juuli 28, 2008

Kas Putin on muna või kana?

Kuivõrd on vorminud Putin praeguse Venemaa olukorra, kuivõrd on tekitanud olukord Putini? Erik Terk otsib vastust, abiks vanad tulevikustsenaariumid.

Kuivõrd on vorminud Putin praeguse Venemaa olukorra, kuivõrd on tekitanud olukord Putini? Erik Terk otsib vastust, abiks vanad tulevikustsenaariumid.


Erik Terk

Kas Putin on muna või kana?

Kuivõrd on vorminud Putin praeguse Venemaa olukorra, kuivõrd on tekitanud olukord Putini? Erik Terk otsib vastust, abiks vanad tulevikustsenaariumid.

1990. aastate algupoolel kaldusid analüütikud, ka lääne omad, käsitlema Venemaal toimuvat eelkõige “kasarmust turule jõudmise” võtmes, kusjuures skaala ühte otsa paigutati tavaliselt radikaalne, näiteks USA tüüpi liberalistlikule arengumudelile suunatud reform, mis tooks õnnestumise korral kaasa tõelise “Vene ime”. Sellele vastandati siis reformi mingit tüüpi pidurdamine (kurjad kommunistid näiteks), järjekindlusetus või, seda küll harvem, sotsiaalsed tagasilöögid. Patsient, kelle haiget hammast üritatakse välja tõmmata, ei pruugi ilusti paigal püsida. Ta võib hakata rabelema ja lüüa arsti koos tooliga uppi, nagu ühes tekstis kujundlikult selgitatakse. Aastakümne keskpaiku hakkas selline primitiivsevõitu käsitlus aga taanduma ja stsenaariumidesse tekkima uued noodid. Lääne dogmaatikast lähtuvate reformide elluviimisvõimaluste läbimängimise kõrval hakatakse mõtlema Venemaa selliste turumajandustumise viiside üle, kus oma osa mängib ka “kasarm”. Taustaks tavaliselt ka mõningad riigi lagunemise stsenaariumid (mis mõjuvad lääne analüütikutele, erinevalt mõnedest Eesti fännidest, tavaliselt õudusunenäona) ja pigem küll ilu pärast veel siis ka mõni “demokraatia pluss radikaalne turumajandustumine” tüüpi variant. Viimaste realisatsioon lükatakse aga suhteliselt kaugele tulevikku ja mõjuvad nad muude arenguteede kirjelduste kõrval tõttöelda ka piisavalt verevaeselt. Kommuniste kollitab stsenaariumides endiselt, aga tavaliselt tehakse neile stsenaariumikirjeldustes küllalt sujuvalt ära, näiteks mõne ulja kindrali poolt, või siis tegelevad nad ise koos oma ajast ja arust ühiskonnakontseptsiooniga aeglase tagaplaanile taandumisega.
Ennustavad ameeriklased…
Ühes lääne autorite atraktiivsemas Vene tulevikku puudutavas raamatus, 1995. aastal ilmunud D. Yergini ja T. Gustafsoni “Russia 2010 and what it means for the world” leiame näiteks arengustsenaariumid pealkirjadega “Kahepäine kotkas” ja “Vene karu”, üks natuke kurjem elukas kui teine. Esimese tingnimetuse taha peidetud sündmuste arengu vallandab energiline peaminister, kes otsustab kasutada ootamatult avanenud situatsiooni (tšetšeeni terrorist on üritanud atentaati president Jeltsinile, suutnud teda aga ainult haavata) ja kanaliseerida rahva rahulolematuse korralageduse, korruptsiooni ja “mustade” vastu. Selleks koondab ta mitmed jõustruktuurid, loob kõikides regioonides staabid “võitluseks korra jaluleseadmise eest ja korruptsiooni vastu” , asub puistama äristruktuure ja ostetavaid kohalikke riigiorganeid ning läbi viima kahtlaste tegelaste arreteerimisi. Ehkki kampaania läheb mitmes kohas üle esialgu kavandatud piiride: mitte ainult turge ei lööda tšetšeenidest, tatarlastest ja aseritest lagedaks, aktsioonide käigus paralüseeritakse ka paljude kommertspankade tegevus, ümber ei lükata mitte ainult tänavakauplejate kioske, vaid põlema pannakse ka uusrikaste maju. Sellele vaatamata võtab rahvas selle vastu suure heameelega. “Korra majjalööjate partei” võidab järgmised valimised mäekõrguselt. Võit on eriti suur selle tõttu, et lisaks muule takistatakse ka konkurentide kandideerimist ja nende valimispropagandat kaunis jõhkral kombel. Pärast valimisi jätkatakse aktiivselt: vahetatakse välja sõnakuulmatud kubernerid, korrastatakse föderaaleelarve ja kohalike eelarvete seosed, parlament allutatakse täitevvõimule, meedia võetakse kontrolli alla, ehkki tema osas püütakse kasutada pigem “präänikut” kui “piitsa”. Regioonide (näiteks Tatarstan) kontrolli all toorainete ja kütuse eksporttulu võetakse keskvalitsuse kontrolli alla. Paaris Põhja-Kaukaasia piirkonnas ja Tatarstanis näidatakse kõva kätt, st viiakse väed sisse.
Võimuletulnud seltskonda saab defineerida siiski patriootlik-tehnokraatlik-tsentristlikuna, mitte antikapitalistliku ega äärmusšovinistlikuna. Kui võim käes, hakatakse end üsna kähku distantseerima oma kaugemale läinud liitlastest, sh kommunistidest. Ollakse tehnokraatlikud turumajanduslased, usutakse siiralt ja suuresti ka õigustatult, et turu funktsioneerimiseks on vaja tugevat keskvõimu ja korda. Iseasi on, et instinktid on interventsionistlikud, monetaarkeskkonnast taibatakse vähe ja tulevikku suunatud püüdlused segunevad nostalgiaga (fordistlikud tööstuslikud väärtused jms). Strateegilistes, eriti infrastruktuuriga seotud ettevõtetes jäetakse kontrollpakid endale, teistel, sealhulgas väikeettevõtlusel lastakse siiski oma äranägemise järgi toimetada.
Yergin ja Gustafson seda stsenaariumi just väga ohtlikuks ei pea. Tõsi, see polevat mingi õigusriik ega täiesti vaba majandus, aga eks inimesed õpi ja arene. Midagi lausa hullu ei juhtu. Siseriiklikult asi diktatuurini ei lähe, säilib huvigruppide paljusus. Välispoliitikas püütakse küll oma kontrolli alla saada SRÜ ruumi, Balti riike aga eriti ei torgita.
Raskem on lugu järgmise, “Vene karu” stsenaariumiga. Yergini ja Gustafsoni raamatu kohaselt käivitub see stsenaarium pärast korralikku möllu, punapruunide jõudude suurlinnades initsieeritud rahutusi, mille Afganistani veteranist kaitseminister kindlameelselt maha surub, et siis end selle peale kuueks aastaks “Venemaa taastamise perioodiks” presidendiks kuulutada.
Uus president toetub otseselt küllalt kitsale jõustruktuuride eliidist loodud huntale, ta võib aga arvestada vähemalt esialgu küllalt laia toetusega nii bürokraatia kui tööstuseliidi, õigem oleks vist küll öelda selle säilinud jäänuste poolt. Ka rahvale on ta esialgu Venemaa päästja. Ideoloogiliselt toetutakse vene šovinismile ja etatistlikule konservatismile: õhutatakse uhkustunnet Vene suuruse üle tuletades meelde omaaegseid võite Teises maailmasõjas, manatakse suure rahva alandamist Lääne poolt 1990ndatel ning reetureid Gorbatšovi ja Jeltsinit. Praktikas võetakse ette terve bukett tõsiseid samme, alates väliskapitalile tuule allategemisest, välisvõlgade tagasimaksmise peatamisest, tööstuse suurfirmade reorganiseerimisest sisuliselt riiklikeks korporatsioonideks (väliskaubandusest rääkimata), püüetest hakata palku ja hindasid külmutama ning lõpetades autonoomsete vabariikide õiguste nullimisega, televisiooni juhtimise allutamisega huntale ja noorte rokkarite kontserdi laialiajamisega. Rahvusvahelisel areenil globaalset, kommunismiajaga võrreldavat aktiivsust ei täheldata, iseasi aga on nn lähivälismaa. Esimesena jääb karu silma alla Kasahstan, kus venelaste ja kasahhide kokkupõrked annavad hea põhjuse sekkumiseks. Kasahstani lääne- ja põhjaoblastid annekteeritakse. Järgnevad samasugused aktsioonid Krimmis ja Ida-Ukrainas. Ohus on ka Balti riigid.
…lääne-eurooplased
Eelkirjeldatud kahele stsenaariumile lähedased variandid leiab ka mõned aastad hiljem valminud Euroopa Komisjoni tuleviku-uuringute osakonna (Forward Studies Unit) avalduses “Shaping actors, shaping factors in Russia’s future”. Nimetatud raamatu nn leebe autoritaarsuse stsenaarium sarnaneb eelkirjeldatud raamatu “Kahepäise kotka” stsenaariumiga. Erisused on pigem nüanssides: stsenaarium ei vallandu mitte mingist ühiskonda vapustanud terroriakti ja sellele järgnenud improvisatsiooni tõttu, vaid põhjuseks on presidendikandidaadi läbimõeldud valimisplatvorm, kuhu lülitatakse korralik annus patriootlik-rahvuslikku retoorikat, Venemaa uhkusele mängimist, rahvuslike sümbolitega väljatulekut. Erinevalt “Kahepäisest kotkast” kedagi kohe peksma või arreteerima ei hakata ja stsenaarium on üldse oma analoogist mõnevõrra pehmem. Sisu see siiski oluliselt ei muuda, valitud president hakkab ka selle stsenaariumi kohaselt tegema seda, mida kaasaja Euroopas ei aktsepteerita, aga mida Euroopa peab vähemalt teatud vormis Venemaa puhul lubatavaks. Nimelt valitakse juhitav demokraatiat: see tähendab võimu koondamist presidendi staabi kätte, parlamendi kontrolli all hoidmist ja muud säärast. Stsenaariumi autorid arvavad millegipärast, et ajakirjandus võidakse jätta selle variandi puhul siiski suhteliselt vabaks. Majanduses iseloomustaks sellist arengurada kodumaise tööstuse, sealhulgas sõjatööstuse moderniseerimine, riiklike infrastruktuuri-firmade säilitamine, SRÜ maade majandusliku reintegreerimise püüded (loe: majandusliku allutamise). Sammud, mis ei pruugi Lääne toetust leida, nagu autorid möönavad. Muus osas eeldatakse majanduse muutmist turumajanduslikuks ja selleks vajaliku tegemist, seda küll pigem sotsiaalse kui lausliberaalse mudeli raames. Autorite arvates on selle stsenaariumi puhul riigiinterventsionistlike püüdluste piiriks riigivõimu sõltuvus majandusvõimu omavast oligarhiast – oligarhidest liitlaskond lihtsalt ei laskvat riigivõimu minna teatud piiridest kaugemale. Mööndakse aga sedagi, et kui reformid edenevad, majandus hakkab kasvama, “uusvenelaste” kapital pöördub riiki tagasi, võimalik, et tuleb ka välisinvesteeringuid jne, tekib riigil võimalus üritada oma senised liitlased domineerivatest majandusringkondadest maha kanda ja asendada nad uutega, kes sobivad uude poliitikasse paremini. Stsenaariumi vaimule vastavat ka mittepatriootiliste ärimeeste perioodiline kriitika nagu ka populaarsusepunkte toov teatud arvu korruptantidest bürokraatide perioodiline ristilöömine.
Euroopa stsenaristide “Vene karu” paralleel on stsenaarium, mille märksõnadeks “otsustav liider” ja “pahaloomuline autoritaarsus”. Siin on tegemist eelmisega võrreldes juba tunduvalt karmima looga: president peatab kaose ja allakäigu jõumeetoditega ja seab sealjuures sihiks teha Venemaast uuesti “respekteeritud jõud” ja “suurvõim”. Stsenaariumi käivitusmehhanismiks on venelaste haavatud eneseuhkuse ja alandatuse ärakasutamine, seda tehakse agressiivselt, nii riigisisest demokraatiat hävitades kui teisi riike ohustades. President tsentraliseerib võimu, allutab regionaalsed liidrid ühemõtteliselt endale. Duuma suu pannakse kinni, sellest saab manipuleeritav ja marginaalne moodustis. Kehtestatakse tsensuur ja meediast saab propagandavahend. Seaduse ja korra nõudmise sildi all kehtestatakse jõustruktuuride abil sisuliselt politseidiktatuur. Kuna selle juures ka maffia korralikult pihta saab, siis leiab see rahva heakskiidu.
Majanduspoliitikas pannakse rõhk maksutulu jõuga kättesaamisele ning riigi osalusega suurfirmade ressursside oma kontrolli alla saamisele. Majanduse arendamisel domineerib riigiinterventsionistlik element ja ehkki saavutatakse teatud korrastatus, jätkab riiki jäänud kapital pagemist. Tõsi, ei saa välistada, et osa kapitali, nii sise- kui vahest ka välismaist, on nõus teatud kõhkluste järel ka politseiriigi kaitse all tegutsema.
Stsenaariumiga võib koos käia püüe suunata rohkem raha heaolu tagamiseks ja tervishoiusüsteemi, armee rahakraanide lahtikeeramine, riigi uuringupotentsiaali arendamine, seda kas või sõjatööstuse moderniseerimiseks. Iseasi on, kas ja kuivõrd seda raha ikka leitakse.
Autorid on rõhutanud, et see stsenaarium saab realiseeruda vaid tugeva šovinistliku emotsioonilaine tingimustes. Seega on loogiline, et paralleelselt hakatakse näitama, et Venemaal on võim etniliste venelaste käes. “Mustade ja muude” vastu tolerants puudub. SRÜ püütakse võtta ilma pikema jututa suurema või väiksema jõukatsumise kaudu oma võimu alla. Ähvardatakse Balti riike. Et näidata end maailmavõimuna, korraldatakse mõned aktsioonid näiteks Jugoslaavias. Vendi slaavlasi kutsutakse ühinema. See kõik toob aga kindlasti kaasa vastureaktsiooni. Lääs võtab jäiga hoiaku. Moslemijõud hakkavad käituma Venemaaga kui vaenlasega.
Tuleb tunnistada, et Euroopa Liidu analüütikud selle “pahaloomulise autoritaarsuse” stsenaariumi realiseerumist siiski eriti tõenäoliseks ei pidanud. Nad leidsid, et Venemaal küll on elanikkonna gruppe, kes oleksid nõus pöörduma tagasi sõjalaagri atmosfääri juurde (enamik noori küll nende hulka ei kuulu). Sellele on aga ka tugevaid vastaseid: suurem osa Vene erakapitalistide gruppe, ka regionaalsed liidrid, vaatamata oma ideoloogiale, kardavad kaotada iseseisvust. Muide, praegu viimatimainitud gruppe, vähemalt nii tugeval kujul, enam ei ole.
…ja venelased ise
Nii on arvanud välismaa analüütikud. Milliseid tuleviku versioone nägid aga samal ajal venelased ise? Selliseid pikki ja distantsilt kirjutatud stsenaariume, nagu eespool kirjeldatud, on vene autorid vähe välja mõelnud, arutlusi, sealhulgas kirglikke arutlusi teemal, milliseks kujuneb või peaks kujunema (rohkem küll “peaks”) riigi tulevik, on aga lademes. Seega siis muidugi ka kõikvõimalikke. Silma aga hakkab üks domineeriv joon: nimelt, sellise turumajandustamise ja riigikujundamise trendi, nagu see kujunes välja 1990. aastatel, nimetagem seda lihtsuse mõttes gaidarluseks, kirglik eitamine, püüd iga hinna eest kõrvale astuda jätkustsenaariumi rajalt, saavutada ime, murda välja nn perifeerse arengu teelt. Kuidas, see pole üldsegi selge, aga välja murda! Miks? Sellepärast, et jätkustsenaarium, ka siis, kui seda positiivses suunas korrigeerida, oleks ikkagi satelliitmaa mudeli realiseerimine, mis võiks sobida küll Poolale või ka Ukrainale, aga kindlasti mitte Venemaale. Riigi ühtsust olevat aga võimalik säilitada vaid Venemaa traditsioonilisele ideoloogiale, eesmärkidele ja minevikuuhkusele tugineva deržava’na. Vaat nii! Ja olemegi uuesti seal, millest räägivad “Kahepäine kotkas” ja teised eespool refereeritud tekstid.
Stsenaariumirefereeringuid lugedes tekib tõenäoliselt sageli tunne, et oleme ninapidi jooksva kuu ajalehtedes. Ometi on tekstid kirjutatud keskeltringi kümme aastat tagasi, ammu enne seda, kui keegi oli välismaal kuulnud Vladimir Putini nime. Mõneti aegunuks võib lugeda vaid kirjeldusi, kuidas täpselt ühele või teisele arengurajale satuti, näljamässud suurlinnades vist enam aktuaalsed pole. Kirjeldused sellest, mis ühel või teisel, suurema või väiksema autoritarismi- ja šovinismiannusega tembitud arengurajal võib toimuma hakata, on sedavõrd aktuaalsed, et tunduvad olevat eile kirjutatud. Kaasa arvatud küsimus, et kumba tüüpi stsenaariumi järgi Venemaa siis ikkagi praegu toimetab, kas “karulaadse” või “kotkalaadse” jälgedes? Ja millised on võimalused sattuda ühest stsenaariumist teise? Õigest vastusest sõltub palju.
1998.-1999. aasta paiku tundus, et Venemaal on munder uue liidri jaoks juba valmis pandud, aga mees oli veel puudu. Esialgu tundus, et see on sõjaväelase munder. Päris nii see ei olnud. Aga kui oluline see üldse on? Kuivõrd on vorminud Putin situatsiooni, kuivõrd situatsioon Putini? Kas Putin on muna või kana?
Majandus kasvab. Milline majandus?
Kuna Eestist vaadates ei tekita Putini Venemaa, eriti oma viimase aja poliitiliste trendidega, just suurt usaldust, siis on ka Vene majanduse arengut hinnatud meil pigem läbi mustade kui roosade prillide vaadates. Naftaraha ja selle lõppemisel paratamatu krahh, võiks üldistada mõnede meil levinud lihtsustatud vaadete alusel. Tegelikkus on keerulisem, leidub nii positiivset kui negatiivset. Ja vaidlus Venemaal tekkinud majandussüsteemi elujõulisuse üle pole kindlasti veel lõppenud.
Alustagem positiivsest. Majandus on kasvanud, kasvanud juba pikka aega ja küllalt suure tempoga. Viimastel aastatel on majanduskasv olnud 7% kandis. On selge, Venemaa majandus pole mitte ainult 1998. aasta kriisist välja tulnud, vaid riik on praegu majanduslikult kindlasti tugevam kui enne kriisi. Kasvanud on ka inimeste sissetulek. Keskmine palk (ehkki Venemaa puhul on igasugused keskmised küllalt tinglikud suurused ja naturaalmajandus senini tähtis) on praeguseks tõusmas 400 dollari piirimaile ja näidanud umbes 10%-list kasvu aastas. Seega on jutt vaesest idanaabrist pehmelt öeldes aegunud, eriti suurlinnu silmas pidades. Peterburis kasvab majandus kiiremini kui kogu Venemaal, välisanalüütikute sõnul Peterburis aset leidnud lausa tööstuse taassünd, paralleelselt areneb kiiresti kaubandus ja tugevnevad linna funktsioonid finantskeskusena. Siit tuleneb ka väliskapitali, eriti muidugi soomlaste viimase aja suur huvi Peterburi ja selle ümbruse vastu.
Mis on majanduskasvu taga? Jah, loomulikult kogu viimase aastakümne kestel maailmaturul kõrgel püsinud nafta hind, samuti head tingimused teiste loodusvarade väljamüügiks. Aga mitte ainult. Kindlasti tuleb rõhutada pärast 1998. aasta finantskriisi toimunud rubla kursi kukutamise tervendavat mõju majandusele (nii ekspordile kui impordiasendusele). Praeguseks küll on rubla kurss jõudnud tagasi kriisieelsele tasemele, “nõrga rubla” antud boonus majanduskasvule on läbi ja vana triki, st langetamise kordamine teemaks ei ole. Pigem vaieldakse selle üle, kas inflatsiooni ohjeldamiseks oleks mõtet hakata spetsiaalselt ajama rubla tugevdamise poliitikat või mitte.
Kindlasti on Vene majanduskasvu kindlustamisel olnud oluline roll riigifinantside tugevdamisel. Juba mitmeid aastaid on suudetud ajada konservatiivset eelarvepoliitikat. Vene rahandusministeeriumi on selle eest läänes austatud ja kiidetud, aga on selge, et ilma presidendi toetuseta pole selline asi tsentraliseeritud riigis võimalik. Maksude kättesaamiseks on paralleelselt nii lihtsustatud maksusüsteemi, alandatud makse kui tugevdatud maksude kogumise distsipliini. Tuletades meelde Jeltsini aegu, kui ühelt poolt oiati kõrgete maksude pärast, teistpidi aga võeti maksumaksmist lihtsalt halva naljana või tegevusena, mis andis märku vaid loova kujutlusvõime puudumisest, on see kindlasti saavutus.
Kui meile seostub postsotsialistliku riigi areng väga tihedalt võimega välismaiseid investeeringuid juurde tõmmata ning alternatiiv on ettevõtete ja riigi vaevlemine rahapuuduses, siis toorainerikkal Venemaal vähemalt praegu see aksioom ei kehti. Raha on majanduses momendil isegi liiga palju, tõsi küll, ringlev raha võiks tahta rohkem tootmisse minna, aga sõrme viibutada, et kui te nüüd seal Venemaal nii või teisiti käitute, siis meie investorid teile ei tule, on momendil kaunis väikese mõjuga jutt. Eelarve on plussis, raha kogutakse tulevaste võimalike raskemate aegade jaoks stabilisatsioonifondi. Majandusmudelis on mitmeid kahtlasi kohti, aga need on mõnevõrra sügavamal. Seaduste kvaliteet on paranenud, aga nende elluviimise mehhanism (kohtud jms) on ikka veel suur probleem. Korruptsiooni küsimus, eriti avaliku sektoriga seotud korruptsioon on mõningate uuringute järgi otsustades isegi teravnenud. Ajal, kui odav raha veel eksporti soodustas, ei suudetud seda olukorda kasutada ja eksporti mitmekesistada. Kui nüüd kütuste ja tooraineeksport peaks mingitel põhjustel kokku tõmbuma, satuks majandus totaalselt teistsugusesse situatsiooni. Ikkagi veel nõrk on pangasüsteem. See tähendab, et raha liigub majanduses teisiti, nn finants-majandusgruppide kaudu, mis tähendab ka seda, et palju läbipaistmatumalt. 1990. aastate teisel poolel olid need grupid uue valitseva erakapitali, s.o oligarhide pärusmaa. Nüüd on olukord muutunud. Strateegilistes harudes, kuhu kuulub kindlasti kütuse ja tooraine eksport, loomulikult ka militaartehnoloogia, on loodud tegelikult riigi dirigeeritud grupeeringud. On selline süsteem jätkusuutlik? Sellele küsimusele on üliraske vastata. Angloameerika-keskse majandusmõtte seisukohalt ei tohiks olla, kuid paljude maade majandus pole sellest peavoolumõttest alati küsinud. Vene majandusgrupeeringute puhul võib hea tahtmise juures näha paralleele Lõuna-Korea chaebol’idega (selle vahega, et need tegutsesid algusest peale riigi egiidi all, paljude Vene omade puhul võttis riik Putini ajal kontrolli üle) või kas või vähemalt praegu efektiivse Hiina segamajandusega. Selge on aga see, et selliste grupeeringutega äriajamine pole enam ainult äri, vaid ka poliitika.
Vene firmad pole nõukogudejärgsel perioodil kindlasti silma paistnud oma uuringu- ja arenguinvesteeringutega, st sellega, mis loob homse majanduse aluse. Tundub, et viimase paari aastaga on siin toimunud midagi murrangutaolist. Hea lugeja võib kolm korda arvata, milliste ettevõtete sellekohased kulud on kõige kiiremini kasvanud. Õige: militaartehnoloogiaettevõtete omad. Ka see on kild mosaiiki.
Mis on mängu nimi?
Nii küsides püüame tavaliselt leida mingit ühte tegurit, mis määrab antud etapil kõige rohkem süsteemi arengut. Venemaast rääkides kaldub eestlane tihti kas poliitikasse või siis sügavamõttelisse filosofeerimisse selle üle, mis see Venemaa on olnud, on ja mida talt oodata võib või ei või, ilma et sealjuures oldaks eriti kursis naabri juures viimase 10 – 15 aastaga toimunuga, eriti sotsiaalse arenguga. “Mängu nimi on “Ebavõrdsus”,” pakkus välja eelmisel nädalal Helsingis Vene majanduse alasel seminaril esinenud Moskva sotsioloog Mihhail Tšernõšš. Raske on temaga mitte nõustuda, eriti kui seostada ebavõrdsuse problemaatika teise vene ühiskonna valupunkti, korruptsiooni ja kriminaalsusega. Esiteks on selge, et suhteliselt egalitaarsete hoiakutega vene ühiskonnale oli täiesti vastuvõtmatu supervaranduste kogunemine (et mitte öelda: varastamine) käputäie oligarhide kätte. Inimeste õiglustunne oli sedavõrd riivatud, et lõviosa on veendunud, et sellist kapitalismi või siis demokraatiat nad nüüd küll pole tahtnud. Putinil piisas vaid tulla “valgel hobusel” ja kui “oligarhide ahistajal” oli tal laia publiku käest teine rasvane punkt Tšetšeenia kõrval kirjas. Eri laadi ebavõrdsus nagu tulude ja elustandardi, regionaalne ja nn demograafiline ebavõrdsus nullivad oma koosmõjus ära suure osa efektist, mille muidu võiks anda sotsiaalse kliima paranemisele palkade ja muude tulude tõus. Mitmed elanikkonna grupid (pensionärid, suur osa teenindustöötajatest, osa spetsialistidest ja töötud) ja regioonid on edukast majandusarengust tegelikult välja lülitatud. Demograafiline ebavõrdsus tähendab ka madalat sündimust venelastega asustatud rajoonides ja kõrget moslemipiirkondades. Kui nüüd viimastest lähtuv ülerahvastus siirdub tööd ja ärivõimalust otsima näiteks vaegarengutingimustes vegeteerivasse venelastega asustatud linna ja püüab sealses korrumpeerunud keskkonnas korraldada endale näiteks töö või äriajamise kohti, tekib äärmiselt plahvatusohtlik kokteil.
Just ebavõrdsuse ja kriminaalsuse pinnal tekkinud solvumine on oluline tegur, mis kasvab šovinistlikele üleskutsetele hästi alluvat kontingenti. Ja teistpidi, kui plahvatusohtlik kontingent on riigis olemas, tekib ka riigil kiusatus suunata see energia kuhugi, kus see riiki ei ähvardaks, vaid oleks parem riigi käsutuses.
Vene riigi institutsionaalne mehhanism ei aita luua olukorda, kus majandusedu viljad jaguneksid viisil, mis tunduks inimestele õiglane ja konsolideeriks sellega ühiskonda. Jõukamad on läinud ka Putini ajal jõukamaks, aga keskklass on laienenud aeglaselt. Mis suunas võiks sotsiaalne areng halvemal või paremal juhul kulgeda, näitab joonis. Järelikult ka seda, milline on meie, eestlaste, naaber homme.

Kommentaarid puuduvad.


Lisa kommentaar