Islandi säästmine ja päästmine

Väike saareriik on saanud uue valitsuse, kes Hollandi ja Suurbritanniaga 5. juunil 2009 saavutatud kokkuleppe seejärel 30. detsembril Althingis seadusekski vormistas. Kuid selle seaduse lasi Islandi president oma põhiseaduslikku voli tarvitades rahvahääletusele panna. Hea lugeja mõistab siinkohal tänada meie Põhiseaduse Assambleed, kes targalt välistas võimaluse, et eelarveasjad ja rahvusvahelised lepingud referendumi objektiks võiksid saada.

Islandi kriisist on kirjutatud palju ja kirjutatakse veelgi, kuid vaevalt oluliselt paremini, täpsemalt ja empaatilisemalt, kui seda on teinud Roger Boyes oma värskelt ilmunud raamatus “Islandi ärasulamine” (“Meltdown Iceland”). Boyes lähtub oma raamatu ülesehituses kuulsa majandusteadlase Charles Kindlebergeri raamatus “Manias, Panics, and Crashes” (1947) kirjeldatud etappidest ning täidab Kindlebergeri teooria faktidega Islandi pangandusest, erastamispoliitikast, parteide rahastamisskeemidest ning kaubandusest ja kalandusest.

Üks kokkuvõtlik stiilinäide. Kindleberger kirjeldab seitset staadiumit tuhasttõusmise ja põrmulangemise vahel. Esmalt tekib likviidsuse vallandamine. Islandil toimus see 1990datel. Igaüks, kes soovis rikastuda Islandi stabiilse ja kõrge intressimäära abil, võis seda teha. See andis islandlastele raha n-ö mängimiseks. Saabus teine etapp – eufooria varade hinnakasvu üle. Reykjaviki kinnisvarahinnad kasvasid ja igaüks Islandil tunnetas ennast rikkamana. Kindlebergeri kolmas staadium saabus, kui värskelt erastatud pangad hakkasid laenama igaühele pisimagi kinnisvara tagatisel. Äkitselt oli Island laenurahast üleujutatud. Majandus kogus tuure. Sellele järgneb Kindlebergeri neljas staadium ehk Maania! Tarbimisrongi populaarsus kasvas rüseleva kähmlemiseni. Sel perioodil kerkisid esile oligarhid kui arvamusliidrid ja eeskujud Islandi koolilastele. Tüdrukud hakkasid riietuma kui Ingibjörg Pálmadóttir – kulunud teksajakk disaineri õhtukleidil. Kolm ostureisi välismaale aasta jooksul muutus keskklassi elustiili lahutamatuks osaks.

Kindlebergeri viies staadium ehk Mull – hinnad muutuvad naeruväärseks! Oligarhid hülgasid äriloogika ning hakkasid omandama trofeesid. Jón Ásgeir maksis palju rohkem kui õiget hinda Regent Streetil asuva maailma ühe suurima mänguasjapoe Hamleys eest. Aga mitte seepärast, et see oleks sobinud tema moe- ja toidukaupade müügikettidega, vaid lihtsalt seetõttu, et Jónile meenus, kuidas tema tütar rõõmustas selle poe nuku-osakonda külastades. Hamleys omandamine oli sümboolne ost, mis pidi signaliseerima ka Briti rivaalidele, et islandlaste kohaloluga tuleb arvestada. Siiski, hindas Briti jaemüügi ekspert, “andis see hoopis äripartner Phil Greenile teavet, et Jóni jalad on maakamaralt täitsa lahti kerkinud”.

Kuues Kindlebergeri verstapost kannab nime Ahastus. Tulud omandilt hakkavad sulama kui šokolaad päikesepaistel. See juhtub nii renditulude kui dividendidega. Hästiinformeeritud ja mõistuse säilitanud investorid lahkuvad turult. See on eelviimane peatus reisil. Kuigi veelgi leidub ostjaid, on seitsmendasse ehk viimasesse peatusesse, kus igaüks saab aru, et keisril polegi rõivaid seljas, vaid viivuke maa. Omand on kaotanud oma väärtuse. See staadium saabus 2006. aastal. Üksnes kollektiivse enesepettuse sünge jõud võimaldas Islandil veel 18 kuuks mänguväljakule jääda.

On antud hea ülevaade peaminister Oddssoni resoluutsest poliitikast reaganoomiliste ja thatcherlike reformide läbiviimisel, mille abil seni insulaarselt eemalseisev Islandi majandus tehti globaalmajanduse osaks. On saatuse iroonia, et Oddsson hiljem keskpanga presidendina pidi midagi üleilmses kriisis ette võtma, kuid need tema sammud olid pigem kontra-produktiivsed. Omamoodi hea taust keskpanga otsustele on narratiivis toodud ka vana isikutevahelise vastuolu näol, mis Oddssoni ja tema tüüritud Iseseisvuspartei ning juhtiva ettevõtja ja miljardäri Ásgeiri vahel eksisteeris. Nimelt oli Ásgeiri isa ettevõte Jón-poja arvates just Oddssoni subjektiivsuse tõttu pankrotti lastud ning poega tõrjuti hiljem erastamistest kõrvale, sest ta keeldus Iseseisvusparteid rahastamast. Võitlus investeerimises parteilisse ajakirjandusse oli äge. Lisaks hõljub tänini taevakaarel kahtlus, et kriisi ilmsiks tulles “määriti” reitinguagentuure parema krediidireitingu saamise nimel. Mida ka USAs hetkel uuritakse. Ka ostis Siguröur Oöinn Arnarson ennast kavaluse ja variisikute abil sisse erastatud lennufirmasse Air Iceland. Kahe mehe vinge vastasseis on paljuski klannilise olemusega Islandi majanduses ja poliitikas domineerivam kui Nashi tasakaalu mõistmine.

Tulud omandilt hakkavad sulama kui šokolaad päikesepaistel. Hästiinformeeritud ja mõistuse säilitanud investorid lahkuvad turult.

Island pole siiski Läti: rahvuslik koguprodukt inimese kohta on saareriigis 39 600 USD ja saartetus riigis 14 500 USD. Ning vaatamata Keflaviki lennuvälja sulgemisele külma sõja lõppedes on saare strateegiline tähtsus jäänud endiselt suureks. Kui arvestame prognoose kliimasoojenemisest, kasvab saareriigi osatähtsus tulevikus veelgi. Põhja-Jäämeri muutub laevatatavamaks ning võimaldab senituntud majandusmudelile väikest lisaaega, sest kasutusse saab ehk võtta merealused gaasi- ja naftamaardlad. Islandi sektor pooluseni muutub väärtuslikumaks kui seni. Liiatigi võib ta kujuneda kaubatransiidi keskuseks. Sellest teadmisest johtuvalt üritaski Islandi valitsus viimases hädas laenu saada hoopiski Venemaalt. Tugineti ajaloos korra juba proovitud ähvardustaktikale, kui Keflavikile kutsuti Vene lahinglennukeid, et NATO riigid kaugele saarele rohkemat tähelepanu pööraksid. Ei ole selge, kui suur mõju Venemaa-suunalisel tiivaripsutamisel Icesave’i läbirääkimistele oli, igatahes nii Inglismaa kui ka Hollandi valitsus veidike oma nõudmisi pehmendasid.

Kurioosseks muudab käimasoleva vaidluse see, et nii Hollandis kui ka Inglismaal paigutasid oma raha “raudkindlat” intressi teenima mitte niivõrd eraisikud ja ettevõtted kui soliidsed munitsipaalasutused ja ka politsei. Mis ajast peab maksuraha pööritama tulevikufondides? Miks peaks Islandi maksumaksjad hüvitama oma ettevõtja valestivõetud riski, kui see sai võimalikuks inglaste poolt ametisse valitud inimeste rumaluse tõttu? Samuti oli küsitava väärtusega Alistair Darlingi otsus rakendada Landesbanki ja Islandi varade külmutamisel terrorivastase võitluse seadust. Võimalik, et siin käibib taas vanasõna: kel jõud, sel õigus. Suurbritannial ja Hollandil on olemas võimalus peatada Islandi liitumine ELiga kuni rahuldava kokkuleppe saavutamiseni. Euroopa Komisjon lähtub läbirääkimistel vaikimisi taktikast, et Icesave’i probleem pole liikmesuse nõuete täitmisega seotud, mis on ehk diplomaatiline modus operandi, kuid lõppkokkuvõttes näeb igaüks, et ega seda sisuliselt lahutada ikka ei saa.

Rahaprobleemil on kõige otsesem mõju avalikule arvamusele Islandis, kus viimaste küsitluste kohaselt juba 70% elanikest ei soovi liituda ELiga. Olles küll ehk üsna teadlikud, et rahanduse stabiliseerimise seisukohalt on liitumisel märgatavalt rohkem plusse. Ning seda seisukohta püüavad toetada nii Põhjamaade Nõukogu kui eriti selle ELi kuuluvad valitsused. Islandi inimesed näivad soovivat, et neil lubataks vääringuna kasutusse võtta euro, kuid seda EList välja jäädes. Ei ole küll realistlik, aga psühholoogilises plaanis arusaadav. Jääb veel veidi oodata ning saame teada, kuidas mõjutab Islandi inimeste ja valitsuse hoiakuid Kreeka suhtes läbiviidav solidaarsusaktsioon.

Raamatu lugemise jaoks tarviliku lisaaja võimaldamise eest tänaksin aga mäge nimega Eyjafjallajökull.