Keiser, peasekretär ja kantsler Euroopat säilitamas

Sadade ja tuhandete, sadade tuhandete kaupa põgenevad inimesed eluga riskides üle Vahemere, üle Balkani mägismaa, üle mägede ja orgude, ikka edasi, kaugemale senisest kodust ja elust, rongide, juhuslike autode, vahel ka vaheriikide korraldatud ekspressbussidega piirist piirile piirideta Euroopas (need mahajäänud tagurlikud Ida-Euroopa vaheriigid võiksid üldse olemata olla!), edasiliikumiseks kasutatakse kõike, mis veereb ja edasi viib, ja kui vaja, siis marsitakse pikki vahemaid jalgsi. Kuluvad kingad ja väsivad kered tuhandeil, ent ei roidu meel, olgu pealegi toit, jook ja hügieen, mida teinekord üle(ole)valt pakutakse, juhuslik. Siht on selge: Saksamaa („Germany, help us!“), Rootsi (“Welcome refugees!“) või mõni teine rikas Euroopa riik, kuhu ollakse valmis minema sõna otseses mõttes üle tarade ja läbi torude („Thank you, Calais!“). See on taltsutamatu iha, tung millegi järele, millest ollakse olnud ilma. Ja seda kannavad endas tohutud rahvamassid, ei peata ükski vägi nende edasiliikumist ega pidurda progressi.

„See, mida me praegu näeme, on sadade aastate pikkuse rikaste riikide ebavõrdse arengu tulemus, mille edu on jätnud suure osa maailmast selja taha. Need inimesed, kes on maha jäetud, soovivad paremat elu ning survestavad seetõttu tugevalt rikka ja vaese maailma piire,“ ütleb Angus Deaton, tänavune Nobeli majanduspreemia laureaat.

Pole vaja olla nobelist, et mõista – tegu on revolutsioonilise olukorraga, miski on murdumas ja Euroopa vana maailmakord peab andma teed uuele.

Pole vaja olla nobelist, et mõista – tegu on revolutsioonilise olukorraga, miski on murdumas ja Euroopa vana maailmakord peab andma teed uuele.

Aga te vaadake põgenejate silmi – nendes põleb vabaduse iha. Pange käsi nende rinnale, selles tuksub helget tulevikku aimav süda, mis ihkab uut ja paremat, turvalisemat elu.

Samasugust pilku oleme varem näinud ja südametukseid tundnud. Muredeaegadel, uue ootuses on inimeste silmad ikka sedaviisi põlenud ja süda erutatult löönud. Samasuguse iha ja ja sisemise põlemisega tungisid vabaduse poole Ida-Euroopa ikestatud rahvad, samamoodi põles tuli meie silmis, kui seisime koos lätlaste ja leedulastega Balti ketis, samamoodi lõid paljude idasakslaste südamed, kui langes Berliini müür. Me nägime enda ees uut tulevikku, vabadust ja kõiki selle hüvesid. Olime meie valmis sööma kartulikoori, nagu nüüd ollakse valmis vabaduse nimel eluga riskides väikestes paatides üle mere sõitma, tihti selle eest ränka hinda makstes ja teadmata, kas üldse jõutakse pärale.¹

Kui pööre on piisavalt massiivne – aga sellele viitavad üha uued rekordid, mida saabuvate immigrantide tulvas fikseeritakse riikide piiridel või Euroopa randadel –, siis võib olla ka enam-vähem kindel, et senine maailmakord muutub. Just nii nagu toona muutus Euroopa – siis kadus ajalukku raudne eesriie koos Külma sõja aegse vastandumisega –, muutub Euroopa ka seekord. Euroopa on sündimas neil revolutsioonilistel aegadel uuesti ja teistsugusena. Millisena, seda meie siin ja praegu ette öelda ei suuda.²

Niisamuti ei aimanud sada aastat tagasi sügisel 1915 keegi, millega lõpeb kroonprints Ferdinandi mahalaskmisega alanud ilmasõda ja missuguse hävingu see senisele ilmakorrale kaasa toob. Euroopa toonased riigipead ja valitsusjuhid olid seisukohal, et just relvakonflikt on parim tee, et seista euroopalike väärtuste eest, nagu neid toona mõisteti. Oldi veendunud, et kui me hästi võitleme, siis jäävad kehtima „meie“ ideaalid ja tõed ning jääb püsima senine maailmakord. Mitte keegi ei näinud ette, et suur ilmasõda muudab Euroopat täielikult. Et hävivad terved riigid, et varisevad impeeriumid – ja seda nii võitjate kui kaotajate poolel. Et senistest tõekspidamistest, „vanast heast maailmast“ ei jää suurt midagi alles. Et keisririigid muutuvad varemeteks ning Vahe-Euroopas võrsuvad hoopis uued riigid. Et kõrgaadel kaotab oma positsioonid ning keiserlikest ja kuninglikest peadest ei jää just paljud õlgadele. Osad vahetuvad ning läänelikku tsivilisatsiooni hakatakse hoopis uut laadi alustelt arendama. Sõjast ärganud Euroopa oli hoopis teistsugune ja tagasiteed vanasse enam polnud.

Niisamuti ei osatud 1980. aastate teisel poolel ette näha, milleni viivad lõpuks Mihhail Gorbatšovi ennenägematud poliitilised sammud Nõukogude Liidus, mis toona oli teatavasti suur maailmavõim, kes hoidis oma kommunistliku ideoloogia ülemvõimust sõltuvuses poolt Euroopat ja kelle huvisfäär ulatus ka nn kolmandasse maailma, kus püüti Läänega võidu joosta ja toorainerikkaid riike enda poolele võita. Gorbatšov ei taibanud, millise muutuse toob kaasa maailmas ja Euroopas tema algatatud perestroika. Ei osatud näha ette, milleni viib uus poliitika, ja eriti selle osa avalikustamine ehk glasnost, mida oli absoluutselt võimatu sobitada totalitaarse riigi ülesehitusega. Kui tsensuur ja kommunistlik ideoloogiasurve hakkasid järele andma, siis hakkas murenema ka nn sotsialistlik leer. Maailm oli taas paisatud muutumise teele, ajalukku kadus külma sõja aegne raudne eesriie, millega oldi nii ära harjutud nii idas kui tavalise Lääne inimese teadvuses. Lagunes Varssavi pakt, ajalukku kadusid rahva- ja sotsialistlikud vabariigid, rahvad vabanesid nn arenenud sotsialismi kütkest, demokraatia võitis kõikjal Kesk- ja Ida-Euroopas. Sümbolväärtusega oli Berliini müüri langemine. Nõukogude Liit lagunes liiduvabariigi piire pidi 15 omaette riigiks. Idabloki häving oli täielik, ja nüüd ulatub aladele, kus kunagi võimutsesid kommunistid, juba Nato ise. Baltimaad said tagasi oma kaotatud iseseisvuse, Balkani riigid iseseisvusid ajapikku ning Euroopa oli taas täielikult muutunud.

Aga te vaadake põgenejate silmi – nendes põleb vabaduse iha. Pange käsi nende rinnale, selles tuksub helget tulevikku aimav süda, mis ihkab uut ja paremat, turvalisemat elu.

Samamoodi ei ole kellelgi selgust, millega lõpevad need segadused Ees-Aasias, mis algasid USA nii võiduka sõjakäiguga Iraagi vastu 2003. aastal. Kui George W. Bush esitas Iraagile ultimaatumi ja asus seejärel sõtta, et otsida Iraagist massihävitusrelvi, ega teadnud siis temagi ning temaga koalitsiooni moodustavad jõud, mis edasi saama hakkab. Polnud tosina aasta eest veel õhus järgnevaid sõjalisi operatsioone ega araabia kevadet, mis viis mitu kivistunud võimu Vahemere lõunakalda riikidest ning destabiliseeris lõpuks ka Süüria. Kuigi kevad õieti päris suveks kuskil ei arenenud – vahest välja arvatud Tuneesias –, Egiptuses võeti demokraatlikult võimule tulnud vennaskond riigipöördega peagi maha, sadu selle juhte mõisteti surma jne, Liibüas jällegi viis lääneriikide poolt sõjaliselt toetatud lennukeeld ajaloo areenilt Muammar Gaddafi, paiskas suure maa-alaga riigi kaosesse ning Aafrika põhjarannikule tekkis avatud värav Euroopasse. Samasugune aken Euroopasse on tekkinud Süüriast, millel on väljapääs nii Vahemerele kui ka Türki. Need on otsekui kutsuvalt lahtised uksed Euroopasse, mida agaralt ka kasutatakse. Probleem, mida üha laiemalt ka teadvustatakse, on, et sealt tulevad praegu läbi kõik, kes on viletsuses – olgu sõja või taudide või muul põhjusel – ning kellele nüüd on avanenud võimalus otsustavalt oma elujärge parandada. Kui selliseid põgenevaid inimesi on juba sadu tuhandeid ja peagi juba miljoneid, siis muutub ka sellega koos maailm. Euroopa on taas muutumas. Tuleviku väravad on avatud, seda tunnevad sajad tuhanded südamed, seda näevad miljonid silmad. Ole nüüd ainult mees ja astu nendest väravatest läbi.

*

Eelnenud näidetele võib vastu vaielda ja öelda, et Esimese maailmasõja ajal siiski oli neid, kes lõpptulemust ette nägid, seda soovisid ja selle nimel töötasid. Siia võib teatud mööndustega ja teatud ajast alates liigitada ühelt poolt nn maailmarevolutsiooni eestvedajad ning teiselt poolt nt rahvuslased, kelle aadetele rajati uued riigid.

Võib väita ka, et perestroika lõpptulemus polnud midagi muud kui Ronald Reagani administratsiooni kaval plaan kurnata Nõukogude Liit välja – st et Reagan oskas idabloki lagunemist ette näha, ja samuti siis ka meie vabadusvõitlejad, kellega koos lõpuks uskuma hakkasime, et ükskord me võidame niikuinii.

Esimest korda oleme n-ö teisel pool rinnet, esimest korda pole mitte meie need, kelle silmad säravad ja kes tahavad maailma muuta, ei – meie oleme seekord hoopis ajaloo vastaspoolel, nende hulgas, kes soovivad senise olukorra jätkumist, et vana hea Euroopa kestaks.

Kas saame ka toodud kolmanda näite, praeguse pagulaskriisi puhul öelda, et ka seekord üks pool lõpptulemust ette näeb ja seda teab? Kui nii, siis kes teab? Kaliifid ning nende õpilased ja järgijad?

Pangem aga tähele, et esimest korda oleme n-ö teisel pool rinnet, esimest korda pole mitte meie need, kelle silmad säravad ja kes tahavad maailma muuta, ei – meie oleme seekord hoopis ajaloo vastaspoolel, nende hulgas, kes soovivad senise olukorra jätkumist, et vana hea Euroopa kestaks, läänelikud väärtused, sh inimõigused, usk demokraatia ülimuslikkusse, ei muutuks jne.

Jäädes oma lõpunäites Berliini juurde: keisril ja peasekretäril ei õnnestunud oma igavest Euroopat säilitada, kas peaks õnnestuma see kantsleril?

Resümee. Nii nagu ei aimanud sada aastat tagasi keegi, millega lõpeb puhkenud ilmasõda, või ei osatud veerand sajandi eest ennustada Gorbatšovi perestroika tulemust, nii ei või ka meie ette näha, milliste järelmitega Euroopale lõpeb see võitlus ja kriis, mis algas USA sõjakäiguga Iraagi vastu.