Julgus mõelda oma peaga

Kaks nädalat tagasi möödus 70 aastat ühest kurvast tähtpäevast Eesti ajaloos – 18. oktoobril 1939 avati Eesti piiril väravad ning punavägi veeres takistuseta maale sisse. Sellel hetkel ei osanud keegi arvata, et võõrast armeest lahtisaamine võtab aega pea 55 aastat – alles 31. augustil 1994 sai Eesti taas võõrvägedest vabaks. Iseenesest on vahest hea, et me seda päeva suure pidulikkusega ei tähistanud – Eesti tähistab liigagi palju oma kolkisaamisi, mitte aga võite -, meenutama peaksime seda paraku siiski. Seda kas või juba sellepärast, et see päev kunagi enam ei korduks.

Nädalapäevad tagasi püüti mind Harju tänaval kinni ühe vanema soliidse härrasmehe poolt, kes mulle Vene vägede sissemarssi meelde tuletas, ühe hingetõmbega ühtlasi küsides, mis on küll lahti Eesti välispoliitikaga. Vanahärra meelest olevat Eesti välispoliitika kaotanud igasuguse selgroo. Tema ei saavat enam aru, kellele Eesti rohkem poeb, kas venelastele või ameeriklastele. Venemaa ees lastakse midagi vastu saamata end lihtsalt põlvili ja tullakse igasugustele kaabakatele lahkelt vastu. Lausa meeleheitliku usinusega jälgitakse aga iga ameeriklaste näpuvibutust, käitugu uus administratsioon oma liitlastega Kesk- ja Ida-Euroopas kuidas tahab. Piisab vaid korra Hillary Clintoniga lõunat süüa, et Guantanamo vangid Eesti poole teele asuksid. Ikka tehakse seda, mida suuremad meilt tahavad, oma peaga ei julge enam keegi mõtelda. Vanahärra võrdles Eesti tänast poliitikat baaside lepingu aegsete hoiakutega, kus Eesti ei teadnud peale Molotovi-Ribbentropi pakti sõlmimist enam, kelle ees sügavamalt koogutada, kas sakslaste või venelaste ees. Vanahärra meelest on Eestil kahtlematult kasulik oma huvisid teistega kooskõlastada ning sõpru hoida, oma peaga mõtlemisest loobumine viis tema meelest 1939. aastal aga Eesti iseseisvuse kaotuseni.

Üritasin härrasmeest rahustada kinnitades, et Eesti on suutnud ajaloost õppida. Pealegi on Eesti välispoliitiline olukord olemuslikult erinev 1939. aastast. Eesti pole enam neutraalne, tuulte ja tormide meelevalda jäetud riik, vaid osa Euroopa ühisest julgeolekusüsteemist, Euroopa Liidu ja NATO liige. Täiesti teistsugune on ka maailm meie ümber, kus Ameerika Ühendriike ei saa kohe kuidagi võrrelda natsliku Saksamaaga, kelleta oleks MRP sõlmimine võimatu olnud. Samas andsin härrasmehele lubaduse omaaegsest kurvast kogemusest kirjutada. Seda ma järgnevalt teengi.

Eesti otsustas võtta suuna Nõukogude Venemaaga kokkuleppe otsimisele, lootes endale sel teel naabritest paremad tingimused välja kaubelda.

Pole mingi uudis, et suure osa otsustajate jaoks tugines Eesti välispoliitika 1930. aastate teisel poolel arusaamale Saksa- ja Venemaa vastandlikest huvidest ning olemuslikust vastasseisust, mis võimaldas Eestil nende vahel laveerides oma iseseisvust kindlustada. Seejuures ignoreeriti Natsi-Saksamaa ja kommunistliku Venemaa vahelist ideoloogilist sarnasust ning nende ühist vastumeelsust demokraatia ning Versailles’ süsteemi vastu. Sama viga ei teinud aga mitte ainult Eesti, vaid kogu läänemaailm. Seetõttu polnud Molotovi-Ribbentropi pakti sõlmimine maailmale mitte ainult üllatuseks, vaid ka šokiks, mis paiskas ühe hoobiga põrmu kogu senise hapra tasakaalu ning viis maailma senise ajaloo kohutavamasse sõtta. Eesti juhtkond sai Molotovi-Ribbentropi pakti salaprotokollide sisust teada juba 1939. aasta augusti lõpul. Ning ilmselt peagi pärast seda langetati kitsamas ringis otsus, et Eestil pole muud valikut kui Nõukogude juhtkonna poolt peagi esitatav ettepanek Eesti viimisest Nõukogude mõjusfääri vastu võtta. Vähe sellest, Eesti otsustas võtta suuna Nõukogude Venemaaga kokkuleppe otsimisele, lootes endale sel teel naabritest paremad tingimused välja kaubelda.

Sellest kitsas ringis langetatud ning avalikkuse eest hoolega varjatud otsusest tulenesid järgnevad sammud. Kui Eesti naabrid viisid Teise maailmasõja puhkedes läbi varjatud või vähemalt osalise mobilisatsiooni, siis Eesti jättis selle tegemata – ikka kõik selleks, et Nõukogude Venemaale oma vastutulelikku hoiakut demonstreerida. Soome saatis suure osa elanikkonnast 1939. aastal piiriäärseid kind-lustusi ehitama, Eesti juhtkond seda ei teinud. Kui Eestist põgenes interneeritud Poola allveelaev – mis tal muud üle jäi, kuna muidu oleksid Eesti võimud aluse ja meeskonna NSV Liidule loovutanud – ja NSVL kasutas seda oma laevastiku saatmiseks Eesti vetesse, siis Eesti mitte ainult ei jätnud selle vastu protestimata, vaid lausa tervitas seda. Kõike seda tehes unustati, et Stalin saab järeleandlikkusest omal kombel aru. Venemaal nimetatakse seda nimelt nõrkuseks. Igal juhul osutusid NSV Liidu poolt Eestile 1939. aasta septembri viimasel nädalal Moskvas esitatud nõudmised tunduvalt karmimaks, kui Eesti lootis.

Tekkinud olukorras oleks olnud loogiline, et Eesti oleks vähemalt otsinud alternatiive NSV Liidu nõudmiste kiirele vastuvõtmisele. Nende leidmisele oleks näiteks kaasa aidanud konsulteerimine lähemate liitlaste, nagu Läti, Leedu või Soomega. Erinevalt hiljem laialt levitatud juttudest Eesti seda tegelikult ei teinud, rääkimata abi küsimisest. See on seda kummalisem, et Soomega oli Eesti mitteametlikus tihedas sõjalises koostöös ning Lätiga koguni ametlikus sõjalises liidus. Jutud, nagu oleks Eesti abipalved tagasi lükatud, ei vasta tõele. Eesti saatkondi isegi ei informeeritud Venemaa nõudmistest, teade nende sisust jõudis välissaatkondadesse sisuliselt siis, kui asi oli juba möödas. Vähe sellest: kuigi Eesti välisminister Selter sõitis neil päevil mitu korda lennukiga üle Riia, ei teinud ta isegi katset oma Läti kolleegiga kohtuda, et teda Venemaa nõudmistest informeerida. Selter on hiljem ka ise tunnistanud, et Eesti ei palunud Lätilt abi. Eesti avalikkuse ja maailma eest üritati toimuvat meeleheitlikult varjata, lootes sel teel demonstreerida Venemaale oma vastutulelikkust. Mingist protestist Venemaa ultimaatumi ja jõukasutamisega ähvardamise vastu polnud juttugi. Kõik see tundub kohutav, kuid seda nimetatakse poliitikaks. Eesti tollased riigijuhid võisid tegutseda ebaeetiliselt, kuid nad tegid kõike seda vähemalt enda arvates Eesti huvidest lähtuvalt, lootes Staliniga kokku leppida, et vähemalt vormiliselt Eesti iseseisvus säilitada. On imestatud, kuidas nad said nii naiivsed olla. Sama naiivselt käitusid neil aastatel paraku kõik lääneriigid.

Unustati, et Stalin saab järeleandlikkusest omal kombel aru. Venemaal nimetatakse seda nõrkuseks.

Kui lähemaid naabreid toimuvast ei informeeritud, siis Molotovi-Ribbentropi pakti teist osapoolt ehk Saksamaad küll. Saksamaa poliitika Eesti suhtes oli sel ajal vähemalt sama alatu nagu NSV Liidu oma. Välispoliitiliste kanalite kaudu kinnitati Eestile, et kõik on parimas korras, Eestil pole vaja millegi pärast muret tunda, unustamata samas juurde lisada, et kui Eesti poleks Saksamaaga mittekallaletungilepingut sõlminud, oleks tema olukord palju hullem. Tegelikult ei huvitanud Saksamaad Eesti valikud üldse. Saksa ja NSV Liidu juhtkond olid tihedas koostöös ning enne Eestimaa kallale asumist informeeris Stalin sellest ka oma partnerit. Samal ajal hoolitses Eesti selle eest, et Saksamaa saadikut Eestis toimuvaga täielikult kursis hoida, saades vastu vaid soovitusi NSV Liiduga kokkulepe võimalikult kiiresti sõlmida. Eesti vastuhakk oli Saksamaale vastumeelt, kuna see oleks häirinud Saksamaale vajalike strateegiliste kaupade liikumist Läänemerel. Selleks, et Eestil isegi idee vastuhakuks kaoks, andsid Saksa sõjaväelased abipalvega nende poole pöördunud Eesti kolleegidele teada, et Eestil pole Saksamaa poolt abi loota. Vähe sellest, Saksamaa blokeerib ka kolmandate riikide võimaliku abi Eestile.

See kõik ei takistanud Eesti juhtkonda oma otsustes Saksamaa soovitustega arvestamast, lootes ilmselt, et ühel hetkel aidatakse neid ikkagi hädast välja. Samas üritati ülima innukusega lugeda Nõukogude juhtkonna soove juba nende silmadest. Nõukogude Liidu tollase saadiku K. Nikitini päevikut neist päevist on üsna imal lugeda – kõik need Eesti poliitikute meelitused, ülistused ja kiitused Nõukogude rahuarmastavale poliitikale võisid omas ajas mõistlikena tunduda, tagantjärele on neid aga üsna kohutav lugeda. Asi läks nii kaugele, et kui Nikitin leidis, et Eesti ajakirjanduses on avaldatud NSV Liidu kavatsusi “laimavaid” kirjutisi, lubas välisminister Selter kiirelt abinõud tarvitusele võtta. Abinõud võeti tarvitusele tõesti – kriitilised artiklid Nõukogude Liidu kohta kadusid ajakirjandusest nagu nõiaväel. Kuidas kõik see lõppes, see on kahjuks hästi teada.

Võimatu on väita, et teistsuguse käitumise puhul oleks Eesti saatus paremaks kujunenud. Ajalugu “olekseid” ei tunnista. Pole välistatud, et Eesti saatus oleks võinud veelgi hullemaks kujuneda. Seda ei saa me kunagi teada. Seetõttu ei maksa ka tollaseid otsustajaid käigult reetmises või muudes surmapattudes süüdistada. Küll on aga teada, et ainus iseendale lootma jäänud Molotovi-Ribbentropi pakti ohvriks langenud riik – Soome – oli ka ainus, kes suutis talle määratud saatust kokkuvõttes vältida. Seda, tõsi küll, raskete kaotuste hinnaga, mis samas jäid aga Balti rahvaste kaotustest tunduvalt väiksemaks. Olukorra keerukust näitab aga ka see, et veel 1940. aasta kevadel peeti Soome jäärapäisust üldiselt rumalaks, Balti riikide järeleandlikkust aga suureks tarkuseks. Ja seda mitte ainult Eestis, vaid ka Soomes, kus Soome välispoliitika grand old man Juho Kusti Paasikivi pidas veel 1940. aasta kevadel Eesti juhte vaata et geeniusteks ja oma maa sõtta viinud Soome poliitikuid viimasteks lollpeadeks.

Suure osa otsustajate jaoks tugines Eesti välispoliitika 1930. aastate teisel poolel arusaamale Saksa- ja Venemaa vastandlikest huvidest.

Alles tagantjärele teame, et kokkuvõttes päästis just otsus mitte vastu võtta NSV Liidu poolt esitatud nõudmisi Soome iseseisvuse. Täpsemalt öeldes lõi ta selleks eeldused, mille realiseerumine sõltus omakorda nii arvukatest juhustest kui järgnevatest õigetest otsustest. Eestil polnud peale oma esimesi otsuseid pääsemiseks aga suuremaid võimalusi, kuigi ei saa öelda, et me näiteks 1944. aastal poleks iseseisvuse taastamiseks meeleheitlikke pingutusi teinud. Paraku suutsime me sel aastal küll toetada tõhusalt Soome vabaks jäämist, mitte aga ise vabaks saada. Unustada ei saa ka seda, et põhjendused, mis Soome tollaste otsusteni viisid, olid suures osas valed. Ka Soome pöördus Saksamaa poole küsimustega, mida teha, saades soovituse NSV Liiduga kokkuleppele jõuda. Soome otsustas siiski oma peaga mõtelda, lootes, et kui ta isegi NSV Liidu nõudmised tagasi lükkab, ega see tema vastu sõda alusta. Eesti juhid hindasid olukorda realistlikumalt – nad olid veendunud, et Venemaa nõudmiste tagasilükkamisele järgneb sõjaline rünnak. Huvitaval kombel päästis aga just see naiivsus Soome hävingust. Sattudes paljuski oma riigijuhtide tahte vastaselt sõtta NSV Liiduga, kaotas Soome küll kümneid tuhandeid mehi ning suure osa territooriumist, kuid suutis säilitada iseseisvuse. Mis puutub Soome sõjalisse valmisolekusse, siis see oli 1939. aastal praktiliselt sama väikene kui Eestil. Kindral Mannerheim ennustas Soome vastupanu pikkuseks – nii nagu Johan Laidoner Eestis – kaks nädalat, soovitades valitsusel Venemaa nõudmistele vastu tulla.

Kõigile neile valearvestustele vaatamata oli soomlastel õigus kõige tähtsamas – oma saatust ei tohi kunagi usaldada kellegi teise hooleks. Kui olukord näis lootusetuna ning valida oli ainult halbade ja veel halvemate lahenduste vahel, tegi Soome instinktiivselt seda, mis süda ütles. See ja julgus ise otsustada osutus kokkuvõttes ainsaks ratsionaalseks strateegiaks. Seda tasub tänapäevalgi meeles pidada.