Kaitseanalüütik A. Wess Mitchell: Putin saaks Eestis nina veriseks

USA heidutus on hajunud, aga ettekujutus, nagu poleks Balti riigid kaitstavad, on täiesti vale, arvab hiljuti Eestit külastanud A.Wess Mitchell, julgeolekupoliitika analüütik ja Euroopa Poliitika Analüüsikeskuse CEPA president.

Paari kuu eest avaldas üks Briti mõttekoda arvamust, et Eesti peaks arendama ennekõike sissitegevuse võimeid ja võiks parem tavasõjapidamise võimetele kulutamise ära unustada, sest võimaliku Venemaa agressiooni korral poleks neist nagunii asja. Mis te sellistest seisukohtadest arvate?

Me elame rahututel aegadel ja vaadates asja riigi seisukohast, mis asub geopoliitiliselt haavatavas paigas, on käes aeg mõelda riikliku vastupidavuse peale halvimate stsenaariumide olukorras.

Valitsev arvamus Balti riikide puhul on olnud liiga pikka aega, et kuna nad on väikesed, siis on nad kaitsetud. Mina vaidleks sellele väitele vastu ja ütleks, et tõhus heidutus peab olema mitte üksnes NATO tasandil, tuumarelvadega liikmesriikide tasandil, vaid ka ülejäänud, väiksemate riikide puhul. On terve rida võimeid, mis pole kuidagi väikeriikidele üle jõu käivad.

Hiljaaegu oli uudis, et Eesti ostab Lõuna-Korealt liikursuurtükke. Kas säärane investeering on üldse mõttekas?

Minu arust on, sest te olete ka NATO liikmesriik ning te tahate säilitada koostegutsemisvõimet NATOga ning peate suutma ühisoperatsioonides kaasa lüüa. Pigem peaks muret tundma liigselt nišivõimetele keskendumise pärast, mis jätaks teile ainult tavatu sõjapidamise võimed, sest see piiraks teie tegevuse vaid väga kitsaste ülesannetega, jättes teile vaid enesekaitsevõime teatud stsenaariumide puhuks. Samas ei jääks teile sel juhul NATOga ühise tegutsemise suutlikkust ja see kahjustaks teie poliitilist mõju NATO riikide seas.

Kaitseminister Donald Rumsfeldi aegadel oligi nišivõimed moesõnaks, teie seega sellist vaatenurka ei jaga?

Ma arvan, et nad läksid sellega liiga kaugele ja tegelikult oli Rumsfeldi aeg geopoliitiliselt sootuks teistsugune periood. Aga ma tegelikult polekski eriti mures Eesti-taolise riigi pärast, kus on juba olemas jõulised võimed tavatuks sõjapidamiseks. Pigem muretseks ma väikeriikide pärast, mille tavatu sõjapidamise võimeid pole piisavalt arendatud ja mis püüavad arendada ainult konventsionaalseid võimeid.

Mingeid näiteid?

On mõned riigid laiemas Balti piirkonnas, kes sellesse kategooriasse mahuvad ja kes peaks oma mittekonventsionaalse sõjapidamise võimeid kasvatama. Geopoliitiline muudatus siin piirkonnas on olnud päris kiire ja sellega on tarvis kohaneda.

Olete julgeolekukeskkonna muutust maininud korduvalt. Kas Donald Trumpi tulek on teinud asju halvemaks või paremaks?

President Trumpi isiksus tundub paljudele üsna ebaharilik, aga see pole veel päris selge, mis kursi tema valitsus võtab. Tema NATO-suunalises poliitikas ma näen praegu rohkem järjepidevust kui muutust. Ma usun, et Ameerika Ühendriigid jäävad truuks oma liitlaskohustustele, mis tulenevad NATO artikkel viiest. President on juhtinud õigustatult tähelepanu muredele, mis tulenevad NATO valmidusest tegeleda 21. sajandi julgeoleku alaste proovikividega.

Mitmete väljaütlemiste valguses on jäänud mulje, nagu oleks USA julgeolekugarantiid ja nende osalus ühisoperatsioonides kuidagi tingimuslikud. Varasemast ajaloost on teada, et mõnikord võivad ka väljaütlemised käivitada sündmusi.

Paljud väljaütlemised tehakse kampaania käigus, poliitikakujundamine on aga väga erinev asi. Kui me vaatame, mida on öelnud välisminister Rex Tillerson või kaitseminister James Mattis, siis senatis kinnitasid nad täielikult pühendumust NATO artikkel viiele. Ma ei näinud seal mingit viidet tingimuslikkusele. Kui president Trump ütles eelnevalt, et NATO on iganenud, väljendas ta lihtsalt otsekohesemas vormis seda, mida rääkisid tema eelkäija president Barack Obama ja kaitseminister Robert Gates. See pole uus meeleolu. Aga öelda, et NATO oma praeguses vormis on iganenud muidugi ei võta arvesse neid tõsiseid muudatusi, mida NATO viimastel aastatel on ette võtnud vastuseks Venemaa agressioonile Ida-Euroopas. Paljudes valdkondades NATO vajabki reformimist ja kõik teavad seda. NATO teeb ennekõike iganenuks see, et suurem jagu tema jõudude struktuurist on Lääne-Euroopas ja liikmesriigid peaksid kulutama kaitsele rohkem. Idapoolsed liikmesriigid on alalistest baasidest ilma jäetud. Ja see käib käsikäes sellega, et NATO liikmed ei tee piisavalt palju ISISe vastu. Nii et põhjust reformimiseks on küllaga ja vaatamata ebatavalisele isiksusele ning käitumisele võib Trump osutuda NATO jaoks parimaks asjaks, kui praegune kriitika suunatakse hoopiski reformide tarbeks.

Valitsev arvamus Balti riikide puhul on olnud liiga pikka aega, et kuna nad on väikesed, siis on nad kaitsetud. Mina vaidleks sellele väitele vastu ja ütleks, et tõhus heidutus peab olema mitte üksnes NATO tasandil, tuumarelvadega liikmesriikide tasandil, vaid ka ülejäänud, väiksemate riikide puhul.

Erinevate mõttekodade ja sõjaväelaste poolt on antud erinevaid hinnanguid, et Vene relvajõud suudaksid soovi korral jõuda Tallinna, Riia või Vilniuseni 60 tunniga, 48 tunniga – mis iganes see tundide arv on. Mis teie säärastest hinnangutest arvate?

Oht on tõeline ja see oht on väga tõsine. Seda võib näha Venemaa vägede koondamisest lääne sõjaväeringkonda, Kaliningradi ja mujale. Need on väga suured kogused sõjatehnikat ja isikkoosseisu. Ettekujutus, et Balti riigid oleks kaitstamatud või et nad langeksid vastase kätte väga kiiresti, on ebarealistlikud mitmel põhjusel. Esiteks seetõttu, et NATO on tegutsenud kaitsealase kohaloleku nimel. Ehkki need väed pole kuigi suured, sümboliseerivad nad lubadust liitlasi kaitsta. Teiseks, riiklikul tasandil on kõik Balti riigid õppinud Ukraina sõjast, me näeme sõja algusest alates kaitsekulutuste kahekordistumist, me näeme dramaatilist vabatahtlike kaitseorganisatsioonide suurendamist, ajateenistuse kehtestamist Leedus. Seis pole veel selline, nagu oleks vaja, et heidutust siin piirkonnas tugevdada. Kuid invasioonist ei kujuneks ka käkitegu. Kui Vladimir Putin peaks tegema rumala otsuse alustada sõjalise tegevusega Balti riikides, siis eriti Eesti osas saaks ta nina veriseks.

Mainisite Leedu ajateenistuse taastamist positiivses kontekstis. Kas Läti peaks sama tegema? Nad just tähistasid kümne aasta möödumist ilma ajateenistuseta.

Iga riik langetab selle otsuse vastavalt oma riiklikule poliitilisele seisukorrale. Läti on märgatavalt tõstnud kaitsekulutusi ja on seadnud päris muljetavaldavaid kaitsepoliitilisi eesmärke. Ma arvan, et kõigil Balti riikidel oleks mõttekas üle võtta Eestile sarnane vaade asjadele, mis mõistab, et ta on raskes keskkonnas, kus tal on aktiivne ja sihikindel rivaal, kes peab juba infosõda ja on võimeline minema infosõjast kaugemale. Läti teeb päris palju, aga ma tahaks, et nad teeks veel enamat. Ajateenistus, mis riikliku kaitsemudeli jaoks toimiks, oleks päris mõttekas.

Kuidas te hindaksite Leedu edasiminekut selles vallas – nad taastasid ajateenistuse, aga see nõuab omajagu energiat?

See kindlasti nõuab energiat ja ma kiidaks leedulasi nende poliitilise energia ja ressursside eest, mis nad sellele otsusele on pühendanud. Leedulastel on välisagressoritele vastupanu alal traditsioonid, mille üle nad on uhked. Ma näen selgeid märke, et Leedu sõjaline planeerimine võtab arvesse Ukraina arenguid, vabatahtlike hulk, kes siirduvad nii irregulaarsetesse kui ka regulaarvägedesse, on korralik, elavjõu hulk on ajateenistuse taastamisega kasvamas, sõjalised prioriteedid on hästi läbi mõeldud. Leedut oleks päris raske murda.

Eesti tugineb reservväele, aga mõned analüütikud ütlevad, et ärge parem unistage, kui konflikt algab, käib kõik nii kiiresti, et te ei jõua tegelikult mobiliseeruda.

Minu jaoks poleks see küll argument, miks mitte reserve tekitada. Pigem on see argument selle poolt, et reservidel peab olema kõrge valmidus. Tegelikult soomlastel on suur reservvägi, mida nad hoiavad kõrges lahingvalmiduses. Teie elanikkond on teie suurim varandus ja kui nad on korralikult organiseeritud ja motiveeritud, võib sellest sõltuda sõjas ellujäämine või häving.

Kirjutate, et oht võib ilmneda mõnevõrra teistsuguses vormis kui see, milleks me valmistume. Kusagil kümnend tagasi, kui öeldi „artikkel viis”, siis pakkus see justkui kõiki vastuseid kõikidele probleemidele, mis võinuks ilmneda. Nüüd oleme natuke teises ajastus, kus räägitakse ka ühiskaitse puhul rakendamisest. Teie mainite „haara ja löö” taktikat, mis võib NATO artikkel viie taseme otsustajad mõneti segadusse ajada. Äkki täpsustate pisut?

Ma usun, et Ameerika Ühendriigid jäävad truuks oma liitlaskohustustele, mis tulenevad NATO artikkel viiest. President on juhtinud õigustatult tähelepanu muredele, mis tulenevad NATO valmidusest tegeleda 21. sajandi julgeoleku alaste proovikividega.

Heidutus on üsna laialivajuv mõiste ja ega seda ei teagi, kas ta parajasti töötab, küll aga seda, kui ta juba läbi on kukkunud. See sõltub veendumusest, et praegusel juhul USA on nii suuteline kui ka tahab agressorit karistada. Ja ma usun, et oleks aus öelda, et USA laiendatud heidutus nii Ida-Aasias kui ka Kesk- ja Ida-Euroopas on juba mõnda aega hajunud. Ja seda osaliselt ka Ühendriikide poolt antud märkide tõttu. Obama administratsioon on saatnud signaale, mis on tekitanud küsimusi meie tahtejõus, aga ka võimetes. Aga asi on ka selles, kuidas tegutsevad meie rivaalid, näiteks Venemaa Föderatsioon.

Kui me jälgisime, mis toimus Ukrainas, siis seal kasutati võtteid, mis sobisid täiuslikult selleks, et kasutada ära laiendatud heidutuse lünkasid. Kui heidutuse põhimõte vajab, et miski vallandaks agressorile valu tekitamise, siis Krimmis töötati välja meetod, kus agressor sai haarata maa enda valdusesse ja seada kõik juba sündinud fakti ette, ja kaitsja peab sellest hetkest enam mitte heidutama, vaid kasutama sunnimeetodeid. Balti riikide tingimustes tähendaks see, et suhteliselt väheste jõudude kohaloleku tingimustes saavad rohelised mehikesed kaitsvatest jõududest lihtsalt mööda minna ja see tähendab, et kaitsja peab hakkama agressorit juba välja tõrjuma. See nõuab sõjalisi sunnimeetmeid ja neid on raske rakendada, eriti paljudest riikidest koosneva liidu puhul. Ja see ongi augukoht soomusrüüs – piiratud sõja tehnikad. Ja loovalt mõtlev vastane võib sundida NATO liikmesriike tegelema millegagi, milleks see allianss loodud pole. Ja see on üks põhjusi, miks Balti riigid on nii tähtsad.

On väga oluline, et kriisi algfaasides oleks teie juhtide käsutuses sellised riikliku taseme sõjajõud, mis suudaks vältida piiratud ulatusega sõjalisi sissetunge. Ja kui see peaks juhtuma Balti riikide puhul, siis kahjuks on NATOl selline kaitsestruktuur, kus enamik jõude pole selle piirkonna läheduses. Selliseid sissetunge tuleb käsitleda aktiivse sõjana ja vastavalt käituda, et vaenlane ei saaks kehtima panna piiratud sõja tulemusi. Teil võib olla tarvis ellu jääda ja vastu pidada senikaua, kuni piisavad abijõud saabuvad. Jah, ma arvan, et heidutuse hajumine on siin piirkonnas tõsine mure. Ja kõige tähtsam tasand sellele probleemile reageerimisel on tegelikult riiklik, mitte NATO tasand.

Krimmis me nägime linnades kõikvõimalikke äsja tekkinud omakaitseüksusi, mis avalikult isegi relvi ei kandnud ja olid kohalikest kokku pandud. Selliste rühmituste vastu on sõjaliselt mõneti raske sekkuda.

Ja see ongi põhjus, miks on tarvis riikliku taseme mittekonventsionaalseid võimeid ja kodukaitseorganisatsioone. Teie tunnete oma naabreid kõige paremini. Ja sellised organisatsioonid, mis rajanevad sõprade omavahelisel sidemel ja ühtsustundel, aktiivsetel kodanikel, on säärastel momentidel eriti tähtsad.

Ehk polegi siis nii tähtis, kas kaitsekuludeks läheb 2,2 või 2,4 protsenti kogutoodangust, vaid see, mis seisus on meie sisekaitseorganisatsioonid?

Kuid peamine on see, et me oleme sisenemas uude ajastusse. Me siseneme ajastusse, kus me ei saa enam eeldada, et suured agressorriigid ei lähe vanamoeliselt suurte konventsionaalsete jõududega väiksemaid riike vallutama.

Ma ei arva, et see oleks „see või teine” küsimus. Vaja on mõlemat. Te elate kurjakuulutavalt keerukas naabruses ja teie eesmärk on riiklik ellujäämine. Ja kuigi te olete väike riik, on ajalugu täis näiteid rahvastest, kes on otsustuskindlalt vastu astunud palju suurematele agressoritele ja ellu jäänud. Ma usun, et teil on käes hetk ajaloos, kus te peate kulutama rohkem kaitsele nii tavavõimete kui ka tavatute võimete jaoks, aga vajate ka aktiivset kodanikkonda, kes on organiseerunud sel moel, et tulla toime iga stsenaariumiga. Ja see on teie riikliku ellujäämise jaoks vajalik. Ma ei peatuks kahe protsendi juures. Ma ei peatuks 2,4 protsendi juures. Ma teeksin endast nii raske saagi vastasele kui võimalik.

Teie ettepanekute hulgas on ka selliseid konkreetseid samme, nagu teatud alade üleujutamine, et kriisi korral takistada vastase edasiliikumist. Mida te täpsemalt silmas peate?

Väikeriik, mis seisab vastakuti sihikindla kallaletungijaga, peab otsima iga võimalust, mis on talle kättesaadav, et teha oma vastase tegevus raskemaks ja et vastane teaks, et tema töö kujuneb raskemaks. See tähendab ka maastiku ärakasutamist. Ja maastiku oskuslik kasutamine võib avaldada tohutut mõju. Balti riikide seisukohalt tuleb reklaamida igal võimalusel väga selgelt seda, et igale katsele neid vallutada osutatakse vastupanu ja neile põhjustatakse valu, mis on suurem kui nende poliitilise juhtkonna valmidus seda taluda. Üks asi, mida me Venemaa kohta sõjalises mõttes teame, on see, et partisanisõjad pole see, mida nad kuigi entusiastlikult tervitaks. Venelased vihkavad Tšetšeenia stiilis mülkaid, poliitilise juhtkonna seisukohalt, Putini seisukohalt oleks see väga halb, ja Venemaa relvajõud pole kuigi hästi varustatud sellise võitlusega toimetulekuks. Ning seda, et rünnakust ei kujune kiiret ja kerget võitu, ei tule mingit juba juhtunud fakti ette seadmist, tuleb selgelt reklaamida. Soomlased ja iisraellased on seda ka teinud.

Kui te mainite maastikku, siis kas seda maastikku tuleks ka kuidagi ette valmistada? Kas tänapäeva maailmas oleks veel mingit kohta kaitserajatistele stiilis Mannerheimi liin?

Selle jätaks ma pigem riikliku taseme spetsialistide hinnata, aga teil on Balti piirkonnas terve hulk topograafilisi eeliseid, mis mitte niivõrd staatiliste kaitseliinidena, kuivõrd tsoonide tekitamise abil kontsentreerib vastase liikumise kitsaskohtadesse. Ka Ukrainas nägime me seda, kuidas suured Vene väekoondised said lüüa väikesearvuliste Ukraina üksuste käest Ida-Ukraina üleujutatud aladel. Ka Teise maailma sõja ajal suutsid sealkandis tankitõrjerelvadega varustatud üksused ahistada, seisma panna ja hävitada märksa suuremaid kolonne.

Ütleks lihtsalt niimoodi – iga vahendi, mida teie võimete juures saab välja arendada, ma arendaks välja. Ma muretseks kõige vastikumad relvad, mida rahvusvahelise õiguse piires saab muretseda.

Olete maininud ka maamiinide kasutamist – Eesti aga ühines kümmekond aastat tagasi Ottawa miinivastase kokkuleppega ja on sellest võimalusest suurema osa kaotanud. Kas me peaksime teie hinnangul seda kurssi muutma?

Moraalne eelis on üks väärtusi, mis teie riigil on. Seega ei õhutaks ma praegu küll lepinguid rikkuma või midagi muud taolist. Kuid need lepingud, millesse ka Eesti kuulub, ei piira kõigi maamiinide kasutamist, on olemas teatud eriliigid maamiine. Ütleks lihtsalt niimoodi – iga vahendi, mida teie võimete juures saaks välja arendada, ma arendaks välja. Ma muretseks kõige vastikumad relvad, mida rahvusvahelise õiguse piires saab muretseda. On nii tankivastaseid kui ka isikuvastaseid maamiine, mida peetakse rahvusvahelise õiguse seisukohalt humaansemaks. Ja nende võimalustega tasuks lähemalt tutvuda. Tegelikult sõjatehnika areng laiemas plaanis praegu soosib väikeriike ja soosib tavatu sõjapidamise meetodeid.

Kuid peamine on see, et me oleme sisenemas uude ajastusse. Me siseneme ajastusse, kus me ei saa enam eeldada, et suured agressorriigid ei lähe vanamoeliselt suurte konventsionaalsete jõududega väiksemaid riike vallutama. Ja väikestele riikidele pakuvad erinevad hästi kättesaadavad relvasüsteemid, näiteks tankitõrjerelvad, võimalust panna suurem riik enne kallaletungi veel korra järele mõtlema.