Juubilar NATOt pension veel ei oota

Alguses oli ainult sõna. Ja see oli hea. Ja hea sõna, nagu teada, võidab võõra väe.

See sõna, Washingtoni lepe, mis 1949. aasta kevadel jõusse astus, oligi esialgu vaid lepinguosaliste poolt kirjalikult väljendatud tahe üksteise iseolemist ja suveräänsust ühiselt relva jõul kaitsta, kui selleks peaks vajadus tekkima. Aastate jooksul sai see tahe konkreetsema vormi, seda nii ühise doktriini ja kaitseplaanide kui ka mitmete NATO ühisvõimekuste ja NATO egiidi all erinevates Euroopa riikides dislotseeruvate väeüksuste näol.

Sõjalisi liite kahe ja enama riigi vahel oli ajaloos sõlmitud varemgi, kuid NATO oli mitmes mõttes uutmoodi liit. Ühelt poolt oli uudne NATO alusleppe preambulis väljendatud pühendumus demokraatia, vabaduse ja õigusriikluse kaitsele, teise ja võib-olla veelgi olulisemana tulenes vajadus kollektiivkaitse järele liitlaste soovimatusest sõda pidada. Demokraatlike riikide blokina pidid NATO riigid toime tulema omapärase probleemiga: soovides iga hinna eest uuest laastavast sõjast hoiduda, pidid Euroopa liitlasriikide valitsused pidevalt põhjendama oma valijaskonnale rahuaegsete kaitsekulutuste vajalikkust, olid aga teiselt poolt sunnitud säilitama ja isegi rõhutama oma kaitsevõime piisavust seismaks vastu totalitaarse Nõukogude bloki laienemispüüdlustele. NATO oli lahendus, mis pakkus usutavat kaitset jõukohase hinnaga, seda enam, et teiselt poolt Atlandi ookeani turvasid lääneeurooplaste turvalisust ka ameeriklased, kes ainsana demokraatliku maailma riikidest omasid Nõukogude impeeriumiga võrreldavat sõjalist jõudu.

Müüdid ja pettekujutelmad

NATO aluspõhimõte oli algusest peale üks: võidelda ühiselt, kui sõda peaks olema vältimatu, ent vältida sõda, kui see on välditav. Poliitiline heidutus töötas läbi kogu külma sõja ja mitte ükski NATOsse kuuluv riik ei pidanud Washingtoni leppe ühiskaitseklauslit tegelikkuses testima. Sellele vaatamata ümbritses allianssi ja selle alusleppe viiendat artiklit müütiline aura. Esimest korda rakendus kollektiivkaitse klausel alles 2001. aasta 11. septembri terroriaktide järel, mil rünnaku alla sattunud ameeriklased ja nende Euroopa-liitlased leidsid selle olevat parima viisi, kuidas omavahelist solidaarsust maailmale demonstreerida. Küllap oli Ühendriikide taevas patrullivatest AWACS-lennukitest ka praktilist abi, ent paraku on artikliga 5 sama lugu, nagu ahvimonstrumiga King Kongi filmis: tõeliselt hirmuäratav on ta vaid sinnamaani, kus ta esmakordselt ekraanile ilmub. Sestpeale – olles jõu poolest endiselt peaaegu kõikvõimas – kaotab ta suure osa oma müütilisest aurast.

Paraku on artikliga 5 sama lugu, nagu ahvimonstrumiga King Kongi filmis: tõeliselt hirmuäratav on ta vaid sinnamaani, kus ta esmakordselt ekraanile ilmub.

Läbi külma sõja oli NATO oma sisult kahtlemata peamiselt Nõukogude-vastane allianss. Erinevalt pildist, mida toonane Moskva püüdis maalida, oli NATO näol tegemist kaitsealliansiga, mis rajanes vajadusel lepinguosaliste reaalselt tajutud julgeoleku-defitsiiti ühisel jõul leevendada. See andis talle Varssavi pakti ees olulise strateegilise eelise, kuivõrd Moskva pidi lisaks Lääne imperialistide tõrjumisele kulutama olulise osa oma jõust ja tähelepanust oma blokikaaslaste “sõprusele sundimisele”. Samas ei tohiks transatlantilise alliansi väärtuspõhisus varjutada tõika, et ka Lääs värbas külma sõja ajal oma leeri Kolmanda Maailma riike, kelle väärtussüsteem ei ühtinud NATO-liitlaste omaga ja kes valisid omale suurvõimude seast sõpru puht taktikalistel kaalutlustel. Selliste hulka kuulusid näiteks Iraan, Iraak ja Pakistan, kes ühes Suurbritannia ja Türgiga kuulusid USA õhutusel 1955. aastal loodud Bagdadi pakti organisatsiooni. See blokk lagunes lõplikult 1979. aastal, kui Iraagis oli võimule tulnud Saddam Hussein, Iraanis ajatolla Ruhollah Homeini ja vaid Pakistan jätkas lääneriikide taktikalise liitlasena islamistist sõjaväelise diktaatori Zia ul-Haqi valitsemise all.

Moskva silmis leidis külma sõja aegne nägemus NATOst kui imperialistide ekspansionistlikke ambitsioone teenivast organisatsioonist kinnitust 1990. aastatel, kui paljud kommunismileerist pääsenud riigid asusid aktiivselt püüdlema NATO-liikmesust. Kremli poolt vaadatuna asus Washington Venemaa hetkelist nõrkust ära kasutades värbama liitlasi riikide seast, keda Moskva oli harjunud pidama oma privilegeeritud huvide sfääri kuuluvateks. Et idaeurooplased olid oma NATOsse pääsust oluliselt enam huvitatud kui Washington, Berliin või Pariis, ei omanud Kremli jaoks erilist tähtsust, kuna külma sõja vältel ei oldud perifeersetele väikeriikidele harjutud omistama mingeid iseseisvaid strateegilisi huve.

Nii elabki ettekujutus NATOst kui Vene-vastasest liidust kõige visamalt edasi Venemaal endas, seda vaatamata eeskätt Euroopa suurriikide pidevaist kinnitusist, et külma sõja järgne NATO ei näe Moskvat vaenlasena. Moskva suutmatus maailma nii näha tuleneb kahest asjaolust. Esiteks soovist olla tagasi maailma suurte seas, milleks sobib ideaalselt maailma võimsaima sõjalise liidu väljakutsuja roll, teiseks asjaolust, et paljud pead Kremli ladvikus hauvad endiselt plaane tuua endise idabloki “kadunud pojad” tagasi Moskva orbiidile. Kuna Ida-Euroopa rahvad seda ambitsiooni näevad ja tajuvad, siis on Moskval lihtne omakorda süüdistada neid – ja ekstensioonina NATOt, kuhu mitmed neist täna kuuluvad – Vene-vastases hüsteerias. Olukorras, kus Euroopa suurtest pealinnadest vaadates paistab Venemaalt lähtuv sõjaline oht täna tühine, ent majanduskoostöö võimalused paljulubavad, annab see ohutaju erinevus Moskvale teretulnud võimaluse õhutada liitaste seas omavahelisi erimeelsusi.

Klišeede kütkes

Pärast külma sõja lõppu tekkinud identiteedikriisis sündis mitmeid siiani üleekspluateeritavaid klišeesid NATO tuleviku kohta. Üks neist oli “out of area or out of business”, mis mõnede arvates näis kajastavat alliansi ees seisvat dilemmat: kas otsida külma sõja kümnendite jooksul üles ehitatud masinavärgile rakendust väljaspool alliansi territooriumi või panna üldse pood kinni. Et NATO võiks jätkata oma algse tuumikfunktsiooni täitmist – liitlaste endi sõjalise julgeoleku tagamist – tundus möödunud sajandi varastel üheksakümnendatel anakronistliku mõttena. Kaugeil mail rakendust otsida tundus atraktiivne ka seetõttu, et kommunismileeri tingimusteta kapitulatsiooni järel paistsid loetud perifeersed paariariigid ainsa takistusena liberaalse demokraatia lõpliku võidu teel.

Suurim väljakutse alliansi külma sõja järgsete aastate eneseotsingute teel oli mõistagi kurikuulus 9/11, mis pööras mängulauad mitmes mõttes ümber: esiteks tõi ta ka kõigi ajaloo lõpu ootajate jaoks koju tõsiasja, et läänemaailma ähvardavad ohud ei ole külma sõja lõppedes jäädavalt kadunud, teisalt aga sundis liitlastele peale vajaduse pidada ekspeditsioonilisi ja ebatraditsioonilisi kaitsesõdu kodust kaugel.

Kommunismileeri tingimusteta kapitulatsiooni järel paistsid loetud perifeersed paariariigid ainsa takistusena liberaalse demokraatia lõpliku võidu teel.

Selgus aga veel üks tõsiasi: külma sõja vältel oli alliansi heidutusfunktsioon toiminud sedavõrd hästi, et paljude Euroopa riikide valijaskonna seas valitses tugev vastumeelsus ka “õigete” sõdade pidamise suhtes. Nii mõeldi Afganistani operatsioonile, mille algne eesmärk oli al-Qaeda treeninglaagrite likvideerimine, juurde sõda õilistavaid legende vajadusest Lähis-Ida laiemalt demokratiseerida ja keskajast tänapäeva tuua. Sündis teine eksistentsiaalklišee Afganistanist kui NATO lakmustestist: edu selle kultuuriliselt äärmuskonservatiivse ja majanduslikult vähearenenud riigi õigele teele pööramisel pidi olema määrava tähendusega kogu NATO tulevase eksistentsi jaoks.

On ütlemata selge, et taolist seost ühiskaitselise liidu tuleviku ja ühe ekspeditsioonilise operatsiooni edukuse vahel on raske loogiliselt põhjendada. Mõneti meenutab see katseid vaadelda Gruusia reformide õnnestumist või ebaõnnestumist Eesti välispoliitika edukuse mõõdupuuna. Pannes arusaama oma edukusest sõltuvusse protsessidest, mille suuna ja kiiruse üle meil on parimal juhul vaid osaline kontroll, astume paratamatult õhukesele jääle. Liitlaste ambitsioonide ja reaalsete võimaluste kooskõlla viimine on aga poliitiliselt keeruline, kuna möönduste tegemine naiste õigusi eiravale Talibanile või toetus Kabuli korrumpeerunud valitsejatele sunnivad liitlasriikide valijaid oma juhtidelt küsima, kas see, mida NATO Afganistanis teeb, on ikka väärtustel rajaneva alliansi vääriline.

Tuumarusika minevik ja tulevik

Läbi külma sõja mängis NATO ühiskaitse-kontseptsioonis olulist osa tuumaheidutus. Tuumasõda aitas vältida mitte ühe poole piisav üleolek, vaid asjaolu, et kumbki vaenutsev leer omas piisavat arsenali kogu inimeksistentsi maalt pühkimiseks. Mutually Assured Destruction ehk “vastastikku tagatud hävitus” (kontseptsioon, mille ingliskeelse nime esitähed moodustavad paljuütleva akronüümi MAD) aitas Euroopas ära hoida poliitiliste pingete kasvamise konventsionaalsete sõjaliste löökide vahetamiseks, kuna iga lokaalne kokkupõrge võinuks valla päästa apokalüptilise tuumastsenaariumi. Samuti hoidis tuumaheidutus ära külma sõja aegsete kvaasisõdade kasvamise suurvõimude otseseks kokkupõrkeks.

Idabloki poliitilise ja majandusliku kollapsi järel osutus külma sõja vältel kokku kuhjatud tuumaarsenal aga üheks suurimaks julgeolekuohuks, kuna kroonilises majandus-kitsikuses sipleval ja tsentraalselt nõrgalt kontrollitaval Venemaal võinuks ju mõnelgi tekkida kiusatus tuumateavet või materjale rahaks teha. Kliendid, kellega sellist äri oleks aetud, ei oleks pruukinud vastastikusele heidutusele aga sugugi sama hästi alluda kui Nõukogude impeerium külma sõja ajal.

Poliitilise surve ja majandusliku abi toel on tuumaleket endise Nõukogude Liidu järglasriikidest õnnestunud seni vältida (kahjuks ei saa sama öelda Pakistani kohta, mille juhtiv tuumateadlane A.Q. Khan oma oskusteavet heldelt paariariikidega jagas). Ent samal ajal, kui Venemaa aatomirelva-arsenali on, maksku mis maksab, mingisuguseski konditsioonis hoitud, on suurima tuumariigi tavarelvastus ja tavaväed oma tehnoloogilises ja moraalses arengus Läänest (ja esmajoones Ühendriikidest) üha kaugemale maha jäänud. Seda vahet ei ole suutnud kahandada ka paari viimase aasta naftabuumi ajal Kremli juhtpoliitikute poolt välja hõigatud ümberrelvastumiskavad.

Kõik NATOga liitujad on soovinud ühiskaitsest osa saada seetõttu, et on tunnetanud turvalisuse puudu-, mitte aga ülejääki.

Nii kaotaks Ameerika Ühendriikide uue administratsiooni üheks välispoliitiliseks prioriteediks tõusnud tuumarelvastuse vähendamise kavast enim just Venemaa: kui lahutada lääneliitlaste ja Venemaa relvastusest tuumakomponent, oleks järele jäänud jõudude osas Venemaa allajäämine masendav. Isegi kui suur osa Vene hiiglaslikust tuumaraketi-arsenalist on oma kasuliku elu lõpetanud ja ootavad niikuinii utiliseerimist, ei pruugi Kreml nõustuda Washingtoni soovidele tasuta vastu tulema. Parimal juhul nõustub Moskva sõjalise tasakaalu enda kasuks muutumist taluma rahalise abi eest, ent see on ilmselt võimalik vaid juhul, kui Venemaa majanduslik olukord peaks muutuma sama hapraks, kui see oli 1990ndate esimesel poolel.

Külma sõja naasmine

Moskva jõukuse äkiline kasv ja sellega kaasnenud musklipaisutamine panid julgeoleku-vaatlejaid paari viimase aasta jooksul rääkima külma sõja taastulekust ja bipolaarse maailmakorra peatsest uuestisünnist. Seda teooriat näis kinnitavat Gruusia saatus eelmise aasta jooksul. Paratamatult panevad taolised arengud mõtlema ka NATO tänasele ja tulevasele võimele potentsiaalset agressorit heidutada ja olulistes asjades üksmeelele jõuda.

Sündmuste jada, mille kõrgpunktiks oli augustisõda, sai alguse juba kevadisel Bukaresti tippkohtumisel, mis lükkas edasi/ tagasi Makedoonia liikmeksvõtmise ja andis Gruusiale ja Ukrainale ihaldatud liikmesuse tegevuskava asemel häguse ajaperspektiiviga “sõnumi”.

Tahtmata arutada selle üle, kas klaas on pooltäis või pooltühi, peame ometi möönma, et kõik varasemad NATOga liitujad (alates alliansi asutajaist kuuskümmend aastat tagasi) on soovinud ühiskaitsest osa saada seetõttu, et on tunnetanud turvalisuse puudu-, mitte aga ülejääki. Öeldes täna tulevastele liikmekspürgijaile, et uks avaneb alles siis, kui nad omal käel oma julgeolekudefitsiidi on likvideerinud, seame lahtiste uste poliitika sisulise jätkumise üleüldse küsimärgi alla.

Kui NATO loobub pakkumast julgeolekutagatist välisohtu tajuvatele ja demokraatia poole püüdlevatele riikidele ning asub selle asemel väljastama sertifikaate nõutava turvataseme juba saavutanud maadele, kahaneb paratamatult alliansi atraktiivsus võimalike tulevaste liikmete seas. Mitmed neist võivad olla sunnitud otsima kahepoolseid taktikalisi julgeolekutagatisi ja kokkuleppeid. Selliste kokkulepete lisapuudus võrreldes NATO liikmestaatuse taotlemise protsessiga on see, et kahepoolsete kaitsekokkulepete puhul ei pruugi turvatagatise pakkuja nõuda “kliendilt” mingeid edusamme demokraatia ja õigusriikluse edendamise teel.

Ei ole võimatu, et majanduse kasvukõvera allapoole pöördumine võtab Moskvalt soovi uue külma sõja pidamiseks. Ka USA uus administratsioon on eelmisest enam huvitatud globaalsetest rahuinitsiatiividest. Siin aga on oht, et “üldise atmosfääri paranemise” tõttu kiputakse Venemaale näiteks Gruusias toime pandud patte andeks andma ilma, et Kreml oleks teinud midagi nende reaalseks heastamiseks. Teisisõnu: Putinit ei peaks premeerima üksnes selle eest, et Ameerika valijad valisid presidendiks Barack Obama.

Järgmised kuuskümmend aastat

Viisteist aastat tagasi, kui külm sõda oli äsja ajalooks saanud, kiputi NATOt väljateenitud eelpensionile saatma. Nüüd, kus juubilaril täitus kuuekümnes eluaasta, sellesisulisi kõnesid ei peetud. Kuigi juubeli-summit oli valdavalt pidulik ja suuri otsuseid peale uue peasekretäri nime seal ei sündinud, on sünnipäevalapsel endiselt käed tööd täis. Vana ja vahepeal unustatud põhifunktsioon – liitlaste territooriumide ühine kaitsmine – tükib uute liikmete nõudmisel ja vana vastase tegutsemise tõttu päevakorda naasma. Uusi väljakutseid, nagu võitlus rahvusvahelise terrorismiga, energiaturvalisuse tagamine ja küberkaitse, lisandub üha. Nii on üheks peamiseks vaidlusteemaks saanud see, millises proportsioonis peaksid liitlased tegelema vanade ja uute, territoriaalsete ja eksterritoriaalsete ohtudega.

Siiski oli NATOga liitumine parim asi, mis Eesti julgeolekule pärast taasiseseisvumist sai osaks saada.

Olukorras, kus alliansi strateegilised kontseptsioonid kipuvad vaid kümne aastaga üsna lootusetult vananema, on järgmise kuuekümne aasta julgeolekuväljakutseid raske enam-vähemgi täpselt ette ennustada. Siiski on selge, et peamine väljakutse NATO jaoks on säilitada visiooni ja eesmärgi ühtsus. Konsensusotsuseid langetav allianss ei saa olla tugev, kui laua ümber ei suudeta kokku leppida, keda, kelle eest ja mille vastu tuleks kaitsta. See, et konsensuspositsiooni ühisnimetaja näib täna olevat nõrgem kui külma sõja ajal, võib tekitada kiusatusi väljakutsujates, aga sünnitab ebakindlust ka nende liitlasriikide avalikus arvamuses, kes tunnevad oma julgeolekut enim ohustatuna.

Siiski oli NATOga liitumine parim asi, mis Eesti julgeolekule pärast taasiseseisvumist sai osaks saada. Moodustavad ju meie tänased, tihti liiga kõrgeks kurdetud kaitsekulud vaid tühise osa meie rahvuslikust kogutoodangust. Võimatu on ette kujutada, kuidas võiksime ilma liitlaste toeta sarnase summa eest endale soetada vähegi tõsiseltvõetava kaitsevõime.

Olen kuulnud skeptikuid kahtlemas: aga äkki liitlased ei tulegi meile tõelise häda korral appi? Mina usun, et küllap ikkagi tulevad. Ent kui kahtluseuss siiski hinge uuristab, siis mõelgem kas või nii: kui meil turvatagatist kunagi reaalselt järele proovida ei tule, siis suuresti seetõttu, et need, kes meie suhtes halba hauvad, peavad endalt alati küsima: aga äkki nad ikkagi tulevad?