juuli 8, 2008

Jaapanliku elukorralduse kultuurilised ja ajaloolised juured

Tõusva päikese maa tänane võimsus on paradoks, mis viitab “õigete” moderniseerimismudelite puudumisele.

Tõusva päikese maa tänane võimsus on paradoks, mis viitab “õigete” moderniseerimismudelite puudumisele.


Rein Raud

Jaapanliku elukorralduse kultuurilised ja ajaloolised juured

Tõusva päikese maa tänane võimsus on paradoks, mis viitab “õigete” moderniseerimismudelite puudumisele.

Jaapan on tähelepanuväärne riik mitmes mõttes. Isegi kui selle kultuur on küll ajalooliselt välja kujunenud suuresti dialoogis mandriga ja sealsest väga tugevasti mõjustatud, isegi kui viimaste aastakümnete tohutu tehnoloogiline areng ja sellega kaasnev majandusedu ei põhinegi kuigivõrd jaapanlaste endi teaduslikel avastustel, on Jaapan ikkagi esimene riik, kus ei kõnelda indoeuroopa keelt ega kasutata ladina tähestikku, kuid mis on suudetud edukalt moderniseerida ning kus on õnnestunud paljudes aspektides koguni arengus läänemaailmast mööda minna. Sellisena on ta pikka aega olnud atraktiivne mudel paljudele teistele mittelääne riikidele, eriti just Aasias. Samas heidavad Jaapani armee sõjakuriteod Teises maailmasõjas muidugi tänini varju tema suhetele mõnede lähiriikidega.
Jaapani edu on seda märkimisväärsem, et sealse ühiskonna ja kultuuri mitmed faktorid, mis näiteks Max Weberi konfutsiaanliku ühiskonna kriitika kohaselt ei tohiks modernse ühiskonna põhimõtetega kokku kuuluda – nagu grupi domineerimine indiviidi üle, ranged hierarhiad ja ühiskondlike otsustamisprotsesside rituaalsus –, on Jaapani kontekstis paradoksaalselt osutunud pigem arengut toetavaks kui pärssivaks. Ehkki poliitiline analüüs lähtub sageli vaikivast eeldusest, et kõik inimesed on olemuslikult üksteisega sarnased ja seetõttu võiks iga ühiskonna üles ehitada sarnaste põhimõtete alusel, oleks Jaapani mõistmiseks siiski kasulik lühidalt läbi käia need kultuurilised erinevused, mis lääne korraldusega võrreldes esimestena silma torkavad. See ei tähenda aga sugugi nõustumist Jaapani rahvuslaste poolt aegade vältel korduvalt ja eri vormis esile tõstetud “Jaapani erandlikkuse” teesiga, sest paljusid neist joontest jagatakse teiste Aasia kultuuridega ja eks lõppude lõpuks ole erandlikud ju kõik maailma kultuurid – igaüks omamoodi.
Jaapanlase kümme “mina”
Väga paljud Jaapani elukorralduse aspektid peegelduvad selgelt jaapani keele ehituses, mis näib oma grammatilise struktuuri poolest eurooplasest õppijale esiotsa petlikult lihtne. Seda seetõttu, et jaapani keeles on olulised mitmed kategooriad, mis ei ole lääne keeltes sellises ulatuses välja arenenud ja mida läänlane seetõttu ei oska ka tähtsaks pidada. Nagu soome-ugri keeled, nii saab ka jaapani keel läbi ilma sõnade grammatilise soota, aga lisaks ei tee ta veel ka muidu kui vaid erandjuhtudel vahet ainsuse ja mitmuse vahel. Kuid see-eest on jaapani keeles väga oluline jälgida iga kõnealuse tegevuse taset ja suunda: viisakas kõneleja asetab iseenda alati kaasvestlejast madalamale tasemele, samuti on kõrgemal tasemel kõik kaasvestleja lähedased isikud ja koguni temaga seotud esemed, aga ka ühiskondliku hierarhia ja inimeste vanuse silmaspidamine on samuti tähtis, sest vanemad inimesed on kõrgemal tasemel.
Tasemeid on mitmeid: kahe sarnase staatusega inimese vestluses asetab kumbki neist kaasvestleja natuke endast kõrgemale, aga näiteks kaasvestleja ülemuse tase on juba järgmine järk, sest nii mõtleks temast kaasvestleja ise ning seegi suhe on vestluse konteksti kaasa haaratud. Enam-vähem iga tegevus on ühtlasi suunaga, vastavalt sellele, kelle huvides see toimub (kingsepp mitte ei paranda minu kinga, vaid annab mulle oma kinga-parandamise), ning muidugi on sealjuures taas kord oluline, kas tegevus kulgeb tasemeid pidi alt üles või ülalt alla. Paljud läänlased arvavad õppides tihtipeale, et käskivat kõneviisi moodustav abisõna “kudasai” on tõlgitav kui “palun”, ehkki tehniliselt tähendab see “langetage”: langetage mulle ajaleht, langetage mulle oma istetvõtmine (st “palun võtke istet”).
Enamasti pööratakse selle väljendussüsteemi juures tähelepanu nn viisakuskeelele, ehkki nii-öelda ebaviisakuskeel on täpselt sama oluline: ükski keeleline väljendus ei ole neutraalne ning igas kõnesituatsioonis peab rääkija suutma täpselt ära tabada oma kaasvestlejate, kõneaine ja kõneksolevate isikute staatuse enda ja teiste suhtes, sest liiga viisakate väljenduste kasutamine on omakorda ebaviisakas – seda peetakse irooniliseks. Ja nagu väga paljudes aasia keeltes, puudub ka jaapani keeles ühemõtteline ja neutraalne isikuliste asesõnade süsteem. Mis tahes varianti kümmekonnast võimalikust ei kasutaks inimene ka näiteks enda kohta “mina” öeldes, on ta sellega viidanud nii enda kui oma kaasvestleja staatusele, vanusele, parasjagusele olukorrale ja mõnikord koguni oma iseloomule, näiteks suhtlemisvalmidusele, kui eelistab kõigi poolt teadvustatult formaalset jahedust nõudvas olukorras kraadi võrra ebaformaalsemat sõna endale viitamiseks.
Ülalolevast peaks olema arusaadav, et jaapani keele kultuuriliselt korrektseks kasutamiseks on vaja üsna suurt sotsiaalset kompetentsi ja kontekstitaju, mille keele emakeelena kõneleja tavaliselt omandab oma kultuurikeskkonnas üles kasvades. Ning lisaks sellele, et keel iga päev ja iga tund meenutab inimesele seda, et ta ei ole iseseisvalt ja kontekstiväliselt eksisteeriv “mina”, kes astub oma suva ja tahte kohaselt maailmaga suhetesse, toetavad seda ka Jaapanis levinud budistlikud koolkonnad illusoorsest minateadvusest vabanemise ideaali rõhutades. Lääne individualismi taustal olev judeo-kristlik usk surematusse ja kordumatusse hinge on budistlikus nägemuses vaid krampumine ajutisse ja illusoorsesse “minasse”, mis on tegelikult tekkinud sattumuslike protsesside ristteedel ja kaob ära – nii nagu inimene on igal oma olemasolu hetkel ja igas kõnesituatsioonis asetatud teatavasse rolli, millest ta selle olukorra lõppemisel väljub, et silmapilkselt mõnda teise ümber paigutuda.
Grupimentaliteedi juured
Budistlik vaimne ideaal omandab hoopis teistsuguse kaja aga Jaapani traditsioonilises institutsionaalses praktikas, mis tõrjub tagasi mis tahes eristumist hulkadest ning kannustab inimest sulanduma ja sarnastuma teistega. Igasuguseks kõnelemiseks vajaliku sotsiaalse kontekstitaju vahetu kaasanne on ju ka oma koha tajumine grupis ja hierarhilistel redelitel. Konfutsianistlikust ühiskonna õigekstegemise soovist kannustatuna jagasid Edo perioodi (1600 – 1868) valitsejad kogu riigi rahvastiku rangelt erineva tasandi gruppidesse, nii et näiteks kuriteo ilmsikstulekul võidi karistada kogu gruppi, ka neid, kes sellest midagi ei teadnud. See tegi nad oma lähedaste ja naabrite suhtes eriti valvsaks ja süvendas ka omavahelist solidaarsustunnet, sest kui keegi kord juba midagi hämarat või riigivastast ette võtta plaanitses, pidi ta olema kindel ka oma grupikaaslastes.
Tegelikult ulatuvad aga grupimentaliteedi juured märgatavalt kaugemale ajalukku: jaapani ühiskond oli klannipõhine juba enne riigi tekkimist ning mandri tüüpi riik loodi 7.-8. sajandil pika protsessi tulemusel ikkagi kui tugevate klannide ja keisrisoo keskvõimu kompromiss. Vaevalt oli see riik tekkida jõudnud, kui võimudominant siirdus pea kohe keisri käest tugevate klannide kätte, kes valitsesid keisri nimel ja asemel, tihti oma suguvõsa asjade korraldamiseks rajatud kantseleidest ka riikliku tähtsusega dekreete välja jagades. Kõrgaristokraatia käest libises see võim peagi sõdalassuguvõsade kätte, kuid süsteem jäi samaks: keiser oli kui “tühi keskpunkt”, sümboolne nimi, kes ise ei valitsenud (paari põgusa erandiga), tegelik võim aga oli kord ühe, kord teise klanni käes. Ajaloo käigus on keskvõim olnud kord tugevam, kord nõrgem, aga alati on ta olnud olemas klannide armust.
Ja kuigi Jaapani moderniseerimisliikumine tõstis keisriinstitutsiooni taas sõdalasdiktatuuri varjust justkui esikohale, loodi ka moodne keisriinstitutsioon kohe uute klannide huvidele vastavaks. Nendest klannidest kujunesid aegamööda Jaapani poliitilised parteid ning majandusühendused (keiretsu), kettkorporatsioonid, mis sisaldavad nii panku, väliskaubandusfirmasid, rasketööstust kui kauplusekette, ja nagu ajaloos alati, korraldab iga klann oma äriasjad ära klanni sees – ei ole ometi hea toon minna küsima laenu teise keiretsu pangast või lasta avalikku ehituskonkurssi võita teise keiretsu pakkujal. Ning keskvalitsusel ehk riigiaparaadil on kaasaegsete klannidega küllaltki sarnased suhted nagu vana aja sõdalasdiktaatoritel suurte samurai-kodadega. Ühest küljest kujutab keskvalitsus tasakaalupunkti erinevate huvigruppide vahel ning tihti on konkreetsetel ametnikel korporatsioonidega vägagi konkreetsed suhted, mis läänes tooksid kaasa korruptsioonisüüdistused, Jaapanis aga on teatava punktini sallitud ja üldteada asi.
Traditsioonid ja vastutus
Klanne ja korporatsioone seob ka nendesse kuulumise eluaegsus. Samuraide ajal oli üks kõige põlastusväärsemaid ühiskondlikke staatuskategooriaid nn rí´nin (triivija), isandata samurai. Rí´nin oli keegi, kelle isand on hukkunud, kuid kes ise on võitluses ellu jäänud ega ole järelikult teinud kõike oma võimuses olevat isanda ja tema klanni maine päästmiseks.
Kuni viimase ajani on eluaegset seotust eeldatud ka töötajalt: firmasse sünnitakse ja sealt lahkutakse, jalad ees, sest kui keegi loobub oma kodukorporatsioonist näiteks parema palgaga tööpakkumise tõttu, on tegemist potentsiaalse reeturiga, keda ei ole mõistlik usaldada. Kui kodukorporatsioonil ei lähe kõige paremini, on selles süüdi kõik tema osalised, sealhulgas töötajad, kes ei ole piisavalt usinad, ei mõtle firma asju küllalt põhjalikult läbi ega tee piisavalt palju ületunde.
Niisugune käsitlus põhineb jaapanlikul versioonil konfutsianismist: hiina ühiskonnateoreetikud on läbi aegade pidanud ühiskonna algrakukeseks veresidemetel põhinevat perekonda ja näinud vanemate austamises üht kõigutamatut põhiväärtust, aga jaapani konfutsianistlikud mõtlejad on selle suhte kandnud üle igasugusele toimivale autoriteedile. Teises linnas elav kaugem sugulane võib olla suguvõsa üldhierarhias koguni madalamal kohal kui kaua perekonnaga koos elanud, aga tegelikult hõimu mittekuuluv teenija või lapsehoidja. Varasematel aegadel oli tihti kombeks korraldada ka peredevahelist ristadopteerimist, millega mõnd põlvest põlve pärandatavat ametit pidava pereisa liini jätkama sobiv õpipoiss võeti vastu pereliikmeks ja anti talle klanni perekonnanimi, need oma lapsed, kes ei ilmutanud pere traditsiooniliseks tegevuseks piisavat huvi või annet, adopteeriti aga mõnda teise suguvõssa. Ka on abielude korraldamisel tihti võetud väimees pruudi perre, et kasvatada temast suguvõsale uut pead.
Mitu maailma, mitu mudelit
Eelnevast peaks olema selge, et Jaapan on suutnud moderniseerimise käigus säilitada väga palju olulisi aspekte oma traditsioonilisest ühiskonnakorraldusest. Sellisel taustal on mitmed Jaapani-uurijad tihti esitanud küsimuse, kas ikka on õige rääkida Jaapanist kui moderniseerunud ja lääne tüüpi riigist – mõned peavad seda maskeeritud feodalismiks, teised kommunismiks. Ja eriti perioodil, mil Jaapani-USA kaubandusbilanss USA suhtes negatiivseks muutus, tõstsid mitmed lääne analüütikud häält, et Jaapan on saavutanud oma edu kuidagi sohki tehes ja õige moderniseerimise reegleid ignoreerides.
Jaapani (ja ka laiemalt Aasia) ühiskonnamudeli kriitika sisaldab tõepoolest mitmeid põhjendatud väiteid, näiteks on töötajatelt pea kogu aja ja energia firma hüvanguks ohverdamist eeldav korporatiivne kultuur tõesti kurnav ning läbipõlemise ja stressisurmade hulk Jaapanis on masendav. Teiselt poolt aga pakub firmade perekondlikkus ka inimesele läänemaailmas tihtilugu nappivat toetust ja on üles ehitatud egalitaarsemale maailmavaatele. Kui USAs on firmas tööd alustavate isikute ja tippjuhtkonna palgavahe keskmiselt 50-kordne, siis Jaapanis on see vahe ainult viiekordne. Ja toimiv hierarhia võib praktikas anda inimesele märksa suurema väärikustunde, kui seda saab endale lubada keegi, kes oma igapäevast tööd tehes ikkagi pidevalt ringi vaatab, et kas ei teki võimalust hüpata üle mõnele kiiremini ja kaugemale liikuvale rongile.
Nii et lõppkokkuvõttes võiks Jaapani kultuurilis-ühiskondliku korralduse paradoksaalset sobivust (post)modernse paradigmaga pidada siiski osutuseks, et “õiget” ja kõigile kohustuslikku moderniseerimismudelit ei olegi üldse olemas ning hegeliaanlik-marksistlik ajalookäsitus, mille kohaselt kõigis riikides peavad toimuma enam-vähem samad protsessid samas järjekorras, ei olegi võib-olla maailma analüüsimisel enam adekvaatne.

Kommentaarid puuduvad.


Lisa kommentaar