Ramon Loik: Teine rinne – ELi ja Ukraina koostöö sisejulgeoleku vallas

Venemaa täieulatuslik konventsionaalne sissetung Ukrainasse kujutab endast Euroopa Liidu jaoks pärast 1990. aastatel Balkanil peetud sõdu kaasaegsete strateegiliste hoiatuste teist lainet. Nende sõdade järel hakkas levima rahvusvaheline terrorism ning omavahel põimusid sise- ja välisjulgeoleku probleemid, mis sundisid ELi vastu võtma kõigi aegade esimest Euroopa julgeolekustrateegiat (EJS).

Seeläbi hakkas EL määratlema end julgeoleku tagajana, kellel on üleilmsed kohustused. EL kutsus Euroopat juba ennetavalt looma strateegilist keskkonda, mis toetaks varajast, kiiret ja vajaduse korral ka jõulist sekkumist.

EJSis sõnastati eesmärk, mille EL pidi vastu võtma kui julge visiooni, aga mida ta ei ole siiani kõva julgeoleku võimekuse kujul saavutanud. Kui Venemaa alustas aga sõda Ukraina vastu, seisis agressor silmitsi oodatust erineva, palju ühtsema ja otsusekindlama Euroopa Liiduga. Kremlis ei oldud kindlasti valmis selleks, et juba 2022. aasta juunis annab Euroopa Ülemkogu Ukrainale ELi kandidaatriigi staatuse. Euroopa Liit võttis seega endale poliitilise kohustuse ja moraalse vastutuse kaitsta Ukraina suveräänsust ja territoriaalset terviklikkust.

Vastulöök sanktsioonide näol

EL on kehtestanud koos USAga kümme ajaloolist sanktsioonipaketti (2023. aasta aprilli seisuga). Euroopa Liidu Nõukogu andmetel on EL külmutanud 321,5 miljardi euro väärtuses vara, mis kuulub Venemaal riigi- ja eraomandusse. Samuti on EL vähendanud kahepoolseid kaubavooge ligi 150 miljardi USA dollari võrra, sest kehtestatud on nii naftale hinnalagi kui ka sanktsioonid tehnoloogia, masinaosade ja elektroonika transpordi ja ekspordi kohta.

Euroopa õigusaktidega on kooskõlas sanktsioonide kehtestamine selliste meediakanalite vastu, mille puhul on tõendatud kuulumine Vene riigivõimude kontrolli alla.

Kui rääkida aga Krimmi annekteerimisele järgnenud eraldiseisvatest sanktsioonidest, siis on EL seni reisikeeldude ja varade külmutamise abil kehtestanud sanktsioonid 207 üksuse ja 1473 inimese vastu, teiste hulgas Vladimir Putini ja Sergei Lavrovi vastu. Küll kummaliselt hilja, aga lõpuks ikkagi – 13. aprillil 2023 – otsustas nõukogu lisada sanktsioonide loetellu Wagneri grupi ja RIA FANi (mis kuulub meediaorganisatsiooni Patriot Media Group, mille juht on samuti Jevgeni Prigožin).

Peale selle on kümnele Venemaa ja neljale Valgevene pangale kehtestatud juurdepääsu keeld SWIFT-süsteemile ning mitme meediakanali ringhäälingulitsentsid on peatatud. Näiteks kuuluvad nende hulka Sputnik ja RT (endise nimega Russia Today). Euroopa õigusaktidega on kooskõlas sanktsioonide kehtestamine selliste meediakanalite vastu, mille puhul on tõendatud kuulumine Vene riigivõimude kontrolli alla, et tõkestada sõjapropagandat ja vägivalla õigustamist. Nii saab kaitsta Euroopa Liidus väärtuseid nagu inforuumi vabadus ja turvalisus. Selgitan seda kohe lähemalt.

Teabevaldkonna häirekellad

EUvsDisinfo andmebaasi abil tegin kindlaks 236 erinevat sideplatvormi, mida Venemaa kasutas aktiivselt pooleaastase eskalatsiooniperioodi jooksul (1. septembrist 2021 kuni 22. veebruarini 2022) Ukraina-vastaste valenarratiivide, väärinfo ja sõjaks ette valmistava propaganda levitamiseks. Täieulatusliku sõja algusest möödunud aastaga on NewsGuard välja selgitanud 350 seesugust vaenulikku saiti, mille hulka kuuluvad 182 inglis-, 51 prantsus-, 39 saksa- ja 35 itaaliakeelset platvormi. Paljud faktid kinnitavad, et Venemaa Föderatsioon on eskaleerinud infosõda, sealhulgas süstemaatiliselt mõjutanud Lääne-Euroopa inforuumi.

Venemaa Föderatsiooni eriteenistused ja nende kaastöötajad korraldasid vaenulike infooperatsioonide toetamiseks Ukraina vastu mitmeid küberoperatsioone. Peamised sihtmärgid olid riigiasutuste (eelkõige kaitsevaldkonna asutuste), elutähtsa taristu (k.a riiklike side-, panga- ja energeetikasüsteemide) ja suurte meediafirmade veebisaidid, infosüsteemid ja andmebaasid. Soovitud strateegilise tulemuse saavutamiseks rünnati ka Ukraina kohalike omavalitsuste veebisaite, kuhu postitati sissetungi alguses valeinfot, et Kiiev on juba langenud ja Moskvaga on vaherahuleping alla kirjutatud.

Kübertrikid, millest õppida

Kasutati märkimisväärsel hulgal uuemat pahavara nagu näiteks WhisperGate, HermeticWiper, IsaacWiper, CaddyWiper ja DoubleZero. Need olid paigutatud riiklikesse infosüsteemidesse ja olid seal ootel juba mitu kuud enne konventsionaalse rünnaku algust. Kui alguses kavandatud mõju ei saavutatud, siis korraldati mõned järelküberrünnakud. Venelased tegid koostööd Valgevene taustaga häkkerite rühmitustega, et kübermaailmas paremini varjata oma „käekirja“.

Tähtis on mainida, et 24. veebruaril 2022 Viasati KA-SATi võrgusüsteemi vastu korraldatud küberrünnak põhjustas sissetungi esimesel päeval ulatusliku sidekatkestuse. Viasatil oli lepinguline kohustus tagada Ukraina kaitseväele ja politseile internetiteenus, kuid süsteemi töö täielikuks taastamiseks kulus firmal kolm nädalat. See ulatuslik küberrünnak mõjutas kogu Euroopas kümneid tuhandeid satelliitside modemeid, nende hulgas Saksamaa energeetikafirma Enerconi tuulegeneraatorite omi. See on vaid üks näide kübervaldkonna turvanõrkuste omavahelisest seotusest.

Venemaa mõjutustegevuse raskuskese inforuumis on nihkunud Euroopa asemel kodumaale ja läänevastastele riikidele mujal maailmas.

Sissetungi esimeses faasis andsid ammendava õppetunni mõned Venemaa edusammud, mille tulemusel külvati ELi liikmesriikide vahel segadust ning häiriti ja väiksemal määral ka aeglustati ühiste otsuste vastuvõtmist. See edumaa ei kestnud aga nii kaua või nii suures ulatuses, kui Venemaa oli kavatsenud. Nüüdseks on Kreml Ukraina vastupanu tõttu olnud sunnitud asendama välksõjataktika pikema kurnamissõja strateegiaga.

Sama võib täheldada inforuumis toimuva kohta: mõjutustegevuse raskuskese on nihkunud Venemaale, et kontrollida siseauditooriumi infovälja, ning nendesse riikidesse, keda on Lähis-Idas, Aasias, Aafrikas ja Ladina-Ameerikas võimalik kallutada läänevastase koalitsiooniga liituma.

Ukraina sõjapõgenike kaitse

Venemaa sõjaline kallaletung ja ulatuslik vägivald tsiviilelanikkonna vastu on põhjustanud mahuka humanitaarkriisi ja sundinud tohutu põgenike hulga Ukrainast pagema. Praeguseks on ELis saanud ligi 4 miljonit inimest ajutise kaitse staatuse. Euroopa rändevõrgustiku andmetel on suurem osa põgenikest seadnud end sisse Saksamaal (25,3%), Poolas (25,1%) ja Tšehhi Vabariigis (11,3%). Sõjapõgenike suhtarv 1000 elaniku kohta (2022. aasta seisuga) oli kõige suurem Iirimaal (0,9), Eestis (0,9) ja Poolas (0,8).

Muude probleemide hulka lisandub veel mure paljude Ukraina pagulaste pärast, kelle staatus on määratlemata. Euroopa Liidu Õiguskoostöö Amet (Europol) kinnitab, et mitmed omakasupüüdlikud kuritegelikud võrgustikud kasutavad neid ära inim- ja relvakaubanduses, terroristlikus tegevuses, rahapesuks ja sõjakuritegude sooritamiseks.

Euroopa Piiri- ja Rannikuvalve Amet (Frontex) keskendub piiriülese organiseeritud kuritegevuse vastu võitlemisele, eriti just üle piiride toimuvale inimkaubandusele ja relvade ebaseaduslikule toimetamisele. 2023. aasta jaanuaris allkirjastasid Frontex ja Ukraina riiklik piirivalveteenistus 12 miljoni eurose toetuslepingu, mille alusel tarnitakse Ukraina piirivalvele vajalikke töövahendeid.

Lisaks tegevuse korrapärasele kooskõlastamisele Euroopa Liidu nõuandemissiooniga Ukrainas ning Euroopa Liidu piirihaldamise abimissiooniga Moldovas ja Ukrainas vahetab Frontex olukorrateadlikkuse infot ÜRO Pagulaste Ülemvoliniku Ameti ja Rahvusvahelise Migratsiooniorganisatsiooniga ning jagab oma aruandeid INTERPOLiga.

Piiriülese organiseeritud kuritegevuse peatamiseks on ülitähtis, et ELi ja Ukraina ametiasutused hoiatavad üksteist varakult, vahetavad infot õigel ajal ja jagavad luureandmeid.

Sõjakuritegude uurimine ja ELi sanktsioonide jõustamine

Üheksa ELi ametit, mis teevad koostööd justiits- ja siseküsimustega tegelevate ametite võrgustikus, teatasid 7. märtsil 2022 ühisavalduses, et nad soovivad anda Ukrainale abi. Nende põhiliste operatiivametite seas keskendub Euroopa Liidu Kriminaalõigusalase Koostöö Amet (Eurojust) rahvusvahelisele üldsusele enim muret tekitavatele raskeimatele kuritegudele ja sõjakuritegudele, mida Ukrainas toime pannakse, ning Venemaa ja Valgevene üksuste vastu ELi poolt kehtestatud rahanduslike sanktsioonide jõustamisele.

Eurojust pooldab rahvusvahelise keskuse loomist Ukraina-vastaste agressioonikuritegude eest vastutusele võtmiseks. Keskuse peamine eesmärk saab olema kuritegude uurimise toetamine, milleks kogutakse tõendeid ja moodustatakse juhtumite menetlemisele kaasaaitamiseks ühiseid uurimisrühmi Ukrainas. Peale selle kuulub Eurojust varade külmutamise ja arestimise töökonda. Selle moodustas Euroopa Komisjon, et tagada liikmesriikide tegevuse kooskõlastatus ELi sanktsioonide jõustamisel ja uurida õiguslikke meetmeid, mida oleks veel võimalik kasutusele võtta.

On vaja edasi minna vägagi sihipäraste sanktsioonide poliitikaga ja eraldada märkimisväärseid lisavahendeid nende tõhusaks jõustamiseks.

Europol aitab kaasa Ukraina õiguskaitsele Ukraina kontaktametniku vahendusel, kes töötab ameti peakorteris. Ukrainat puudutavad kolm peamist operatiivset tegevusliini: sõjakuritegude uurimine, ELi sanktsioonide jõustamine ning võitlus küberkuritegevuse, äärmusluse ja inimkaubandusega. Ukrainas sooritatud sõjakuritegude uurimist toetatakse analüüsiprojektiga, mis on suunatud raskeimate kuritegude menetlemisele.

Uurimisele kaasaaitamiseks on lisaks moodustatud asjatundjate rakkerühm, mis otsib luureandmeid avalikest allikatest. Europoli andmetel on salvestatud üle 7000 foto ja video, kogutud üle 540 tunnistaja ütlused ja kindlaks tehtud üle 150 kahtlusaluse. ELi sanktsioonide jõustamiseks on käima lükatud operatsioon OSCAR, et võrrelda sanktsioonide loetelusid ja 41 osalejariigi operatiivandmeid.

Prioriteedid

On oluline, et lääneriigid ei laseks nn sõjaväsimusel saada võitu poliitilisest otsustuskindlusest. Ukraina toetamist tuleb jätkata nii suurel määral kui võimalik. Ukraina sõja tulemusel võib ELi oodata kaks peamist arengusuunda. Positiivsem areng, et ELi strateegiline enesemääratlus muutub senisest veel ühtsemaks ja otsusekindlamaks. Või siis tuleb leppida kibeda tõdemusega, et Euroopa julgeolekuhuve ei ole võimalik küllaldaselt kaitsta.

Sanktsioonide kehtestamine on paljastanud oodatust suurema sõltuvuse Venemaast. Sellest hoolimata on vaja edasi minna vägagi sihipäraste sanktsioonide poliitikaga ja eraldada märkimisväärseid lisavahendeid nende tõhusaks jõustamiseks.

On oluline, et lääneriigid ei laseks nn sõjaväsimusel saada võitu poliitilisest otsustuskindlusest.

Teiseks peab EL õppima Ukraina kogemustest ja pöörama rohkem tähelepanu oma info-, küberruumi ja muu elutähtsa taristu kaitsele. Nendes valdkondades tuleb koostöiselt jätkata Ukrainale ulatuslikuma abi pakkumist.

Nagu öeldud, on ELi ja Ukraina sisejulgeolekualase koostöö peamisteks mureküsimusteks ja prioriteetideks sõjakuritegude uurimine, sanktsioonide jõustamine ja järjest suurenev vajadus kaitsta Ukraina sõjapõgenikke organiseeritud kuritegelike võrgustike, inimkaubanduse ja ebaseadusliku relvakaubanduse eest. Avaliku korra säilitamiseks tehtav koostöö – nn teine rinne – peab koguma hoogu, et Ukraina võidaks ja ühineks Euroopa Liiduga pigem varem kui hiljem.

Artikkel ilmus originaalis Diplomaatia Lennart Meri konverentsi erinumbris inglise keeles.