märts 21, 2014

Kas sellist NATOt me tahtsimegi?

Kollektiivkaitsest peab saama NATO septembrikuise Walesi tippkohtumise peateema.

Kirjutan seda artiklit 10. märtsil. Vene Föderatsiooni erivägede, dessantvägede ja mereväe  üksused okupeerivad Krimmi ning avaldavad survet ümberpiiratud Ukraina üksustele. Ida-Ukrainas proovib Venemaa õhutada rahvustevahelist vaenu saamaks ettekäänet ka seal sõjaliselt sekkuda. Vene infosõda töötab täiskäigul. Vene erivägede ning dessantvägede sõdurid on Moskva propaganda järgi isetekkelise kohaliku omakaitse tüübid, kes ostsid varustuse poest, Kiievis on võimul fašistid ning vene rahvusest isikud on hädaohus. Mäletan lapsepõlvest Brežnevi-aegset propagandat ja valesid. Praegune ületab isegi tollast märkimisväärset taset.
Asendame nüüd Krimmi Narvaga, Ukraina Eestiga, Ida-Ukraina Kohtla-Järvega ning Kiievi Tallinnaga. Küsimus, kas sellist NATOt me tahtsimegi, omandab nüüd hoopis teise varjundi. Ilma NATO liikmesuseta oleks see kõik võinud juhtuda Eestis.
Samal ajal agressiooniga Ukraina vastu korraldas Venemaa külma sõja järgse aja ulatuslikumad sõjaväemanöövrid, millesse olid üheaegselt kaasatud Vene relvajõudude Lääne sõjaväeringkond,  kesksõjaväeringkond, õhudessantväed, õhu- ja kosmosekaitseväed, kauglennuvägi ja transpordilennuvägi. Avalike allikate järgi osales nendes 150 000  sõdurit, st isegi rohkem kui 2013 sügisel läbi viidud läänesuunalistel manöövritel Zapad-2013. Miks oli Moskval vaja, arvestades käimasolevat sõjalist operatsiooni Ukrainas, veel ka Poolale, Leedule, Lätile, Eestile, Soomele ja Norrale muskleid näidata? Ilmselgelt selleks, et avaldada Läänele survet ja heidutada viimast Ukraina abistamisel liiga kaugele minemast. Just nimelt Läänele, mitte pelgalt NATOle, sest meie lähinaabruse suurimad õppused toimusid Kirillovskoje polügoonil Soome piiri ääres.
Poola palvel alustas NATO konsultatsioone Põhja-Atlandi lepingu neljanda artikli raames. Kõnealune artikkel ütleb järgmist: „Juhul kui kasvõi üks osapooltest arvab, et ühe osapoole territoriaalset terviklikkust, poliitilist iseseisvust või julgeolekut ähvardatakse, konsulteerivad osapooled üksteisega.“ Paralleelselt sellega esitas Eesti taotluse 2014. aasta esimese nelja kuu jooksul Balti õhuturvet teostavale USAle siia lisalennukite saatmiseks. Loetud päevad hiljem maandusid Leedus Zokniai lennuväebaasis lisaks seal juba paiknenud neljale USA hävituslennukile F-15 veel kuus lisahävitajat ning kaks tankerlennukit. NATO saadab Poola ja Rumeenia kohale eelhoiatus- ja juhtimislennukid AWACS (ingl k: Airborne Warning and Control System). Niipalju siis sajast päevast, mille jooksul peame mõnede analüütikute hinnangul täiesti iseseisvalt vastu pidama.
Mida see kõik Eestile, NATO-le ja Euroopale tähendab? Me ei tea, millega praegune kriis lõpeb – tuleval pühapäeval (16. märtsil) organiseerib okupeeritud Krimmi nukuvalitsus Vene relvajõudude toel niinimetatud referendumi, Vene Föderatsiooni ähvardab ülejäänud Ukrainat. Seega on järgneva näol tegemist vaid esmase tõmmisega olukorrast ja esmaste järeldustega”NATOle ja Euroopale tähendab?
Esiteks seda, et Venemaa kujutab endast ohtu Euroopa julgeolekule.
Teiseks seda, et NATO liikme ja mitteliikme julgeolekuolukord on erinev. Siin on ehk mõtteainet meie põhjanaabritele. Soome kõige suurem vähemus on venelased (70 000 inimest) ja sellega on Venemaal casus belli alati varnast võtta. Kui keegi esitab ses osas vastuväiteid, öeldes, et Soomel pole ju vene vähemusega mingeid probleeme, siis järelikult usub väitja, et Ukrainas on vene vähemusega probleemid olemas. Loomulikult ei ole, välja arvatud Vene propaganda poolt kujundatud paralleelmaailmas.
Kolmandaks tähendab see vajadust üle vaadata kaitsekulude tase. Seda rääkides nii meie lõunanaabritest, kogu Euroopast kui ka meist enestest. Kaitsekulutustega tasemel 2,5 protsenti sisemajanduse kogutoodangust (SKT) suudaks Eesti kaitsevägi kümneaastase planeerimistsükli sees lisaks praegu kavandatule välja arendada ka tankipataljoni.
Läti kaitsekulude tase 0,9 protsenti SKTst ja Leedu 0,8 protsenti SKTst ei ole Vene agressiooni taustal enam mitte lihtsalt piinlik, vaid alarmeeriv ja katastroofiline. Võib-olla sekkun ma Läti ja Leedu siseasjadesse, ent sellel alafinantseerimisel on otsene ja negatiivne mõju Eesti julgeolekule ning see viimane on juba meie asi. Ehk suudab Venemaa käitumine lõpuks ometi Riia ja Vilniuse üles äratada.
Esimesed uudised Lätist, kus otsustati tõsta kaitsekulude taset 0,91 protsendilt SKTst järgmisel aastal 0,92 protsendile, seda usku paraku ei sisenda. Lihtne arvutus näitab, et sellise tempoga jõuab Läti lubatud kaheprotsendilise sihttasemeni aastal 2123.
Neljandaks tähendab see seda, et NATO ja eriti selle olulisima liitlase USA sõjalist kohaolekut meie piirkonnas tuleb tugevdada. Kaitseminister Urmas Reinsalu väljendas sellist mõtet jaanuari alguses peetud kõnes Washingtonis. Eestis puhkes selle peale päris ulatuslik poleemika. Loodan, et selles debatis kaitseministri sõnavõttu rünnanud isikud nüüd ehk pisut pikemalt järele mõtlevad. Sõjalisel kohalolekul on mitmeid vorme, see ei pea tingimata tähendama alalist maaväebaasi, tänapäevase ja siirmisvõimelise väe puhul on ka nõtkemaid viise kohalolekut kindlustada.
Viiendaks peab kollektiivkaitsest saama NATO septembrikuise Walesi tippkohtumise peateema. Tulenevalt Afganistani presidendi Hamid Karzai tegevusest ja väljaütlemistest ei ole kindel, kas ISAFi lõpp ja jätkumissiooni algus aastavahetusel on tippkohtumise peamise teemapüstitusena sobilik. Seni on tippkohtumise märksõnadeks olnud ühendatud vägede initsiatiiv, suuremad mitmerahvuselised võimeprojektid jms liialt tehniline ja mitteekspertidele raskestimõistetav terminoloogia. Vene agressioon Ukraina vastu ning Krimmi de facto okupeerimine muudab tippkohtumise konteksti ja narratiivi väga olulisel määral.
Kuuendaks peab NATO üle vaatama kogu oma suhete paketi Venemaaga. Põhjalikult, mitte nii nagu Gruusia sõja järel, mil sõjaeelse koostöö jätkamiseks kulusid vaid loetud kuud. Kuidas on alliansil võimalik koostööd teha partneriga, kes okupeerib osa teise partnerriigi territooriumist ning ähvardab sellestki kaugemale minna, kes on jalge alla tallanud rea rahvusvahelisi lepinguid, kaasa arvatud ÜRO põhikiri?
Seitsmendaks peab Lääs parandama enda suutlikkust infosõjaga rinda pista. Ka tänastes BBC uudistes on Vene eri- ja dessantväelasi Krimmis nimetatud „Vene-meelseteks vägedeks“ ning Reuters räägib „sõduritest, keda usutakse olevat Vene tegevväelased“. Olgu siis siinkohal mainitud, et  need „tundmatud sõdurid“ kasutavad vaid Vene erivägede ning dessantvägede luureüksuste varustusse kuuluvat sidesüsteemi Ratnik.
Üleöö Ukraina ekspertideks muutunud teenelised kommentaatorid räägivad tõsimeeli idaks ja lääneks lõhenenud Ukrainast. Ja Krimmist räägitakse juba kui millestki mitte-Ukrainast. Välisminister Urmas Paedi telefonikõne lindistuse propagandistlikud interpretatsioonid elavad oma elu edasi. Seda loetelu võib jätkata.
Üheks näiteks, et strateegilise kommunikatsiooni ja infosõja probleemistikuga NATOs tasapisi tegeletakse, on Lätis aasta teises pooles avatav NATO strateegilise kommunikatsiooni oivakeskus.
Olgu siinkohal lisatud, et Vene Föderatsioon on Freedomhouse’i pressivabaduse arvestuses maailmas 192 riigi seas 176. kohal, Sudaani ja Etioopia vahel. See tähendab, et vaid Vene ametlikus inforuumis viibivad inimesed elavad omaeneste paralleelmaailmas.
NATO on läbi ajaloo näidanud suutlikkust olukorraga kohaneda ja end uuendada, samas säilitades enda kollektiivkaitselist tuumikut. Seda põhjusel, et tegemist pole pelgalt sõjalise organisatsiooniga, vaid ühistel väärtustel põhineva sõjalis-poliitilise ühendusega.
Põhja-Atlandi lepingu preambuli teine lause ütleb järgmist: „Nad on otsustanud kaitsta oma rahvaste vabadust, ühist pärandit ja tsivilisatsiooni, mis põhinevad demokraatia, üksikisiku vabaduse ja õigusriigi põhimõtetel.“ See  ühisosa, mis ühendab ka ühise vaenlase puudumisel, on kindlustanud ajaloo edukaima sõjalise liidu püsimise läbi selle 65-aastase ajaloo. Tavapäraselt eristatakse järgmisi olulisemaid NATO ümbersünde – esiteks klassikaline, külma sõja aegne NATO, teiseks 1990. aastate laienemisele, partnerlussuhetele ja Balkanil rahutagamisele pühendet NATO ning kolmandaks, 2003-2014 ajavahemikus tegutsenud NATO. Praegu defineeritakse, milline saab olema tuleviku-NATO.
Hierarhiliselt järgneb Põhja-Atlandi lepingule NATO strateegiline kontseptsioon. Praegu kehtiv pärineb 2010. aasta sügisest. Lühidalt edasi antuna kõneleb see sellest, et NATO eksisteerib liitlaste vabaduse ja julgeoleku kaitsmiseks poliitiliste ja sõjaliste vahenditega ning alliansi kolm tuumikülesannet on kollektiivkaitse, kriisiohje ja kollektiivne julgeolek. Esimene tuumikülesanne räägib enda eest, teise näiteks on ISAF ning kolmas tähendab  partnerlussuhteid kolmandate riikidega. Kuigi NATO-Vene suhetest rääkivad lõigud mõjuvad peale Vene agressiooni Ukraina vastu ebakohaselt, on kontseptsiooni kui terviku mõte ja ülesehitus sobilik ka Krimmi sõja järgsesse aega. Selleks, et oma liikmete julgeolekut edukalt kaitsta, tuleb olla suuteline ohtudele vastu astuda ka kaugel enda piiridest ning tegeleda ka partnerlus- ja koostöösuhete arendamisega. Näiteks Ukraina ja Gruusiaga.
Eesti on läbi aastate neist kolmest tuumikülesandest enim just kollektiivkaitsele rõhunud. Mitte alati ei ole kõik meie liitlased meid mõistnud. Nagu küberkaitse puhul aastal 2007 on ka nüüd Venemaa meie argumente oluliselt võimendanud ja näitlikustanud. Peale Gruusia sõda pöördus NATO kollektiivkaitsega küll rohkem tegelema. Sündmused Krimmis demonstreerivad ilmekalt vajadust sellega kaugemale minna. Back to basics ehk tagasi juurte juurde.
Lõpetuseks vastan ka pealkirjas esitatud küsimusele, kas sellist NATOt me tahtsimegi? Jah, tahtsime küll. 29. märtsil on Eesti NATO-liikmesuse kümnes aastapäev.  Aprillis saab NATO 65 aasta vanuseks. Selle kahe inimpõlve jooksul pole ühtegi liitlast sõjaliselt rünnatud.