Islamiäärmuslased on loonud eduka narratiivi …
Kuidas me peaksime kutsuma Islamiriiki.
… sest meie jutustame seda vabatahtlikult. Kui Eestile narratiivi otsimine on midagi filosoofilist ja igaühel on sellest erinev nägemus, siis radikaalne ja vägivaldne islamiäärmuslaste grupp, viimasel ajal tuntud peamiselt nime all ISIL või ISIS, läks täispanga peale välja ja asus end kavalalt erinevates meediakanalites kutsuma lühendatult Islamiriigiks. Islamiriik on meedia spetsiifikat arvestades palju suupärasem, jääb oluliselt paremini meelde ning leidis ka kohe laialdast kasutust.
Sõjaliselt osava ja sotsiaalmeediat äärmiselt edukalt kasutava rühmituse üks strateegiline eesmärk on aga suurejoonelise ja moslemitele olulise sõnapaari endale kinnistamine. See annab võitlejatele tähtsust ja kaalu juurde ning on ideoloogilise sõja üks osa.
Mis on islamiriik moslemitele ja miks ta on nii oluline?
6. sajandil pKr lõi prohvet Muhamed tänapäeva Saudi Araabia aladel poliitiliselt ühendatud religioonil põhineva territooriumi. Varem võrdlemisi keerulise ja konfliktse piirkonna ning võitlevate hõimude jõuline ühendamine ja religiooni kiire vastuvõtt viis kalifaadi ehk islamiriigi kasvu, edu ja õitsenguni ning territoorium laienes Põhja-Aafrikast Lähis-Ida, Kesk- ja Kagu-Aasiani. Peale prohvet Muhamedi surma laienes kalifaat Euroopassegi, kuid juba siis said alguse protsessid, millest alates kalifaat lagunema hakkas.
Enamik moslemeid kinnitab tänapäevalgi uhkusega, et prohveti loodud islamiriik edestas oma seaduste, inimõiguste, usuvabaduse ja progressiivsusega samal ajal Euroopas kestnud pimedat varakeskaega nii teaduses, kaubanduses, inimõigustes kui ka muudes valdkondades. Islamiriigist ja selle olemusest ning valitsemisest räägib moslemite püha raamat Koraan, samuti hadith’id, prohvet Muhamedi elu jooksul korda saadetud teod ja tegevused, mis on aluseks ja eeskujuks ka näiteks tänapäeva sunniitliku islami usulahu traditsioonidele ja elukorraldusele.
Tõepoolest, kas meie tahaks, et näiteks Ku Klux Klan, mis end samuti kristlike väärtuste kandjaks tituleeris, maailmas kõigi kristlaste mainet kujundaks?
Hilisemalt on korduvalt üritatud samaväärset islamikalifaati luua, lähimal on sellele olnud oma suuruse ja seadustiku poolest Osmani kalifaat. Kuid põhiliselt on iga uus katse kalifaati luua põrkunud islami usulahkude erinevustele ja poliitiliste probleemide ning võimuküsimuste taha. Kuid moslemitel on endiselt unistus ühest ja ainsast valitsejast, kes tuleb ja taaskord moslemid ühte võimsasse ja võitmatusse riiki ühendab.
Laskumata lähemalt detailidesse: islamiriik, teise sõnaga kalifaat, on moslemitele, hoolimata usulahust, äärmiselt oluline termin ja poliitilise islami ülim eesmärk. Veel tänapäevalgi pole lihtne propageerida sekulaarset islamit, kuivõrd näiteks enamik sunni moslemid järgib lisaks prohvetile saadetud ilmutustele ka tema muu ühiskondliku tegevuse ideaali.
Kas ISIS on islamiriik?
Peaksime lähemalt vaatlema, milline on radikaalse grupi, mida me lahkelt Islamiriigiks kutsume, ajalugu. Rühmituse juured võib leida juba 1990. aastate lõpust, mil esialgu Al- Qaedaga seotud grupp asus koostööd tegema Osama bin Ladeniga. Organisatsiooni nimetus oli sel ajal araabiakeelne Tanzim Qaidat al-Jihad fi Bilad al-Rafidayn, mille nimetamisel võib Lääne inimene keele murda. Juhid kas tapeti või vahetusid ning alates 2006. aastast asus rühmituse etteotsa selle praegune juht, keda tuntakse nime all Abu Bakr al-Baghdadi.
Ta nimetas endise ettevõtmise esialgu vastavalt tegutsemispiirkonnale Iraagi Islamiriigiks (Islamic State in Iraq), kuid Süüria ülestõusu ja Bashar al-Assadi vastase võitluse tõttu tekkinud võimuvaakum andis grupile võimaluse tegutsema asuda ka Süüria territooriumil. Kiiresti lisandus nimele Süüria (ISIS) ja hiljem juba Levant (ISIL), mis on üldnimetuseks kultuurilisele ja geograafilisele piirkonnale, mis muu hulgas hõlmab Jordaaniat, Iisraeli, Küprost, Süüriat ja Palestiinat.
Levandi lisamine andis ettekujutust ambitsioonist, mille oli eesmärgiks seadnud äärmuslaste (paljude moslemite arvates suurushullustuses) juht, kes end ka kiirelt enda loodud „islamiriigi“ kaliifiks kuulutas.
Veel enamast räägib suupärane „Islamiriik“: see on visioon ülemaailmsest džihaadist, islami reeglite järgi juhitud piiramatu suurusega territooriumist.
Islamiriik on meedia spetsiifikat arvestades palju suupärasem, jääb oluliselt paremini meelde ning leidis ka kohe laialdast kasutust.
Rühmituse kasvav võim toetub eelkõige panislamistliku mõtteviisi populaarsusele ning osavale sõjapidamise taktikale. ISIS muutub vastavalt vajadusele kas käsuliinidega sõjaväeks või hajusalt terroriakte toimepanevateks gruppideks, keda on mobiilsuse tõttu raske rünnata. Rühmitusel olid võimu teostamise ja ideoloogilistes küsimustes teravad lahkhelid mitmete teiste äärmusrühmitustega, nagu näiteks Al Nusra Front ja Al-Qaeda. Need erimeelsused on väidetavalt nüüdseks seljatatud, organisatsioon kasvab ja on tekkinud oht, et lääneriikide järjekordne sekkumine suunab aina uusi suuremaid ja väiksemaid islamiradikaalide rühmitusi ISISega vanu erimeelsusi maha matma ja võitluseks liituma.
Narratiiv toimib ja iga kord, kui nimetame ISISt Islamiriigiks, aitame kellegi teadvuses kaasa selle tähtsuse kinnistamisele.
Ei islam, ei riik
Äärmusgrupid ei kasva tühja koha pealt, vaid on terve rida sotsiaalseid, majandlikke ja poliitilisi tegureid, mis äärmuslust taastoodavad. On väidetud, et üheks neist on lääneriikide pidev (kohmakas, et mitte öelda ignorantne) sekkumispoliitika Lähis-Idas, mille tulemusel näemegi ajaloo suurimat islamiradikaalsete gruppide tekkelainet. Loomulikult – eriti ISISe näitel – aitab (sotsiaal)meedia sellele kaasa. Enam ei juhi äärmusgruppe Läänes õppinud ja usku pöördunud juhid, vaid pealetulevad kohalikud „tegijad“.
Peaksime aga meeles pidama, et ISIL ei esinda murdosagi maailma moslemitest, keda kokku on hinnanguliselt 1,6 miljardit ehk veidi alla veerandi maailma rahvastikust. Islamiäärmusluse juured ulatuvad tagasi 19. sajandi lõppu, kuid vahhabiitide ja salafiitide liikumisi julgustasid ja toetasid külma sõja ajal nimelt USA ja Suurbritannia, lootes neist vastupanu Nõukogude Liidu laienemisele. Iraani šahhi kukutamine ja ajatolla Khomeini võimuleaitamine Iraanis andis märku ajajärgust, mil äärmusgrupid muutusid sõjalisteks, kuid said endiselt USAlt ja Suurbritannialt rahastust ja relvi.
Seoses ISISega keerleb Lähis-Idas palju vandenõuteooriaid, millest populaarseim on, et ISIS on USA ja Suurbritannia loodud ning annab (taaskord sõjaliselt) võimaluse sekkuda majanduslikult strateegilisse piirkonda, et seda „jagada ja valitseda“. Kui me vaatame tagasi ajalukku, siis on vandenõuteoreetikutel tegelikult mõningal määral õiguski.
ISISe tegevuse vastu on peetud suuri demonstratsioone mitmetes moslemiriikides, sotsiaalmeedias on arvukalt gruppe, mis ISISe-vastaseid kampaaniaid korraldavad. Enim tuntud neist on ehk Lääne meedias uudiskünnise ületanud #notinmyname kampaania, mis kutsub maailma moslemeid üles kinnitama, et see rühmitus ei esinda nende vaateid.
Paljud minugi tuttavad Türgi mõõdukad moslemid jälestavad ISISe „islami nimel“ korda saadetud kuritegusid ja mõistavad need täielikult hukka. „See pole ei islam ega ka riik,“ on tavainimeste hulgas laialt levinud mõtteviis, mida kõige vihasemalt mõistagi kordab Türgi suur kurdi vähemus.
Kuidas ISISt kutsuda?
Äärmuslaste grupi nimi ei vasta paljude moslemite meelest absoluutselt sisule. Näeme kümnete ja kümnete Iraaki ja Süüriasse nn islamiriigi eest võitlema läinud inimeste intervjuudes pettumust, sest kohale minnes kohtavad nad õnnetoova islamiriigi õiglaste loojate asemel julmi ja meeleheitel radikaale, kelle visioon islamist on isikuvabaduste mahasurumine ja kõikvõimalikud isiksusevastased kuriteod. ISISe võimuga lepivad kohalikud kogukonnad pigem seetõttu, et eelnevad aastad Süürias ja Iraagis on kaasa toonud ainult kaost ja ebastabiilsust. „Olgu siis juba karmide seadustega ISIL, aga vähemalt meid ja meie varandust ei rünnata. Kui me midagi valesti ei tee, siis nad meid ei puutu,“ jutustavad kohalikud, valides inimlikult kahest eriti halvast vähem halva.
Regiooni tundvad eksperdid kinnitavad, et ISISe vastu pole võimalik võidelda vaid sõjaliselt, see on ka poliitiline, sotsiaalne ja ideoloogiline võitlus, milles nimel on oma osa.
Selge on, et Islamiriigi nime võtmine oli nutikas strateegiline käik, et värvata võimalikult suurt hulka kaasajooksikuid. Kuid ühtlasi külvavad rühmituse tegevus ja nimi maailmas põhjendamatut islamihirmu ja vastumeelsust moslemite vastu. Nood tunnevad õigustatult, et pole seda kuidagi ära teeninud, et terroristid maailmas moslemite kuvandit kujundavad.
Tõepoolest, kas meie tahaks, et näiteks Ku Klux Klan, mis end samuti kristlike väärtuste kandjaks tituleeris, maailmas kõigi kristlaste mainet kujundaks?
Mitmed lääneriikides elavad ISISe-vastased imaamid on pakkunud nimelt sel põhjusel rahvusvaheliseks nimeks irooniliselt UIS (Un-Islamic State), Egiptuse juhtiv usuliider kasutaks nimena QSISt (Al-Qaida Separatists in Iraq and Syria).
Sotsiaalne kaasamine on pikk ja keeruline protsess, kuid asjade nimetamine nende õigete nimedega on alguseks ja seletab, miks üldse olukord selliseks kujunenud on.
Araabia keelest võetud lühend Da’esh (al-Dawlah al-Islāmīyah fī al-ʻIrāq wa-al-Shām) on tihti kasutuses Türgi meediakanalites. Da’esh tundub olevat suupärane, lühend ei viitaks ka meie keeleruumis otseselt ei islamile ega riigile. Vahel kasutatakse Türgis Da’eshi ees ka laiendina määratlust „terrorirühmitus“.
Kui Prantsuse välisminister Laurent Fabius pressikonverentsil teatas, et tema kutsub edaspidi ISISst Da’eshi kõrilõikajateks, tuli võitlejatelt sotsiaalmeediakanalites vastuseks müriaad ähvardusi, muuhulgas ähvardati ministril keel välja lõigata, ta tappa jne. Nimetuse Da’esh kasutamine maailma meediakanalites ei sobi äärmuslastele, kuna pisendab nende tähtsust, ja nad väljendavad seda häälekalt. Arusaadav – kes küll tahaks ühineda tundmatute Da’eshi kõrilõikajatega, kui alternatiiviks on Islamiriigi rajamise juures olla?
Lääne meedia ja arvamusliidrid on Islamiriigi narratiivi omaks võtnud mugavusest. Lähis-Ida kriisi lahendamine ei saa olema vaid sõjaline tegevus, pigem peab arvestama poliitilisi, majanduslikke ja sotsiaalsed faktoreid. Sotsiaalne kaasamine on pikk ja keeruline protsess, kuid asjade nimetamine nende õigete nimedega on alguseks ja seletab, miks üldse olukord selliseks kujunenud on. Meediakampaaniat ISISe tähtsuse vähendamiseks ei saa alahinnata ja ka meil on võimalus igapäevaselt Da’eshi kõrilõikajate vastases võitluses osaleda.