Keeruline aeg nõuab otsustavust

Meile meeldib mõnikord öelda, et me elame keerulisel ajal. Praegu ei ole see suusoojaks pillatud sõnakõlks, vaid tõsiasi. Venemaa jõhker agressioon Ukraina vastu paneb Euroopa kerksuse proovile. 

See, et Venemaa võttis taas kasutusele sõjalise vägivalla, oli paljudele suur üllatus. Kuid meile Balti riikides ning teistelegi Ida- ja Kesk-Euroopas ei olnud see ootamatu. Meil on hästi meeles, et vabadust ei kingita, vaid sel on hind. Nõukogude impeerium ja selle järeltulija Venemaa ei loobu kergesti ega ka rahumeelselt. Tänane uus reaalsus ainult kinnitab meie hoiatusi, et Venemaa ei ole õigusriik ning austab rahvusvahelisi kohustusi ja leppeid ainult siis, kui see vastab tema enda huvidele. Venemaa kohtleb niinimetatud lähivälisriike kui omaenda tagahoovi, „eluliste riiklike huvide“ piirkonnana, ja eeldab, et kogu maailm arvestab sellega – kui ta seda ei tee, ta lihtsalt ei austa Venemaad.

Igaüks, keda üllatab, et Venemaa ei tunnista nüüd Ukraina rahva õigust omariiklusele, peaks meenutama 2008. aasta NATO tippkohtumist Bukarestis. NATO-Vene nõukogus tegi president Putin NATO juhtidele peapesu: „Kellega te teete koostööd? Riigiga, mida pole olemas, mis on ainult kunstlik moodustis.“ Taani peaminister ja hilisem NATO peasekretär Anders Fogh Rasmussen püüdis alliansi juhtide nimel vastulööki anda: „Härra president, me ei räägi oma partneritest seesugusel viisil.“ Teised kehitasid lihtsalt õlgu. Kuid mõni meist, ehkki ilmselgelt vähemus, väitis, et Putin mõtleski seda, mida ütles. Tookord uskusid seda vähesed, aga Venemaa pani Läänt juba proovile.

Gruusia eelhoiatus

Sellesama kohtumise ajal ei suutnud liitlased kokku leppida, kas anda Gruusiale ja Ukrainale NATO liikmesuse tegevuskava. Mõned liitlased olid otsustavalt vastu, väites, et see provotseeriks Venemaad. Kuid seesama idapoolsete liitlaste vähemus vaidles vastu, et Venemaad provotseeriks just see, kui jätta NATO liikmesuse tegevuskava andmata. See oleks signaal, et liitlased ei ole valmis nendele riikidele abi pakkuma, ja lubaks Venemaal tunda, et ei pea seal vastupanu pelgama.

Kas meil on konfliktide ja sõdade lahendamiseks maailmas olemas usaldusväärne, toimiv õiguslik raamistik? Vastus on eitav.

Sõda Taga-Kaukaasias puhkes peagi pärast seda tippkohtumist. Venemaa okupeeris 20 protsenti Gruusia territooriumist. Lääne reaktsioon oli terav ja põhimõttekindel, ent hääbus väga kiiresti, sedamööda kui valjemaks muutusid üleskutsed olla pragmaatiline ja realistlik. 

Vaid mõni kuu hiljem pöördus Lääs tagasi oma tavapärase koostöörütmi juurde, varjudes haletsusväärse formuleeringu „nõustudes mitte nõustuma“ taha. Mõni meist hoiatas, et lastes Gruusial langeda, loome pretsedendi, mis lubab Venemaal karistamatult tegutseda – kindlasti ei piirdu Venemaa Gruusiaga. Mäletan, et tulevikuohtudena mainisin Transnistriat ja Krimmi, kuigi need võimalused näisid tol ajal ebatõenäolisena. Meie sõber Ronald Asmus, Balti riikide NATO liikmesuse suur toetaja, pealkirjastas oma sellest sõjast rääkiva raamatu „Väike sõda, mis raputas maailma: Gruusia, Venemaa ja Lääne tulevik“. Võib-olla see pisut raputaski maailma, kuid kahjuks ei äratanud üles. Agressor võttis õppust ja sai aru, et tema sõjalise okupatsiooni kulud on talutavad. Lääs ei õppinud aga midagi.

Venemaa pöördub Ukraina vastu

Krimmi anneksioon 2014. aastal äratas enam tähelepanu ning tõi kaasa rohkem sanktsioone ja koostöö külmutamise. Kuid Venemaa ei näinud vajadust oma poliitikat muuta. Tema sõjamasin oli käima pandud ja seda peatada on väga raske. 

2021. aasta lõpu poole, kui oli juba selgeid märke, et Venemaa huvid ei piirdu enam Donbassiga, vaid ta valmistab ette suuremat sõjalist sissetungi Ukrainasse, ei veennud isegi see mõnd meie kolleegi otsustavalt tegutsema. Nad kordasid sageli, et sissetungi korral tulevad hävitavad sanktsioonid. Tuletasime meelde, et Venemaa väed tegutsesid Ukraina territooriumil juba pikemat aega, kuigi nad seda eitasid. Sõda oli kestnud juba kaheksa aastat. Me hoiatasime neid, et kui peatne invasioon on paratamatu, on vaja sanktsioone ja ennetavaid meetmeid kohe, mitte siis, kui Ukraina on hävitatud ja tuhanded tapetud.

Isegi siis, kui Venemaa alustas täiemahulist pealetungi, ei näinud kõik liitlased pakilist vajadust osutada Ukrainale maksimaalset abi, et ta saaks end agressori eest kaitsta. Paljudele näis, et Ukraina relvastamine ainult pikendaks konflikti ja tooks kaasa rohkem hukkunuid ning isegi sel juhul Venemaa võidaks. Ometi tuli välja, et Ukraina abistamine tasus end ära. Venemaa kavandatud kolmepäevane välksõda kukkus läbi ja ta on sunnitud pidama pikemat sõda. Kuid ainuüksi tõsiasi, et rahvusvahelised organisatsioonid ei saa ikka veel sekkutud, et peatada tsiviilisikute, naiste ja laste jõhkrat tapmist Euroopa südames, näitab nende abitust ja jätab vastuseta ühe kõige tähtsama moraaliküsimuse: kas tsiviilohvrid on vähem väärt, kui nad ei ole NATO või Euroopa Liidu liikmed?

ÜRO läbikukkumine

On teisigi küsimusi. Kas meil on konfliktide ja sõdade lahendamiseks maailmas olemas usaldusväärne, toimiv õiguslik raamistik? Vastus on eitav. Kui pärast Teist maailmasõda koostati ÜRO põhikirja, ei torganud seda visandavatele riikidele lihtsalt pähe, et ühest fašismi võitjast, ÜRO julgeolekunõukogu alalisest liikmest endast saab agressor ja okupant. Et ta hakkab kõige rängemal viisil rikkuma põhilisi inimõigusi ja ÜRO julgeolekunõukogus oma vetoõigust kuritarvitama. ÜRO julgeolekunõukogu ei ole nüüd mitte ainult võimetu mõjutama konflikti ainustki aspekti, vaid ei saa isegi vastu võtta resolutsioone, kohustamaks oma liikmeid järgima ohvrite humanitaarkaitse miinimumstandardeid.

Sama juhtus 1995. aastal pärast Srebrenica tapatalguid, mida siiani meenutatakse ÜRO ja rahvusvahelise kogukonna häbiplekina. 1999. aastal otsustas NATO pika kõhklemise järel viimaks sekkuda, et lõpetada Slobodan Miloševići Kosovo albaanlaste vastane genotsiid. Kuid isegi siis ei olnud ÜRO andnud tegutsemiseks mandaati. ÜRO võib vastu võtta peaassamblee resolutsioone, mis nii-öelda mõõdavad patsiendi temperatuuri, kuid ei ravi.

Ma olen sageli öelnud, et venelased on parimad rahuvalvajad. Nad võtavad tükikesi territooriumist – ja nad valvavad neid.

Kui maailma demokraatiad ei suuda pärast Ukraina sõda põhjalikult revideerida ÜRO põhikirja, hääbub usaldus üleilmse õigluse vastu veel enam, kõrvuti juba hääbuva usuga väärtustesse, mida demokraatia ei ole suutnud kaitsta. Venemaa ja Valgevene on autokraatlikest režiimidest üle kasvanud totalitaarseteks. Rahvusvahelisel areenil kasutavad nad ära demokraatia nõrkusi ning kuritarvitavad õiguslünki ja kehtestatud mehhanisme. Nad võivad pruukida meiega ühesugust sõnavara, kuid täiesti erinevas kontekstis. Meie mängime üht mängu, näiteks jalgpalli, samal ajal kui nemad mängivad ragbi reeglite järgi. 

Venemaa õudustäratav küünilisus

Venemaa jaoks ei ole rahuvalvel midagi tegemist rahuga, pigem tähendab see sõjalist sekkumist, et alla suruda soovimatuid režiime või liidreid. Ma olen sageli öelnud, et venelased on parimad rahuvalvajad. Nad võtavad tükikesi territooriumist – ja nad valvavad neid. Neile ei tähenda läbirääkimised midagi muud kui väljapressimist, mida kasutatakse võitmaks aega, et otsida uusi kohti, kus avaldada poliitilist ja sõjalist survet, jättes samal ajal mulje, et nad jätkavad tavalisi diplomaatilisi protsesse. 

1945. aastal ennustas Winston Churchill: „Tulevikus hakkavad fašistid end antifašistideks nimetama.“ Praegu üritab Venemaa oma agressiivset tegevust õigustada õilsa üritusega. Ta räägib Ukraina denatsifitseerimisest, ehkki kasutab ise natsimeetodeid ja vene rahvuse eksklusiivse ülemvõimu ideoloogiat, et võtta ukrainlastelt iseolemise õigus. Sõjas tuleb sageli ette tsiviilohvreid, kuid harva võtab agressor tsiviilisikuid tahtlikult sihikule ja tapab neid. Venemaast on koletuslik väita, et ta sõdurid kaitsevad tsiviilisikuid genotsiidi eest, kui nad samal ajal mõrvavad lapsi ning vägistavad ja tapavad naisi. 

Ei saa olla mingit illusiooni, et Putin loobub oma müstilistest geopoliitilistest ambitsioonidest, kuni ta püsib võimul. Ei saa olla leplikkust ega illusioone ülejäänud maailma suhetes Venemaaga selle liidri juhtimise all. Iga proovilepanek, mida Venemaa Läänele korraldab, kompab talumisvõime piire. Peame omandama – ehkki hilinenult – õppetunnid, mida meil seni pole õnnestunud ära õppida. Üks kahest: meie demokraatia kas peab vapustustele vastu ja muutub tugevamaks – või puruneb.