Jäta menüü vahele
Nr 52 • Detsember 2007

Kas uus püssirohutünn?

Kosovo iseseisvuse ühepoolne väljakuulutamine võrdub ennustamatu tulemusega hasartmänguga.

Vahendajate ehk Venemaa, Euroopa Liidu ja USA esindajad annavad peagi ÜRO julgeolekunõukogule teada, et kõnelused Kosovo staatuse määramiseks lõppesid tulemuseta. Pärast seda võib piirkond suvalisel hetkel kuulutada ühepoolselt välja iseseisvuse.

Veel veidi enam kui poole aasta eest tundus, et Kosovo küsimus õnnestub lahendada suhteliselt valutult: Lääs oli valmis võtma ÜRO julgeolekunõukogus vastu Ahtisaari plaani ja andma selle alusel piirkonnale iseseisvuse. Kuid välksõda jäi ära. Venemaa kompromissitu seisukoht jahmatas Läänt, kes oli arvanud, et Venemaa hakkab kauplema ja jääb plaaniga lõpuks nõusse. Ent Kremlile sai Kosovo probleemist põhimõtteline küsimus, kes ja kuidas määrab mängureeglid rahvusvahelisel areenil.

Bosnia käärib

Vahendustegevuse läbikukkumine polnud üllatav. Suurriikide seisukohad erinesid algusest peale, mistõttu polnud ka lootust, et pooli õnnestub sundida kompromissi omaks võtma.

Euroopa Liit, kel tuleb tegelda Priština ühepoolse sammu tagajärgedega, püüab nüüd seda igati takistada. ELi pingutuste mõte on järgmine: EL on valmis võtma piirkonna oma eestkoste alla, panema paika ajakava, milliseid muudatusi peavad Kosovo võimud ellu viima, ning lubama kaugemas tulevikus (aga ilma kindlate tähtaegadeta) piirkonna riikidele ELi liikmesust. Vastutasuks soovib Vana Maailm näha, et suveräänsuse väljakuulutamine edasi lükataks.

Selline lahendus rahuldaks kõiki, nii Belgradi, Moskvat kui ka Washingtoni. Euroopa Liidu ettepanekutest olekski pidanud alustama. ELi valmidust võtta vastutus enda kanda oleks arvatavasti toetanud rahvusvaheliselt ka teised, vastaspooled aga oleksid sattunud koordineeritud välise surve alla. Kuid nüüd tunnevad Kosovo albaanlased, et on vaid sammukese kaugusel iseseisvusest ega taha enam kuulda millestki muust.

Pole alust oletada, et Venemaa ähvardused tunnustada Abhaasia ja Lõuna-Osseetia iseseisvust saaksid teoks juba lähitulevikus.

Kosovo pretsedendi esimeseks ohvriks tõotab kujuneda Bosnia. Kaheteistkümne aasta eest keelas maailma üldsus Bosnia serblastel oma saatuse otsustamise ning jättis nad liitriigi Bosnia ja Hertsegoviina koosseisu. Kui kosovlastele lubatakse rahvuslikku enesemääramist, on kunstlikult kokku pandud Bosnia terviklikkust säilitada väga keeruline. Teine potentsiaalne pingekolle on Makedoonia, kus 2001. aastal õnnestus suurivaevu leida slaavlaste ja albaanlaste kooseksisteerimise mudel.

Pole alust oletada, et Venemaa ähvardused tunnustada Abhaasia ja Lõuna-Osseetia iseseisvust saaksid teoks juba lähitulevikus – see ähvardaks pingete liiga järsu eskaleerumisega. Kuid Moskva hakkab Läänele lakkamatult meelde tuletama: meie sellist pretsedenti ei soovinud, aga nüüd, ärge pange pahaks, on asjad nii. Gruusiat pole küll põhjust kadestada.

Lahendus – kiiresti ja “odavalt”

Kosovost võib kergesti kujuneda näide, kuidas ebaprofessionaalse lähenemise tõttu keerulisele, aga lahendatavale probleemile sai sellest peaaegu ülemaailmne kriis. Tundub, nagu oleks diplomaatia kaotanud külma sõja järgsetel aastatel oskuse eesmärke saavutada. Üleilmse vastasseisu ajajärgul olid mõlema poole diplomaadid ja poliitikud pidevalt kõrgendatud intellektuaalses valmisolekus. Lõdvestuda ei saanud, iga otsus etendas oma osa raske võitluse lõpptulemuses. Kui aga jõuti kompromissile, siis oli see ka püsiv ja tõhus.

Kosovo probleemi sooviti lahendada kiiresti ja „odavalt”. See ei tulnud välja. Kange tahtmine on süüdistada selles Moskvat. Kuid asi on keerulisem. Sugugi asjata ei kõnele praegu paljud Euroopa vaatlejad, et juba algul jäeti liiga paljud asjad arvestamata – seda täiesti sõltumata Putini seisukohtadest. Tundub, et nüüd on nende arvestamisega juba hiljaks jäädud.

Nüüd tunnevad Kosovo albaanlased, et on vaid sammukese kaugusel iseseisvusest ega taha enam kuulda millestki muust.

Kosovo iseseisvuse ühepoolne väljakuulutamine võrdub ennustamatu tulemusega hasartmänguga. Lääne-Balkani ja Euroopa Liidu lähenemisprotsess takerdub pikaks ajaks. EL ei saa organisatsioonina hakata Ahtisaari plaanis ette nähtud „järelevalvet” teostama, kui tegemist on uue riigiga. Selle asemel tuleb otsida muid teid ja määrata keegi, kes võtab ÜRO ja ELi kõrval endale vastutuse piirkonna eest. ÜRO julgeolekunõukogu demonstreerib taas oma jõuetust, kui võtmeriikide seisukohad lähevad lahku.

Küll aga rahuldab selline stsenaarium Washingtoni ja Moskvat. Ameerika täidab oma lubaduse: diktaatori ikke all vaevelnud kosovlased saavad sõltumatuse. Venemaa näitab oma põhimõttekindlust ja ustavust õigeusklikele ideaalidele: meie tegime kõik, mis oli meie võimuses. Lisaks annab legitiimsuse „kanga” purustamine nii delikaatses küsimuses vabad käed juhuks, kui Kremlil siiski tekib tahtmine minna territoriaalse laienemise teed.

Kõik see tõotab Euroopale ebastabiilsuse kollet, maailmale aga kinnitab taas, kui ebakindlad on kehtivad reeglid ja kui kergelt saavad üldised ambitsioonid jagu tervest mõistusest.

Seotud artiklid