Julgeolekukohustused, mida Euroopa Liit on Ukraina liitumiseks valmis võtma
Euroopa Liidu (EL) järgmine idasuunaline laienemine paistab silma selle poolest, et võrreldes varasematega lähtub see enam julgeolekust. Seekord peab Euroopa ühinemisläbirääkimisi sõjas oleva riigiga, mis erineb märgatavalt eelnevate integratsioonivoorude teoreetilisest heidutusest või nõuannetest konfliktijärgseks rahu tagamiseks Lääne-Balkanil.
Kaitsel on julgeoleku seisukohast oluline tähendus: kui diplomaatia ebaõnnestub, on vaja sõjalist võimekust, et jõuga peale jääda. Selles plaanis jääb Euroopa Liidu pakkumine Ukraina tulevaseks liikmesuseks ootustele alla. Et ühinemisläbirääkimiste raamistik oleks vettpidav, tuleb see muuta konfliktitundlikumaks ja toetada seda kindlamate julgeolekukohustustega.
Kui Euroopa Liidu eelmistele laienemisvoorudele eelnes kandidaatriikide liitumine NATOga, siis vastuvõtmine kaitseallianssi on Ukraina jaoks praegu kättesaamatu. Tõenäoliselt ei muuda NATO Washingtoni tippkohtumise julgustav keelekasutus seda reaalsust, eriti arvestades poliitikas toimuvaid kiireid muutusi mõlemal pool Atlandi ookeani.
Et ühinemisläbirääkimiste raamistik oleks vettpidav, tuleb seda toetada kindlamate julgeolekukohustustega.
Euroopa Liit peab suurendama oma sõjalist võimekust ja seisma kindlalt kandidaatriikide kõrval. See on vajalik, et kaitsta enda strateegilist autonoomiat ja taastada laienemispoliitika tõsiseltvõetavus, sealhulgas Kopenhaageni neljanda ehk vastuvõtmisvõime kriteeriumi oma.
Euroopa Liidu institutsioonidel ja liikmesriikidel tuleb teha siirast koostööd, et omalt poolt täita lubadust liidu laienemise kohta ja abistada kandidaatriike nende kaitse tugevdamisel. Kui ühinemishetk saabub, siis eeldatakse, et need julgeolekukohustused tõstetakse Euroopa Liidu lepingu artikli 42 lõikes 7 sätestatud vastastikuse kaitse kohustusest tulenevate kindlate julgeolekutagatiste tasemele.
ELi ja Ukraina vastastikused kohustused
Kaks päeva pärast Ukraina ametlike liitumisläbirääkimiste algust allkirjastasid 27. juunil ELi ja Ukraina suurejoonelise retoorika saatel ühiste julgeolekualaste kohustuste leppe. Dokumendis toonitati, et Euroopa Liit jätkab Ukraina toetamist „nii kaua kui vaja ja nii intensiivselt kui vaja” (rõhk lisatud).
Viimase fraasi lisamine mitme Euroopa liidri senistele avaldustele osutab Euroopa Liidu ühiskavatsusele teha kõik endast olenev, et aidata Ukrainal end kaitsta ja ära hoida tulevasi agressiooniakte. Euroopa Liidu võetud kohustused laienevad Ukraina abistamisele üheksas julgeoleku- ja kaitsepoliitika valdkonnas. Nende seas on relvatarned, sõjaline väljaõpe, kaitsetööstuste koostöö ja demineerimine.
Areneva kaitsetööstusega ja lahingutes karastunud Ukraina võib Euroopa Liidule mõndagi õpetada.
Vastutasuks kohustub Ukraina ellu viima reforme julgeoleku-, luure- ja kaitsevaldkonnas „kooskõlas oma teega ELi suunas”. Olenemata sellest, kas see sobib sõja pidamise ja võitmise pakilisema loogikaga või mitte, hõlmavad Ukraina lubadused tsiviiljärelevalvet julgeoleku- ja kaitsejõudude üle, kaitseasutuste tõhusust ja läbipaistvust ning kaitsetööstuse tugevdamist, lähtudes Euroopa kaitsetööstuse strateegiast.
Samuti nõustus Ukraina panustama Euroopa Liidu ja selle liikmesriikide julgeolekusse, sealhulgas vajaduse korral jagama teavet ja äsja saadud õppetunde. Tõepoolest, areneva kaitsetööstusega ja lahingutes karastunud Ukraina võib Euroopa Liidule ja selle liikmesriikidele mõndagi õpetada ning mitte ainult nende sõjalise teadlikkuse ja valmisoleku tõstmise, vaid ka ühinemiskohustuste prioriteetide seadmise kohta sõja ajal.
Pehme sõnastus ja põiklemisruum
Kas ühiselt kokkulepitud julgeolekukohustused saadavad Venemaale küllalt tugeva sõnumi, et too kaotab provotseerimata ja põhjendamatu agressioonisõja? Sellele küsimusele saab vastata vaid Kreml. Julgeolekukohustuste leppe pehme ja õiguslikult mittesiduv keelekasutus viitab aga sellele, et Euroopa Liit on jätnud endale põiklemisruumi.
Selles mõttes järgib vastastikuse julgeolekukoostöö leppe sõnastus Ukraina ja kümmekonna Euroopa Liidu liikmesriigi (nende seas Prantsusmaa, Saksamaa ja Itaalia) vahel sõlmitud samalaadsete kahepoolsete julgeolekulepete olemust. See pole midagi enamat poliitilisest deklaratsioonist, milles öeldakse: oleme siiani pakkunud kogu vajalikku tuge, et aidata Ukrainal end kaitsta, ja teeme seda edaspidigi.
On kaheldav, kas ilma USA jätkuva toetuseta on Euroopa Liidu lubadused Ukraina jaoks piisavad, et Venemaad heidutada.
Ent kui arvestada paljusid kasutamata jäänud võimalusi adekvaatselt vastata president Volodõmõr Zelenskõi ja mitme tema kabinetiliikme kiireloomulistele taotlustele parema õhutõrje ja pikamaarakettide saamiseks, on kaheldav, kas ilma USA jätkuva toetuseta on Euroopa Liidu lubadused Ukraina jaoks piisavad, et Venemaad heidutada – sõja võitmisest rääkimatagi.
Euroopa Liidu laienemine on seni olnud vaikimisi ka rahutagamisstrateegia. On üsna kõnekas, et seekord on laienemine otse välja toodud ELi ulatuslikumate julgeolekukohustuste osana. Sellele lisandub kavatsus tagada ennustatav, tõhus, jätkusuutlik ja pikaajaline sõjavarustuse tarnimine Ukrainale. Kuid selleks, et Euroopa Liidu pehme jõud valitsevaks jääks, nõuab turvaspektri kõva ots palju enamat sõjalisest toetusest, mida Euroopa Liit ja selle liikmesriigid on seniajani suutnud koondada.
On see olukorrale vastav läbirääkimiste raamistik?
Laienemise Ukraina ja Moldova suunas (jättes kõrvale Gruusia – nüüd, mil selle valitsus on tegelikult oma ühinemisprotsessi peatanud) vallandas Venemaa täiemahuline invasioon. Laienemisarutelud toimuvad paralleelselt kaitsevõime arendamisega Euroopa Liidus eneses. Selles sõjalises kontekstis on tõepoolest asjakohane, et Euroopa Liit ei kirjelda uut ühinemisvooru pelgalt „geopoliitilise” laienemisena, vaid kui „geostrateegilist investeeringut rahusse, julgeolekusse, stabiilsusse ja heaollu” (Euroopa Liidu avaavalduse 6. punkt valitsustevahelisel ühinemiskonverentsil).
Avalduses rõhutatakse ühinemisläbirääkimiste alustamise erandlikke asjaolusid. Käimas on kuum sõda, kus Euroopa Liit on juba andnud üle 100 miljardi euro väärtuses abi ning korraldab nii sõjalist operatsiooni kui ka tsiviilnõustamismissiooni. Kunagi varem ei ole Euroopa Liit söandanud oma tulevasi piire maha märkides võtta vastu liitumistaotlust juba kannatanud ja hõivatud aladega riigilt, mis on haaratud eksistentsiaalsesse võitlusse oma iseseisvuse eest.
Euroopa Liit tunnistab, et läbirääkimiste raamistik „peegeldab nõuetekohaselt Ukraina enda väärtusi ja eriomadusi” (avaavalduse 10. punkt). Samas pööratakse tähelepanu ainult ühinemise traditsioonilistele põhialustele, s.t õigusriigi põhimõtetele ja põhiõigustele, demokraatlike institutsioonide tugevdamisele ja avaliku halduse reformile, samuti majanduslikele kriteeriumidele.
Läbirääkimiste raamistik jääb sõja suhtes kahetsusväärselt ükskõikseks.
Ametlik läbirääkimiste raamistik täiesti ignoreerib laastavat sõda, mis kulutab tohutul hulgal Ukraina ressursse ja määrab, kui kiiresti riik saab ühinemiseks valmis olla. Peale selle, et lisa 1. lisas on mainitud, et koosolekuid võib pidada videokonverentsi teel, ei viita miski Venemaa agressioonisõja tekitatud erandlikele asjaoludele. Läbirääkimiste raamistikus ei mainita ka elutähtsa, avaliku ega tsiviiltaristu taasülesehitamist.
Ühinemiskonverentsi avakoosolekul tunnistas Euroopa Liit, et 50 miljardi euro suurune Ukraina rahastu toetab riigi taastamist, ülesehitamist ja moderniseerimist „kooskõlas Ukraina Euroopa Liiduga ühinemise teega”. Kuid ELi avaldusel puudub preambulaarne õiguslik väärtus, mida silmas pidades tuleks ELi liikmesuse kõnelusi reguleerivaid põhimõtteid tõlgendada, mistõttu jääb läbirääkimiste raamistik kui selline sõja suhtes kahetsusväärselt ükskõikseks.
Vaja on kiiremat integratsiooni kaitsetööstuses
Siit kerkibki küsimus, mil määral saab ametlikku ühinemisprotsessi kohendada nii, et see saavutaks vajaliku konfliktitundlikkuse taseme.
Vastus peitub Euroopa Komisjoni eesõiguses esitada liikmesriikide Nõukogule iga läbirääkimisklastri teemärgid (vt artikli lisa). See annab Euroopa Liidu täitevvõimule juba tänavuse aasta teisel poolel esimese võimaluse vähendada lõhet ootuste ja tegelikkuse vahel. Pärast Ukraina õigusraamistiku ja institutsioonilise suutlikkuse läbivaatamist ELi õigustiku valguses saab Komisjon välja pakkuda suunised nn põhialuste klastri valdkonnas, mis kooskõlas 2020. aastal välja töötatud laienemismetoodikaga avatakse esimesena ja suletakse viimasena.
Seejuures tuleb arvestada, et Ukraina bürokraatia on alarahastatud, sooliselt tasakaalustamata ja mitteusaldusväärne. On otsustava tähtsusega, et Komisjon seaks avaliku halduse reformi tingimuslikkuse tasemele, mis on vajalik bürokraatia kardinaalseks ümberkorraldamiseks. Vaid nii saab ehitada riigis üles rahulikku elu pärast seda, kui armee on sõja võitnud.
Nõukogu peaks vastu võtma Komisjoni ettepaneku kinnistada Ukraina ülesehitamine ametlikus ühinemisprotsessis.
Järgmiste läbirääkimisklastrite avamis-, vahe- ja sulgemiskriteeriumide määratlemisel saab Euroopa Liit järgukaupa arvestada erandlike ja muutuvate oludega, milles Ukraina viibib, et pakkuda teatud paindlikkust. Nõukogu peaks ka vastu võtma Komisjoni ettepaneku kinnistada ülesehitamine ametlikus ühinemisprotsessis.
Samal ajal peaks Nõukogu kokku leppima kiirendatud integratsiooni valdkondades. Läbirääkimiste raamistikus mainitakse, et „peatähelepanu tuleks pöörata valdkondadele, kus kandidaatriigil on juba ekspordiks Euroopa Liitu võimekus ja asjatundlikkus, ning vastastikust strateegilist huvi pakkuvatele valdkondadele, kus kandidaatriigil on märkimisväärne toodang, kuid see vajab Euroopa Liidu normide ja standarditega vastavusse viimist, ja muudele valdkondadele, kus on suur kasutamata potentsiaal” (lõige 13).
Üks ilmselge kiirendatud integratsiooni valdkond on kaitsetööstuse koostöö, mille kaudu saavad Ukraina ja liikmesriigid üheskoos oma kaitsevõimet arendada. See annaks Euroopa Liidu lepingu artikli 42 lõike 7 vastastikuse kaitse klauslile reaalse tähenduse.
Pole kindel, kas neid esimesi samme saab astuda ajal, mil Nõukogu eesistujaks on Ungari. Kuid kindlasti on edu oodata siis, kui Poola võimu üle võtab ja ametis on järgmine Komisjon. Just selles punktis, kus omavahel saavad kokku kaitse ja laienemine, pannakse kirja Euroopa Liidu integratsiooniprotsessi järgmine peatükk.
LISA
Läbirääkimiste peatükkide klastrid
| 1. Põhialused | 23 – Kohtusüsteem ja põhiõigused 24 – Õiglus, vabadus ja turvalisus – Majanduslikud kriteeriumid – Demokraatlike institutsioonide toimimine – Avaliku halduse reform 5 – Riigihanked 18 – Statistika 32 – Finantskontroll |
| 2. Siseturg | 1 – Kauba vaba liikumine 2 – Töötajate liikumisvabadus 3 – Asutamisõigus ja teenuste osutamise vabadus 4 – Kapitali vaba liikumine 6 – Äriühinguõigus 7 – Intellektuaalomandi õigus 8 – Konkurentsipoliitika 9 – Finantsteenused 28 – Tarbija- ja tervisekaitse |
| 3. Konkurentsivõime ja kaasav majanduskasv | 10 – Digitaalne transformatsioon ja meedia 16 – Maksustamine 17 – Majandus- ja rahapoliitika 19 – Sotsiaalpoliitika ja tööhõive 20 – Ettevõtlus- ja tööstuspoliitika 25 – Teadus ja uurimistöö |
| 4. Rohekava ja jätkusuutlik ühenduvus | 14 – Transpordipoliitika 15 – Energia 21 – Üleeuroopalised võrgustikud 27 – Keskkond ja kliimamuutused |
| 5. Ressursid, põllumajandus ja ühtekuuluvus | 11 – Põllumajandus ja maaelu areng 12 – Toiduohutus-, veterinaar- ja fütosanitaarpoliitika 13 – Kalandus ja vesiviljelus 22 – Regionaalpoliitika ja struktuurivahendite koordineerimine 33 – Finants- ja eelarvesätted |
| 6. Välissuhted | 30 – Välissuhted 31 – Välis-, julgeoleku- ja kaitsepoliitika |
Seotud artiklid
Stefano Braghiroli: Kui valijad Euroopas muutuvad vastuvõtlikuks Venemaa sõnumitele, jääb kaotajaks liberaalne demokraatia
Parem- ja vasakäärmuslust ühendab arusaam liberaalsuseta ühiskonnast. On märkimisväärne, et keelekasutus on juba ja nii kiiresti muutunud, sest vaid kümne aasta eest poleks osanud keegi aimata, et liberaalsusest saab ka Euroopas selge poliitiline sihtmärk. Lõhestunud ühiskondades aga on ülimalt raske leida jõudu välisohtudele reageerida, leidis Tartu ülikooli poliitikauuringute instituudi professor Stefano Braghiroli usutluses Diplomaatiale.
Vineta Kleine: Võitlus ei käi vaid maa peal ja õhus, sõda käib ka võrgus
Alliansi peamine ülesanne on toetada Ukraina õigust ennast kaitsta ja ära hoida olukorra eskaleerumist. „See on see, mida me teeme,“ ütleb NATO Kiievi teabe- ja dokumentatsioonikeskuse juht Vineta Kleine intervjuus Diplomaatiale.
Kęstutis Budrys: Meie julgeolek nõuab rohkem tähelepanu ja ressursse
Parim aeg selleks, et jõuda lääneriikides kokkuleppele kaitsekulutuste ulatuslikuks ja pikaajaliseks tõstmiseks, oleks olnud eelmine aasta, kui oht oli käegakatsutav. Nüüd on poliitilised prioriteedid nihkunud, mistõttu aastaid hooletusse jäetud lünkade täitmine saab olema keeruline, leidis usutluses Diplomaatiale Kęstutis Budrys, Leedu presidendi vanemnõunik riikliku julgeoleku alal.
Merili Arjakas: Poola valimiste tulemus mõjutab kogu Ida-Euroopat
Homme Poolas toimuvatel parlamendivalimistel, kus selgub seni riiki juhtinud Õiguse ja Õigluse partei saatus, on Kesk- ja Ida-Euroopa tuleviku jaoks märgiline tähendus. Kui Ukraina toetamine ei olegi niivõrd löögi all, siis peamiste parteide vahel on suur erimeelsus, millised peaksid olema suhted Euroopa Liidu ja Saksamaaga. See aga mõjutab Poola püüdlusi võtta endale Euroopa Venemaa-poliitika kujundamises liidrikoht.
Ramon Loik: Teine rinne – ELi ja Ukraina koostöö sisejulgeoleku vallas
Euroopa Liidu ja Ukraina sisejulgeolekualase koostöö peamisteks mureküsimusteks ja prioriteetideks on sõjakuritegude uurimine, sanktsioonide jõustamine ja järjest suurenev vajadus kaitsta Ukraina sõjapõgenikke organiseeritud kuritegelike võrgustike, inimkaubanduse ja ebaseadusliku relvakaubanduse eest.
Jonatan Vseviov: Sõnad loevad, teod loevad rohkem, aga kõige rohkem loevad tulemused
Pole ühtegi põhjust eeldada, et ajaloo jätkumine 21. sajandil on tingimata vähem keeruline või vähem verine, kui ta oli 20. või 19. sajandil. Globaalse konkurentsiga toime tulemiseks tuleb tugevdada samameelsete riikide ühisrinnet nii põhimõttelistes küsimustes kui ka praktilise poliitika igapäevastes teemades, leiab välisministeeriumi kantsler Jonatan Vseviov.