Kaks raamatut valesti mõistetud sõjast

 Aga olin naiivne, sest 25. jaanuaril ehk päeval, kui ma seda teksti kirjutasin, ilmus New York Timesis Eesti-Vene suhteid pronkssõduri näitel kirjeldav artikkel pealkirjaga “Debate renewed: Did Moscow free Estonia or Occupy it?”.

Kuni seda sorti pealkirjad saavad maailma tuntumates ajalehtedes ilmuda, on Gregor Dallase ja Norman Daviese raamatul adressaat. Ja nad pole üksi, piisab kui mainida Anne Applebaumi, Simon Sebag Montefioret, Catherine Merridale’i, Paul Johnsonit, Antony Beevorit.

Anne Applebaumi eesti keeleski ilmunud “Gulagiga” on Daviese raamatul üks iseäralik sarnasus. Mõlema puhul on hea tulemus ka see, kui inimene, kellele need raamatud kätte satuvad, loeb läbi kõigest sissejuhatuse. Tean Eesti diplomaati, kes on Applebaumi teost oma Prantsuse, Itaalia jne kolleegidele tutvustades just soovitanudki, et kui kõike ei jõua lugeda, siis piisab esimesest paarikümnest leheküljest. (Ühe suure riigi suursaadik olla lugenud siiski läbi kogu raamatu, et hiljem küsida, kas tegu on ikka tõesti realistliku ajalooga või ehk siiski pigem ilukirjandusega.)

Poola ajaloo uurimisega tuntust kogunud Davies esitab oma raamatu esimestel lehekülgedel lugejale mõned küsimused, millele ta pole õppejõuna loengutel ja muudel esinemistel auditooriumilt kunagi mõistlikku vastust saanud. Muu hulgas küsib ta: milline oli aastatel 1939 – 1945 suurim Euroopas tegutsenud koonduslaager? Isegi keskmise eestlase puhul on tõenäoline vastus sellele küsimusele reflektoorselt: Auschwitz. Õige vastus on Vorkutlag. Veel küsib Davies, millised kaks ideoloogiat võitlesid Teise maailmasõja käigus Euroopas ülemvõimu pärast. Siinkohal ei teki meil ilmselt kõhklusi, kuid nagu näeme ka alguses märgitud New York Timesi pealkirjast, on kahe võrdselt inimvaenuliku režiimi võitlus liberaalsele lääne ajakirjanikule võõras või vähemalt küsitav vaatenurk. Oli läbinisti kuri ideoloogia ühelt poolt ning teatud vigadega režiim, mis sõjas end kaitses ja aitas hiljem Euroopa vabastada.

Laias laastus õiendab Davies arved kahe väärarusaamaga. Üks, mis puudutab idaeurooplasi vähem, on lääne ajalookäsitluses levinud tava näha Teist maailmasõda eelkõige tegevusena, mis toimus Lääne-Euroopas, Aafrikas ja Vaiksel ookeanil, unustades, et igas mõttes olulisemad, rängemad ja suurema järelmõjuga sündmused arenesid ida pool Saksamaad. Teine on õpitud pimedus Nõukogude Liidu rolli suhtes maailmasõja vallapäästmisel ning tema eesmärkide osas. Lisaks näitab Davies, millised rahvad ja riigid kannatasid Teise maailmasõja tõttu kõige rohkem, kes kandis kõige raskemat koormat kaotatud elude ja purustatud tuleviku näol. Ilmselt avab lehekülgede kaupa ühtaegu külmalt ja samas kirglikult esitatud statistika silmad nii mõnelgi, keda muu ei veena.

Sõja kulgedes sai järjest tähtsamaks, milliseks kujuneb uus maailmakord rahu ajal.

Statistikat võimendab napp, kuid kujundlik pildimaterjal. Külg külje kõrvale on asetatud Führer Hitler ja Vožd Stalin, Himmler ja Beria, ühise pealkirjaga “Kuriteo kaassüüdlased”. Samade piltide juures märkab vene keelt vähegi oskav lugeja õigekirjaviga, millesarnaseid on vene fraaside kasutamisel veel. Raamatu läbilugenuil tuleb tõdeda, et tegu pole mitte asjatundmatuse, vaid lihtsa lohakusega, mis siiski võib kahandada muidu nii särava käsitluse usutavust.

Gregor Dallas vaatab Teist maailmasõda kui tänase Euroopa sünnitajat. Pole vist liialdus öelda, et autori meelest on tegu õnnetu nurisünnitusega, mis keeldub visalt ajalooks saamast. Mitmete paralleelselt kulgevate ning eelkõige Prantsusmaa ja Poola saatusele tuginevate jutustuste ühisnimetaja on detailirohkus. Erinevalt Daviese teosest ei ole võimalik seda raamatut nii-öelda diagonaalis lugeda, kuid ka Dallas ei tunne põhjendamatut sümpaatiat Nõukogude Liidu, kommunistide või nende kaasajooksikute vastu. Põhjaliku ülevaate saab sõnadele “fašism” ja “antifašism” tähenduse loomisest, mis mitmes keeleruumis ulatub katkematu joonena kaasaega välja, hoolimata režiimide, riigipiiride ja ideoloogiate kadumisest ja muutumisest.

Aga tagasi sõja juurde, mis “pole lõppenud”, vaid lihtsalt peatus seal, kus liitlaste armeed 1945. aasta mais seisma jäid ja sujuvalt vastasteks said. Dallas näeb Stalini irratsionaalseks hinnatud otsustes rünnakusuundade valikul kindlat arvestust, mille eesmärk polnud mitte Euroopa vabastamine või Saksamaa purustamine, vaid üksnes Nõukogude impeeriumi laiendamine. Suur osa sellest laienemisplaanist polnud Moskva vaatepunktist mitte midagi muud kui 1939. aastal sõlmitud Molotovi-Ribbentropi pakti realiseerimine.

Lisaks Pariisile ja Varssavile on paarikaupa tegelasteks Dallase raamatus ka Berliin ja Moskva ning Washington ja London. “Varssavi hävitati, Pariis vabastati.” Sõja kulgedes sai järjest tähtsamaks, milliseks kujuneb uus maailmakord rahu ajal. Lagunev Briti impeerium ja ennenägematu superriik USA ei mõistnud paraku teineteist ega oma liitlasi. Moskva ja Berliini vahele jäi samal ajal hävingutsoon, kus inimelul, tervetel rahvustel ja ka sõnadel ei olnud mitte mingit väärtust. Kumbki pool “vabastas” ja “päästis”, “kollaboratsioonist” “vastupanuni” oli pool sammu. Võitja retoorika jäi peale.