Kasulik pilk angloameerika paradigmast väljaspoole
Prantsuse mõtlejate vaateid rahvusvahelistele suhetele ei levi Eestis just ülearu tihti. Eks põhine see arvustuski ingliskeelsel variandil Prantsuse rahvusvaheliste suhete instituudi vanemnõuniku Dominique Moisi kirjutatud raamatust. Kuid loota samas, nagu suudaksid kõik lugeda rahvusvahelistest suhetest raamatuid prantsuse, saksa, rootsi, hiina, jaapani ja teistes keeltes, oleks ka naiivne.
Millest siis Prantsuse mõtleja kirjutab? Moisi pakub täiendust Samuel Huntingtoni teooriale tsivilisatsioonide kokkupõrkest. Viidates sellele, et Huntingtoni teooria ei suuda maailma kõigiti seletada ja et kultuurilised erinevused viivad ohtlike lihtsustusteni, toob Moisi sisse emotsioonide mõiste. Tema sõnade kohaselt mängisid USA ja Venemaa pärast külma sõda tõeliselt revolutsioonilisi rolle, mis omakorda põhinesid emotsioonidel: Venemaal alanduse ja nn põlvilt tõusmise paradigmal ja USAl üleliigse enesekindluse sündroomil. Seega on emotsioonide vallas USA-l ja Venemaal, vastupidiselt Huntingtoni väidetule, hoopis enam ühist, kui kumbki riik seda sooviks tunnistada.
Moisi rõhutab emotsioonidest kolme: lootust, alandust ja hirmu. Igaühte neist võib nimetada mingiks kultuuriks. Ning on ka riike, kus need emotsioonid on segunenud.
Lootuse kultuuri seostab Moisi eelkõige Aasiaga ja peamiselt Hiinaga. Kuid ka India ja Jaapan, ehkki viimane alles taastub majanduskriisist, leiavad äramärkimist. Moisi kuulub nende hulka, kes prognoosivad Hiinale – ehkki teatud poliitiliste reservatsioonidega – tõusu arenguredelil.
Vahemärkus: reaalsed numbrid ja emotsioonid võivad erineda. Kõvasti tõmbab külma vett Hiina tõusu kuulutajaile peale viimases ajakirjas Foreign Affairs Die Zeiti väljaandja ja Stanfordi ülikooli õppejõud Josef Joffe. Näidates reaalseid kasvunumbreid tõestab Joffe üsna veenvalt, et läheb väga kaua aega, enne kui Hiina USAst ette jõuab – kui üldse jõuab.
Ent kahtlemata tasub Moisiga nõustuda selles suhtes, mis puudutab lootust Aasias. Seal on küll riike nagu Põhja-Korea ja Birma, mis lootusele väga apelleerida ei tohiks, kuid üldiselt sobiks Aasiat lootuse kultuuriks küll nimetada.
Miks on Mosi Taagepera antipood? Sest emotsioone on pea võimatu mõõta.
Alandusega, teadupärast, on seotud Moisi jaoks peaaegu kõik see, mis toimub Lähis-Idas. Põhjustest, miks Lähis-Ida jäi Läänest maha, on kirjutanud suurepärase raamatu Bernard Lewis (“What went wrong?”), Moisi seevastu kirjeldab pigem tänast ja homset päeva, näidates, kuidas mahajäetuse tunne vormib Lähis-Ida riikide poliitikat. Siiski, Moisi jaoks eksisteerib selles piirkonnas ka lootuskiiri: Pärsia lahe emiraadid. Need on kohad, kus muidu turbulentses piirkonnas on saavutatud jõukus ja stabiilsus.
Ning hirm. Selles elab Lääs. Hirm on see, mis Moisi sõnul sunnib demokraatiaid hülgama oma ideaale ja kaugenema niiviisi õigusriigi põhimõttest. Retoorikas jutlustavad demokraatlikud riigid küll väärtustest, ise nendest samas mitte kinni pidades.
Huvitaval kombel langeb Moisi maalitud pilt kokku teise Euroopa mõtleja Slavoj Žižeki omaga, mille järgi on foobiad mitmete nähtuste ees tegurid, mis mängivad üha suuremat rolli riikide sise- ja välispoliitikas.
Moisi rõhutab, et üha rohkem valmistab inimestele muret, milliseks kujuneb Euroopa Liit (pärast iirlaste “jah”-i referendumil Lissaboni lepingu üle on need mured võib-olla veidi leevenenud), ja 1989. aastal Berliini müüri langemisest tekkinud optimism on asendunud ebakindlusega. Moisi raamat lähtub iirlaste esimesest referendumist, mis lõppes “ei”-ga.
Ja lõpuks eksisteerib Moisi jaoks rida riike, kus lootus, alandus ja hirm on segunenud. Üks neist on Venemaa, teine Iraan, kuid Venemaa kahjuks räägib selle vähenev rahvastik. Moisi ei julge ennustada, mis Venemaast sellise segu juures saab.
Moisi teeb ka tänamatut tööd ja üritab ennustada maailma 2025. aastal. Üks tema stsenaariumeist räägib hirmu, teine lootuse võidust. Ning need tulevad koos autori tõdemusega, et tõde on ilmselt kuskil vahepeal.
Hirmustsenaariumi korral vapustavad maailma massihävitusrelvaga terrorirünnakud, Ameerika nõrgenemine ja Euroopa Liidu suutmatus edasi minna. Lootusestsenaariumi korral võidab Lähis-Idas rahu ja Ameerika säilitab oma liidrirolli maailmas, ehkki jagab küll suuremal määral seda teistega.
Moisi raamatut on hea lugeda. Ja kindlasti aitab emotsioonipõhine lähenemine maailma paremini mõista. Kuid tundub siiski, et Moisi probleemiks on kaldumine teise äärmusse. Kes tahab lugeda Moisi antipoodi politoloogilises mõttes, võtku kätte viimane Akadeemia, kus leidub Rein Taagepera artikkel (Skytte auhinnaloeng) erakondade suuruse ennustamisest. Tingarvud ja valemid on võtnud selles sisse iseenesestmõistetava koha. Taagepera auks peab ütlema, et parteide tingarv on politoloogias omandanud kindla koha ja seda kasutatakse päris tihti. Kuid ma ei usu (minu kriitikud ütleksid siinkohal, et uskumisega ei ole võimalik asju seletada), nagu oleks poliitika midagi, mida saaks perfektselt arvude keelde tõlkida.
Moisi pakub täiendust Samuel Huntingtoni teooriale tsivilisatsioonide kokkupõrkest.
Miks aga Moisi on Taagepera antipood? Sest emotsioone on pea võimatu mõõta. Veidi õõvastavalt kõlaksid väljendid “alanduse määr X skaalal”, “hirmu maatriks” jne. Kui palju on Lähis-Ida alandatud? Kas Iraan on näiteks kuidagi rohkem alandatud kui Venemaa ja vastupidi?
Ent kindlasti ei tohiks emotsioone välistada, millest Moisi ka alustab. Külm Realpolitik, kus riikidel pole sõpru, vaid ainult huvid, ei vasta ka tegelikkusele.
Päris lõpuks veel väike lõik Eestist. Moisi kirjutab nimelt, et veel hiljutine umbes 10-protsendine majanduskasv paigutas Eesti pigem Aasiasse. Samuti lootuse kultuur, mis valitsevat Eestis Euroopa hirmukultuuri asemel. Iseenesest ju hea, kui Eesti riikluse areng on jõudnud suurte välispoliitika analüütikute teostesse. Kuid üldiselt tasub Moisi raamatut lugeda teatud ettevaatusega, nentides samas – ja siin saab tulla arvustuse algusse -, et välispoliitiline pilk angloameerika paradigmast väljaspool on alati kasulik. Isegi siis, kui sel pilgul ei pruugi kõiges õigus olla.