu all Lääne laagrisse naasis.

Õõnes ideoloogia ja räpane raha

Vaatamata sõjaliste ja poliitiliste blokkide rohkusele ei olnud enamiku külma sõja aegsete liitlassuhete aluseks sugugi ideoloogilised veendumused, vaid poliitiline pragmaatika või paratamatusele alistumine. See ei seganud aga suurriike ei oma liitlastele ega ka vaenlastele omistamast välja mõeldud ideoloogilisi motiive. Ainsaks erandiks, mille puhul praktiliste julgeolekuhuvide kõrval toetas liitlassuhet ka ühine maailmanägemine, oli Lääne demokraatiaid ühendav poliitiline pere. Selle huvide ja vääruste kombinatsioonil põhineva koosluse elujõulisust on tõestanud asjaolu, et ka pärast külma sõja lõppu peavad demokraatlikke lääneriike ühendavad organisatsioonid rohkeid vabatahtlikke liituda soovijaid lausa eemale tõrjuma.

Kui külm sõda on tõesti algamas, siis peab Lääs taas kord mõtlema sellele, kuidas luua lisaks loomulikele liitlastele ka pragmaatilistel kaalutlustel põhinevaid koostööformaate riikidega, keda vastasel korral varitseks oht sattuda teisele poole rindejoont. Võrreldes Venemaaga on Läänel selles võistluses nii olulised eelised kui ka miinused.

Olulisim eelis on demokraatlike riikide võime oma vigadest õppida. Kui külma sõja ajal oli ka lääneriikides kombeks vaadata Kolmandat Maailma põhimõttel “Our bastard is better than their bastard”, siis praegu on Lääs vaatamata mõningate demokraatia jõuga juurutamise katsete ebaõnnestumisele maailmas piisavalt tugeval positsioonil, et vältida veriste diktaatorite mahitamist. Venemaa, kellel “loomulikke” liitlasi on vähem, on sel juhul üha enam sunnitud minema Hiina teed ja ostma endale toetust läbi kergesti korrumpeeruvate ent vähelegitiimsete autoritaarsete liidrite toetamise. See aga ei ole pikas perspektiivis jätkusuutlik.

Kurioossel kombel on aga lühemas plaanis sellise taktika poolt haavatavad mitte üksnes Kolmanda Maailma autokraadid, vaid ka lääneriikide demokraatlikult valitud liidrid. Olen varemgi viidanud asjaolule, et uus Vene imperiaalne doktriin on ideoloogiliselt nõrgem kui Nõukogude kommunismiidee. Vaatamata sellele, et “suur Venemaa hõim” mängis kommunistlikus maailmarevolutsioonis juhtivat rolli, oli kommunism teoreetiliselt klassivõitlusel põhinev kosmopoliitne ideoloogia. Eriti just suurte sotsiaalsete vapustuste ja majanduskriiside ajal oli lääneriikideski ühiskonnasegmente, kes võisid sellistele ideedele vastuvõtlikud olla, eriti Nõukogude eriteenistuste propaganda- ja õõnestustegevuse tõhusal toel. Relvastatud vallutus ja sisemine õõnestustöö olid kommunistliku ruumi ekspansiooni kaks teineteist toetavat sammast ja seetõttu pidid ka punaimpeeriumist geograafiliselt kaugel asuvate suurte Lääne-Euroopa riikide poliitilised liidrid punase ohu tõrjumiseks pidevalt valvel olema.

Osama bin Laden ja Saddam Hussein soovisid näidata Ameerikat pabertiigrina. See ei õnnestunud.

Putini-Venemaa ideoloogiline alus – suurvene natsionalism – ei saa kuidagi omada sellist ideoloogilist veetlust mitte-Vene rahvaste seas. Kreml on seda mõistnud ja oma taktikat kohendanud, asendades pettunud masside üle võitmisele suunatud subversiooni konkreetsete kasuahnete poliitotsustajate ülesostmisega reaalse raha eest. Nagu öeldud, on Lääs sellise lähenemise suhtes kaitsetum, teisalt tähendab toimiv demokraatlik protsess seda, et poliitilised liidrid vahetatakse teatava perioodi jooksul välja. Veelgi enam, Lääne poliitika avalikkus peaks tähendama, et taoliste ostu-müügi tehingute avalikuks tulek diskrediteerib nii andjat kui saajat ja diskvalifitseerib mõlemad edasises otsustusprotsessis osalemast.

Alates Venemaa jahmatavast sõjalisest aktsioonist Georgia vastu on Euroopa ja Ameerika liidrid nõrkemiseni korranud, et Lääs peab olema selle kriisiga silmitsi seistes ühtne ja et suhted Venemaaga seatakse uuele alusele. Et miski saab olema teisiti kui seni, ei anna aga vähimatki aimu sellest, kuidas siis ikkagi nüüdsest olema hakkab, ka ei anna tõdemus sellest, et seistakse ühtsetena, aimu sellest, millisel alusel ja kelle suunas näoga siis ikkagi seistakse. Selleks, et need sõnad kõlaksid enama kui tühjade tünnide kõminana, tuleb nad täita reaalse sisuga. Ehkki ka protseduur on otsuse juures oluline ja demokraatlik otsustusprotsess on teadagi aeganõudev, eriti siis, kui igasuguse otsuseni jõudmine nõuab konsensust, on ometi selge, et aeg ei tööta meie kasuks. Esiteks on Venemaa loonud Georgias ja tema separatistlikes regioonides uue reaalsuse, mis iga mööduva päeva ja nädalaga tsementeerub ja mille ülessulatamine ja muutmine muutub aja jooksul üha raskemaks. Teiseks ei oota mitte ainult Georgia ja Venemaa põnevusega, mida Lääs siis seekord ära teha suudab. Kogu maailm jälgib mängu ja tahab teada saada, kelle reeglite järgi seda siis nüüdsest peale mängida tuleb.