Kas käes on kolmas tuumaajastu või tühi tuumahaip?

Vähene edu sõjapidamisel Ukrainas aga viis Venemaa juhtfiguuride sõjakad väljaütlemised tuumarelvade teemal uuele tasemele. Putin või tema lähikondlased on alates 2022. aasta veebruarist esinenud tuumaähvardustega 128 korral. Selgus, et tuumaähvarduse mõju polnud kuhugi kadunud ja töötas Moskva jaoks hästi. Asi läks isegi nii kaugele, et USA toonaste kõrgete ametnike hinnangul tekkis 2022. aasta sügisel taktikalise tuumarelva kasutamise oht, kuivõrd Moskva kartis oma vägede kokkuvarisemist Ukraina eduka vasturünnaku tõttu Hersoni suunal.

Venemaa pole kaugeltki ainus, kelle jaoks tuumaähvardus on oluline tööriist. Ka Hiina, Põhja-Korea ning Iraani tuumaprogrammid on arenenud murettekitavas suunas. Lisaks on võrreldes varasemaga uueks väljakutseks pahalaste koondumine nii poliitilises kui majanduslikus plaanis, aga ka tehniline koostöö tuumateemadel.

Hiina on lööktöö korras asunud laiendama oma tuumarelvastuse mahtu ja arendanud välja erinevaid tuumavõimekusega relvasüsteeme ja kandemehhanisme. Washingtoni sõnul jõuab Peking 2030. aastaks 1000 tuumalõhkepea omamiseni, mis oleks rammus kasv võrreldes 2020. aastaga, mil Hiinale kuulus 300 lõhkepead.

Uueks väljakutseks on pahalaste koondumine nii poliitilises kui majanduslikus plaanis, aga ka tehniline koostöö tuumateemadel.

Põhja-Korea režiim on viimase kümne aasta jooksul oma tuumavõimekust märkimisväärselt kasvatanud. Hinnanguliselt on Pyongyang tänaseks omandanud lõhustuvat tuumamaterjali kuni 90 tuumalõhkepea tarbeks. Põhja-Korea jätkab ballistiliste rakettide katsetusi, et parandada strateegilisele distantsile antava tuumalöögi võimekust ning on välja arendamas taktikalist tuumavõimet, mis on väga tõsiseks ohuks Lõuna-Koreale.

Iraani tuumaprogramm sai mullu juunis USA ja Iisraeli poolt Fordow, Isfahani ja Natanzi tuumarajatiste pihta antud õhulöökides kahjustada, samuti hukkus 12-päevase sõja jooksul tehtud rünnakutes rida võtmetähtsusega iraani teadlasi. Samas on hiljutistelt satelliidifotodelt näha, et Teheran jätkab tuumaprogrammiga ja ehitab uut võimalikku uraani rikastamise rajatist Natanzi lähistele. Vaatamata õhulöökidele on Iraanil säilinud 60 protsendini rikastatud uraani varud ning seetõttu on jätkuvalt olemas risk, et Teheran võib selle tuumapommi loomiseks vajaliku 90 protsendini rikastada. Pinged Iraani tuumaprogrammi ümber on jõudnud keemispunkti ning ei saa välistada uusi rünnakuid Iraani vastu.

USA uuendab kogu oma tuumatriaadi

Tuumaküsimustega pole aga tegelenud ainult vastasmeeskond. USA, kelle tuumaarsenal on kogu NATO heidutuse selgrooks, on samuti esmakordselt üle 30 aasta moderniseerimas kõiki oma tuumatriaadi elemente. Nendeks on maismaalt lastavad ballistilised raketid, allveelaevadelt lastavad ballistilised raketid ning strateegilised pommitajad. Kogu tuumatriaadi moderniseerimine läheb USA-le maksma vähemalt 946 miljardit dollarit perioodil 2025–2034.

Lisaks sellele on käimas arutelud, kas – arvestades vastaspoole laienevat arsenali – oleks lisaks olemasolevale moderniseerimiskavale vaja suurendada USA tuumaarsenali hulka ja valmidust ning toota juurde erineva lõhkemisjõuga lõhkepäid. Praegu tundub tõenäoline, et võetakse suund täiendava tuumaarsenali, sealhulgas lõhkepeade loomisele, kuna USA-s on jõutud järelduseni, et praegune relvastus ei taga kolme põhikriteeriumi täitmist kasvava Hiina ja Venemaa tuumaähvarduse kontekstis.

Praegu tundub tõenäoline, et USAs võetakse suund täiendava tuumaarsenali, sealhulgas lõhkepeade loomisele.

Nimelt peavad USA jaoks tuumavõimed vastama kolmele tingimusele. Esiteks USA tuumavõimete säilimiskindlus pärast USA vastu tehtud esimest tuumalööki. Teiseks suutlikkus piirata vastase ründevõimet tema tuumavõimete märkimisväärse kahjustamise kaudu enne või USA vastu toimuva tuumarünnaku ajal. Ning kolmandaks tuleb omada erinevat tüüpi tuumavõimeid sõjapidamiseks Euroopas ja Aasias. Juba eelmise administratsiooni ajal jõuti Washingtonis järeldusele, et Hiina tuumavõimete laienemine tähendab, et USA senised tuumaväed ei ole ilmselt piisavad.

Seega on tuumarelvastus taas omandamas suuremat tähtsust erinevate riikide heidutus- ja sõjalises strateegias. Võib tõesti öelda, et maailm seisab kolmanda tuumaajastu lävel. See tähendab, et pärast tuumarelvade loomist ning USA ja Venemaa tuumavastasseisu külma sõja ajal (esimene ajastu) ning külma sõja järgset perioodi, kus üritati tuumarelvastust ning selle levikut piirata (teine ajastu), on käes maailma ajaloos kolmas periood, mis kätkeb endas kõrgenenud tuumariske. Ka Eesti jaoks.

Venemaa tuumarelvade ähvardav vari Euroopas

Eesti ning laiemalt Euroopa jaoks on jätkuvalt kõige olulisem Venemaast tulenev tuumaoht. Moskva vaates on tuumarelvastusel nii heidutuses kui sõjapidamises keskne roll ning seetõttu on aastakümneid tegeletud oma tuumaarsenali uuendamisega – sealhulgas mandritevaheliste ballistiliste rakettide ning strateegiliste pommitajate moderniseerimisega.

Kuigi sõjapidamine Ukrainas on kindlasti negatiivselt mõjutanud Vene tuumarelvade uuendamist, on see jätkuvalt Moskvale oluline. Samal ajal on sisuliselt kokku varisenud USA ja Venemaa vahelised relvastuskontrolli meetmed, sealhulgas need, mis reguleerisid tuumarelvastust. Kunagistest USA-Nõukogude Liidu tuumarelvastust piiravatest meetmetest hingitses ainult 2010. aastal sõlmitud New START leping, milles Venemaa on oma osaluse peatanud ning mis aegus tänavu 5. veebruaril.

2025. aasta alguse seisuga oli Vene tuumaarsenalis avalikel andmetel kokku ligikaudu 4300 strateegilist ning mitte-strateegilist tuumalõhkepead, millest 1718 on laskeseadeldistele paigaldatud – ehk valmis kasutamiseks. Euroopa ja Eesti vaates on eriliselt murettekitavad Moskva 1500 kuni 2000 mitte-strateegilist ehk lühema laskeulatuse ja madalama lõhkemise võimsusega tuumarelva.

Just see on relvatüüp, mida Venemaa teoreetiliselt kasutaks piirkondlikus sõjas. Taktikalise ehk mitte-strateegilise tuumarelva kasutamine oleks võimalik näiteks survevahendina, kui Venemaa hakkaks NATO-le alla jääma konventsionaalses vastasseisus, või stsenaariumis, kus Venemaa on tava-relvajõududega enda kätte haaranud mingi osa NATO territooriumist ning soovib tuumaheidutusega ära hoida NATO katsed selle tagasivallutamiseks. Tuumakomponent ongi Venemaa julgeolekustrateegias nii kriitiline põhjusel, et USA ja NATO alliansi konventsionaalsed sõjalised võimed ületaksid ülekaalukalt Venemaa oma ja tuumarelvad teoreetiliselt kompenseeriksid seda nõrkust. Tuumaähvarduse kasutamine sunni või survevahendina on Venemaa tuumadoktriini keskmes.

Tuumarelva kasutamise lõplik otsus on Putini kätes ning seda tehes lähtutaks eeskätt konkreetsest olukorrast, mitte doktrinaalsest ettekirjutusest.

Kui suur on venelaste tuumarelva kasutamise isu tegelikult? Venemaa uuendas oma tuumadoktriini 2024. aastal ning võib jääda mulje, et võrreldes varasema, 2020. aasta doktriiniga, alandati tuumarelvastuse kasutamise lävendit ning lisati täiendavaid stsenaariume, kus Venemaa võib kaaluda tuumarelva kasutamist. Kui 2020. aasta doktriinis viidati, et Venemaa võib tuumarelva kasutada, kui massihävitusrelva või konventsionaalse rünnaku tulemusena on Vene riigi eksistents ohustatud, siis nüüd on loetletud olukordi rohkem.

Siiski jätavad uues doktriinis olevad sõnastused tõlgendamisruumi ning pole teada, kas doktriini tulemusena on ka tegelikult muudetud näiteks Vene tuumavägede operatiivplaane. Samuti oleks tuumarelva kasutamise lõplik otsus režiimi juhi Putini kätes ning seda tehes lähtutaks eeskätt konkreetsest olukorrast ja sellele antavast hinnangust, mitte doktrinaalsest ettekirjutusest. Seetõttu ei hinnata, et Vene tuumarelva kasutamise lävend oleks oluliselt muutnud.

Teine asjaolu, mis osutab, et Moskva ei kasutaks tuumarelva kergekäeliselt, on Venemaa käitumine Ukraina sõja vältel. Ei ole kahtlust, et Ukraina allutamine on Putini jaoks eluline eesmärk, mille nimel ta on valmis maksma äärmiselt kõrget hinda. Sõja vältel on teadaolevalt olnud üks juhus, kus Moskva sõnalisele ähvardusele järgnesid ka sammud, mis viitasid kavatsusele tuumarelva kasutada – taktikalisi tuumarelvi asuti välja liigutama nende kesksest laost. Ometi mõjus Putini režiimile piiravalt tugev Hiina vastasseis ja USA eelmise presidendi Joe Bideni administratsiooni antud hoiatused ning võib-olla ka asjaolu, et tuumarelva kasutamine ei oleks andnud Venemaale antud olukorras sõjaliselt erilist eelist.

See lubab järeldada, et kuigi Putin ning tema lähikondlased on varmad kasutama tuumaähvardust, ei ole tuumarelva kasutamine Moskva jaoks niisama lihtne. Putini ning teiste Vene juhtide sõjakaid väljaütlemisi tuumateemadel tuleks praegu tõlgendada eeskätt katsetena heidutada USA-d ning NATO-t otsesemalt sekkumast Ukraina toetuseks käimasolevas konfliktis.

Hiina suur hüpe tuumaarsenali laiendamisel

Globaalses vaates on lisaks Venemaast lähtuvale tuumaohule ka teisi riskistsenaariume. Neist kõige tõsisemad on Hiina sammud suurema tuumaarsenali suunas, kuigi üha arvestatavamaks on muutumas ka Põhja-Korea võimed. Ajalooliselt on Hiina strateegia keskendunud sõjalise üleoleku saavutamisele konventsionaalses mõttes, tuumarelvad on olnud teisejärgulised ja Hiina on deklareerinud, et ei kasutaks tuumarelva esimesena (nn. ’no first use’ poliitika). Nüüd on see muutunud.

President Xi Jinpingi valitsemisajal on Hiina sõjaline käitumine oma naabruses muutunud märksa agressiivsemaks ning lähenemine tuumarelvadele on otsustavalt muutunud. Alates 2020. aastast on Hiina oma tuumaarsenali kahekordistanud (tänaseks loetakse Hiina olemasolevate tuumalõhkepeade arvuks 600). Septembris toimunud võidupüha paraadil uhkeldas Peking esmakordselt avalikkuse ees viie erineva tuumarelva kandesüsteemiga, mis on märgiline nihe varasemast poliitikast.

Kahtlemata oli tegemist heidutava sõnumi saatmisega USA suunal, kellega Pekingi suhted on COVID-19 pandeemiast saadik märgatavalt pingestunud. Hiina kasvav tuumaarsenal ning selle avalik demonstreerimine viitavadki eeskätt soovile heidutada USA-d sekkumast võimalikku tulevasse konflikti Taiwani üle.

Mida tähendab uus tuumaajastu Eestile?

Eesti jaoks on kolmanda tuumaajastu kontekstis olulisimad järgnevad järeldused.

Esiteks, tuumarelvad omavad tulevikus senisest olulisemat osakaalu tuumavõimude sõjalises arsenalis ning pole välistatud uute tuumariikide teke. Neil on tõenäoliselt kasvav roll heidutuses ning surve avaldamise vahendina rahvusvaheliste pingete kontekstis – sealhulgas piirkondlike konfliktide korral nii Euroopas kui Aasias. Seetõttu on vajalik nii Eestis kui Euroopas laiemalt tõsta arusaamist tuumapoliitikast ning mõjudest, mida need arengud tähendavad tänapäevasele diplomaatiale ning sõjapidamisele. Samuti peab NATO oma heidutushoiakus ning planeerimises arvestama võimalike vastaste kasvavate tuumavõimetega, sealhulgas mitte-strateegilistega, ning tagama, et USA laiendatud tuumaheidutus NATO kontekstis oleks vastasele usutav. Seda tuleks demonstreerida ka vastavate õppuste käigus.

Teiseks, vaatamata eeltoodule on tuumarelvadega seotud tabud jätkuvalt tugevad ning tuumarelvade kergekäeline kasutamine on endiselt ebatõenäoline. Tuumarelvad on riikide käsutuses olnud 80 aasta vältel, kuid neid on kasutatud ainult ühel korral. Pärast Hiroshimale ja Nagasakile tehtud rünnakut on tuumarelva kasutamise oht olnud päevakorral vaid üksikutel juhtudel, neist kõige teravamalt Kuuba raketikriisi ajal 1962. aastal. Kuivõrd tuumarelva kasutamine muudaks põhimõtteliselt iga konflikti olemust ning looks pinnase laiemaks rahvusvaheliseks sekkumiseks või surveks agressori vastu, võib eeldada, et ka Venemaa ja Hiina jaoks on tuumarelva kasutamine jätkuvalt otsus, mida ei tehta kergekäeliselt. Kuigi mõlemad riigid on omandamas suuremat valikut taktikalisi tuumavõimekusi, on selge, et ka väiksema purustusjõu ning laskeulatusega tuumarelva kasutamine omaks strateegilisi tagajärgi.

Hiljutine Carnegie Endowment’i uurimus näitab, et tuumaekspertide ennustused tuumaeskalatsiooni tõenäosuse hindamisel erinevates stsenaariumides erinevad üksteisest tugevalt ja tõenäosust ei suudeta hinnata väga kõrge kindlusega. Seega tuleb siiski leppida, et meil ei ole piisavalt andmeid, et anda vähegi usaldusväärseid hinnanguid tuumarelvade kasutamise võimaluse kohta tulevikus – puuduvad juhtumid ja tavad, mille põhjal prognoosida tulevikus olusid, kus riigid tuumavariandi kasuks otsustaks. Enamik uuringus osalenud eksperte leidsid, et esimene samm tuumaeskalatsioonis oleks tuumakatsetus või oma võimekuse demonstreerimine, mis tähendab, et tuumarelva sõjalise kasutamiseni jõutaks ilmselt astmete kaupa, mis annab ka suurema võimaluse pingete leevendamiseks varasemates etappides.

NATOl on olulised jälgimis- ja luurevõimekused, mis üldjuhul peaksid tuvastama tuumarünnakuks valmistumise, võimaldades astuda vajalikke ennetavaid samme.

Kolmandaks, tuumarelvade olulisim nii-öelda igapäevafunktsioon on ka tulevikus heidutada ehk ära hoida vastaste ebasoovitavat käitumist või tekitada survet. Näiteks Hiina kasvav arsenal ja selle avalik näitamine peaks USA juhtkonna jaoks muutma vastumeelsemaks sekkuda sõjalise jõuga võimalike Taiwaniga seotud pingete puhul, kuna niisugune vastasseis võib areneda tuumakonfliktiks. Tuumaheidutusel võib suurriikide vahelistes suhetes olla mõnes mõttes isegi stabiliseeriv roll, kuivõrd kõigi osapoolte huvides on üldiselt vältida hävituslikku tuumasõda ja seetõttu omavahelist otsest sõjalist konflikti.

Vähemalt Venemaa ja Hiina puhul on ekspertide hulgas tuumarelva kasutamisest räägitud äärmuslikes olukordades, kus tekib eluline oht režiimi ellujäämisele või nende riikide tuumavõimekusele. Samuti on USA-l ning NATO liitlastel olulised jälgimis- ja luurevõimekused, mis üldjuhul peaksid tuvastama tuumarünnakuks valmistumise, võimaldades astuda vajalikke ennetavaid samme.

See, mida nimetatakse lahinguvälja läbipaistvuseks, muudab väga keeruliseks nii konventsionaalsete kui tuumavõimete kasutamise ilma eelhoiatuseta. Ohtlik võib olla olukord, kus Moskva jaoks ei ole usutav, et USA või NATO vastaksid tema tuumarelva kasutamisele samuti tuumarelvastusega, või nad arvavad, et maailma avalikkus suhtuks sellesse andestavalt. Seetõttu on ülioluline jätkata Venemaale selge sõnumi saatmist, et tuumarelva kasutamisele mistahes kujul järgneksid kõige tõsisemad tagajärjed.

NATO tuumahoiaku tugevnemine peab jätkuma

Neljandaks, kuna Eesti saab arvestada NATO ja seeläbi USA laiendatud tuumaheidutusega, võiks Eesti kohanemine uue tuumaajastuga toimuda olemasolevate NATO mehhanismide kaudu. Kuigi praegune USA administratsioon soovib anda eurooplastele juhtrolli Euroopa konventsionaalses kaitses, on USA jätkuvalt lubanud panustada oma tuumavägede ja -heidutusega. Moskva peab sellest tulenevalt mistahes NATO liikmesriigi ründamist planeerides arvestama võimalusega, et niisugune konflikt võib üle minna tuumasõjaks, mis tõstab säärase otsuse tegemise hinda. On oluline, et niisugust võimalust Moskvale väga selgelt signaliseeritakse, et Putini ja tema lähikondlaste peades ei juurduks mõte, et Venemaa võib tuumarelva kasutada ilma tuumareaktsioonita NATO alliansilt.

Tulenevalt tuumarelvastuse tähtsuse tõusust on NATO hakanud viimastel aastatel oma tuumadimensiooni tugevdama, aga teha on veel palju. NATO tuumajõud põhinevad USA ja Ühendkuningriigi tuumavägedel, mida täiendab Prantsusmaa NATO juhtimisest sõltumatu võime. On aga selge, et USA oma ettenihutatud (extended) tuumaheidutusega on selle olulisim komponent.

Kindlasti tuleks kaaluda NATO-s tuumajagamise edasist laiendamist ning sellesse kaasata ka pärast 1997. aastat NATO-ga liitunud liitlasi.

Selles kontekstis on oluline NATO tuumajagamise poliitika. Tuumajagamine tähendab, et USA ladustab teatud arvu oma tuumapomme erinevate Euroopa riikide baasides ning Euroopa liitlastel on tuumamissioonideks sertifitseeritud hävituslennukid, millel on võimekus USA tuumapommide kohaletoimetamiseks (kontroll nende kasutamise üle on aga alati Washingtoni käes). Kindlasti tuleks kaaluda NATO-s tuumajagamise edasist laiendamist ning sellesse kaasata ka pärast 1997. aastat NATO-ga liitunud liitlasi – see oleks Moskvale tugevaks sõnumiks, et NATO tuumavihmavari on võrdselt tugev kogu alliansi territooriumil ning aitaks suurendada NATO tuumaarsenali ellujäämisvõimet.

USA Euroopa liitlased, kes praegu osalevad NATO tuumajagamises, on uuendamas selle õhukomponenti, asendades tuumamissioonideks võimelised F-16 ning Tornado lennukid tuumavõimekusega F-35 vastu. USA ise moderniseerib tuumapomme (B61-12), mida need lennukid saaksid kanda ja vajadusel kohale toimetada. F-35 hävituslennukeid omavate riikide arv NATO-s on suurenemas, nii Soome kui Poola saavad esimesed lennukid kätte käesoleval aastal. Kuigi kumbki valitsus ei ole otsustanud kasutada neid NATO tuumarollis, ei ole see tulevikus välistatud. Osad USA eksperdid on soovitanud kaaluda võimalusi laiendada NATO tuumaarsenali Euroopas uute süsteemidega – näiteks õhust lastavate tuumavõimekusega tiibrakettidega, mida saavad kanda F-35 lennukid, või siis võtta kasutusele vastavalt kohandatud mobiilselt maalt lastavad tiibraketid.

Selleks, et mitte sattuda tulevikus tuumakonflikti, on parim viis Euroopas tagada üha usutavam konventsionaalne sõjaline heidutus.

Lisaks sõjaliste võimekuste moderniseerimisele on NATO parandanud tuumaplaneerimist ning suurendatud tuumaõppuste arvu. Eesti jaoks on oluline, et see töö NATO-s jätkuks ning vaadataks üle ka NATO tuumahoiak, mis vajab täiendamist – Venemaa on viimastel aastatel tugevdanud oma ähvardavat hoiakut Kaliningradis ja Valgevenes ning omab tuumadomeenis NATO üle Euroopas ülekaalu.

Loomulikult ei saa NATO tuumaheidutuse efektiivsust lahutada usutavast konventsionaalsest kaitsest ning USA üleüldisest usaldusväärsusest liitlasena. USA liitlased Euroopas ning Aasias on seni hoidunud oma tuumavõimete väljaarendamisest just seetõttu, et USA pühendumus liitlassuhetele on olnud usutav. Kui selle liitlassuhte iseloom aga peaks muutuma, siis ei saa välistada uute tuumariikide esile kerkimist, nagu juba on siin-seal spekuleeritud Jaapani ja Lõuna-Korea, aga ka Poola puhul.

Eesti ja NATO idatiiva vaates on kahtlemata mõistlik jätkata nii meie iseseisva, tavarelvastusel põhineva kaitsevõime arendamist kui ka Euroopa vaates strateegilist efekti omavate konventsionaalsete sõjaliste võimete omandamist, sealhulgas kauglöögivõime, mis ohustab vajadusel Venemaa strateegilisi võimekusi. Selleks, et mitte sattuda tulevikus tuumakonflikti, on parim viis Euroopas tagada üha usutavam konventsionaalne sõjaline heidutus, mis muudaks juba eos Moskva või mistahes teise vastase katse sõjaliselt oma eesmärke saavutada lootusetuks.

Euroopa tuumarelv?

Külma sõja järel on Euroopas meeleolud olnud üldiselt tuumarelvastuse vastased, kuid Venemaa vaenulik retoorika ja kõhklused USA tulevase rolli osas Euroopa kaitsel on seda muutmas. Ainsad Euroopa tuumariigid on Suurbritannia ja Prantsusmaa – sealjuures on USA-st täiesti iseseisev võime ainult prantslastel, kuna Suurbritannia Trident tuumaraketid on tootmise ja hoolduse osas tehniliselt USA-st sõltuvad. Küll aga on mõlemad riigid hakanud rohkem mõtlema oma tuumarelvastusele Euroopa kontekstis – mullu juulis deklareerisid London ja Pariis ühiselt, et äärmuslik oht Euroopale võib tuua kaasa nende tuumarelvade kasutamise. Prantsuse president Macron on samuti viidanud prantsuse tuumaarsenali „Euroopa dimensioonile“.

Seda ei saa aga mingil juhul veel lugeda USA ettenihutatud tuumaheidutuse aseaineks. Esiteks on Prantsusmaa ja Suurbritannia tuumalõhkepeade ja kandesüsteemide hulk oluliselt piiratum kui ameeriklastel ning ei ole ligilähedalgi võimele, mida Moskva võib lahingusse paisata. Avalike allikate kohaselt on Prantsusmaal 290 tuumalõhkepead ning Suurbritannial 225 tuumalõhkepead ning ainult poolt brittide arsenalist on kasutusvalmis. London käsutab vaid merelist tuumavõimet läbi nelja Vanguard klassi allveelaeva, millest aktiivses rotatsioonis on korraga ainult üks. Prantslastel on olemas nii allveelaevadel kui Rafale’i lennukitel põhinev õhukomponent.

NATO suureks eeliseks on täna olemasolev tuumapoliitika ja planeerimise kehand Nuclear Planning Group (NPG), mis võimaldab liitlastel ühiselt kujundada tuumapoliitikat ja planeerida tuumavõimetega seonduvat. Prantsusmaa selles töögrupis ei osale, tulenevalt soovist omada täielikku autonoomiat ja kontrolli oma tuumarelva kasutamisega seotud otsuste kohta. Selleks, et muuta prantslaste või brittide tuumajõud usutavaks ning NATO-st sõltumatuks osaks Euroopa heidutusvõimest, tuleks luua NATO-le paralleelsed mehhanismid, mis võimaldaks integreerida need võimed Euroopa poliitilisse ning operatiivsesse kaitseplaneerimisse. Täna ei ole selles suunas mingeid samme astutud, kuigi on tihenenud kahepoolsed konsultatsioonid tuumapoliitika vallas Euroopa riikide vahel.

Efektiivse tuumavõime saavutamisele eelnev periood on äärmiselt ohtlik, kuna vastane võib üritada ennetava rünnakuga hävitada tuumaprogrammi enne selle realiseerumist.

Oma tuumavõimekuse loomise üle on tekkinud debatid Poolas, kuid vähemalt nähtavas tulevikus on palju tõenäolisem, et Poola võtab pigem olulisema rolli NATO tuumajagamises, kui kaalub tõsiselt iseseisva tuumavõimekuse loomist. Poola valitsus on ka avalikult deklareerinud soovi tõsta osalust NATO tuumajagamises. See võib tähendada nii USA tuumapommide ladustamist Poola territooriumil kui Poola F-35 hävitajate sertifitseerimist tuumavõimekuseks.

Tuumarelvastuse väljaarendamine on tehniliselt väga keeruline, äärmiselt kulukas (prantslastel kulub ligi pool kogu oma kaitse-eelarvest oma tuumarelvastuse ülalpidamiseks) ning tooks endaga kaasa väga olulise rahvusvahelise surve. Samuti on äärmiselt ohtlik periood, mis eelneb efektiivse tuumavõime saavutamine, kuna vastane võib üritada ennetava rünnakuga hävitada tuumaprogrammi enne selle realiseerumist. Seetõttu on raske näha, et lähiajal Poola või mõni teine Euroopa riik kaaluks iseseisva tuumavõime loomist.