Kergendus? Ei veel… Suur töö ootab ees

Aasta algus Brüsselis on vaikne. Euroametnikud on sõitnud koduriikidesse pühi veetma ning pealinna baarid ja söögikohad on pandeemia tõttu kinni. Metropoli hotelli legendaarne kohvik näib olevat uksed lausa igaveseks sulgenud ning õhtuseks komandanditunniks on tänavad tühjad. Sajab lund. 

Tundub, nagu tõmbaks Euroopa süda pärast rasket aastat korraks hinge. Ega päris rahulikku aega siin kunagi olegi: alati on kuskil midagi pahasti, mõni valitsus kukkumas, majandusega kehvasti või probleemid piiri taga. Kuid 2020. aasta raskused olid erakorralised: koroonaviirus nakatas liidus ligi 20 miljonit inimest ning viiruse tõttu suri neist peaaegu pool miljonit, paiskas majanduskasvu vabalangusesse ja keeras lukku mitte ainult Inglismaa, vaid kogu Euroopa. Siinsamas Belgias jõudis ühel mustal päeval positiivsete testide hulk 24 000ni. 

Maailmajagu vajas hädasti häid uudiseid ning aasta lõpus neid, taevale tänu, ka tuli. Detsembri ülemkogul leppisid liidrid kokku nii ELi järgmise seitsme aasta eelarves, taastepaketis kui ka senisest ambitsioonikamas kliimaeesmärgis 2030. aastaks. 21. detsembril lubati turule esimene vaktsiin ning vähem kui nädala pärast tehti Euroopas esimesed kaitsesüstid. Jõuluõhtul jõudis viimase hetke kokkuleppega lõpule aastatepikkune Brexiti-saaga ning aasta eelviimasel päeval tõmbas EL kübarast välja investeerimisleppe Hiinaga. Natuke valgemaks oli toas läinud juba novembri alguses, kui teisel pool ookeani valiti presidendiks Joe Biden.

Kõik need olid ülitähtsad ja enamasti kauavaieldud sammud. Nii mõnegi puhul tundus seis veel hiljuti väga keeruline ning potentsiaalsed tagajärjed murettekitavad. Ärgata 1. jaanuaril ilma vaktsiinita, kokkuleppeta majanduse päästmiseks, kaosega Ühendkuningriigi suhetes ning väljavaatega veeta veel neli aastat Trumpi tviitide saatel – pole ime, et aastavahetuse valdav emotsioon Brüsselis oli kergendus. 

See, et asi võiks olla hullem, ei tähenda muidugi, et kõik on hästi. Ühelgi suurel teemal Euroopas pole lõplikku, kõigile sobivat lahendust. Eelmisel aastal saavutatu annab põhjust rõõmustamiseks ja ehk isegi uhkuseks, kuid pikalt selle paistel peesitada ei saa. Suur(em) osa tööst seisab alles ees.

Varesele valu, harakale haigus

Esimesena on päevakorras loomulikult pandeemia: ilma seda kontrolli alla saamata ei ole mõtet rääkida ei majanduse toibumisest ega normaalsetest rahvusvahelistest suhetest. See, kuidas Euroopa saab lähikuudel hakkama piisava hulga vaktsiini tagamise ja selle logistikaga, kujundab ELi mainet inimeste silmis tõenäoliselt rohkem kui miski muu. 

Euroopa Komisjoni arstiharidusega president Ursula von der Leyen tegi pärast pisut kobavat algust koroonakriisist oma esimese ametiaasta absoluutse prioriteedi. Kuid isegi täieliku pühendumise ja komisjoni muljetavaldavate ressursside juures ei ole liikmesriikide tegevuse koordineerimine, ravimifirmadega läbirääkimine ning sadade miljonite dooside jagamine lihtne harjutus. Uued, eriti nakkavad tüved ning inimeste hirm vaktsiinide ja Bill Gatesi mikrokiipide vastu komplitseerib olukorda veelgi.

Millal üldise immuunsuse saavutamiseks vajalik 60–70 protsenti elanikkonnast kätte saadakse, ei oska keegi öelda. Kuid on selge, et elu ja majanduse taastumise võimalikkus on selle taga kinni. Senised katsed ilma laialdase immuunsuseta normaalsusesse naasta on kõik lõppenud tagasilöögiga.

Mida teha, et majandus taastuks?

Euroopa Liidu majandus kahanes eelmisel aastal enam kui seitsme protsendi võrra, mis on suurim majanduslangus pärast Teist maailmasõda. Selles on raske midagi positiivset näha, kuid vähemalt oli Euroopa kollektiivselt eelmisest kriisist midagi õppinud. Ei põhja fiskaalpistrikel ega lõuna tuvidel paistnud erilist isu aastatepikkuse alainvesteerimise ega kõrge tööpuuduse taseme järele, mistõttu pandi seljad kokku ning käidi välja muljetavaldav stiimulipakett. 

Lisaks suurusele (1,1 triljoni suurusele ELi pikaajalisele eelarvele lisandus 750-miljardine kriisiinstrument, pluss erinevaid muid meetmeid) on taastekava ajalooline ka selle poolest, et kulude finantseerimiseks võtab EL ühiselt laenu. Võib vaielda selle üle, kas põhimõtteliselt on liit seda ka varem teinud, kuid sellisel kujul ja nii suures mahus on see kindlasti esimene ja märgiline kord. 

Sama radikaalne oli rahandusministrite kohe kriisi alguses tehtud otsus, et stabiilsus- ja kasvupakti tavaolukorra nõuded sisuliselt peatuvad. Üldine vabastusklausel lubab riikidel põhimõtteliselt piiranguteta investeerida/kulutada (vali oma maailmavaatega sobiv termin), ilma et oleks tarvis muretseda Brüsseli sanktsioonide pärast.

See ei tähenda aga, et Euroopa oleks metsast väljas. Keegi ei tea, millal kriis lõppeb või kaua taastumine võtab. Tavapärase V- või W-kujulise stsenaariumi asemel räägivad ökonomistid K-kujulisest trajektoorist, mis jaotab majanduse sisuliselt kaheks: esialgne kiire reaktsioon on loonud kummaliselt mõjuva olukorra, kus väljaspool otseselt mõjutatud valdkondi nagu turism, HoReCa (hotellindus, restoranid ja toitlustus) või kultuur ei saa tingimata arugi, et oleme aastakümnete sügavaimas augus. Ja kuniks riikide toetusmeetmed kestavad, lükkavad need hoobi täit mõju edasi. 

See, kuidas Euroopa saab lähikuudel hakkama piisava hulga vaktsiini tagamise ja selle logistikaga, kujundab ELi mainet inimeste silmis tõenäoliselt rohkem kui miski muu.

Igal juhul on tagasipõrkamiseks hädavajalik, et majanduse turgutamiseks ette nähtud raha õnnestuks tõesti majandusse süstida – soovitavalt nii, et sellest ka pikas perspektiivis kasu oleks. EL on öelnud, et lõviosa rahast peab minema rohe- ja digipöördesse, kuid see ei pruugi tingimata lõpuni ühtida kõikide liikmesriikide endi prioriteetide või võimalustega. Ei saa ka välistada, et saatusel on veel trikke varuks: kui eelmine kriis algas finantssektoris ja liikus sealt reaalmajandusse, siis seekord võib minna vastupidi. „Päris“ majandusest alguse saanud probleemid kumuleeruvad ning panevad pangad järjest raskemasse seisu. 

Isegi kui kriisist väljumine on suhteliselt valutu ja kiire, leiame tormi möödudes ennast ikkagi keerulisest olukorrast – elus küll ja isegi päris hea tervise juures, aga tundmatul merel ja pilbasteks laevaga. Ning kuigi asjade üle parda loopimine oli tormisilmas kindlasti õige otsus, oleks seda provianti nüüd siiski hädasti tarvis. 

On tõenäoline, et kriis süvendab liikmesriikide majanduslikke erinevusi. Pandeemia mõjutab küll kõiki, aga need, kel suurem turismisektor või vähem raha majandusse pumbata, kannatavad rohkem. Pikemas perspektiivis on eriti ebakindel nende olukord, kelle laenukoormus juba enne liialt suur: võlgu võtsid 2020. aastal laia käega kõik, aga on märkimisväärne vahe, kas see kasvas 10 protsendilt 18-le SKTst (nagu Eestis) või 135 protsendilt 160-le (Itaalias). 

Kes aga täpselt teab, mis on õige? Võib-olla vajavadki Euroopa eelarvereeglid põhjalikumat ülevaatamist (kuuldavasti taasalgatab Euroopa Komisjon sel teemal arutelu juba kevadel)? Neid majandusteadlasi, kelle jaoks suurem riigivõlg ajalooliselt madalate intressimäärade tõttu tingimata problemaatiline ei tundunud, oli kuulda juba enne kriisi. Riike, kus selline mõtlemine langeb viljakale pinnasele, on omajagu. Pärast paari aastat ilma rangete reegliteta elamist ei ole normaalsusse / vanade dogmade juurde tagasi pöördumine kindlasti lihtne. 

Kriis, teine kriis ja kõige tähtsam kriis

Kliimapoliitikas on Brüsselist vaadates olukord selgem: vana normaalsust ei taha tagasi mitte keegi. Kui Euroopa Komisjon pisut üle aastat tagasi roheleppega välja tuli, tundus see ülijulge, peaaegu utopistlik plaan – kliimaneutraalsust ei osanud toona veel keegi väga nõuda. Viiruse Euroopasse jõudes tundus korraks, et ehk ongi nüüd kaunite keskkonnaeesmärkidega ühel pool. Aga ei. Rohepööre on nüüd fundamentaalne osa ELi majandus- ja välispoliitikast, mitte lihtsalt Pariisi eesmärkide (hoida soojenemine vähemalt alla 2 kraadi ja pingutada 1,5 nimel) saavutamise vahend.

See on ka põhjus, miks hoolimata tervisekriisist, mis näib võtvat kogu aja ja energia, ning majanduskriisist, mis võtab kõik ülejäänu, on Euroopa siiski leidnud ressurssi tegeleda ka kliimakriisiga. Lisaks pikaajalisele sihile jõuda 2050. aastaks olukorda, kus me ei paiska õhku rohkem süsinikdioksiidi kui ökosüsteem siduda jõuab, on Euroopa Komisjoni ja ELi Nõukogu poolt paigas ka 2030. aasta uus eesmärk: vähendada kasvuhoonegaase vähemalt 55 protsenti (praegune eesmärk on märksa leebem – 40 protsenti). Euroopa Parlament eelistaks olla veel jõulisem ja vähendada heiteid 60 protsenti, kuid arvestades kui keeruline oli mõnele riigile juba 55 protsendiga nõustumine, tundub sellest suurem eesmärk ebatõenäoline.

Euroopa Liidu majandus kahanes eelmisel aastal enam kui seitsme protsendi võrra, mis on suurim majanduslangus pärast Teist maailmasõda.

Kuigi suured sihid on laias laastus paigas, on raskem osa tööst alles ees. Lubada saavutada midagi 10 või 30 aasta pärast on üks asi, jõuda üksmeelele, kuidas seda täpselt teha, hoopis teine (ja ärategemine muidugi kolmas). Algaval aastal tuleb eesmärgid ja strateegiad tõlkida konkreetseteks seadusaktideks ja arvudeks. 

Esmajärjekorras on tarvis tagada, et majanduse taastumine oleks lubatult roheline. Eeldused selleks on olemas: nii ELi eelarvest kui ka taastepaketist peab vähemalt 30 protsenti minema kliimaeesmärkide saavutamiseks. Taasterahastu „NextGenerationEU“ 750 miljardi kasutamiseks peavad liikmesriigid esitama aprilliks oma taastekavad, mis järgivad sama proportsiooni. Mingil määral on pandeemia tekitatud olukord muutnud rohepöörde tegemise lihtsamaks – kuna investeerida on tarvis niikuinii, siis tundub mõistlik panna raha millessegi, mis kasulik ka pikemas perspektiivis. Mis täpselt roheinvesteeringuks kvalifitseerub, tekitab aga kindlasti vaidlusi, ning raha kiire kasutamine on paljudele väljakutse. 

Juba juunis on Euroopa Komisjon lubanud välja tulla paketiga, mida on vaja 2030. aasta eesmärgi saavutamiseks: muu hulgas ELi süsinikuturu (ETS) reformimine ja laiendamine, ETSist välja jäävate sektorite heite vähendamine, energiamaksustamine ja süsiniku piirimehhanism. Kaks väga tähtsat elementi sellest – energiatõhusus ja taastuvenergia – kuuluvad Eesti voliniku vastutusvaldkonda. Lisaks on Kadri Simsoni tööplaanis Euroopa gaasisektori muutmine selliseks, et see meie kliimaplaanidega haakuks. Kõigil neil teemadel on ka geopoliitiline dimensioon ning ühelgi pole loota täielikku üksmeelt ja harmooniat liikmesriikide, huvirühmade ja parlamendiliikmete vahel. Sügiseseks 26. ÜRO kliimakonverentsiks aga oleks tarvis juba edusamme ette näidata.

Neile konkreetsetele väljakutsetele lisaks on kaks teemat, mis jäävad Euroopa kliimaplaani saatma ka pärast 2021. aastat. Esiteks on vaja raha. Kuigi ELi eelarve on nii kliimasõbralik kui see realistlikult vähegi olla saab, ei piisa sellest kindlasti kõigi vajalike tuuleparkide, päikesepaneelide, elektrolüsaatorite, vesinikujuhtmete, patareide, elektriautode, laadimispunktide, renoveerimistööde ja palju muu vajaliku jaoks. Võrreldes eelmise kümnendiga peame igal aastal investeerima umbes 350 miljardit enam, mis nõuab tõsist panustamist liikmesriikidelt ning eelkõige erasektorilt. 

Kuidas säilitada toetus rohepöördele?

Teiseks on vaja inimeste toetust. Euroopas on see praegu tugev – üheksa inimest kümnest peab kliimamuutustega tegelemist tähtsaks. Ammu pole tegemist nišiteemaga, mis erutaks vaid eriti õrnahingelisi, ning Greta Thunbergi visiit Brüsselisse tekitas rohkem elevust kui kõigi Euroopa Liidrite saabumine kokku. Isegi traditsiooniliselt skeptilisemad riigid võtavad teemat tõsiselt, Poola näiteks on lubanud 2049. aastaks söe kaevandamise täielikult lõpetada ning teeb suurejoonelisi plaane tuuleenergia vallas. 

Euroopas valitseb laiapõhjaline konsensus, et vähem saastav ja loodusest hoolivam tegutsemine on pikas perspektiivis nii majanduslikult kui ka inimlikult meie kõigi jaoks mõistlik. Kuid lühemas perspektiivis toovad siirdehetked alati kaasa ka kaotajaid ning on võtmeküsimus, kuidas EL ja liikmesriigid suudavad leevendada negatiivset mõju kõige haavatumatele piirkondadele ja valdkondadele. Kas avalik toetus rohepöördele säilib ka keerulistel hetkedel, on selle õnnestumiseks sama tähtis kui uhked poliitilised eesmärgid ja erasektori miljardid.

Lahkhelid põhiarusaamades

On levinud veendumus, et Brüsseli unistus on dikteerida liikmesriikidele iga nende sammu, lähtuvalt siinse liberalistlik-marksistliku eliidi föderaaldekadentlikust ideoloogiast. Minu isiklik kogemus ütleb pigem, et „Brüssel“ on üsna rõõmus juba siis, kui enam-vähem kõikides riikides on toimiv valitsus (äärmuslaste puudumine on küll boonus), nii et nõukogu saab korralikult töötada ja on, kellega asju ajada. Liikmesriikide peale näpuga näitamist peetakse reeglina halvaks ideeks – esiteks tuleb nendega pärast edasi koostööd teha ning teiseks on üsna kindel, et Brüsseli targutamine ajab närvi isegi need, kellele oma valitsus väga ei meeldi.

Selle stabiilsusefilosoofia nurga alt ei olnud 2021. aasta algus just ideaalne: esimese kahe nädalaga kukkusid valitsused Eestis, Itaalias ja Hollandis (loo ilmumise ajaks on kõik kolm riiki loodetavasti taas valitsuste rüppe naasnud). Ebakindlust põhjustavad alati ka valimised, sest enne nende toimumist ja vahetult pärast ei taha või saa riigid sageli suuri otsuseid teha. Tänavu  toimuvad ehk selle kümnendi kõige tähtsamad valimised kogu Euroopas – Saksamaa peab otsustama, kellest saab pärast 16 aastat valitsemist Angela Merkeli järglane. Praegu ei ole veel selge seegi, kes on Kristlik-Demokraatliku Liidu (CDU) ja Kristlik-Sotsiaalse Liidu (CSU) kantslerikandidaat. Merkeli lähedane liitlane Armin Laschet valiti küll CDU juhiks, kuid Saksa konservatiivid võivad valimistele vastu minnes eelistada hoopis Markus Söderit või Jens Spahni. Olgu otsus milline tahes, mõjutab see kindlasti kogu Euroopa tulevikku.

Kui valimised on tavaliselt ajutine pingeallikas, leidub ka pikemalt peavalu põhjustanud koldeid. Uute ja vanade riikide vahelist hõõrdumist oli selgelt tunda juba aastaid tagasi ning sellele mittepiisava tähelepanu pööramine oli Jean-Claude Junckeri juhitud Euroopa Komisjoni ehk üks kaugeleulatuvama mõjuga möödalaske. Osaliselt tulenevad lahkhelid konkreetsetest poliitilistest huvidest ja erimeelsustest, olgu need seotud kliimapoliitika, ELi raha jagamise või Venemaasse suhtumisega. Neid probleeme ei saa alahinnata, kuid need on ületatavad või elatavad. On mitu küsimust, milles Saksamaa, Prantsusmaa ja Itaalia on täiesti erinevatel seisukohtadel ning nendevaheline koostöö toimib sellest hoolimata. 

Mingil määral on pandeemia tekitatud olukord muutnud rohepöörde tegemise lihtsamaks – kuna investeerida on tarvis niikuinii, siis tundub mõistlik panna raha millessegi, mis kasulik ka kaugemas tulevikus.

Keerulisem on siis, kui lahkarvamusi tekitavad fundamentaalselt erinevad arusaamad, mida tähendavad euroopalikud väärtused, demokraatia ja õigusriik. Euroopa Liit on siin eriti mittekadestamisväärses positsioonis: kui ei tee midagi, reedad oma rolli. Kui teed midagigi, mängid trumbid kätte populistidele, kelle narratiivi tähtis osa on rahvusriike kiusav föderaalse ambitsiooniga EL. Raske on ka näha, mida EL saaks praeguses olukorras märkimisväärselt teisiti või paremini teha. Nagu Steven Levitsky ja  Daniel Ziblatt oma raamatus „How Democracies Die“ postuleerivad – parim rohi on autokraatiale kaldujaid võimu juurde mitte lasta. Kui nad seal juba on, on hilja.

Brexit heidab tulevikule pika varju

Populismi kahjulikkuse näiteid ei leidu muidugi ainult Ida-Euroopas, kõige drastilisem neist tuleb hoopis loodest, pika ja auväärse demokraatiatraditsiooniga Ühendkuningriigist (kelle olen puht nostalgiast veel liikmesriikidest rääkivasse sektsiooni paigutanud). Pärast nelja aastat aja, raha, ressursside ja emotsioonide kulutamist jõudsid Ühendkuningriik ja EL kaheteistkümnendal tunnil kokkuleppeni, mis hoidis ära kõige hullema, kuid ei teinud kellegi jaoks mitte midagi paremaks. 

Pärast nelja aastat aja, raha, ressursside ja emotsioonide kulutamist jõudsid Ühendkuningriik ja EL kaheteistkümnendal tunnil kokkuleppeni, mis hoidis ära kõige hullema, kuid ei teinud kellegi jaoks mitte midagi paremaks.

Ühendkuningriik on nüüd lõplikult Euroopa Liidust lahkunud ning meil on 1491-leheküljeline juhend, kuidas sellega hakkama saada. Liit võib olla rahul, et tulemus oli 27 liikmesriigi jaoks nii hea kui võimalik ning et kardetud probleeme ühtse liini hoidmisega ei tekkinud peaaegu kordagi. Ühendkuningriik ehk leiab lohutust sellest, et midagi katastroofilist pole seni juhtunud ning passid on nüüd jälle sinised. Kuid Albioni postkoloniaalset identiteedikriisi Euroopast lahkumine ei lahenda ning selle sammu negatiivne mõju heidab tulevikule pika varju.

Tasakaaluharjutus maailmaareenil

Kui Euroopa Liidu sees on asjad komplekssed ja mõnikord pingelised, siis globaalne kontekst ei ole kindlasti lihtsam. On truism, et maailm on viimastel aastatel muutunud konfliktsemaks ja polaarsemaks, et multilateraalne maailmakorraldus on löönud kõikuma ning demokraatia võidukäik peatunud. Pandeemia, kontrollimatu desinformatsiooni levik, kliimamuutused ja süvenev ebavõrdsus lisavad kõik täiendavaid komplikatsioone. 

USA presidendivalimised tõid küll tulemuse, mida Brüsselis oodati ning poliitikute ja ametnike kergendus oli peaaegu käegakatsutav. Ei läinud kuudki, kui Euroopa Komisjon käis välja oma uue USA tegevuskava, nähes muu hulgas ette koostööd tervise, kliima, kaubanduse ja julgeoleku vallas. Kõik see tõenäoliselt ka vähemalt osaliselt materialiseerub, kuid on naiivne arvata, nagu lahendaks uus president võluväel kõik need küsimused, kus Euroopa ja Ameerika on kas ajalooliselt või spetsiifilistest huvidest tulenevalt erinevatel positsioonidel.

Kõige tähtsam neist teemadest on suhe Hiinaga. Kui USA näeb Hiinat selgelt strateegilise rivaalina, siis EL on oma suhtumises olnud ambivalentsem, mille üks näide on ka eelmise aasta viimastel tundidel saavutatud investeerimislepe. Kõigist kaalukatest globaalsetest jõududest väljub Hiina koroonakriisist kõige tugevamana ja Euroopale on head majanduslikud suhted Hiinaga kindlasti tähtsad. Teisalt läheb sealse inimõiguste olukorra tolereerimine järjest keerulisemaks ning USA-l on samuti paar trumpi varuks – terasetollide kaotamisele või Maailma Kaubandusorganisatsiooni (WTO) reformiga nõustumisele oleks Euroopal raske vastu panna. Enese positsioneerimine selles kolmnurgas ja maailmaareenil laiemalt on huvitav tasakaaluharjutus.

Rohkem enda eest seisev Euroopa

Lisaks kaubandusele on nii selles kolmnurgas kui ka laiemalt üleval tehnoloogia- ja digiteemad. Uue majanduse ja virtuaalse maailma toimimisreeglid pannakse paika täna ja homme; nii USA, EL kui ka Hiina võtavad ühe tugevamaid positsioone digihiidude mänguruumi piiramiseks ja oma suveräänsuse maksmapanekuks. Tehnoloogiafirmade maksustamine, kriitiline infrastruktuur (nagu 5G ja 6G), tehisintellekt, küberturvalisus, andmete vaba liikumine ja desinformatsioon on kõik ELi punase lipukesega „to do“ nimekirjas. Aasta algus meenutas nii poliitikutele kui tavakodanikele veebiplatvormide võimu, kui need otsustasid Ameerika presidendilt sotsiaalmeedia võtmed ära võtta. Aga kes on järgmine?

ELi geopoliitiline mantra on „avatud strateegiline autonoomia“. See algselt prantslaste välja käidud mõte (originaalis küll ilma avatuseta) keskendus esialgu Euroopa kaitsevõime suurendamisele. Nüüd on selle tähendus laiem, kattes muu hulgas ka selliseid teemasid nagu tehnoloogiline sõltumatus, euro globaalse rolli suurendamine, tööstus- ja kliimapoliitika. Nagu säärased loosungid tihtipeale, võib avatud strateegiline autonoomia tähendada peaaegu kõike. Mõned kardavad, et selle tagant paistavad protektsionismi kõrvad või soovimatus NATOga koostööd teha. Kuid kui selle eesmärk on eelkõige pisut realistlikum, rohkem enda eest seisev ja tugevam Euroopa, siis on see ehk just see, mida vaja.

Masenduse vältimine ennetamise abil

Euroopa ees seisvate ülesannete loetlemine võib ka kõige optimistliku inimese mõneks ajaks kurvameelseks muuta. Vaevalt saab ühe probleemi lahendatud, kui selle asemele kasvab hüdra kombel kohe seitse uut. Kuid meeleheiteks pole põhjust. 

Pärast esimest šokki ja ebakindlat algust on EL koroonakriisi lahendanud solidaarselt ja nii ühtselt kui võimalik; vaktsiin annab lootust vabaduste tagasipöördumiseks. Inimeste ja majanduse toetamiseks reageeriti kiiresti ja üksmeelselt: põhimõttelist vajadust investeerida, laenu võtta ja reegleid lõdvendada ei pannud kahtluse alla peaaegu keegi. Brexiti agoonia on kaotanud liikmesriikides igasuguse isu flirtida liidust lahkumise ideega ning Schengeni piiride ajutine sulgumine eelmisel aastal meenutas kõigile Euroopa põhivabaduste tähtsust. Meie kliimaambitsioon on inspireerinud ka teisi: Jaapan ja Lõuna-Korea on võtnud meiega sarnase eesmärgi 2050. aastaks ja Hiina lubab kliimaneutraalsust kümme aastat hiljem. Ning olgu nüanssidega kuidas on, alates jaanuari lõpust on meil USA näol taas partner, kellega oleme ühel nõul nii ses samas kliimaküsimuses kui ka paljus muus.

See ei ole esimene ega viimane kord, kui Euroopa Liit on kriisiga silmitsi ning võrreldes sügisega on praegu olukord kindlasti märgatavalt helgem. Maailmajagu, mis suutis end rahumeelselt ja edukalt üles ehitada pärast kahte kohutavat maailmasõda, saab hakkama ka ühe kurja viiruse ja selle kõrvalnähtudega. 

Autor väljendab isiklikke vaateid.